image
image
Projekt

 

KODUSÜNNITUSE KORRALDAMINE EESTI VABARIIGIS

Projekt on heaks kiidetud Eesti Naistearstide Seltsi poolt 12.01.2001.a.

PROJEKT

1.SISSEJUHATUS

Naise õigus sünnitada kodus ja saada selle juures professionaalset abi tuleneb üldistest inimõigustest. WHO poolt on tunnustatud ja mitmete uurimustega (Olsen 1997, Chamberlain, Wright, Crowley 1999) tõestatud, et normaalselt kulgenud raseduse puhul, kui risk sünnitusel on madal, on kodus ja haiglas sünnitamise kvaliteedinäitajad võrreldavad.

Planeeritud kodus sünnitamine toimub paljudes Euroopa riikides hõlmates 0,5-2% sünnituste arvust v.a. Holland, kus tervishoiusüsteemi ülesehitus näebki ette kodus sünnitamist kõigil naistel, kellel rasedus on kulgenud normaalselt. Seejuures enamasti sünnitusabi andja kodus on ämmaemand ning arstiabi on tagatud haiglates, kuhu sünnitaja viiakse siis, kui ilmnevad kõrvalekalded (tüsistused) normaalsest sünnitusest.

Kodus sünnitamise järjepidevus Eestis katkes nõukogude okupatsiooni ajal ning taasiseseisvumisega on see valdkond sünnitusabis muutunud jällegi aktuaalseks.

Muudatused ämmaemandate koolitussüsteemis ja kutsestandardi vastuvõtmine lubab neil iseseisvalt töötada, mis loob uuesti eeldused planeeritud kodusünnituste korraldamiseks riigis.

Käesolev projekt on valminud Eesti Ämmaemandate Ühingu, Eesti Naistearstide Seltsi ja Eesti Kodusünnituse Tugiühingu ühistööna ning aluseks on siin võetud süsteem, kus ämmaemand on füüsilisest isikust ettevõtja, kellel sünnitusabi andmiseks kodus peab olema EV Sotsiaalministeeriumi poolt väljastatud tegevuslitsents ja leping raviasutusega koostöö tegemiseks. Litsentseerimisega on võimalik sätestada kõik tingimused, mis garanteerivad kodussünnituste ohutuse. Ettevõtjana tegutsedes sõlmib ämmaemand ise lepingud sünnitajatega ja tervishoiuasutustega.

Riiklik sünnitusabi korraldus tagab ka edaspidi sünnituste finantseerimise haiglates, Kodusünnituse puhul on loomulik, et riik toetab edaspidi kulude kompenseerimisel, kuid see mehhanism tuleb eraldi välja töötada.

2. LITSENSEERIMINE

EV Sotsiaalministeeriumi Litsentseerimiskomisjon küsib enne litsentseerimist vajadusel ekspertarvamust EÄÜ või ENS-lt.

  1. Nõuded ämmaemanda kvalifikatsioonile

Ämmaemandal peab olema EV kehtiv kutsetunnistus (diplom) ja tema ettevalmistus peab vastama kutsestandardile.

Juhul, kui ämmaemand on koolitatud enne 2000.a. kutsestandardile mittevastavalt peab ta omama töökogemust kutsealal viimase 5 aasta jooksul, millest vähemalt 3 aastat peab ta olema töötanud täiskohaga (või sellega ekvivalentse aja) rasedatega, sünnitajatega ja sünnitusjärgsete naistega ning vastsündinutega.

Nende tingimuste puudumisel on litsentsi taotlemise eelselt vajalik 6-kuuline stazheerimine vastavalt kutsestandardis toodud kutseoskusnõuetele ja eriala testi sooritamine.

Töökogemus tõestatakse kolme aasta tööanalüüsiga, mis on kinnitatud osakonnajuhataja või peaarsti poolt ning väljavõttega tööraamatust.

Tööanalüüsis on vaja kirjeldada tööiseloomu ja töökoormust ning erioskusena peab ämmaemand valdama emakaõõne manuaalse kontrolli oskust – nõutav vähemalt 3 kordne eelnev dokumentaalselt tõestatud praktiline kogemus.

Litsentsi saamisel kohustub kinni pidama kriteeriumitest, mis on kehtestatud kodusünnituste läbiviimiseks ning lähtub oma töös EÄÜ ja ENS soovitustest (metoodilistest juhenditest). Kodusünnituste korraldamise puhul on vajalik lepingu olemasolu raviasutusega. Leping esitatakse Sotsiaalministeeriumi Litsentsibüroole ja see on töö alustamise eelduseks. Lepingu uuendamisest või lõpetamisest informeeritakse koheselt Sotsiaalministeeriumi esindajaid.

Litsents kehtib viis aastat.

  1. Nõuded töökorraldusele

Planeeritud kodusünnituse korraldamise eelduseks on lepingu olemasolu sünnitusabiraviasutusega, kus on fikseeritud, et arstiabi kättseaadavus peab sünnitajale olema tagatud 30 minuti jooksul. Ämmaemand informeerib alati lepingupartnerit käimasolevast kodusünnitusest ja mistahes kõrvalekallete esinemisel sünnitusel pöördutakse haiglasse. Sünnitusjärgse verekaotuse puhul emal üle 0,5% kehaklaalust on vajalik haiglaravi ja jälgimine.

Kui vastsündinul on sünni Apgar alla 7 või muu patoloogia kahtlus, siis on vajalik haiglaravi.

Ämmaemand tagab sünnitaja ja vastsündinu jälgimise 6 esimese sünnitusjärgse tunni jooksul ning teostab vähemalt 1 koduse patronaazi esimese 5 sünnitusjärgse päeva jooksul. Kodus abistab ämmaemandat ettevalmistatud tugiisik (või abiline). Sünnituse juhtimisel lähtutakse ENS- i metoodilistest juhenditest ja ämmaemand täidab kogu meditsiini dokumentatsiooni vastavalt Eestis kehtestatud nõuetele. Nimetatud põhimõtted leiavad kajastamist lepingus. Lepingu vormi võib kehtestada SM käskkirjaga.

  1. MUUD NÕUDED KODUSÜNNITUSE KORRALDAMISEKS

1. Eeldused naisele, kes soovib kodus sünnitada

Rase peab olema jälgitud vastavalt ENS metoodilisele juhendile, mis peab kajastuma ka raseda kaardis.

Vajalik on rasedusriski hindamine vastavalt ENS metoodilisele juhendile.

Kodus sünnitamise võimalikkus määratakse alates 36-37 rasedusnädalast.

Naine peab olema ettevalmistatud kodus sünnitamiseks ja informeeritud kodusünnituse olemusest, eelistest ja riskidest.

Vastunäidustused kodus sünnitamiseks:
Kõrge riski rasedus (vastavalt ENS met. juhendile)

Organpuudulikkusega kulgevad haigused, sealh. fenüülketonuuria, hüpo- ja hüpertüreoos, transplantatsioonijärgne seisund, autoimmunopaatiad, kollagenoosid, kaasasündinud või omandatud südamerikked, insuliinsõltuv diabeet, neeruanomaaliad või ühe neeruga patsiendid.

 

Kõik teised haigused, mis ohustavad raseda tervist (vt. raseduse katkestamise ja steriliseerimise seadus) või kujutavad ohtu sünnitamisel.

 

Loote hemolüütilise tõve kahtlus
Gestatsiooniaegne diabeet
Sünnieelselt diagnoositud loote väärarendid
Raseduse ajal diagnoositud loote tahhü- ja bradüarütmiad
Varasem sünnitusjärgne verejooks anamneesis
Kahtlus loote kasvupeetusele
Infektsiooni esinemine sünnitusel
Aneemia (Hgb kahekordsel määramisel alla 10 g/l)
Ülekandlus > 42 rasedusnädalat
Antenataalne lootesurm
Enneaegne sünnitus enne 37. nädalat
<big>Emakaoperatsioonid(sh. keisrilõige)</big>
Platsenta osaline või täielik eesasetsus
Rasedusaegne hüpertensioon ja preeklampsia
Emaka müoom ja väärarendid
Oligo- ja polühüdramnion
Tuharseis ja muud loote ebaõiged asetsused
Mitmikrasedus
III – IV järgu rebendid eelmisel sünnitusel

2. Sünnituskohale esitatavad nõudmised

Sünnituskoha vaatab üle sama ämmaemand, kes tuleb koju sünnitust vastu võtma.

Sünnitaja tagab vastsündinu varustuse ja hooldusvahendite (riided, mähkmed jm. vajalik) olemasolu vastavalt ämmaemanda soovitustele.

Sünnituskoha puhul on oluline:
Sobiv hügieeniline olukord.
Vajalik on kiire transpordi saamise võimalus.
Kaugus haiglast mitte enam, kui 20 min. autosõitu, mis võimaldaks arstiabi saamise 30 min. jooksul.

3. Ämmaemanda varustus

Mobiiltelefon
Sünnituse dokumentatsioon

Vererõhu mõõtmisaparaat ja fonendoskoop
stetoskoop või dopler loote südamelöökide auskulteerimiseks
termomeeter
steriilsed kindad (5)

Instrumendid:
4 klemmi
3 käärid
sünnitusjärgsed tupepeeglid
nõelahoidja
õmblusmaterjal
nabakumm või –klemm
ühekordsed süstlad
veenikanüülid (erinevad suurused)
tilkinfusiooni süsteem

Ravimid:
Sol. NaCl 0,9% 500,0 2 orig.
Sol. Gelafusin või Rheomacrodex`i 1 orig.
Sol. Oxytocini 1ml No 5 1 orig.
MgSO4 24% - 10,0 1 orig.
Sol. Diazepam 1 orig.
desinfitseerimiseks piiritust või Bacilloli

tutikud
kinnitusplaastrid
kilekindad
sünnituse vastuvõtmise komplekt
aspiratsioonisüsteem või väike klistiiriballoon vastsündinu suu puhastamiseks
mõõdulint
imikukaal

Elustamisvahendid anafülaktilise shoki puhuks s.h. AMBU vastsündinule
Rh negatiivse naise puhul Anti-D globuliin profülaktika teostamiseks.

 

Tagasi avalehele