image
image
Aira lugu

Sünnituslugu

Kuna eelmised kaks sünnitust olid alanud vete puhkemisega, siis arvasin, et nii juhtub ka seekord. Aga ma eksisin.

Soovisin, et lapsuke sünniks sõbrapäeval. Seepärast sai 13. veebruari õhtul sõbranna pool veini joodud, siis 45 minutit tempokalt koju jalutatud ja seejärel veel va vanainimeste asjaga tegeldud. Aga ei miskit. Järgmisel õhtul tuli meile ootamatult külla mehe täditütar S koos oma 4,5 kuuse pojaga. Kuna meil oli nii palju rääkida, siis keelitasin neid ööseks jääma, millega nad ka nõus olid. Öösel kell kolm käisin pissil (kuna teise korruse WC polnud veel valmis, siis sai öösiti korduvalt trepist alla-üles käidud). Trepist üles ronides tundsin, et miski libiseb mööda reie sisekülge. Tormasin tagasi ja panin lambi põlema – limakork või vähemalt osa sellest. Sooh, hakkabki siis pihta. Pugesin teki alla tagasi mõttega, et küll on mõnus – ei pea hakkama muretsema, millal on õige aeg haiglasse minna. Midagi toimus kõhus umbes 15 minutiste vahedega, aga seda registreerisin ma läbi une. Hommikul helistasin vargsi ämmaemandale, et miskit toimub ja et täna-homme siis on lapsukest oodata. Lapsukesele rääkisin, et kannatagu lõunani, et siis lähevad külad ära. S’i isa tuli meile ja aitas mehel juurdeehituses vaheseinu teha. Mina lasin tünni sooja vee jooksma ja rääkisin sugulastele, kuidas ma seal mõnuleda kavatsen, enne kui asi tõsiseks läheb. Seda sooja vett sai tünni lastud kolmes jaos – tünn oli lihtsalt suurem, kui meie boiler. Pool päeva olid valud sellised õrnad ja ikka sama vahega. Kell 14 olid külalised toidetud ja minema saadetud. Mees heitis tunnikeseks pikali. Aga pojake otsustas, et ta on küllalt oodanud ja kohe läksid valud tugevamaks ja vahed vähenesid alla 5 minuti. Rääkisin sellest mehele ja kui vahed olid umbes 3 minutit ja valud üsna suured, helistasin ämmaemandale, et ma lähen nüüd tünni. Tünn seisis elutoas ahju kõrval, mitte kaugel arvutist, mille ees olid püsipaiga sisse seadnud kolm lapsukest. Mehe õde helistas ja pakkus, et ta võtab meie lapsed koos oma pojaga enda juurde ja ma olin sellega nõus. Lapsukesed lahkusid ja ronisin vette. Mõnus! Ma olin kartnud, et kuidas mu põlved kükkis või käpuli sünnituse ajal vastu peavad, aga vees oli nii kerge olla, et põlved ei teinud üldse häda. Siis helistas minu ämm ja uuris pikalt ja laialt, et mis ikka toimub ja kas keegi ikka tuleb appi. Mees ütles talle üsna kurjalt, et ämmaemand on teel ja ärgu muretsegu. Saabus ämmaemand ja mulle tundus, et nüüd on kõik kontrolli all ja läheb nii nagu minema peab. Siis lähenes sireenide huilates mingi operatiivauto – peast käis läbi mõte, et ämm on närvis ja on otsustanud meile kiirabi saata. Aga mööda sõitis! Kõige parem tundus valude ajal olla käpuli kätega tünni ülaservast kinni hoides. Kuna muudes asendites olid valud palju raskemad taluda, siis ma nii jäingi, valude vahel ajasin ennast püstimaks, valude ajal vajus pea allapoole – väga head olid sauna istumisalused, mis ujusid vee peal ja millele sai lõuga toetada. Mingi hetk mõtlesin, et õudselt valus on, järgmine mõte ütles, et haiglas ei sünnita ka keegi minu eest seda last ja rohkem segavaid mõtteid enam ei tulnud. Lihtsalt sünnitasin. Lapse südant ämmaemand ei kuulanud – et lapsukesega on kõik korras näitas see, kuidas ta jätkuvalt rahulikult oma jäsemetega minu kõhtu togis. Ämmaemand küsis, kas ta võib avatust kontrollida, lubasin. Oli täiesti avatud, ainult emakakaela serv oli ees ja selle ta aitas eest ära, lootepõis oli terve. Pressid olid jõulised ja haarasid mind endaga kaasa. Mõtlesin küll, et soovisin ju last välja hingata, aga hakkama ma sellega ei saanud. Veed puhkesid presside ajal. Mingi pressiga sündis osa peast ja järgmisega sündis lapsuke üleni. (kell oli 16.21, seega sünnitust kokku 13 tundi) See oli vapustav tunne, kuidas needsamad kondised jalakesed, mis alles äsja olid kõhunaha turritama pannud, nüüd läbi tupe välja libisesid. See oli erootiline elamus! Ämmaemand lobistas last natuke vee all, siis tõstis välja – oli selline sinakas ja kõhn teine. Tahtsin teda kohe sülle võtta, aga selgus, et pean enne jala üle nabanööri tõstma – väikesed koomilised harjutused... Aegajalt poja tegi kurba häät, tissi ei võtnud. Puhastasin oma suuga tema hingamisteid, häälitses veel korduvalt, kuni lõpuks hingamise korda sai. Kui nabanöör enam ei tuksunud, lõikas ämmaemand selle läbi. Siis tegin väikest akrobaatikat – laps süles üle kõrge tünniserva ronimine, mees ja ämmaemand toetamas teine teiselt poolt. Platsenta sündis umbes poole tunni pärast ja oli südamekujuline (ikka sõbrapäevaks oleks pidanud sündima). Seejärel hakkas poiss ka tissi võtma, mille peale ta kohe kõik tekid-riided täis kakas.

Muud lood:

Kiiksud.

Alates viljastumisest keerasin ma öösel külge nii, et tõusin kõigepealt istuma ja siis heitsin teisel küljele. Põhjus – eelmine sünnitus oli alanud vete puhkemisega külje keeramisel ja ma ei tahtnud, et korduks sama. Tagajärg – veed puhkesidki alles presside ajal.

Isikukoodi saamine.

24 tundi peale lapsukese sündi läksime Toomele, soovisime, et lastearst lapse üle vaataks. Pidime pikalt selgitama, et ei soovi vaginaalset läbivaatust. Päästjaks osutus dr Padrik, kelle juures ma raseduse ajal mõned korrad käisin. Ta tegi raamatusse vastava sissekande ja järgmisel hommikul sai mees vajalikud paberid kätte.

Kust selline mõte kodus sünnitada.

Lugesin perekoolist Merje tütrekese sünnilugu ja mulle tundus, et kolmanda lapse võiks ka kunagi kodus sünnitada. Varasemate sünnitustega oli selline tunne, et umbes 5-6-nda sünnitusega võiks juba isegi rahule jääda. Kuna nii palju sünnitusi plaanis polnud, tuli kolmandaks teha piisav ettevalmistus. Seepärast läksin nädal peale lapsukese eostamist aktiivsünnituseks ettevalmistusse.

Mida arvas asjast mees.

Enne sünnitust arvas, et ju naine teab, mis ta tahab, ja võttis seda mõtet loomulikuna. Sünnituse ajal oli ta lihtsalt olemas, ta arvas, et ei hakka spetsialisti segama. Kui ämmaemandal midagi vaja oli, siis mees leidis selle, tegi pilte ja filmis. Peale sünnitust soovitas ta kõigil tuttavatel lapseootajatel kodus sünnitada ja üldse kõigil veel mõni laps hakkama panna.

Mis häiris kodussünnituse puhul.

Häiris, et ei saanud teistele oma kodus sünnitamise plaanidest rääkida, sest siis vaadati kohe nagu oleksin haige või süüdimatu.

Enesetunne peale sünnitust.

Mäletan, kuidas peale esimese lapse sündi lamasin mitu tundi raamil. Siis sõidutati palati ukse ette ja sisse läksin omal jalal – maailm kõikus ja raske oli tasakaalu säilitada. Seekord vedelesin koos lapsukesega mõne tunni diivanil, käisin WC’s, siis võtsin lapsukese sülle ja läksin trepist üles magamistuppa – ei mingeid probleeme.

Tagasi avalehele