image
image
Elo sünnilugu

Elo sünd- jutustavad ema ja isa

Emme lugu

Meie tütar Elo sündis 30.detsembri öösel 2006.aastal. Olime teda üsna kärsitult oodanud juba mõnda aega, sest detsembri algusest saati tundsin muutusi kõhus ja enesetundes üldiselt. Näiteks lapse pea fikseerus 35.nädala lõpuks. See kõik tegi ärevaks. Samas pidev ootamine ja märkide põhjal ennustamine väsitas tõsiselt. Lapse sünni tähtaeg oli 28. detsember. 2 nädalat enne tähtaega käisin arsti juures läbivaatusel, arst arvas, et laps võib tulla iga hetk, sest ta olevat niivõrd madalale vaagnasse laskunud. Samuti olevat emakakael juba lühenenud (1,5 cm) ja pehmenenud. Arst ütles, et see laps küll üle tähtaja ei tohiks minna, pigem sündivat enne jõule. Tundub aga, et ei arst ega teised osanud ennustada. Tegelikult, kui arvestada viljastumise kuupäeva ja kellaaega, sündis laps tunni pealt “õigel” hetkel, kui 40 nädalat tegelikult täis sai.

29.detsember oli minu jaoks hommikust peale väga raske päev. Olin jälle üksi kodus, mees oli tööl. Mina ootasin ja ootasin. Mõtlesin enda jaoks ajaviiteid välja. Midagi suuremat ette võtta ega planeerida ei julgenud. Paljusid tegevusi enam teha ei saanud. See kõik oli nii rusuv, et tundsin ennast täiesti lohutamatuna ja lihtsalt istusin ja nutsin. Oli ju võimalik, et pean veel 2 nädalat nii ootama. Jõuludeks-aastavahetuseks vanematekoju minna ka ei julgenud, sest olin plaaninud sünnitada Tartus, oma kodus. Jõulud olid juba möödas, aga ei midagi. Varem mõtlesin, et mida need rasedad paanitsevad, kel endal pole veel tähtaegki käes. Nüüd sain aga väga hästi aru – koguaeg kõhus ja enesetundes muutub ja toimub midagi – raske on mitte mõelda, et äkki see nüüd ongi sünnitegevuse algus, mis sest, et idee poolest aega on.

Lõunal käis mees kodus ja lohutas mind. Kui ta tööle tagasi läks, otsustasin teha lõunauinaku. Mida muud ikka selle ajaga pihta hakata. Ärkasin veidi vähem kui tunni pärast, kui tundsin kõhus nõrka valu. Otsustasin, et ei usu seda ja magan edasi. Siis käis kõhus nagu mingi prõks. Otsustasin, et ei hakka midagi mõtlema enne, kui näiteks veed voolama hakkavad. Hetke pärast tunduski, et midagi voolab. Hüppasin voodist püsti, voolas ikka edasi. Siis haarasin mobiili kaasa ja tormasin WC-sse. Unustasin suure ähmiga isegi vaadata, kas veed on läbipaistvad. Helistasin mehele, et nüüd vist veed tulid ära ja sünnitus tõepoolest algab. Seejärel kontrollisin, tundus, et veed olid läbipaistvad ja korras. Kell oli 15.25. Veed vaikselt ikka jooksid. Helistasin ka emale, et hakkan nüüd vist sünnitama. Ta jagas veel kiirelt toetussõnu. Samal ajal jõudis mees koju ja tormas ahjupuid tooma. Ta ammu juba plaanis, kuidas kiiresti korter soojaks kütta ja mida teha, kui sünnitus algab. Helistasin ka õele ja teatasin talle uudist ning kutsusin teda külla enne, kui sünnitus suurema hoo sisse saab.

Kuna ootasime oma esimest last, arvasin, et sünnitusega võib kaua minna. Seetõttu plaanisin aja sisustamiseks ja saabuva aastavahetuse puhul saia küpsetama hakata. Õde jõudis ka kohale. Samal ajal tegin mina saiatainast, mees küttis ahju ja pliiti. Tuhude ajal oli lõpuks juba päris raske sõtkuda. Panin taina kerkima ja ega ma sellega rohkem tegeleda jõudnud. Tegime veel mõned fotod viimastest rasedustundidest ja suurest kõhust. Helistasin nüüd ka oma sünnitoetajale ning teatasin talle, et tore oleks, kui ta saaks täna õhtul tulla. Tema küsis veel, et kas ma soovin, et ta kohe tuleks või jõuab ta veel kinos ära käia. Mul olid valude vahed üsna lühikesed – algul võibolla umbes 6 minutit, üsna ruttu aga 4 minutit ja võibolla pool avanemise ajast umbes 2 minutit. Samas ei olnud nad nii intensiivsed, et oleks võinud arvata, et laps kohe tuleb. Seega sai mu sünnitoetaja veel kinos ära käia ja jõudis vist veel kojugi enne, kui talle uuesti helistasime ja ta siia kutsusime. Sünnitoetajaid oli mul õnneks kaks. Nad mõlemad tulid kohale umbes kell 10 õhtul. Mees kutsus nad siis, kui tundsin, et mul on juba päris raske ja võiks tulla lisaks mehele veel keegi, kes julgustab ja aitab vastu pidada ja kes on sünnitusi enne näinud. Kui nad jõudsid, hingasin mina tuhude ajal juba aa häälikut. Seda hakkasin kasutama üsna varakult, sest tundus, et see aitab lõõgastuda. Liikusin mööda tubasid ringi. Vahepeal oli mõnus olla tuhu ajal käpukil, enamasti aga meeldis mulle olla püsti ning toetuda mehele, kes mind püsti hoidis ja hingas minuga kaasa ning masseeris alaselga. Ise samal ajal jooksis ahju ja saia vahet.

Kui mu sünnitoetajad kohale jõudsid, kurtsin neile, et ma ei jõua enam ja kas läheb veel väga kaua. Teadsin, et nemad ei saa ju mulle midagi konkreetset öelda, aga sellest oli väga palju abi, et nende nägudest juba paistis, et kõik on hästi ja nad aitasid mul koos mehega hingata ja aa häälikut laulda. Tuhu ajal koos lauldes tekkis selline suur toetuse ja ühtsuse tunne, mis aitas edasi minna. See oli minu jaoks väga oluline. Ma tundsin, et ma ei ole üksi. Ka mäletan seda, kuidas üks minu sünnitoetaja ütles mulle, et oleme lapsega juba väga palju tööd ära teinud. See oli minu jaoks üllatav ja positiivne, sest ma ise ei tajunud, kui kaugel sünnitegevus juba on. Samuti oli hästi hea see, kui sünnitoetajad tuletasid mulle meelde veel asendeid, mida tuhu ajal proovida. Ise ma nagu ei suutnud eriti asenditele mõelda ega initsiatiivi võtta. Erinevate tuhude ajal tundsin valu vahelduvalt nii kõhus kui seljas, mitte ainult ühes kohas. Tuhu tunnetus olenes vist samuti asendist. Näiteks pikali – isegi külili olles olid tuhud hulga tugevamad. Seega ma loobusin küliliasendist ruttu. Samuti oli huvitav see, et kui ma olin käpukil või muus asendis maas, muutus tuhude vahe pikemaks. Püsti olles olid vahed väiksemad ja tõenäoliselt toimus avanemine intensiivsemalt.

Tugevamate tuhude ajal ootasin pidevalt presside algamist. Teadsin, et pressidele eelneb sageli suur väsimus ja madalseis, samuti pidi naine hakkama teistsugust häält tegema – nagu karu häält. Päris välja ma oma mõtet lülitada ei suutnud, püüdsin ikka jälgida ja tähele panna neid muutusi, samuti mõtlesin ikka sageli, kas kõik on hästi jne. Seda madalseisu ja karu häält ma enda juures ei leidnudki. Madalseis oli juba ammu minu meelest tekkinud ja vahelduva eduga ülegi läinud. Järsku tundsin siiski, et midagi muutus. Kõigepealt läks süda hästi pahaks ja ma oksendasin. Ootasin jätkuvalt seda kõige raskemat hetke enne presside algust, kuid keha andis mulle hoopis puhkust - järgmised umbes 3 tuhu olid nõrgemad, tulid pikemate vahepausidega ning enesetunne läks kergemaks. Siis järsku survetunne tugevnes ja tekkis pressitunne. Valu vähenes, oli ainult seljas tajutav. Aga pressitunne oli väga tugev, tundus nagu see oleks liiga tugev, et mu keha ei pea seda vastu. Heitsin ruttu käpuli, pea vastu maad ja tagumik ülespoole, sest teadsin, et see asend pidi aitama, kui emakakael pole veel avanenud. Oleksin seda võibolla ka instinktiivselt teinud, sest pressitunne oli lihtsalt liiga intensiivne. Olin selles asendis päris mitu pressi ja muretsesin veidi, et kas võin juba asendit muuta või on veel vara. Sünnitoetaja julgustas mind, misjärel valisin endale algul käpuli- ja siis kükkasendi.

Presside ajal tuli ka veidi verd, sain aru, et see tekitas mu toetajates algul natuke segadust, sest üldjuhul ei tohi ju sünnituse käigus verd joosta. Üks toetajatest ütles, et see on tõenäoliselt limakork. Rohkem verd ka eriti ei tulnud ning mina selle pärast ka ei muretsenud. Enamuse presside ajast olin kükkasendis ning enamasti toetusin oma mehe põlvedele – sünnitasin oma mehe süles. Tal oli tõenäoliselt üsna raske, sest pressid kestsid umbes tunni ning ma toetusin kogu oma raskusega tema põlvedele. Aeg-ajalt kergitasin ennast, et ta saaks jalgu sirutada. Üks mu toetajatest aitas mul jalataldu vastu maad toetada, sellest oli ka palju abi. Kui täistaldadega vastu maad toetusin kükkasendis olles, oli kohe rohkem jõudu.

Uskumatu oli see, et pressitunne oli nii tugev. Jätkasin siiski sügavat hingamist ja häälikute laulmist. Püüdsin ennast võimalikult lõdvestununa hoida, mitte hinge kinni pidada. Tundsin, kuidas mu keha tugevalt töötab. Tundus, et kõik lihtsalt toimub, mina ei saa midagi kontrollida. Huvitav, et ma ei tundnud üldse lapse liikumist sünnitusteedes. Varem lootsin, et tunnen. Tegelikult tajusin aga seda, kuidas ta ennast sündimise ajal keeras ja ka kõhus jalgu siputas. Ka seepärast ma vist ei muretsenud tema pärast – ta ju liigutas.

Kui lapse pea hakkas välja tulema, oli tõesti üsna tugev venituse tunne, aga see ei olnud üldse nii valus või jube, nagu kuulnud olin. Lahkliha lõdvestada aitas see, kui pressi ajal välja hingates puristasin. Püüdsin ka ise katsuda, kas tunnen juba lapse pea tulekut, kuid ma ei saanud aru, kas tegemist oli tema peaga või mitte. Arvasin, et ei tunne. Suur oli minu üllatus, kui sünnitoetajad ütlesid, et pea paistab. Ma arvasin, et laps alles alustab väljumist emakast. Katsusin ka ise, kui ta pea juba paistis, kuid ma ei tundud ikka veel ära, mida ma tegelikult katsun. Minu küsimusele, et mis see on, vastas sünnitoetaja siis, et see ongi laps. See oli küll väga tore teadasaamine, sest tundus ikka veel uskumatu, et laps tõesti tulebki. Tohutult palju jõudu ja julgust andis ka presside ajal see, et nägin, kui rahulike ja rõõmsate nägudega sünnitoetajad mind jälgisid. Siis kohe tundsin, et kõik on hästi ja peabki nii olema. Nende kohalolek ja rahulikkus andis ka mulle jõudu ja rahu. Samuti oli väga hea tunne sünnituse ajal toetuda oma mehele. See oli nagu koos sünnitamine, ma ei olnud üksi. Ja ma tundsin samas, et mina pakun ka oma toetajatele midagi olulist.

Kui lapse pea oli väljas, tundsin ikka, kuidas laps veel kõhus liigutab. Läks veidi aega, mäletan, et alles ülejärgmise pressiga sündis ka keha. Toetaja pani talle käed alla ning teine toetaja võttis tal nabanööri ümber kaela ära (seda oli seal kaks tiiru). Laps oli ilus roosa, pea oli veidi sinakas ja veidi pikergune. Ta hakkas kohe liigutama ja tegi veidi häält. Proovisin ta oma kätte võtta, kuid ta oli nii libe, et oleks peaaegu maha libisenud. Kui sain ta oma sülle, ei suutnud ma uskuda, et tema oligi minu kõhus. Ta tundus kuidagi liiga täiuslik ja päris - inimene, mitte mingi loode. Varsti hakkas ta nutma ja nuttis üsna lohutamatult. Rinda ta ei võtnud. Minul jätkusid teatud aja tagant pressid – ju siis platsenta väljutamiseks. Pressi ajal oli endiselt üsna raske olla ning raske ka last samal ajal rahustada, sest tundsin ikka veel, et ma ei kontrolli oma keha. Andsin lapse mehe sülle ning mees ja sünnitoetajad panid ta vanni, nii et nabanöör oli veel läbi lõikamata ja laps minuga ühendatud.

Vannis ta veidi rahunes, kuid hakkas lõpuks uuesti nutma. Minu jaoks oli see veidi üllatav, arvasin, et pärast nii rahulikku sündi on ka laps rahulik. Püüdsin peale vanni veel last süles hoida, kuid pressid endiselt takistasid päris tugevalt. Platsenta ei tahtnud sündida ning ma ei osanud hästi kaasa pressida. Toetaja andis mulle terasid. Lõpuks väljus platsenta, võibolla umbes tund aega peale lapse sündi. Ta tuli nii suure hooga, et kehas oli naljakas tunne, nagu oleks kõht vaakumisse tõmmatud. Nabanöör oli juba varem seotud (peenikese marlisidemega) ning mees lõikas nabanööri läbi. Neelasin tükikese platsentat, soodustamaks emaka kokkutõmbeid. Lõpuks sain lapsega diivanile teki alla pugeda. Seal võttis ta ka esimest korda rinda. Mind üllatas, et see oli üsna valus. Kuid väga hea oli niimoodi laps kaisus seal pikutada. Samal ajal koristas mees toa ning paari tunni pärast pugesime kõik kolmekesi oma voodisse. 


Nüüd, kus sünnitusest on juba nädalaid möödas, on võibolla osa detaile ja emotsioone ununema hakanud. Aga kui toimunule tagasi mõtlen, tundub mulle, et enam ilusam ei saa üks sünnitus olla. Kõik läks hästi ning kogu see sündmus meenub mulle kui midagi romantilist ja müstilist. Ka on mul hästi meeles see toetuse ja koos olemise tunne, mis sünnituse käigus tekkis. Mulle meeldis, et sain sünnitada rahus, nii nagu olin soovinud. Sain kuulata oma keha, tunda ennast mugavalt oma kodus ning tuttavate ja oluliste inimeste keskel, sain usaldada oma last. Keegi ei õpetanud ega hirmutanud mind ega kontrollinud midagi, laps sai sündida loomulikult. Minu toetajad usaldasid mind ja last, nad ei toonud kaasa hirme ja kahtlusi, mida olin tajunud meditsiinitöötajatega sünnitusest rääkides. Ma arvan, et minu sünnituse hästi mineku juures kõige olulisem oligi kontrollimise asemel usaldamine.

Mis oli minu jaoks üllatav. Imelik oli minu jaoks see, et kui ma enne sünnitust muretsesin kodussünnituse turvalisuse pärast lapse jaoks, siis sünnituse ajal ma lapse pärast eriti ei muretsenud. Mulle tundus, et mul on endaga nii palju tegemist, et ma ei jõua lapse pärast hetkel muretseda, et peaasi, et sünnitus edeneks ja mööda saaks. Ma arvan, et see mitte muretsemine tuli sünnituse edenemisele kasuks.

Veel üllatas mind see, et arvasin, et olen sünnituseks nii vaimselt kui füüsiliselt niivõrd põhjalikult valmistunud, et see möödub kergelt ning üsna minu kontrolli all. Üllataski see, et sünnitus oli siiski minu meelest ootamatult raske ja ise suutsin ma ikka väga vähe kontrollida ja võibolla ka oodatust vähem kuulata oma keha ja last. Võibolla ei suutnud ma nii palju oma instinkte järgida, kui lootsin, ning mõtlesin sünnituse ajal liiga palju. Mõnes mõttes hirmutas see sünnituse kontrollimatus ja raskus mind ära ja hetkel on tunne, et ma ikka väga imetlen neid naisi, kellel on rohkem kui üks laps. Seega väljakutse jäi – äkki õnnestub mul kunagi suuta nautida sünnitust või vähemalt ületada uuesti see hirm. Igatahes väljakutse tundub põnev. 





Issi lugu

Sünnituse tähendus minu jaoks oli kuni Kristi raseduse keskpaigani järgmine: sünnitus toimub haiglas ja sünnituse ainuvõimalik viis on selili. Selline nägemus sünnitusest oli mul püsinud juba kaua aega. Nüüd aga peale Elo sündi on mu arvamus 180 kraadi muutunud.

Kõik algas sellest, kui otsustasin Kristile sünnipäevaks kinkida Ü. Liivamäe raamatu „Loomulik ehk aktiivsünnitus“. Liivamäe raamatu kinkimise idee tekkis ka alles raamatupoes. Teadsin, et tahan kinkida midagi asjalikku ja raamat sobib selleks ideaalselt. Millegipärast hakkas mul teiste raseduse ja sünnitustega seotud raamatute hulgas silma just aktiivsünnituse raamat. Võibolla köitis mind selle lihtsus... Igatahes tekkisid esimesed muudatused sünnituse kulgemise ettekujutuses selle raamatu sirvimisega, hakkas kohale jõudma, et seliliasend ei ole kindlasti kõige loomulikum asend.

Olulised kodusünnituse poole suunajad olid ka õhtused vestlused Kristiga, eriti rasedate joogas (Kristi hakkas seal käima orienteeruvalt samal ajal kui raamatu talla kinkisin) üleskerkinud teemade arutamisel. Üks asi viis teiseni ja mingil hetkel otsustasime, et tahaks sünnitada oma esimest last rahulikus ja hubases kohas ja kus võiks olla veel hubasem kui mitte oma kodus. Samas ei matnud me maha ka võimalust, et kui vaja, siis lähme kindlasti haiglasse. Haiglasse mineku pidime otsustama jooksvalt sünnituse käigus. Kuigi eelpool toodud jutust võib järeldada, et otsus kodus sünnitada tuli meile lihtsalt, siis tegelikult nõudis see ca neli kuud pidevat enda ettevalmistamist ja võimalike tekkivate olukordade ettekujutamist ja neile lahenduse leidmist.

Kell oli ca 15.30 (29. jaanuar 2006), kui Kristi mulle helistas ja teatas, et tal tulid veed ära. Nüüd ei midagi muud kui asjad töö juures kokku ja kodu poole. Koduteel mõtlesin veel plaani läbi, et mida tuleks kohe kodus tegema hakata. Kuna elame ahiküttega korteris, siis oligi esimene mõte, et nüüd koju ja kohe ahju kütma. Ahju kütmine ja tubades sooja tagamine pidavat olema tugiisiku põhikohustus (nii väitis meile ämmaemand, kui küsisin, milline on tugiisiku roll kodusünnituse juures) :).

Koju jõudes oli õhus tunda ärevust või täpsemalt öeldes põnevust. Meil oli sel hetkel külas ka Kristi õde. Vahepeal olid Kristil alanud ka sünnitusvalud, seejuures oli valude vahe ca 10 minutit. Kuna olime hommikul plaaninud küpsetada saia, siis otsus Kristi, et seda tegevust ei tohiks ju tegemata jätta. Ja nii juhtuski, et valude vahepeal sõtkus Kristi tainast ja valude ajal sõtkusin/masseerisin mina tema selga. Hämmastav oli seejuures ajataju täielik kadumine, tunnid möödusid väga kiirelt. Valude vahe läks järjest lühemaks, kuni jäi seisma kuskil kahe minuti juures. Kaheminutiliste vahedega valud kestsid üsna pikalt. Lisaks valude vahe lühenemisele läksid valud ka kord-korralt aina tugevamaks. Valude tugevnemise tõttu jäi mingil hetkel ka saia küpsetamine pooleli. Kuid ühel hetkel otsustasin siiski saia küpsetamise lõpuni viia, mis ka edukalt õnnestus. Kristi selga masseerides ja ahju jälgides möödusid märkamatult ka järgmised tunnid.

Kuskil kella 22 paiku tekkis üsna tõsine motivatsioonikriis. Sel hetkel otsustasime kutsuda enda juurde ka sünnitoetajad. Nende saabumine aitas oluliselt kaasa nii Kristi kui minu rahunemisele ja andis jätkamiseks jõudu juurde. Kristi valude leevendamiseks leidsime asendi, kus ta toetas ennast minu kätele, püüdes ennast seejuures võimalikult lõdvaks lasta. Ilmselt mõjus valusid leevendavalt ka häälikute laulmine (peamiselt A häälik) väljahingamise ajal.

Mina ilmselt ei oleks aru saanud, millal Kristil algas viimane sünnitusetapp – väljutusperiood koos pressidega. Sinna etappi jõudmisest sain aru, kui üks sünnitoetajatest pakkus Kristile hingamiseks uut pinnapealsemat ja kiiremat hingamisrütmi. Kuskilt oli meelde jäänud, et just selline hingamisrütm on oluline presside ajal ja aitab lõdvestuda. Sellest ka äratundmine. Pressid algasid kuskil kella 24 paiku. Alguses proovis Kristi lõdvestuda käpuliasendis, kuid mingil hetkel pakkus sünnitoetaja välja asendi, kus Kristi istub tema põlvede peal. Mõne aja pärast vahetasin sünnitoetaja välja ja Kristi istus minu põlvedele. Presside ajal püüdis Kristi ennast lõdvestada suuga puristades ja häälikuid lauldes.

Maas põlvitavas asendis olemise tagajärjel vähenes verevarustus minu jalgades ja tundsin, et pean saama ennast natuke liigutada. Samas teadsin, et Kristil on raske tõusta, kuid siiski tuli ta mulle vastu ja tõusis natuke, nii et sain korraks jalgu sirutada. Kuna tõusmine oli Kristile äärmiselt raske ja antud olukorras sünnituse jaoks täiesti ebavajalik tegevus, siis püüdsin kannatada nii kaua kui võimalik. Ühel hetkel ei olnud see enam raske, sest sündmused olid võtnud uue suuna. Nimelt oli sipuka (nii me oma väikest raseduse ajal kutsusime) pea hakanud paistma :).

Sünnitoetaja soovitas Kristil katsuda lapse pead, mida Kristi ka tegi. Seejuures ei uskunud ta, et see võib olla lapse pea ja küsis katsumise ajal: „Mis see on?“ Ja siis saabuski kaua oodatud hetk, sipuka pea sündis (seejuures oli tal nabanöör kaks korda ümber kaela). Veel paar pressi ja väljas ta oligi!!! See oli kirjeldamatu emotsioonidest tulvil tunne, mis mind sel hetkel valdas... Ja üsna varsti peale sündimist hakkas ta hingama. Ilmselt aitas sellele kaasa ka sünnitoetaja, kes ta oma käe peale kõhuli pani, et sipukas saaks kõik kopsudes oleva vedeliku välja lasta. Kell oli 1.10.

Nüüd saabus rahulikum periood. Väikseke oli Kristi rinnal, nabanööri kaudu endiselt emaga seotud. Huvitav oli, et peale sünnitust läks hulk aega enne kui keegi taipas, et peaks vaatama ka lapse sugu :). Saime kinnitust ultrahelile, et meie perre saabus tüdruk.

Üsna varsti peale sündimist sai väikseke ka oma esimese vanni osaliseks. Alguses oli ta vannis üsna rahulik, kuid mingil hetkel hakkas nutma. Siiski tegi tema vanniskäigu ainulaadseks asjaolu, et vanniskäimise ajal oli ta endiselt nabanööri kaudu emaga seotud. Peale vanniskäiku toimus järgmine oluline sündmus – nabanööri lõikamine. Olime selleks protseduuriks isegi uued käärid ostnud. Nabanööri kahelt poolt marliga seotult sain läbi lõigata mina. Olin kuulnud, et selle lõikamine on tulenevalt tema sitkusest üsna keeruline, kuid meie puhul läks asi lihtsalt – üks lõige ja väikseke oligi lõplikult aidatud siia ilma.

Peale nabanöörilõikust leidis aset veel üks oluline sündmus sünnituse juures – platsenta eraldumine. Sellest protsessist ma eriti osa ei saanud, kuna tegelesin sel ajal juba väiksekesega. Igatahes orienteeruvalt kella 2.30 ajaks oli Elo sündimine lõplikult lõppenud ja võis hakata mõtlema puhkusele.

Kokkuvõtvalt oli Elo sündimine minu elu üks ilusamaid ja romantilisemaid sündmusi. Võimalus osa saada oma armsa naisega hubase valguse ja vaikse muusikaga soojas kodus jõulukuuse all lapse sündimisest ei avane just kõigile. Väga suur abi sellise hubasuse ja rahulikkuse saavutamisel oli sünnitoetajatel. Aitäh Teile!! 


 

Tagasi avalehele