image
image
Frida sünd

Frida sünnilugu

Emme lugu sellest, kuidas Frida meie juurde tuli

 

Oli soe augustikuu öö ning mina sõitsin Tallinnasse laeva peale oma meremehest mehele külla. Teadsime, et sel ööl kutsume enda juurde meie pere neljanda liikme. Nagu kunagi 2 aastat ja 2 kuud tagasi avasime ennast keset loksuvat merd, et sõber Teodor saaks tulla.

 

Teine rasedus kulges esimesele rasedusele sarnaselt: süda oli paha sama ekstreemselt alates esimesest nädalast, saavutas kõrgpunkti 4-5 kuuks, et siis 6 kuuks taanduda. Võrdleksin seda kogemust kui 3 kuud kõhugripis olemist ja seda ilma naljata :).

 

17. nädalast hakkas kõht toonusesse minema ning kõik viitas sellele, et ka sel korral võib laps tahta ennetähtaegselt sündida. Lubasin endale, et nüüd asjad nii kaugele arenema ei pea, et haiglasse oleks vaja minna. Kuna aga veetsin palju aega 2-aastase pojaga üksi kodus ning ausalt öeldes olin füüsiliselt nii läbi kui läbi, oli 26.ndaks nädalaks selge, et hakkan sünnitama. Suutsin maailma ainult väga uduselt tajuda ning mõtlesin ahastades, et kas tõesti siis mitte keegi ei märka, et mul läheb abi vaja, ma suren muidu.

 

Sel ajal jõudsin Jakobi Terapeutikumi juures tegutsevasse rasedate jooga rühma, kus juhendaja Mari, kuuldes minu lugu, ütles: Kadi, sa pead abi küsima. Tundsin, et mingi ragin käis minust läbi, lõi pildi selgeks. Tuligi välja, et mees sai päevapealt merelt ära tulla, et siis samal õhtul minuga Toomemäele sünnitama põrutada. Lamasin seal sünnitustoas teadmisega, et NÜÜD ma pean ennast nii kokku võtma, et ma ei sünnitaks enne maikuud (hetkel oli alles jaanuar). Kuna olime mehega raseduse algusest peale planeerinud kodus sünnitamist, siis see teadmine, et soovin oma lapsele kõige mahedamat maailma tulemise viisi, kui me ette kujutada oskasime, andis jõudu, et mitte teha seda ennetähtaegselt (tähtaeg minu arvutuste järgi oli 1. mai).

 

Saime haiglast lõpuks kenasti ühes tükis välja. Õnneks oli mees enne merele minekut palunud minu ema Viljandist Tartusse meile appi. Küllap ei ole neil mõlemil (mehel ja minu emal) aimugi, mida nende abi ja toetus minu ja tita jaoks tähendas. Tol hetkel tundsin, et meid päästeti kindlast surmast. Teadsin, et omal jõul ma siit punktist edasi poleks jaksanud minna.

 

Järgmised kuud: jaanuari lõpp, veebruar ja märts ma lamasin. Tagant järele öeldes oli see aeg väga sügav -- ühe naise inimeseks ja emaks arenemise aeg. Suhtlesin titaga, et teada saada, mida tema tunneb. Julgustasime teineteist ning saavutasime väga hea kontakti, mida hoidsime tihedalt kuni 7. maini.

 

Miks ma nii pikalt kirjutan oma rasedusaegsest perioodist? Tol ajal tahtsin teada, mis minuga/meiega toimub, kuidas raseduse lõpuni vastu pidada, mis saab kui laps sünnibki enneaegsena. Arstid tahtsid ainult tilguti all hoida ning rohtudega olukorda kontrollida. Pakuti ka emakakaela kinni õmblemist. Mina aga tahtsin mõista, mis toimub. Lugesin internetist teiste rasedate naiste lugusid ning tundus, et kõigi lood algasid nõnda: oli käes 41+......rasedusnädal. Oh!

Loodan, et oma jutuga annan nendele naistele jõudu, kes sarnases olukorras ja ei suuda päikesekiirt hetkel näha.

 

Aga nüüd sünnitamisest.

Kohe raseduse alguses rääkisin mehele, et tahaks väga kodus sünnitada, aga et seda vist linnakorterites ei tehta. Mees arvas, et tehakse küll ja nõnda meie jutt jäigi.

Jakobi Terapeutikumis jooga tunnis kohtasin meie tulevast sünnitoetajat Marit. Kui küsisin ta käest, kuidas kodus sünnitamiseks peaks ette valmistuma, siis vastas ta, et kõige tähtsam on sisemine valmisolek. See oli olemas. Ka endale imestuseks ei tundnud kogu 9 kuu jooksul kordagi hirmu sünnituse ees. Teadsin, et saan koos titaga sellega igal juhul hakkama ning tundsin, et enam suuremat meistrit kui meie kahekesi, ei saa meie sünnituse juures olla.

Mida lähemale jõudis sünnitähtaeg seda rohkem energiat tundsin oma kehasse tulevat. Aprilli lõpuks sain ainult kikivarvastel ringi käia: kuidagi nii kerge ja õhuline tunne oli. Metsikud energiavood haarasid mu keha ja ma tundsin, et üle kõige maailmas ma tahan sünnitada. Tahan olla selle protsessi sees. Süda oli kuidagi kerge, et sel korral saan teha oma lapsele kõige suurema kingituse maailmas -- pehme ja sooja ilmaletuleku.

 

5. mail hakkasin lekkima. Siia maani on selgusetu, et mida ma lekkisin. Ise mehega arvasime, et veed tilguvad. 6. maiks sorises päris kõvasti ja järjekindlalt, et saime aru: see on märk sellest, et sünnitus on nö ukse ees. Öösel kella kaheteistkümneks olid tuhud kenade vahedega ning mees alustas basseini täitmist. Meil oli sünnitusbassein, mille Mari sai oma tuttava käest laenata. Etteruttavalt kibelen ütlema, et fantastiliselt hea bassein. Tõepoolest soovitan! Aga sünnitusest....

 

Kella neljaks öösel hakkasid tuhud nagu tuure maha võtma ning tekkis tunne, et ka täna ei saa sünnitamishoogu sisse. Kutsusime kohale Mari, et ehk oskab nõu anda. Mari andis teri süüa ning soovitas vette minna. Vees tegin pooletunnise hingamisseansi kasutades südametshakra hingamist. Kogesin lähedat sidet oma lapsega ning teadsin, et võime magama minna, sest tema magab. Läksimegi voodisse, et magada kuni tuhud uuesti algavad. Hommikul saatsime vanema lapse lapsehoidjaga linna peale, sõime putru ning jätkasime sünnitamisega. Praeguseks on mul üsna sassis, mis järjekorras kõik juhtus, aga ma arvan, et seejärel läksin ma jälle vette, et pooletunnine hingamisseanss läbi teha. See pani sünnitegevuse täie hooga tööle. Mees ja Mari hingasid iga hingamisseansi kaasa, jälgides minu hingamisrütmi ja hääle kõrgust-madalust. Tuhu ajal tegin tugevamat häält aaaaaaaa... kasutades selleks südamest tulevat jõudu. Selleks hetkeks teadsin, et see sünnitus saab olema aeglase kuluga ja pean teistele mõista andma, et tita tahab mind hoida ning tuleb nii rahulikult kui võimalik. Praegugi oli tuttu läinud ning Mari arvas, et oleks hea aeg korra kodus ära käia, et last imetada. Meie mehega kasutasime aega magamiseks. Mari saabus kella 13 ajal jälle meie man (oli ka tukastanud kodus) ning sain mehe ja Mari nägude järgi aru, et neile oleks vaja mingit kinnitust, et kõik on titaga korras. Nõustusin sellega, et Mari tuttav ämmaemand Häli astub meilt läbi, et tita südametoone kuulata ja minu avatust mõõta. Loomulikult olid toonid korras (nagu me juba teadsime) ja avatust oli 4 cm. Eeh, üsna vähe veel, aga teadsin, et kõik läheb sellises tempos nagu minema peab. Otsustasime, et mees vahetab vannis vee ära ning meie Mariga läheme jalutama. Kohe hoogustus ka tuhude tegevus. Iga tuhu ajal võtsin Maril kaela ümbert kinni, lasksin vaagna lõdvaks ning koos Mariga laulsime jämeda häälega ...aaaaaaaa. Silmanurgast nägin, et ühed naabermaja tüdrukud vaatasid mind üsna üllatunult... Ärgem unustagem ka fakti, et samal ajal sirisesid veed mööda püksiäärt tulla. Ühesõnaga, sain aru, et olen siin Vaksali kandis endale lõplikult margi täis teinud :)

Käisime niimoodi üks 2 tundi ringi. Koju jõudes olid tuhud kenade vahedega ning sünnitusel kerge hoog sees. Kodus hüppasin kohe vanni ning tegime jälle pooletunnise hingamisseansi. Tundsin, et hakkan jõudma kuskile ekstaasilise oleku lähedale. Sain tohutu energialaengu ning käisin toas ringi ainult hõljudes. Tipp-tipp astusin pehme õhu peal. Tundsin, et olen maailma valitseja ja saan kõigega hakkama.

Nüüd enam ei mäletagi, mis juhtuma hakkas, aga tundub, et mingi hetk ütles Mari, et ta läheks käiks hea meelega kodus oma last imetamas, mille peale mina vastasin selliste aaaaa....-dega, et kõik said aru, et meie loos on avanenud järgmine lehekülg. Tegu oli emakakaela viimaste millimeetrite avanemisega. Oli juba selline hetk, et ei suutnud enam põrandalt püsti tõusta, põlvili tundus lihtsam. Teadsin, et pean ennast kokku võtma, püsti ajama, et kogu mõnuga see kogemus endast läbi lasta. Tundsin, et ei talu kellegi puudutust ning sain ainult ahjust kinni hoida, et siis avaneda, avaneda, avaneda. Üks hetk sain aru, et olen saavutanud täisavatuse ning tita on jälle tuttu läinud. Tundsin sellist seksuaalset energiat oma kehas, et suudlesime mehega kirglikult vist umbes pool tundi. Pärast ta veel kommenteeris, et see maitses nagu lapsepõlve esimene suudlus.

Seejärel valdasid mind metsikud külmavärinad ning kohutav valu. Mari kommenteeris, et tita alustas vaagnasse laskumist. Ja seda ta ka tegi. Tundsin, et ma ei saa enam hingata ning hoidsin mehe ja Mari käest kinni. Närisin Mari sõrme. Või oli see varem. Suutsin ainult põlvili maas olla ja vaikselt hingata. Kuni sai seegi läbi ning tita jälle magama läks. Läksime vanni ning Mari arvas, et ta käib kiiresti kodus oma last imetamas. Ausalt, see oli üsna imelik tunne, sest olime nii ideaalne tiim kolmekesi, et tundus, et tema lahkumisega tekib väga sügav auk. Võtsime ennast kokku ning lasksime tal minna. Seejärel istusime mehega vastamisi vannis silmad kinni ning imetlesime teineteist, mõnuledes tundes, et oleme teineteisel olemas. Umbes tunni aja pärast tuli Mari ning tegime kõik koos meie viimase pooletunnise hingamisseansi. Ning siis võis alata. Toetasin end vanni ääre peale seljaga mehe poole, mees oli alasti põlvili mu taga ning toetas ming puusadest. Tundsin, et meie vahel töötavad tugevad seksuaalsed energiad ning meie tita saamise lugu lõppes samasuguste tunnetega nagu tema tegemise aegu.....

 

Pressid olid kõikehõlmavad, hingematvad ja hirmutavad. Läksin segadusse ja muudkui küsisin Marilt, et mida nüüd teha. Mari soovitas erinevaid asendeid ja poose. Olin lootust kaotamas. Jõudsin presse paar korda oma kehast läbi lasta kui Mari soovitas katsuda, kui kaugel laps on. Katsusin käega ning tundsin, et ta pea on poole näpu kaugusel. See tekitas elevust ja andis energiat juurde, et asusime veel suurema hooga asja kallale. Hoidsin kätt lapse pea juures ning tundsin, et ta on poole küüne kaugusel ning julgus minust kadus. Õudusega avastasin, et ma ei julge teda välja pressida. Lapse pea tõmbus minu sügavustesse tagasi ning ma mõtlesin, et kui ma tahan sellest valust pääseda, MA PEAN PRESSIMA. Kuid jällegi jättis julgus mind maha. Mari jõudis malbelt sosistada, et ega laps enne ei tule, kui ma valmis olen. Hetk hiljem ütles ta, et meil on veel 5 minutit aega, et siis peaks kindlasti veest välja tulema. Ja siis ma tundsin, et neid valusid ma kuival maal üle ei ela ning hakkasin pressima. Ma isegi ei tea, kas sel hetkel ka mingi press peal oli. Istusin sel ajal mehega näoga vastamisi tal süles ning mõtetes surfasin tema sügavates pruunides silmades ning pressisin pea välja. Hõiskasin, et laps tuli välja, laps tuli! Mari hakkas last otsima, aga ei leidnud. Sest tegelikult oli välja tulnud ainult pea, mulle aga tundus, et terve keha. Mina hõiskasin ikka veel joovastunult, et laps tuli välja! Mari ütles, et ainult pea tuli ning pakkus välja, et vahetaksin poosi, et tita saaks õlad ära keerata. Teatasin selle peale, et ma ei suuda. Maris hüppas hopsti! vanni, et mind aidata ning hakkas mind kaenlaaukudest üles tõmbama, et poosi muutmisega lapsele ruumi teha. Samal ajal tiris mees mind puusapidi vette, rääkides, et lapse pea tuleb veest välja. Sain aru, et nüüd oleks tark tegu teha viimane press ja see üritus lõpetada. Pressisin ülejäänud keha ka välja ning järgmisel hetkel aitas mees tita mulle juba sülle.

See on unustamatu hetk.

Hetkel kirjutades suudan vaevalt õnnepisaraid tagasi hoida. Väike, soe ja ilus tita minu süles. Täielik vaikus, sest oli ju öö. Rääkisime sosinal. Tuba oli pime ning kaks taskulampi basseini allääres heitsid veele müstilist valgust. Tundsin, et värisen üle keha ning olen täiesti jahmunud. Imesin suuga tita nina puhtaks ning tõmbasin kuiva sõrmega tema suust läbi. Kui olime mõnda aega õnnetundes mõnulenud, taipasime titat ka vähe lähemalt :) uurida ning selgus, et on tüdruk -- mustapäine tõmmu Frida.Tegime ka mõned fotod, aga mehel käsi nii värises, et tulid suht udukogud, aga väga emotsioonikad pildid.

Mari arvas nüüd, et võiksime platsenta sünnitamiseks maa peale tulla. Mäletan, et istusime mehega kõrvuti diivani peal. Mõlemad ikka veel täiesti tugevate emotsioonide mõju all. Värisesime nagu varesed. Mari hoolitses meie eest: kuivatas, pani riided selga, oli muidu toeks nagu ta oli kogu sünnitamise aja. Hakkasin Fridat imetama, ise samal ajal väljutades liitrite ja liitrite viisi verd. (vähemalt nii mulle tundus). Siis tõusin meie punasetäpilise supipoti kohale ning sünnitasin platsenta. Mari andis mulle kiiresti sellest ampsu ning järasin seda. Ah õigus jah, enne veel olime ka nabanööri läbi lõiganud. Mees lõikas läbi ning sidus mingi marlijupiga kinni.

Siis tuli ka meie vana tuttav ämmaemand Häli, et registreerida Frida sünd, mis oli 7. mai kell 23.50. Vaatas üle nii minu (ühtki rebendit ei olnud õnneks) kui ka lapse (ka mitte ühtegi rebendit :)). Elas oma armsal moel meie õnnele kaasa ning läks Toomemäele meid kodussündinute vihikusse sisse kirjutama.

 

Tean, et olen väga õnnelik inimene, et minu ümber on sellised kaaslased. Aitäh teile, et te olemas olete. Meie ühine 24 tundi sidus meid igaveseks.

 

Kadi Noor

 

Issi lugu sellest, kuidas Frida meie juurde tuli.

 

Kärsitusega segunenud meeleheide valdas mind hetkel, mil mõistsin, et seekord siiski sünnituseks ei lähe. Kadi vahepeal juba regulaarseks muutunud valud hääbusid esmaspäeva hilisõhtusse ning otsustasime magama minna. Öösel ärkasin ning ei suutnud enam uinuda kuna 42. nädalat rase abikaasa mu kõrval magas sügavat und ning ärevus, mis meid õhtul kaasa viis, oli mind jätnud lootusetuse keskele – ei jaksanud enam lapse sündi ära oodata. Ärkasime hommikul ning elutoas ootas järgnev vaatepilt – suur sinine bassein keset tuba, täidetud eelmisel õhtul sooja veega, seismas vaikivalt nagu üks suur etteheide. Proovisin seda mitte märgata ning astusime igapäevaste toimingutega edasi uude päeva. Oli teisipäev ja otsustasime Kadiga õhtul minna Terapeutikumi sünnituseks ettevalmistavasse rühma, kust tagasi saabusime olulise meeleolumuudatusega. Tuleb millal tuleb, ega ta tulemata jää. Panin meie 2 aastase poja magama ning asusin basseini tühjendama. Kuna basseini äravoolu korraldamine oleks keeruliseks osutunud, tuli ta tühjendada 25-e liitrise potiga, käies sellega vannitoa vahet umbes 20 korda. Sellega ühelpool, mõtlesin lõõgastuda teleka ees ja unustada selleks korraks kõik sünnitusega seonduv. Olin end vaevalt diivaninurgas sisse seadnud kui Kadi teatas, et tal justkui lekib midagi. See ei tekitanud minus mingeid emotsioone, lootusest rääkimata, kuid sellest hoolimata uurisin toda vedelikku, mis oli läbipaistev ning lõhnatu ning tegi meid hetkeks mõtlikuks. Mõtlikkusele lisandus uudishimu kui Kadi kergitas loori oma valude perioodilisuselt, öeldes, et need on justkui regulaarsed jälle. Ikka ei tahtnud nagu uskuda, seda enam, et just sai lõpetatud basseini tühjendamine ja narr oleks sellega taas algust teha. Enda rahustamiseks läksin välja ning tõin puud valmis. Kui tuppa tagasi tulin oli Kadist veel vett tulnud. Otsustasin, et teen ahjudele tule alla ning täidan basseini veega. Kuna meie boiler on 50-ne liitrine, siis tühjendasin vooliku abil ka naabri 80-ne liitrise boileri ning sellest kõigest jätkus täpselt poole basseini jagu. Vett lisamiseks soendasin eelmainitud potiga meie pisikesel raudahjul ja varasemale kogemusele toetudes teadsin, et boilerid taastavad kuuma vee 2-e tunniga, sellele aitab kaasa, kui boileri regulaator keerata põhja, nii tuleb kraanist väga kõrge temperatuuriga vett. Bassein poolenisti täidetud, asusin vaikselt tuhude alguseid üles märkima, samas püüdsin elutuba vaikse ja segamatuna hoida, et last kõrvaliste asjadega mitte tagasi peletada. Telefonikõne meie sünnitoetajale ning lapsehoidjale tegin ukse tagant koridorist. Kell oli 01.00, kui valude vahe oli 6 minutit, Kadi oli võtnud kokku 9 tera arnikat. Hoolimata kõigest rahust ja harmooniast meie ”ootesaalis”, hakkasid seejärel tuhude vahed pikenema ning samuti meie näod. Õnneks tuli kella 02.00-i ajal ära limakork, mis andis edasiseks siiski lootust. Kella 03.00-i ajal kutsusime sünnitoetaja meile ning arutasime kuidas protsessi käimas hoida ning tegutsesime edasi, liikudes enam ringi, tehes joogaharjutusi ning saates Kadi organismi homöopaatilisel kujul sõnumeid. Põhiline tegevus oli siiski spetsiifiline hingamine, milles osalesime kõik kolmekesi koos. Tegime hingamisi pooletunniste osadena. Varaste hommikutundide tõttu muutus olemine uniseks ja hingamine, mis juba iseenesest kujutas retke alateadvuse piirimaile, süvendas tajude mängu teadvusega sürreaalseks virrvarriks. Ühel hetkel näiteks tundsin, kuidas mu kopsud on lakanud hingamast ning selle töö on üle võtnud selgroog. Olime ilmselgelt väsinud ja mis kõige olulisem – kõhutita magas. Lasi emal puhata. Magasime siis kõik mõned tunnid. Ärkasin kell 08.30 selle peale, et vanema lapse uni kõrval toas sai otsa ning sealt kostis tema ning lapsehoidja vaikset nahistamist. Keetsin kõigile soovijaile odrahelbe putru ja teed. Panime Teodori riidesse ja saatsime lapsehoidjaga linna peale. Nii oli kogu korter nüüd meie päralt. Jätkasime hingamise ja homöopaatiaga, jalutamise, refleksoloogia ja joogaga. Ma ei tea täpselt, mis nendest täpselt taaskäivitas sünnitegevuse, kuid ühel hetkel olid tuhud taas regulaarsed. Kadi oli järjest poolteist tundi vees ja seejärel poolteist tundi kuival maal jalutades. Tuhude vahed olid 12.00ks 20ne minutised. Sünnitoetaja Mari pakkus välja võimaluse kutsuda kohale tuttav ämmaemand, kes sai tulla 13.30. Tal oli kaasas patareidel töötav doppler, millega kuulasime lapse toone – kõik korras. Kadi tunnetas lapse liigutusi ega kahelnud korrakski, et temaga on kõik hästi, kuid mind ja ilmselt ka Marit rahustas see aparaat tol hetkel küll. Samas oli tunda kuidas laps hakkas raadiolaineid tunnetades liigutama justkui olles häiritud. Edaspidi kuulasime toone stetoskoobiga ja rohkem ajaviiteks. Ämmaemand määras ka avatuse, milleks oli 4cm. Kella 14.00 paiku läksime kõik kolmekesi välja aeda, et seal natuke jalutada. Õunapuud ja kirsid õitsesid ning vaatepilt oli kaunis – rohkest hingamisest puhastunud meeled tõid looduse ilu eriti lähedale. Kadi ja Mari läksid veel lähedalasuvasse apteeki, et osta Acerola vitamiine, mida kõik heameelega hiljem krõmpsutasime. Kasutasin hetke, et korter korralikult tuulutada ja pisut koristada. Soendasin ka väikest lõunasööki. Õuest tagasi jõudnud, läks Kadi vanni, tuhude vahed pikenesid taas. Välja tulles pidasime plaani ning otsustasime, et minnakse taas välja jalutama, seekord pikemat marsruuti valides. Ise jäin tuppa ning vahetasin välja kogu vee basseinis, mis oli intensiivse kasutamise tõttu määrdunud. Kui tüdrukud tagasi tuppa jõudsid, teatas Kadi ukselt võidukalt, et tuhude vahed on lühenenud 3le minutile. See oli hea uudis. Jätkasime taktikat poolteist tundi vees ja poolteist kuival, hingates poole tunniste sessioonidena. Tundus, et hakkame kuhugi jõudma. Suudlesime Kadiga palavalt nagu teismelised oma veel tunnetamatute energiate keskel ja tundub, et äratasime miskit, mida meist kumbki ei oodanud. Kell oli saamas 19.00 ja tuhude vahe 6 minutit, kui sünnitoetaja pidi hetkeks lahkuma, et oma last toita, me nõustusime Kadiga jääma selleks ajaks omapäi. Hetkel, mil Mari tõmbas selga mantli, kostis Kadi suust enneolematu möire, mis sai märkida vaid ühte – täis avatust. Edasi on sündmustik mu peas järgnevuse kaotanud. On vaid pildid, mis on meeles. Kadi jalutab alasti mööda korterit ning deklareerib, et ta on kõikvõimas galaktika kuningas! Tegemist on etapiga, kus ta energiatase tõusis ebatavaliselt kõrgele hoolimata ülipikast ärkvelolekust ja tehtud tööst. Tundsin uutmoodi ärevust. Kui kogu päeva oli mul peas kumisenud laul ”New York I love you, but youre bringing me down” – kirjeldades ootust ning aja tajumist millegi põneva juuresolekul – siis tollest hetkest vahetus mu peasisene heliriba hinduistliku mantra vastu, milles leidsin lohutust hetkes viibimiseks. Oli tunda, et läheneb finaal, väljas pimenes ja tundsin kuidas õhk toas tiheneb, valmistudes crescendoks. Ühel hetkel vajus Kadi rinnuli diivanile ning ta olekusse oli siginenud märgatav kogus alandlikkust – algas vaagnasse lõikumine – valulikuim osa sünnitusest. Pean tunnistama, et tundsin ahastust selle vaatepildi juures, kus oma armastatu kannatab nii kujuteldamatus valus. Tundsin vajadust põgeneda tegevusse, olgu see nii mõttetu kui tahes, masseerisin ja silitasin Kadi selga ning oigasin sisimas. Lõikumine kestis 20 minutit. Mari ei olnud kuhugi läinud. Valude leevenedes võtsin kõik riided seljast ning läksin Kadiga koos vanni. Mari läks lähedale oma last imetama ning lubas peagi tagasi olla. Jäime hämarasse tuppa liikumatusse vette istuma, kõhutita lasi Kadil puhata, proovisime hingata kuid tegelikult puhkasime peaaegu tukastades. Mari saabus tagasi väga kiiresti ja samal hetkel sai sünnitegevus uue hoo. Algasid pressid, olin erutusest meelt heitmas, rahustasin end sügavalt hingates ja olukorda jälgides. Tundus, et Kadil läks kergemaks sellest hetkest alates, mil ta tundis oma käega, et laps on juba õige lähedal. Pressid käisid nüüd õige tihti peal, aitasin Kadil asendeid vahetada iga pressi vahel. Siis tuli tagasilöök, laps liikus tagasi ja tundsin, kuidas Kadi optimism sai löögi, proovisin teda maksimaalselt toetada, öeldes, et tita võtab hoogu, et ühe ropsuga välja tulla. Olime vees olnud tund ja 15 minutit. Et säilitada korrapära, tohtisime vees olla vaid 15 minutit veel. Kuival maal on pressid märgatavalt valusamad ja väiksemate vahedega ja ehk ka jõulisemad. Igatahes oli selge, et Kadi ei soovinud kuivale maale valutaluvuse piire katsetama minna. Kui Mari sõnul oli vanniaega järel 5 minutit, pressis Kadi nii kõvasti kui jaksas ning ütles peale pingutust vaat et kergendunult, et laps on väljas. Kummardusin veele lähemale, nägemaks, kus see laps siis on – katsusin käega ning tundsin täiesti enneolematut tunnet oma sõrmede vastas – libe pea ja kõrv, Kadi jalgevahelt turritas välja terve pea. Olin sellest tundmusest lummatud ning tundsin kuidas laps justkui tahtnuks mind rahustada. Nüüd oleks hea kui järgmine press tuleks kiiresti, et lapsel ei tekiks peas hapnikupuudust. Kadi tõusis püsti ning aitasime tal lapse välja pressida niipea, kui tita ise õlgu pöörama hakkas. Mari püüdis lapse kinni ning ulatas Kadi sülle. Selle hetke tundeid on raske kirjeldada sõnades – tundus, et see kõik on möödas ja me oleme elus ja terved ning pääsenud – kõik põhisoovid olid hetkega täitunud. Jäime õnnelaine alla võbelema, suutmata kõhust kerkivat rõõmu endasse mahutada. Tuli veel aspireerida ehk aidata lapsel nina ja suu veest puhtaks tõmmata, Kadi tegi seda oma suuga meisterlikult. Tita vääksatas korraks, kuid lebas rahulolevalt ta süles, liigutades oma kortsulisi jalgu ja käsi vee alt kumavas valguses. Olime oma neljaliikmelise meeskonnaga väsinud, kuid rahulolevad.

 

Hendrik Noor

 

Sünnitoetaja lugu sellest, kuidas Frida meile tuli

 

Kadi ja Hendriku teise lapse sünd.

 

Kadi ja Hendriku esimene laps sünnitati Pärnu haiglas libakate vaibumise peale tilgaga. ja teine laps sündis nüüd kodus. mõlema ootamise ajal hakkas laps 26.nädala pealt tulema ja pandi hormooniga seisma.

kui Kadi esimene laps oli 2006. aastal 3 kuune, sattusid nad Viljandi Folgil meie titelaulutuppa ja Kadi ütles Hendrikule, et nende naistega ta tahab tuttavaks saada. neil oli plaan Pärnust Tartu kolida siis. Juba Tartus olles, lapsehoidmiskuulutuse peale, nad ühega titeringi tegija, Liisiga, ootamatult siis tuttavaks saidki. kui Kadi teist last ootama jäi, siis Liisi ütles, et mine Mari juurde Jakobisse. Kadil ja Hendrikul oli algusest peale plaan teise lapse sünni juurde ainult sünnitoetaja kutsuda.

sündis kena tüdruk. lind tüdruk :) isa laulis talle: lind, lind, tule lind, tule issi juurde, lind, lind, tule, tule

lind lind,...... see oli nii emotsionaalne hetk sünnitusel. tütreke sai otsekohe pärast sündimist nimeks Frida.

 

lugu ise:

esmaspäeval olid Kadil kolmandad libakad olnud (41+1) ja ma pidasin nõu Merje Luugiga, et mis tera võiks olla. soovitas caulophyllumit. teisipäeval siis tellisin hulgim teri Madli Zobelilt ja samal õhtul pärast tugiisiku tundi läksin veel Tuule 1 aasta sünnipäevale, kus jagasime Eeva-Liisaga terad ära. oopiumi veel pooleks jne. kui sünnipäevalt südaööl koju jõudsin, tuligi Hendrikult teade, et läks lahti viie min vahedega.

ma teisipäevases tugiisikutunnis polnud Kadit veel teradega kostitanud, mõtlesin, et las magavad öö ära, et hommikul värskelt. siis neljast öösel läksin kohale. meeleolu oli mõnus, mind võttis vastu mõnus soe kodu ja hämar ruum. Kadi ja Hendrik olid pannud peale CD Jonathan Goldman'i Dolphin Dreams'ga. suur hoog oli maha vaibunud kolmeks. poole tunni tagant käisid nõrgad tuhud. vesi sai basseini ja Kadi tegi seal ühe tuuri. arnicat oli Kadi ise juba võtnud. kui öösel sünnitus algas, oli tulnud limakork ja paar peotäit vett.

hakkasime ahel-hingamist tegema koos caulophyllumiga. Kadi hingas vees läbi avatud suu otse südamesse, mina kükitasin basseini kõrval, vaatasime teineteisele silmadesse ja Kadiga kaasahingates tegime naeratuse harjutust :). ulatasin vahepeal nõmmliiva teed. poole tunnise hingamise järel võttis jälle tuurid üles, siis veel tund vees, siis kaldale ja oli jälle vaikus. soovitasin Kadil magada.

ta heitis diivanile paremale küljele ja mina põrandale madratsile diivani ette, kell võis olla pool kuus. uni tuli hoobilt väga kiiresti. ilmselt oli ka Hendrik veega jändamise vahepeal pikutanud.

ärkasin 40 minuti pärast selle peale, et Kadi tõusis üles ja hakkas kõhtu silitades toas ringi käima ning end kiigutama, siis jälle vette ja jälle caulophyllumiga pihta. jälle hingasime.

oli kaks pesa maha tehtud, diivani ette ja basseini kõrvale, patjade, tekkide, madratsiga. siis jälle veest välja ja kuna vaikus, jälle magama, seekord magasime tund aega. hommikul läks Kadi kolmas kord vette ja kümneks oli jälle vaikus majas. tuba täitis hommikuvalgus, Hendrik oli keetnud odrahelbeputru, pakkus seda koos moosi ja teega, suurepärane :), sõime küll meie Hendrikuga, Kadil vist söömise mõtteid ei olnud.

 

hommikupoole oli ärganud pere esimene laps, teisest toast oli kuulda lapsehoidja ja Teodori tegemisi. Hendrik käis teises toas tegelemas ja enne üheksat lapsehoidja ning Teodor läksid koos õue. suurest toast läbi minnes piilus Teodor silmanurgast ema, kes lebas silmad kinni basseinis.

kui lapsehoidja ja Teodor olid lahkunud, tuli Kadi jälle veest välja, Kadi küsis, mis nägu Teodoril oli olnud ja kas vaatas. Seletasime siis, kuis oli. Hendrikul oli kohe Kadi jaoks suur froteerätik valmis pandud, et veest tulles külma ei saaks. keha kuivaks ja soojemad riided selga. Hendrik avas teise tuppa viivad kõrged uksed ja tuulutasime tuba. suur basseinitäis vett sööb kiiresti toas oleva hapniku ja Hendrik avas ka köögiakna.

 

siis läksime aeda jalutama, ma ikka imestasin, kuidas Kadile piisab otse vannist tulles ainult kampsunist puuvillase särgi peale, mul endal oli jopp ning müts :), sest ilma oli pilvine ja jahe. kõndisime maja taha aeda ja läbi suure maja ühisaia, kus igal perel oli oma lapike, kuni jõudsime aia päris lõppu, Kadi ja Hendriku aianurk, kõik pere enda kätetöö, rõõmsaks värvitud turnimisredeliga majake, pink ja laud, müüri küljes võrkkiige aasad, lillekastid.

esimest korda Kadi ja Hendrikut külastades olin ma vaimustuses kõigest endakätega tehtust, mis toas ja väljaspool silma paistis - kapid, lambid, riiulid, lillekastid akna taga, kõik omanäolised, vaimukad, suurepäraselt viimistletud, lahe materjalivalik ning taaskasutus. samasugune meeleolu siis aianurgas :)

ideid on ses peres ikka jalaga segada :)))))

 

tegime Kadiga plaani, et jalutame 100 meetri kaugusel asuvasse apteeki koos ja varume acerola C-vit. Hendrik ütles, et tal on üks asi ajada ja jäi koju.

saime apteegist ainult glükoosipulgakesi. kui tagasi jõudsime, oli Hendrik toonud aiast rippkiige karabinid, tuppa lakke kinnitanud ning kandelina selle külge.

õues käimise ajal olid nõrgad tuhud. kogu sünnitus oligi nii, et kui laps oli üleval ja hakkas liigutama, tulid ka tuhud, kui laps magama jäi, saabus vaikus. tuhud käisid terve hommikupooliku 10 minuti järel kui laps ärkvel oli ja siis oli jälle miski tunnine vaikus, laps magas. öösel kolmest, kui kohale läksin oli Kadi öelnud, et proovis sõrmedega ise avatust. et emakakael täiesti pehme ja viis näppu läks sisse, siis täisavatus. selle info peale hakkas mulle asi kummaline tunduma, et kas ei saa olla täisavatus või et kui on, miks siis laps laskuma ei hakka. kella kümnest 12.neni oli täiesti vaikne. olin rääkinud Häliga (Häli Viilukas = noor Tartu ämmakas) esmaspäeval, kas ta on valmis meid toetama ja kolmapäeva hommikul Häli helistas, et kuidas on, et tal lõpeb hommikul Toomel tööpäev ja siis ühest Elite's. küsisin, kas ta saaks pärast ühte läbi tulla, et kuulaks lapse toone. Kadi ja Hendrik olid ka arvamusel, et praegu, kui rahulik võiks inimese ära näha, kui peaks abi vaja minema, et ei tuleks prauhh koju keegi võõras. mul olid endal hormoonid üleval ja rinnad piima täis. öösel, kui lahkusin, jäi pere noorim, aasta üheksa kuune tissilaps, koju magama ja ärkamisjärgne kord pakitses nüüd kergelt rinnas. leppisime Kadi ja Hendrikuga kokku, et kuna on vaikne, käin tunnikese kodus ja helistage, kui Häli sinna jõuab.

väiksemad lapsed olid koos isaga just kodust lahkunud, ei olnud veel hullu kah. rääkisin siis telefonis pikalt Merjega, kuis seis ja sain tuge ning teadmise, et võin alati helistada, kui arvan, et miskit vaja jagada/küsida, et elab meile kaasa.

miski pool kaks jõudsin tagasi, olin kodus isegi suigatanud korraks.

Kadi ja Hendrik ajasid Häliga juttu. Häli oli ka Kadi palvel avatust vaadanud, oli 4cm. mind tegi see uudis rõõmsaks. rääkisime, et nüüd on vaja ainult tohutult kannatlikkust, rahu ja keskendumist. toonid olid kah head. hakkasime jälle hingama, Häli lahkus vaikselt pooletunnise hingamise üsna lõpus.

Kadi ja Hendrik ütlesid, kui soe naine ja kui lihtne oli võõra inimese ees hingata.

kella kolmest tuli Kadi jälle veest välja, tuhud 10 minuti järel. pool neli otsustasime õue minna.

olin siis enne tagasitulekut käinud ära kesklinna apteegis ja toonud acerolat ja kodust magneesium kelasini, kui kuulsin, et Kadi pole alates jaanuarist magneesiumit lisaks võtnud.

kolmveerand neljast kuni poole viieni käisime Kadiga õues, Jääkarupargis ja Vabriku ning Kooli tänaval. ajasime omavahel juttu ja rääkisime endi terved elud läbi :) 10 minutilised tuhud läksid kõndides 7 min, siis kuue min peale. Kadi oli vaadanud miskit kodussünnitajate filmi ja ütles, et me oleme nagu need neegrinaised. käisime tänaval ja iga 7 min tagant rippus Kadi mul kaelas ja hingasime madala häälega „aaaAAAAAaaaa...“, „miinahärmast“ mööda läksime pärast nelja, siis tulid koolilapsed koolist ja vaatasid meid. meie tegime aga oma asja edasi.

Hendrik tegeles sel ajal vee väljavahetamisega. tuhude ajal oli uriini palju vette läinud ja vesi lõhnas pissi järele ja Kadil polnud tahtmist enam sinna minna.

enne viit läks Kadi jälle vette, tuhude vahel jälle 10 minutit. võtsime arnicat peale.

hakkas õhtune aeg saabuma. hommikul oli nende vanem poeg läinud koos lapsehoidjaga muuseumi ja jalutama ning jäi lõunaund lapsehoidja juurde magama, Kadi ja Hendrik otsustasid, et las poiss jääda lapsehoidja juurde kuni tita sünnib. panin uuesti peale mere ja delfiinidega plaadi ja hingasime vees avatud häälikuid läbi. kui jälle Kadi veest välja tuli ja vaikus oli, siis tegin talle seljapunkte ja refleksoloogiat. mul oli kaasas ka arnika ning lavendli massaaziõli, mida juba hommikul olime tarvitanud, esimest kõhule ja teist kätele-jalgadele.

 

arutasime uuesti kõik koos õue minemist, et jalutaks kaheksani, kui poole kaheksa ajal, pärast punktide tegemist tulid tõiesti ootamatult metsikud tuhud järjest korraga, ei hoo ega hoobi vahet. ja siis eufooria, ilmselt oli jõudnud sünnitus sinna 7/8 cm juurde ja liikus kiiresti täisavatuse poole. Kadi kiikus mööda tuba ringi. olin talle andnud enne punktide tegema hakkamist, kui ta ennast kiigutas, chamomillat.

koos eufooriaga tuli niisugune energiasööst, et Kadi ohkis ainult selle emotsioonide pilve all ja hõikus, et ta on kõikvõimas, Galaktika kuninganna!!!! ja siis Hendrik sattus täiesti vaimustusse oma naisest. nad istusid diivanil, Kadi selg vastu Hendrikut ja suudlesid pikalt ja kirglikult. ma seisin üsna nende lähedal, selg vastu soemüüri ja hingasin ja vaatasin neid, niiiii ilus.

Kadi enne diivanile Hendriku embusse vajumist käis seal ripplinas veel lõdvestumas ja nautis täiega seda orgasmi, mis tast üle käis. lendas ja lobises vahetpidamata. siis tuli jälle vaikus.

 

sest eufooria hetkest peale oli Hendrik koguaeg Kadi kõrval, kui enne oli ta tegelenud ruumi loomisega, vee tassimisega, õhutamise, söögi, joogi ja kuivade rätikute olemasolu eest hoolitsemisega, siis nüüd olid nad koguaeg koos. me vahetasime Hendrikuga nagu kohad, see oli ka Hendriku üks tugevamaid soove viimases tugiisikutunnis, olla lähedal.

 

Kadi ja Hendrik läksid koos basseini veerand üheksa ja jälle saabus vaikus. mina istusin eemal ja tekkiski tahtmine lasta neil teineteist nautida, olin saanud mõni hetk tagasi ka sms laste isalt, et kuis öö välja nägema hakkab, ta läheb praegu koos lastega töö juurde, mis asus selle sama 100 m kaugusel oleva apteegi kõrval. poetasin siis jälle Kadile, kas ma võiksin ära käia selle vaikuse ajal, korraks, annan tissi lapsele ja tulen kärmelt tagasi, mul siis piimapaisuta kergem. sain tegelikult aru, et Kadi mind väga ära lasta ei tahaks, ütlesin, et jään, et saan sest aru, kui tähtis mu kohalolek on. hetk hiljem, vist Hendrikuga aru pidades, lasi Kadi mul minna.

 

20.20 lahkusin ja 20.35 olin tagasi, ära miski 15 minutit. kogu äraoldud aja oli endiselt vaikne kõik olnud. andsin jälle caulophyllumit. Kadi ja Hendrik olid vees, mina hakkasin kummardusi tegema, igale vikerkaarevärvile kolm – puhastamiseks, tasakaalustamiseks, kirgastamiseks...

 

pool kümme tuli Kadi jälle veest välja ja miski enne kümmet saabus hetk, kui laps hakkas vaagnasse lõikuma. Kadi oli põlvili diivani ees, nägu padjas ja värises, hoidis parema kaega minu käest ja vasakuga mehe omast ja küsis, kas see on alati nii jube, kas mul on ka alati nii olnud, ütlesin, et see on see koht, mis tuleb lihtsalt üle elada ja hingasime koos ja pakkusin talle hammustamiseks oma kätt, ise olin oma neljanda lapse sünnil hammastega puust tünni ääres kinni. olen ka näinud, kuidas naised sel hetkel hambad oma mehe õlga, käsivarde löövad :) .

see värisemine kestis ilmselt mingi pool tundi. tuli veel meelde, et seal värisemise ajal, kui Kadi mu käest lõpu poole lahti laskis, andsin belladonnat veel.

enne poolt ühtteist tuli laps pärasoole peale. Kadi oli siis veel veest väljas.

umbes sel ajal tuli ka Merjelt sms, kuis läheb, vastus oligi lühike, laps pärasoolel.

sellest teadmisest oli palju abi ja toetust, et loovat energiat, isetut teadvustamist ja positiivset sünnikogemust omavad inimesed elavad kaasa ja mõtlevad meie peale, Merje, Häli, Siiri...

Hendrik tegi ettepaneku vette tagasi minna, sinna nad koos läksid. mina panin tuled ümber basseini. et oli alt valgustusega :)

ühel pool oli taskulamp põrandal ja teisel pool väike näpitslamp juhtmega seinas. ja siis isa laulis seal valguses lapsele: lind, lind, tule lind ... , Kadi rippus kätega üle basseini ja Hendrik masseeris ta selga, puusi, silitas üle terve keha. pressid käisid rahulikult.

 

Kadi katsus kätega lapse pead, mis oli küünepikkuse kaugusel, palus mul ka katsuda. laps tuli jälle kord lähemale ja siis läks jälle tagasi. Kadi ikka uuris, et miks ta tagasi läheb ja mida võiks veel lapse tulemise heaks teha. Kadi oli siukse selge mõistuse juures. siis me hingasime vesiroosi koos näoga teineteise vastas olles ja mina sosistasin afirmatsioone - kui mõnus kõik on ja ta saab lasta lapsel tulla ja kuidas laps nii valmis on ja sobib temaga. laps siis vaikselt venitas lahkliha järjest. rääkisime, et laps saab siis tulla, kui Kadi valmis on. Kadi pärast ütles, et hea et ma rääksin, ta hakkas lootust kaotama hetkeks, et kuidas see sündimine siis käib. tegime siis pressi ajal vesiroosi koos ja kujustasime lapse pead tulemas ja pressi lõppedes hingasime kutsu moodi ja puristasime huuli. Kadi liikus vees ringi presside ajal erinevates asendites, käpuli, põlvili, mehe süles istudes.

olin vahepeal Hendriku meeldetuletusel basseinivette lisanud ka kanget saialilletõmmist.

arvasin, et võiks veel miski veerand tundi vees olla ja siis natuke kuival maal jalutada, et miski asendi muutus oleks, mida madal bassein ei võimalda ja siis tagasi. mina olin valmis veel selleks, et laps sünnib üle südaöö neljapäevasesse kuupäeva ja Kadi jõuab kuival maal tiire teha. oli näha, et veest välja tulemise mõte oli ikka täiesti võimatu Kadi jaoks.

andsin Kadile nõu keerata ennast näoga Hendriku poole ja talle nii sülle istuda, olin mitmel korral näinud, kuidas selline asendi muutus aitab valmis saada nn „tulerõngast“ läbi minekuks.

 

Kadi istus Hendriku süles ja vaatas talle presside ajal silma, kui korraga ütles, et laps on basseini põhjas nüüd. läksin teisele poole basseini vaatama, kus laps on. Hendrik katsus käega ja ütles Kadile, et pea sündis. Kadi oli kindel, et kogu laps sündis. siis tõi Kadi oma parema jala kangi asendisse. Hendrik puudutas vee all last ja siis me ootasime. ma teisel pool basseini siis nägin, kuidas lapsel on silmad kinni ja huuled pruntis. läksin laua juurde ning ulatasin Kadile tassiga vett, et ta korraks juues neelataks ja nii vaagnapõhja lõdvestaks. Hendrik ütles väga kindlalt ja rahulikult, et aega on, aega on ... ootasime ja hingasime. Kadi ütles, et ta ei tunne enam mingeid presse, ootasime veel. ja kui ikka pressi ei tulnud ja lapse pea hakkas siniseks tõmbuma, ma astusin ka basseini Kadi selja tagant. Panin käed Kadile kaenla alla ja ütlesin, et tõuse jalgadele, Hendrik veel hoidis Kadi puusadest kinni, et pea tuleb ju välja veest. ma, et las tuleb. tõstsime Hendrikuga Kadi nurga muutmiseks püsti, lapse pea oli nüüd veest väljas, siis hakkas laps päripäeva õlgu keerama ja välja libisema. Kadi ütles, et ta endiselt ei tunne mingeid presse, millega kaasa minna ja pressis ilmselt ise hääle järgi. mina ühelt poolt ja isa teiselt poolt püüdsime lapse kinni.

lapsel vajus vesi suust ja ninast välja ning hakkas kohe hingama ja korra tegi häält, minu meelest täiesti rõõmsalt. laps oli rinnuli minu käe peal, siis andsin lapse isale.

Hendrik siis andis lapse Kadile ja mina tõstsin Kadi jalga üle nabanööri. see oli paras trikk, sest nabanöör oli päris lühike. see oli siuke sahmerdamise hetk. kui laps oleks vette sündinud, oleks ikka palju lihtsam olnud naisel end ringi keerata ja seejärel laps veest tõsta alles. siis Kadi istus basseini tagasi ja laps oli tal süles. Kadi veel puhastas oma suuga lapse nina ja suud, palusin, et ta kuiva näpuga korraks lapse suud katsuks, kas kõik vaba. Kadi küsis, et kust ta selle kuiva näpu nüüd võtaks, mida lapsele suhu panna :))))))) kuskile ta siis oma näpu kuivaks pühkis.

laps oli rahulik, silmad lahti ja vaatas emmet-issit. Hendrik hoidis kätt ümber Kadi õlgade, lasi silmi sulgedes kuuldavale niisuguse õnneliku ohke, et kõik nii hästi on ja olid koos nii rõõmsad ja vaiksed. istusid lihtsalt ja vaatasid last. ise rahul.

ühel hetkel Kadi küsis, kes ta siis on ja Hendrik ütles, et tüdruk. Kadi ütles, et tal külm ja tõin lina selja taha ja lapsele peale. tõin sooja vett basseini juurde ja siis nad istusid veel. siis rääkisime, et platsenta võiks kuival lasta sündida ja nad tulid basseinist välja. Kadi istus diivanile, Hendrik ta kõrvale.

juba basseinis tahtis laps rinda saada aga vesi oli liiga sügav. nüüd kaldal sai kohe tissi otsa. siis tuli emakakokkutõmme, tõin köögist poti ja potti tuli sahmakas hüübinud verd. siis läks jälle aega ja tuli järgmine emaka kokkutõmme. jälle tuli ainult verd, miski 30 minutit oli lapse sünnist möödas.

sündis 23.50

platsenta polnud veel täiesti lahti, andsin cantharist.

siis helistasin Hälile ja ütlesin, et laps sündis ja platsenta on veel sündimata, et kaks korda on tumedat hüübinud verd visanud. Häli ütles, et tuleb kohe kohale.

enne platsenta tulekut, pärast teist vereviskamist, tõi Hendrik marli ning Kadi ja Hendrik otsustasid nabanööri siduda ja läbi lõigata. sest nabanöör oli nii lühike, et laps ulatus halvasti tissini ega saanud rahulikult tissi võtta ning tegi lapsele pingul olles haiget. ma ütlesin, et platsenta poolse võib ka sidumata jätta, Hendrik otsustas ikkagi mõlemalt poolt sõlme peale panna. pärast nabanööri läbilõikamist kolmanda kokkutõmbe ajal sündis platsenta. andsin tüki platsentat ka Kadi huultele ja tegin tüdrukule punase märgi otsaette.

Häli siis jõudis ja vaatas, et platsenta on terviklik ja et laps on väga heas seisus, täiesti roosa ja hakkamist täis, et niisugused lood ikka julgustavad väga :))))))

Kadi sai soojad riided selga, võttis lapse sülle ja kolis lapsega magamistuppa tissitama.

Häli küsis, kas jäi terveks, mina ütlesin, et minu meelest jäi. Häli siis piilus ja ütles, et kõik on ok. võttis isikukoodid ja läks.

siis pani Hendrik ennast riidesse ja läks vanemale lapsele järele. tuli pojaga tagasi. ma olin enne nende tulekut verejäljed põrandatelt koristanud. rada viis diivani eest magamistuppa voodini. Kadi oli nii kiiresti teise tuppa läinud, et ma ei jõunud talle miskit jalge vahelegi panna ega voodisse alla. panin siis hiljem frotee voodisse.

 

poeg ronis siis kah voodisse emme juurde. päris lähedale ei läinud. hoidis issi kaissu. ma olin voodi jalutsis ja nemad kõik neljakesi voodis. siis rääkisime veel head juttu ja siis ma tulin koju. miski kaks öösi vist jõudsin tagasi.

Mari Hanson

Tagasi avalehele