image
image
Kadri lugu

Tiburaasu lugu

Tiburaasu on kange kiirustaja. Kõige algsemast algusest peale. Kuigi ta oli plaanis ja kujutlus temast juba möllas, tahtsime veidi viivitada, et olla kindlad, kas see pole mingi kapriis. Et on meil, vanainimestel, ikka seda neljandat last vaja.

Ja hobaki – olimegi rasedad!

Tiburaasu oli otsustanud. 

Oma eelmised kolm last olin sünnitanud ilma igasuguste perekoolide ja sünnituseelse „hariduseta“. Teadmistega mida Jumal mulle kaasa oli andnud. Hakkama sain, aga nüüd, mõtlesin ma, tahan valmistuda diplomitööks. Esiteks sellepärast, et võrrelda „haritu“ sünnitamist „harimatu“ sünnitustega. Ja teiseks selle pärast, et nautida rasedust ja kogu seda sebimist selle ümber. Selle tulemusel valmistusime sünnituseks hoolega. Käisime koos issiga arsti juures, ultrahelides, analüüse tassimas, perekooli loengutes, tutvumas kohapealsete võimalustega jne. Jõuluvanalt sai isegi videokaamera tellitud, et saaks ilmaime sündimist jäädvustada. Valmistunud olime täiega, et sellest, tõenäoliselt viimasest sünnitusest, saaks ja jääks üks toekas mälestus.

Aga see Tiburaasu...

Temal olid meiega omad plaanid.

Kui aeg hakkas otsakorrale saama hakkas ta vähehaaval märku andma. Nii üks kui teine kord mõtlesin, et nüüd on minek. Mingeid valusid küll ei olnud, aga mõnda aega kestvad korrapärased kontraktsioonid küll. Kirjutasin hoolega aegu ja olin jube pettunud kui äkki oli taas vaikus majas. Nii ka TOO päev. Terve pärastlõuna tundsin, et kontrahheerub, aga lasku käia. Traavisime mööda kaubanduskeskusi ja otsisme kaasale susse. Ka kodus jätkusid kokkutõmbed. Üha tihemini küll, aga ei mingeid muid viiteid. Mõtlesin, et ennem sünnitusmajja ei lähe kui algavad valud, puhkevad veed või vähemalt eemaldub limakorkki. Aga ei miskit. Korra nagu andis lootust, seljas tundsin ebamugavat valulaadset tunnet, aga see nagu polnud ikka see. Ja nii ma seal kodus tuiasin. Kuni siis väikese veretripsuga limatriip andis lootust, et nüüd läheb lahti küll.

Äratasin mehe üles. See ähmi täis, esialgu veel ei usu ka, aga noh, ajab siis end jalgadele. Mina rahustan, et ära rabele, et ega nii kiiresti need asjad ei käi. Tema läks siis veel dušši alla ja mina tunnen, et ai-i-i, hakkab peale... Hiilisin silma alt eemale, nihelesin siin, nihelesin seal, varjusin WC-sse ja dušširuumi nagu haavatud loom. Ei tahtnud teisi ilmaasjata ärevusse ajada. Lapsed ju vanustes 18, 14 ja 7. No oli siis veel paar ai-ii-d, mida õnnestus salaja ära aii-tada kui tundsin, et nüüd algab see „õige magus“ osa. Tahtsin selle osaga ikka laste silma alt ära saada. Ütlesin mehele, et aga nüüd ruttu! Ise mõtlesin, et katsun õige kas või kui palju on emakakael avanenud. Appi! Issand! Nii kui sõrme sisse pistsin, kohe lootekotti tundsin. Ja kohe tundsin ka esimest pressi. Ei või olla! Ei või olla! Oli ainuke mõte, mis peas tiksus. Ütlesin mehele, et kutsugu siva kiirabi. See vastu, et mis sest kiirabist, et ma saan su ise ju autoga kiiremini viidud. Ma ütlesin, et siin pole enam mingit minekut kusagile. Hüppasin siis magamistoast püsti ja läksin kööki, et kui see kott lõhki lahvatab, siis pole kõik vaibad ja voodid verised ja ligased. Nii kui kööki sain, ba-bahh, kott lõhki, teine press peal ja tunnen, et tuleb. Ja nii tuleb, et vaja jalad laiali ajada aga kuda, sa sinder, laiali jalgadest püksid üle saad? 

Nii ei jõudnudki muud kui põlvitasin köögipõrandale, nihutasin püksid rebadele ja haarasin beebil kaelast. Vahepeal on mõne sekundiline must auk ja järgmine hetk, mis meeles on, on karjuv tita mu rinnal. Pisike libe konn. Nüüd sain siis issile meelde tuletada, et ta filmiks nüüdki. Ja lõpptulemusena sai minu planeeritud peresünnitusest totaalne, jäägitu peresünnitus ja uhkest sünnitusvideost 1.45- sekundiline klipp sellest, kuidas minul on nägu laia naeru täis, väike konnake süles, ajan ennast köögipõrandalt püsti ja ütlen vanemale tütrele, et see mul püksid jalast ära võtaks.

Nii, et kui keegi iganes saab öelda, et sünnitus oli nii kiire, et ei jõudnud püksegi ära võtta, siis olen see mina. 

Tiburaasu oli otsustanud!

Tagasi avalehele