image
image
Getteri sünd

Getteri tulemise lugu

Sünnitust hakkasin ma ootama juba 24. maist, sest siis täitus umbes-täpselt 40 nädalat ajast, mil lapsuke sai eostatud. Samas oli reaalseid päevi, mil sai end vabaks lasta ja lapsele tulemiseks vabad käed anda, vähe. Küll oli ämmaemand väljaspool Tartut, küll viibis tugiisik ära.

Ka 31. mai hommik, kui avastasin, et limakork on hakanud irduma, ei olnud ses suhtes erand – ämmaemand viibis Tallinnas ning kõigele lisaks oli tal parajasti selg haige. Nii ma olingi terve selle päeva hirmsas segaduses – ühest küljest rõõmustasin iga valuhoo üle, teisest küljest jälle palusin last ikka öö ära oodata. Olin nii kindel, et sünnitan öösel oma kodus, et ei olnud läbi mänginud plaani haiglasünnituseks – võimalus sattuda Toomele ilma mehe, tugiisiku ja oma ämmaemandata tundus vägagi pelutav.

Rahu saabus õhtul kell 22 – ämmaemand jõudis Tartusse tagasi ning lubas koos teise ämmaemandaga appi tulla, kui asjaks peaks minema. Ka suure sünnitustünni olime mehega seks ajaks suuremate probleemide ja üleujutusteta vett täis saanud.

Vaikne tegevus kõhus oli selleks ajaks juba mitu tundi kestnud ning limakorki irdus endiselt. Samas ei olnud valud regulaarsed ning sünnitaja tunnet ei olnud, lihtsalt vaikne õnnestav ootus, et varsti…varsti…

Igatahes kuskil kell 11 õhtul pugesin voodisse ja otsustasin magama jääda. Seal aga tabas mind korralik tugev valu, mis kohe sundis kella võtma ning järgmist ootama jääma. 12 minutit ootust… ja järgmine valu, veel 12 minutit… ja veel üks! Ning nii 5 korda järjest. Tõusin üles ja asusin tegutsema.

Püsti seistes läksid tuhude vahed kohe lühemaks, nii palju kui ma mõned korrad kella piilusin, siis vast 4 minuti peale. Samas aga muutusid tuhud ise vähem intensiivsemaks. Otsisin küpsised, moosi ja hapukoore välja ning hakkasin küpsisetorti kokku laduma – oli nimelt idee, et lapse sünni hommikul oleks hirmus mõnus perega köögis torti süüa. Tort tehtud, keetsin nõmmliivateed ja hakkasin küünlaid elutuppa panema ning süütama, lõhnalampi valmis sättima ning lõpuks ka tuhude vahesid mõõtma – oli ju vaja teada, millal ämmaemandale helistada.

Ja kogu see aeg, mil askeldasin, peatusin iga 3-4 minuti tagant valuga tegelemiseks - lasin pea taha rippu ja õlad hästi lõdvaks, hingasin aeglaselt sisse ja välja ning õõtsutasin puusi. Alguses laulsin vaikselt “ma aa-vaa-nen, ma aa-vaa-nen”, hiljem õhkasin lihtsalt “aa-vaa”, samal ajal püüdsin ette kujutada, kuidas emakakael on ilus lilla lilleõis, mis kogu aeg avaneb. Vaagnapõhja lihased lasksin ka hästi lõdvaks – vahel oli pärast lõplikku lõdvestamist kohe tunda, kuidas laps vajub ning tuhu läheb veelgi intensiivsemaks.

Kell 1 öösel mõtlesin, et peaks ikka ämmaemandale ära helistama, ei tahtnud enam kella vahtida ja askeldada, tahtsin lihtsalt sünnitada, oma maailma ära minna. Valud olid ka 3-4 minuti tagant. Samas oli esimene sünnitus kestnud 17 tundi, nii et ma eriti ei uskunud, et laps nüüdki enne hommikut saabuda võiks. Ühesõnaga, helistasin ämmaemandale ja tugiisikule ning ajasin mehe ka üles.

Kell pool 2 saabusidki ämmaemandad. Mina nendega seks hetkeks enam ei suhelnud – tuhud olid veelgi tihenenud ning ma tegelesin hingamise, lõdvestumise ja avanemisega. Endiselt oli mul kõige parem olla püsti seistes – valusid, mis tabasid mind wc-potil, oli palju raskem taluda. Mingil hetkel tabas mind valu, mis oli VÄGA pikk ja võimas. Tundsin, et aeg on küps tünni ronimiseks. Ämmaemand mõõtis enne veel avatust – kell oli 1:50 ja emakakael 7 cm avanenud.

Tuhud olid juba nii intensiivsed, et hakkasin häälega välja hingama. Tundsin, et tahaks karjuda, ära joosta ning samas teadsin, et see ei aitaks, ainuke, mis aitab, on olla lõtv ning avaneda edasi. See oli üks üpris üksildane tunne, mis tekkis – justkui oleksin väljaspool elu ja surma, kus keegi ei saa mind aidata. Seda tundsin eriti selgelt, et mitte keegi ei saa aidata. Praegu ma mõtlen, et küllap see ongi see tunne, et emana sündimiseks, peab miski endas enne “surema”.

Tegin looma häält, hõljusin kõhuli veepinnal ning peagi tundsin juba presse ja rebimistunnet. Appi, ma lähen lõhki! See tundus võimatu. Esimesest sünnitusest mäletan, et presside osa oli meeldiv – ülim tung vaheldus puhkusega. Seekord ei olnud mingit puhkust – laps oli otsustanud välja pääseda ning liikus edasi, hoolimata eriti sellest, kas press on peal või mitte. Tundsin kogu aeg, kuidas ma rebenen. Hingasin küll kogu aeg – st ei pressinud kaasa – aga lõdvestuda eriti ei õnnestunud. Vahepeal kaeblesin isegi kõva häälega, kuidas laps tuleb täiesti valest august ja kuidas ma lõhki lähen. Mitte et ma oleks seda uskunud, aga lihtsalt see aitas hirmust lahti saada. Olin soovinud last ise vastu võtta ning alguses isegi üritasin – tundsin kätte all ta väikest muhklikku pead – aga see tekitas lõpuks tunde, nagu kisuksin ma ise ennast vabatahtlikult tükkideks.

Nii libises lapsuke ämmaemanda kätele. Ämmaemand tõstis ta veest välja ning ma sirutasin kohe käed – minu laps! Võtsin ta oma rindade vahele, surusin enda vastu ning tundsin maailma suurimat joovastust – ta oli kohal, me olime sellega hakkama saanud! Lapsuke laskis kuuldavale kaks väga nõudlikku kisapurset ja jäi siis vaikselt maailma uudistama. Saime lapsele käterätiku ümber ning lihtsalt olime hetkes... Kell oli 2:20. Mingi hetk piilusin nabanööri alla ning sain kinnitust mind eostamisest alates saatnud sisetundele – tegu on tüdrukuga. Nabanöör tuksus üllatavalt vähe aega ning ämmaemand lõikas selle mingil määramata ajahetkel läbi.

Hiljem ronisime tünnist välja diivanile valmis seatud pessa. Platsenta sündis õige pea ning tütreke leidis rinnaga ühise keele. Paraku oli neiu kiire tulek mind natuke ka rebestanud ja kuna kaks ämmaemandat soovitasid, siis sai see rebend ka õmmeldud. Õmblemine oli muidugi päris ebameeldiv kogemus, aga õnneks aitas tugiisik mul hingata ning nüüdseks on ka see valu tuhmunud.

Nii ta sündis, 1. juunil, lastekaitse päeval. Olen hirmus tänulik kõikidele inimestele, kes mind minu valikutes toetasid, julgustasid ja abistasid. Nii hea on teada, et olen andnud oma tütrele enda poolt parima võimaliku kogemuse elu alustamiseks. Ja nii jõudu andev on tunda sünnitamist naiseksolemise loomuliku ja ürgse, nauditava komponendina.

PS. Ja küpsisetort hommikul pere ringis maitses tõelise auhinnaroana

Ja veel mõned mõttekillud, mis seostatud teksti ei sobitunud.

Sünnitamine paneelmaja korteris - võimalik :-). Tegin häält täitsa vabalt, mingil hetkel ei hoolinud enam kuuljatest, aga naabrid pole küsimusi esitama tulnud. Ise mõtlen nüüd, et ka mina olen üksjagu "hääli" vahel läbi seina kuulnud. Kui nii võtta, siis eks need sünnitamise hääled ole ju ka omajagu orgastilist laadi, ainult pisut võimsamad... ja lapse kisa ei järgne ka tavaliselt nii kiiresti.

Suurem poeg magas kõrvaltoas. Mingil ajal pärast sünnitust selgus, et ta oli ärkvel, ning tuli issi süles "kõhust välja tulnud titat" kaema. Ise arvasin, et ta ärkas tita kisa peale, aga kuskil paar päeva hiljem hakkas ta järsku seda "looma" häält tegema, mis mina sünnitus lõpus. Vähemalt hirmus sarnast häält, vaatas ise sellise kavala näoga otsa veel samal ajal. Nii et ma enam väga kindel ei ole, mis hetkest ta just täpselt ärkvel oli.

Paberite kordaajamine on Tartus anno 2005 küll väga lihtne. Ämmaemand läheb sünnitusmajja, täidab mingi loo, teeb kande "kodussündide raamatusse" (tuleb välja, et mingi selline vidin on olemas) ja arvutab isikukoodi. Pärast käi lihtsalt järel.

 

 

Tagasi avalehele