image
image
Iirise sünd

Iirise sünnilugu

 

Ööl vastu 12. märtsi ärkasin kella kolme paiku 3-aastase poja nutukägina peale – arvatavasti oli tal tekk maha libisenud, kass voodisse roninud või pissihäda. Suure kõhu tõttu suutsin end väga aeglaselt voodist üles ajada, seepärast palusin mehel minna last vaatama. Mõne hetke pärast, kui kõik oli jälle vaikne, tundsin ristluudes õrna tuiget. Kohe valdasid mind kaksipidised tunded: suur rõõm ja ootusärevus, teisalt skeptiline mõte, et ilmselt jälle järjekordne “harjutus”, mis kohe läbi saab. Titekese sünnitähtajast oli möödumas kaks nädalat. Selle aja jooksul olin korduvalt kuulatanud tuikeid enda sees, mis vaibudes jätsid sisemusse pettumuse tunde.

Und aga seekord enam ei tulnud. Ootasin järgmiseid tuikeid, mis mu suureks rõõmuks kordusidki umbes 15 minuti tagant. Tunni aja pärast söandasin ka mehele öelda, et midagi vist hakkab täna toimuma… Selle peale võttis ta mu kaissu, et saaksin selga soojendada tema kõhu vastas. Peagi aga tuiked alaseljas tugevnesid, nii et ei tahtnud enam paigal lesida, vaid keerasin iga hoo ajal end voodis käpuli.

Kell pool kuus ajasime endid mehega voodist välja, sest nüüd oli selge – libavalud need küll ei ole. Mees küsis, mida siis stsenaarium ette näeb? Olin mõttes paika pannud, et kõigepealt magamistoa ahi küdema; siis kööki pliidi alla tuli, sest pliidi soemüür kütab meil vannitoa soojaks; potid vett täis ja pliidile, juhuks kui duši all valu leevendades kogu boileri sooja vee ära kulutan. Magamistoa nurka voodi ette panime vatiteki maha ja lina selle peale. Valuhoogude ajal toetusin põrandal põlvili olles voodi servale ja õõtsutasin puusi. Kuhjasin voodile virna kõik padjad ja lisaks veel mõne tekigi, et oleks hea kõrge kuhi, millele toetuda.

Helistasin oma ämmaemandale, kelle ilmselt unest üles ajasin. Tahtsin teada, kas tal on täna vaba päev tulemas või peab ta tööl valves olema. Kunagi käisin välja võimaluse, et kui ta mingil juhul koju tulla ei saa, siis lähen tema juurde sünnitusmajja. Mida aeg edasi, seda selgemini tundsin, et tahan siiski oma koju jääda. Ämmaemand ütleski, et tal hakkab kell kaheksa tööpäev, kuid ta läheb varem kohale ja püüab kedagi enda asemele organiseerida. Mõne aja pärast helistaski ta uuesti ja teatas rõõmsalt, et tema poolt on kõik korras – võiks kasvõi kohe tulla! Tuhude vahed olid alles kümneminutilised ja tundsin end väga hästi, seega lubasin, et kutsun ta siis kui asi “tõsisemaks” läheb.

Päike oli just tõusmas, istusin põrandal oma teki peal ja vaatasin, kuidas varesed tiirutasid Jaani kiriku torni ümber ja puulatvades. Puhkehetked tuhude vahel tundusid nii pikad. Ikka veel oli hingepõhjas kahtlus, et äkki läheb kõik üle ja tegemist vaid valehäirega. Kui siis sabaluu otsast sisenes aimatav tunne ja paisus ülespoole kerkides võimsaks tuhuks ristluudes, olin jälle õnnelik – täna ma sünnitan!

Mingil ajal olid lapsed teises toas ärganud ja mees neile teatanud, et täna tuleb tita. 11-aastane tütar oli neljandat päeva palaviku-kurguvalu-köha-nohuga voodis haige. Kui käisin talle rohtu andmas, siis küsis ta kerge kahtlusega hääles: “Oled sa ikka kindel, et täna tita sündima hakkab?” Nojah, mõtlesin, väliselt tõesti ju tema jaoks midagi muutunud ei olnud… Nagu jutu kinnituseks saabus järjekordne tuhu, mis katkestas mul köhatilkade lugemise. Pidin andma näitliku õppetunni sealsamas tütre voodi najal käpuli puusaringe tehes:)

Väikevend tuli veidi aja pärast meie magamistuppa, et mulle kaissu ronida nagu ikka pühapäeva hommikuti. Imestades leidis ta mu hoopis põrandal tekil istumas. Teatasin siis tallegi, mis toimumas, selle peale läksid ta silmad suureks nagu tahaks küsida: mismoodi? Ühe tuhu ajal oli tal vaja minult midagi küsida, mina aga HAAA-tasin omaette ega olnud kontaktivõimeline. Siis selgitas mees pojale, et ära emmet praegu sega, emme laulab titat välja.

Kella poole kümne paiku jäid tuhude vahed kolmeminutilisteks. Helistasin ämmaemandale, kes võttis takso ja mulle tundus, et kohe järgmisel hetkel kohal oli. Poja olime saatnud siiski naabripoiste juurde alumisele korrusele mängima, sest mina tahtsin tuhude ajal meest oma selga masseerima, poeg aga leidis, et ka temal on vaja hädasti isaga samal ajal tegeleda. Lubasime talle kohe teada anda, kui tita sündinud on.

Peale ämmaemanda saabumist läks sünnitegevus kohe veelgi intensiivsemaks. Leidsime mõlemad, et laps nagu olekski teda oodanud. Kella polnud enam mahti vaadata. Nüüd masseeris ämmaemand alaseljal teatud punkte, mis väga hästi tuhusid leevendasid. Tundsin vajadust kogu alakeha lõdvaks lasta ja igatsesin mingit pulka, mille küljes rippuda. Leiutasime siis mehega uue asendi: mina põlvitasin voodi ees, käed üle padjahunniku, tema oli põlvili voodi peal ja hoidis mul randmetest kinni, et ma ei peaks ise käsi pingutama. Tuhu ajal tiris ta mul kätest nii parasjagu nagu ripuksin millegi küljes. Võis päris naljakas vaatepilt olla, kuid sel ajal puudus enese kõrvalt jälgimise võime ja vajadus.

Ämmaemand kuulas lapse südamelööke, need olid korras. Ta küsis, kas ma tahan, et ta avatust vaatab? Vastasin: ma ei tea. Mul ei olnud hetkel tõesti mingit seisukohta, sest olin sünnitamises nii sees. Ta siiski ei vaadanud, sest uue tuhuga oli vaja selga masseerida ning ämmaemand tõdes isegi, et eks see ole rohkem uudishimust ja võib ka vaatamata jääda.

Peale tunniajalist aktiivset tuhude aega tundsin ühel hetkel, et justnagu tahaks pissile. Meenus mammade joogas tehtud vesiroosi-harjutus, lasingi vaagnapõhjalihased tuhu ajal hästi lõdvaks ja kujutasin ette, kuidas kõik avaneb ja lapse pea laskub. Selle peale hoopis puhkesidki prõksuga looteveed! Uurisin loiku lina peal – selge õrnkollakas vesi. (Eelmise lapse sündimisel oli peale vete tulekut paari pressiga laps käes. Nüüd lootsin sedasama, ometigi tuli veel tunnike “tööd” teha.) Vahepeal kippusid põlvili asendist reied pingesse minema, ämmaemand hõõrus siis lõdvestavalt jalalihaseid. Üritasin vahelduseks kõndida, kuid iga liigutusega saabus uus tugev tuhu, mille peale mina läksin kohe oma lemmik-põlvituse asendisse tagasi. Pidevast suu kaudu hingamisest ja HAAA-laulmisest kippus suu kuivama. Jõin tuhude vahel lonkshaaval vist üle liitri sidrunimahlaga haput vett ära.

Olin valmis, et mida lähemale lapse sünnile, seda pikemaks ja tugevamaks tuhud muutuvad. Seepärast olingi veidi üllatunud, kui need küll tugevnesid, kuid vaibusid ruttu umbes 15-20 sekundiga. Jõudu oleks justkui jätkunud enamaks.

Jällegi eelmist sünnitust silmas pidades olin seegi kord valmis põlvili asendist mehe kaelas rippudes sünnitama. Ämmaemand aga soovitas proovida täiskükki, sest siis on sünniteed maksimaalselt avatud ja “lapsel hea liugu lasta sabaluu pealt”. Mees istuski siis toolile ja mina kükitasin seljaga tema poole, toetasin küünarnukkidega tema põlvedele. Ämmaemand ütles, et lapse pea on nii lähedal, kutsusime ja julgustasime teda tulema. Kuna tuhud vaibusid ikka nii ruttu ja presse ei olnud, siis arvas ämmaemand, et võiksin ise kaasa pressida. Esimese proovimise peale tuligi peanupuke nähtavale, tundsin, kuidas lapse pea lahkliha venitas. Hiljuti oli perekool.ee-s olnud juttu kujundlikust ütlemisest “nagu tulering ümber lapse pea”. See meenus mulle sel hetkel kui väga tabav võrdlus. Ämmaemand ärgitas mind hingama kiiresti sisse-välja, mida ka mu mees kukla taga kaasa tegi! Puhusime kuni järgmise tuhuni, mille ajal pressides tuli – lupsti! – lapsuke välja! Ei saanudki aru, kas mees mu pea kohal naeris või nuttis (ämmaemand hiljem ütles, et nuttis). Titeke oli päris suur ja õrnalt lillakat tooni, kui ämmaemand ta mulle kõhu peale tõstis, öeldes ka mingi lause, millest mulle ainult sõna “tütreke” meelde jäi. Tundsin lapse kohe ära – täpselt meie pere vastsündinute moodi. Oleksin seda hetke nagu juba varem näinud! Soe, märg ja pehmeke mu ihu vastas. Nabanöör oli hästi jäme ja tugev ning lõpetas koheselt tuksumise. Ämmaemand lasi mul endal selles veenduda ja pani nöörile klambri külge. Seejärel lõikas mees nabanööri läbi.

Ütlesin ämmaemandale, et ta kutsuks vanema tütre oma toast titat vaatama. Tütar tuli ja seisis kohmetult uksel, kergitasin saunalina ja näitasin talle lapsukest. Kohe tundsin aga uut kerget tuhu tulemas, mille peale ämmaemand tõmbas õrnalt nabanöörist ja platsenta tuligi välja. Hiljem tütrega rääkides tunnistas ta, et esimesel hetkel oli tita tema meelest nii kole olnud: lopergune suu vääksudes lahti, ise lillat värvi ja nabanöör ka nii jube. Ta oli ukselt kiiresti taandunud, kui ämmaemand nabanööri sikutama hakkas. Alles hiljem titte riietatult voodis kaisus nähes ei jõudnud ta ära korrata: “Ta on niiiiii arrmas!”

Peale platsenta sündi tuli väikevend alt korruselt naabripoiste juurest koju. Välisuks käis mürtsuga kinni ja valjuhäälne sõnum oli: “Emme, mul on õueriideid vaja, me lähme mänguasjamuuseumisse!” Kutsusime ta siis hoopis titat vaatama, ta oleks kohe kummikutega tuppa marssinud suurest üllatusest. Vaatas lapse üle, ütles “Mhmh,” haaras õueriided kaasa ja läks naabrite juurde tagasi.

Seejärel läksin titega voodisse, esialgne vääksumine oli lõppenud, ainult siis, kui üritasin teda natuke kõhu peal kohendada, tundis ta end segatuna ja kägises veel natuke. Ämmaemand koos mehega keerasid samal ajal põrandalt linad ja kiled kokku. Platsenta lasin panna sügavkülma kevadet ootama, siis matan ta aeda maha ja istutan tütre auks iirise põõsa sellele peale.

Imetlesin voodis lebades lapsekest, kui ämmaemand samal ajal mõned õmblused tegi. Titeke oli üsna suur ega olnud väljudes oma õlgu täielikult ära keeranud, sellest siis ka lahkliha rebend. Tänu tuimestavale sprayle oli õmblemine täiesti valutu.

Mees helistas teises toas sugulasi ja tuttavaid läbi ja kuulutas neile kauaoodatud rõõmusõnumit.

Lapse kaalumiseks laenasime naabritelt tavalise köögikaalu, panime sellele pehme linaga kandiku, kuhu titeke kenasti peale mahtus. Ämmaemand oli silma järgi kaalu ennustades eksinud ainult saja grammiga: laps kaalus 4400 grammi, pikkuseks mõõtsin 56 cm. Ilmselt lapse suuruse tõttu venis ka väljutuse periood veidi pikemaks kui mu eelmiste sünnituste puhul.

Panime tite riidesse ja proovisime talle imemist tutvustada. Neiule meeldis ainult limpsida oma tillukese keelega või siis oodata tiss suus, millal sealt midagi suhu voolama hakkab. Seletasime talle, et nüüdsest tuleb temal endal ise tööd tegema hakata, kui tahab kõhtu täis saada :).  Pika katsetamise peale see lõpuks õnnestuski. Alles siis, kui oli kindel, et titeke oskab imeda, sai ämmaemand südamerahus lahkuda. Ta lubas ülejärgmisel päeval meid jälle vaatama tulla ja tuua ühtlasi sünnitusmajast lapsele sünnitõendi.

Tagantjärele mõeldes ei kujutagi ette, millal või kuidas keset sünnitegevust oleksin hakanud läbi külma talveilma kodust ära minema. Tõeline nauding oli kohe pärast lapse sündi OMA toas OMA voodis mõnuleda!

Varem suhtusin kodus sünnitanutesse kui erilistesse tugevatesse naistesse, nagu kõrgem pilotaaz või nii… Nüüd, kui olen ise ka selle läbi teinud, ei näe kodus sünnitamises enam midagi kangelaslikku ega tunne ka ennast kuidagi erilisemana. Hoopis vastupidi: lapse sündimise hetkeni koju jäämine on nii lihtne ja loomulik.

Veel üks tähelepanek eesti keelest ja selles väljenduvast mõtlemisest.

Raseduse ajal jäi mulle kõrvu kõnepruuk, mis selgelt lähtub ainult haiglas sünnitamisest. Eestlased räägivad enamasti sünnitama minemisest, mitte sünnitama hakkamisest. Ikka küsitakse lõpurasedalt: “Millal sul siis minek?” või “Sa polegi veel läinud?” Alati tahtsin naiivselt vastu küsida: “Kuhu?” Tekkis kujutlus rasedast kui turismireisijast, kes aegsasti oma koti pakib ja ootab ärasõitu. Aga võiks ju olla rahus oma kodus… 

 

Iiris 1 kuune

Tagasi avalehele