image
image
Kirke sünd

Kirke Mirjami tulemise lugu

Milline on selle loo algus? Võibolla oli algus siis, kui sündis Anette Gertrud – ma ju teadsin, et ei taha, et ta jääks ainukeseks lapseks. Samas oli sünnitus ja tema titeiga minu jaoks üsna rasked, tundsin end väga ebakindlana igas mõttes, ei olnud kontaktis „oma sisemise minaga“, ütleksin praegu. Ühesõnaga ei kujutanud ma tol ajal, seitse aastat tagasi ette, et lähiaastatel peaksin uuesti sünnitama ning läbi elama kõik need esimese eluaasta mured ja hirmud ja magamata ööd.

Aga Ann kasvas ja asjad läksid omasoodu paika. Või ikkagi ajasin mina neid paika, nii nagu soovisin? Kui aastal 2005 ostsime majakrundi, tüki Ülenurme vanast põllumaast ja hakkasime maja ehitama, siis mõned tuttavad tegid enda (kas ka meie?) jaoks loogilise järelduse, et noh varsti siis sünnib teine laps ja... Tol hetkel ma kindlasti veel ei mõelnud teise lapse peale, isegi see kollane tuba, kuhu nüüd on tekkinud ikka veel värske puidu järgi lõhnav kummut ja titevoodi, oli algselt projekteerimise käigus mõeldud ju kontoriks :). Praegu tundub mõte eraldi kontoriruumist nii väikeses majas täiesti jabur.

9.aprillil 2006 aastal kolisime OMA KOJU, Ülenurmele, põllu peale, oranži põrsakeste majja. Ka siis ei oleks ma uskunud, kui keegi oleks öelnud, et täpselt aasta pärast elame seal juba neljakesi...

Kuigi umbes samal ajal hakkasin ma esimest korda elus mõtlema rohkem sünnitamise peale, sh ka kodus sünnitamise peale, kuna aprillis ilmus täielikult minu projektina Val Clarke´i „Sünnitus instinktide toel“. Seoses sellega tutvusin Siiri Põllumaaga ja veel mitmete „seda asja“ ajavate inimestega ning organiseerisin raamatu autori, Val Clarke´i tuleku Eestisse, ämmaemandate aastakonverentsile. Val Clarke osutus väga toredaks ning soojaks inimeseks, meil tekkis kohe hea kontakt. Rääkisime palju ka isiklikku juttu ning tema ilmselt selle „kodussünnitamise kärbse“ mulle pähe panigi :) ja kindlasti hakkasin sealt peale edasi mõtlema ka oma teise lapse mõtet. Inspiratsioon missugune. Tegin temaga Perele ja Kodule ka intervjuu, mille käigus mõtlesin ka ise enda jaoks uuesti läbi Anni sünni kogemuse ning lapse ootamise ning sünnitamise teemad üldisemalt. Pärast Vali siinkäiku jäime ka edasi suhtlema ning hiljem, juba raseduse ajal, oli neist mõnest kirjast, mida vahetasime, mulle emotsionaalselt palju kasu.

Alates kevadsuvest oli kuulda juba tite koputamist – kõigepealt minu südametunnistusele ja siis, alates juulikuust, juba päriselt. Igaks juhuks tegin triibutesti ka, 1.augustil, ja see oligi triibuline. Ma ei saa öelda, et ma oleks maru üllatunud olnud, aga väga rõõmus siiski. 5.augustil olid Gerdi pulmad ja mina hõljusin seal oma valges suvises riides juba oma „teadmisega“. Venna pulmad on suur pidu küll, aga minu pidu oli minu sees.

... (see ... tähistab minu lapseootuse aega, mida ei hakka siia kirja panema, muidu võtaks kirjatükk romaani mõõtmed. Ainuke asi, mida siiski ära mainin, oli minu liitumine Jakobi terapeutikumis kooskäiva „rasedateringiga“ 12. rasedusnädalal.)

 

Sünnituse ootamise lugu :)

Arvasin, et see laps võib sündida enne tähtaega, kuna muutunud enesetunne (emaka kokkutõmbed, allavajunud kõht, lapse pea fikseerumine) justkui viitas lähenevale sünnitusele. Niisiis olin juba 3 nädalat „ooterežiimil“, et no kas nüüd...? Tegelikult ma ju ei tahtnud, et ta varem sünniks, vaid et ta ikka kasvaks, kaua tal on vaja, ja ma usaldasin teda, et ta teab väga hästi ise, millal on see „õige“ aeg. Samuti oli veel enne uue lapse sündi vaja ära pidada vanema õe 7-aastane sünnipäev (19.märts), siis lootsin, et saan veel koolinädalalõpu kaasa teha (23-25.märts) ja kogu „kodumajanduse“ korda saada... et meie kollane ja roheline tuba saaks ka sisustatud, lapsele vajalikud asjad ostetud jne jne. Lõpuks viis minu agarus ja ootusaja viimase lõpu venimine mind ka seinte pesemiseni... :).

Sain kõik oma tegemised tehtud. Kätte hakkas jõudma aprill, aga titte ei kusagil. Noh, see tähendab, ta eelistas endiselt kõhuelanik olla. Sisetunne, et võib tulla ka märtsilaps, nagu suur õdegi, vedas alt. Kihlvedu sõbrannaga, et sünnib 1.aprillil, läks samuti vett vedama. Ja sealt alates ma juba tõesti OOOTASIN...

Saabusid lihavõttepühad. Suurel Reedel koristasime kogu maja, tõime pajuoksad tuppa, Janek puhus minu käskluse peale tühjaks 5 muna, mille ma Anni värvidega ära värvisin ning siis pajuokste külge riputasin. Saime munapuu. Ann oli küll Rakveres, aga ma ei tahtnud meisterdamisrõõmust ilma jääda ju. Ega ka küpsetamisrõõmust, pühad ikkagi. Tegin kohupiimakooki (hiljem sai sellest ka lapse sünnipäevakook). Päris õhtul tegime veel sauna ja muud vanainimeste asja, natuke juba selle mõttega, et võiks üritada rahvatarkuste abil last sündima meelitada, äkki mõikab. 

Laupäeval, 7.aprilli hommikul hakkas tulema mingit õrnalt veresegust lima, ma isegi ei olnud päris kindel, kas see on nüüd limakork, sest ei tulnud plörts ühe tükina ju, vaid tõesti terve päeva natu-natukene. Samas mõtlesin, et no nüüd lähipäevil vast ikka peaks asjaks minema. Hmm, kuid samas olin ma ka seda mõtet juba ligi kaks nädalat mõelnud. Sõbranna saatis keskpäeval sõnumi, et kas pisi-tibu peab Vaikset Laupäeva, ega tule veel, jah... korra küll mõtlesin, et vean temaga kolmandat korda kihla, et no homme ikka sünnib, kuid siis loobusin mõttest, arvestades, et 2 eelmist kihlvedu olin kaotanud. Saatsin sügavamõttelise vastuse, et loodame Ülestõusmispühade peale :).

Laupäev oli iseenesest tõesti vaikne ja rahulik, käisime Janekiga poes ja autoparanduses – väga asine. Ise mõtlesin, et no tuleks siis veed või läheks kõht lahti vms, mille järgi ikka konkreetsemalt teaks, et ikkagi päriselt sünnituseks läheb. Ei midagi. Ühel hetkel millalgi õhtupoolikul mõtlesin, et huvitav, kas Siiri üldse olemas on. Pühad ju ja nädalavahetus ja tema tegemisi ja hõivatust arvestades oli suur tõenäosus, et ta on jumalteabkus parasjagu. Millalgi hakkas see mõte mind häirima, et äkki teda polegi linnas. Olgugi, et mul tolleks ajaks valusid ega mingit muud muutust enesetundes ei olnud, ikka vaid eraldus vaikselt verekiududega lima. Kell 20.30 võtsin end kätte ja helistasin Siirile. „Kuule, ma vist nüüd ikka hakkan võibolla millalgi sünnitama lõpuks“, ütlesin talle telefonis umbestäpselt nii ebamäärases sõnastuses. Siiri oli Otepääl... kursuse kokkutulekul, ent lubas hilisõhtuks Tartusse tagasi jõuda ja valmisolekut meile sööstmiseks ülal hoida. Leppisime kokku, et helistan talle, kui midagi muutub – kui valud hakkavad või veed tulevad.

Kätte hakkas jõudma öö...

 

Sünnilugu

 

Olin otsustanud magama heita, käes oli peaaegu kesköö. Mõtlesin, et ei saa ju jääda passima, et äkki midagi juhtub. Pealegi olin suhteliselt väsinud ning tahtsin end säästa. Läksingi voodisse, ent suhteliselt kohe sain aru, et „täna öösel me ei maga“. Kohe hakkasid õrnad, ent tuttavad valud, mis minu üllatuseks ka algusest peale regulaarsed olid. Valude vahe oli 7 minutiline. Voodis ei kannatanud olla, või noh, ma ei tahtnud kannatada. Tõusin krapsti üles ja mingitmoodi sõnastasin muutunud olukorra ka Janekile. Ta esialgu väga ei reageerinud. Eks ma olin oma „enesetunde“ juttu juba piisavalt pikalt rääkinud ka. Tol hetkel polnud ma isegi veel väga kindel, kas see on ikka nüüd „päriselt“ ja kui kaua siis küll aega minna võiks juhul, kui nüüd need valud ikka kestma jäävad.

Läksin alla korrusele, keetsin nõmmliivateed, igaks juhuks võtsin ära ka Eeva-Liisa antud arnikaterad, lugesin Pere ja Kodu ning kamandasin Janeki ahju kütma. Igaks juhuks. Toad ei olnud tegelikult külmad, aga sünnitamiseks ja tite saabumiseks tahtsin, et oleks soojem veel. Rääkimata minu romantiliselt visualiseeritud pildist, et sünnitan elavat tuld vaadates oma kodus :).

Janek hakkas ühel hetkel ehitama meie sünnituspaika. See sai hiljem Siiri positiivse tähelepanu osaliseks :). Siirile ma esialgu siiski veel ei helistanud, kuna käes oli ikkagi öö ja ma tahtsin, et ta saaks võimalikult kaua magada. Samas ei vajanud me tol hetkel veel ka mingeid abijõude. Olemine oli üsna lõbus veel, olime Janekiga mõlemad positiivselt elevil. Mingit hirmu ega ebakindlust polnud. Mina liikusin ringi, valu ajal toetasin selja vastu kuumenevat ahju, panin lapse jaoks linad-rätikud-esimesed riided valmis.

Kella 12-2ni olid valud üsna leebed, piisas sügavamast hingamisest, liikumisest ning õrnast nimmepiirkonna massaažist. Janek küsis, et millal need veed peaks tulema, ma seletasin, et vahel 24h enne sünnitust, vahel enne valude algust, tavaliselt kusagil sünnituse käigus, ent mõnikord ka alles koos lapsega. Ma ise ootasin ka tegelikult vete tulekut, teadsin, et siis peaks teoreetiliselt edasi valusamaks ja kiiremaks minema. Vett ei kusagil. Valud läksid sellest hoolimata tasapisi tugevamaks. Olin otsustanud, et helistan Siirile siis, kui vahed on 5 minutilised. Selliseid vahesid paraku ei tulnudki. Läksid 7 minuti pealt hoopis 3-4 minuti peale... Tekkis arusaamine, et nüüd edasi võib ka kiirelt minna ning meenusid paar kodussünnilugu, kus ämmaemand on jõudnud natuke peale lapse sündi... Mina aga polnud Siirile endiselt helistanud. Telefoni võtsin kätte 3.20 ja raporteerisin, et mul on 3-4 minutilised valude vahed. Siiri lubas umbes poole tunniga jõuda...

Siis ma enam väga ei kõndinud, olin meie sünnitustandril kehaga diivanile ja Howardile (Anni suur mänguhobune) toetudes põlvili/käpuli, HINGASIN aa-de ja uu-dega ning Janek pidi juba üsna tugevalt valu ajal masseerima. Tuttav alaseljavalu esimesest sünnitusest, mida samuti miski peale ülitugeva massaaži ei leevendanud. Valude vahel ikka rääkisin veel ja olin täiesti „olemas“. 

Siiri jõudis meile 3.50. Mäletan, kuidas ta juba koridorist soojalt naeratas. Mina olin tol hetkel kott-toolis (hiljem seal seljavalu tõttu enam olla ei kannatanud) ja naeratasin üsna „lontiskõrvaliselt“ vastu. Siit alates ma enam ei mäleta asju kellaajaliselt ega kronoloogiliselt. Tean, et Siiri katsus avatust, mis tol hetkel (kusagil kell 4?) oli 4-5 cm. Ma ise arvasin, et selliste korralike valude peale võiks juba rohkem olla ning mõtlesin, et huvitav, valude vahed on 2 minutilised, aga avatust nii vähe... kaua siis veeeeel läheb??? Hiljem kui laps juba sündinud oli ja sellest Siiriga rääkisime, ütles ta, et korduvsünnitajatel avaneb emakas lõpus väga kiiresti, nii et see 4-5 cm avatus polnud mingi murekoht. Oleks ma seda teadnud. Aga see selleks, nüüd jälle targem.

Avatusest olulisem oli minu jaoks lapse südametoonide kuulamine. Paljud kodussünnitajad ei taha mingit sekkumist ega lase ka lapse südant sünnituse käigus kuulata. Mulle oli see oluline ning ma ei pea ka väikese doppleriga selle tegevuse sooritamist mingiks eriliseks sekkumiseks. Hea oli niiöelda objektiivset infot omades teada, et lapse süda lööb tugevasti ning sündimine ei hirmuta teda. Jällegi, ma ju enda sisemuses usaldasin last ja teadsin, et ta on oluliselt tublim kui mina, aga just enda ebakindluse pärast oli mul vaja, et toonid saaks mõõdetud.

Kell võis olla kusagil pool 5 või ka natuke rohkem, kui minu kõrgeltkoolitatud hingamisest ainuüksi enam ei piisanud. Senini võis tõesti öelda, et suutsin valudest üle hingata ja vahepealseid pause puhkamiseks kasutada. Aga jah, kui valude vahe on 1-2 minutit, siis pausi ju sisuliselt enam ei ole. Uu-d, aa-d ja oo-d läksid iseenesest üle „karuhääleks“. Mul on tavaelus pigem nõrk hääl, aga sünnituse käigus jälgisin ennast kohati justkui kõrvalt ja mõtlesin, et huvitav, kust see hääl küll tuleb :). Ka Siiri kiitis tunnustavalt, et ma teen tõelise emakaru häält. Janek üritas mind suunata veel õigesti hingama, aga ma ütlesin, et enam ei saa. Siiri hakkas panema lapse sünniks omi asju valmis, keetis meie hommikupudrupotis kääre ja... :)

Mingil hetkel (natuke enne 5?) küsis Siiri kas pressitunnet ei ole, minu arust ei olnud. Karuhäält tegin ikka ja Janek masseeris selga, nii et ragises. Ei mäletagi, kas Siiri veel avatust kontrollis, aga ühel hetkel tundsin siiski midagi pressilaadset. Umbes samaaegselt tekkis senisest asendist (diivani najal käpuli) väsimus, tundsin, et pean asendit vahetama ja palusin Siirilt loovuse koha pealt abi. Kott-tool oli seljavalu tõttu välistatud ning ka kõik muud pikali-selili asendid. Siiri soovitas, et prooviksin Janeki toel täiskükki (minu vihatuim asend Jakobi „rasedateringi“ harjutusteblokist). 

Ma ei teagi, kuivõrd minu asend lõpuks täiskükki meenutas, aga kuidagi ma seal igatahes olin ja pressi ajal viskasin silda sisuliselt :). Siiri hiljem küsis, kuidas mulle see asend sobis (no tol hetkel ma ei mõelnud enam ja muid alternatiive ei tulnud ka pähe) ning ütles, et lapsele tulemiseks oli see ideaalne olnud. Kui ma olin oma uue asendi sisse võtnud, algasid ka need õiged pressid. Siis olin näoga kella poole ja kell oli 5. Siit edasi tuli minu raskeim pooltund... jõud oli otsakorral ja mulle tundus, et ma ei jõua teda välja pressida. Kahtlustasin, et ta ei liigu üldse edasi. Siiri küll vist juba nägi midagi ja palus ka mul katsuda, aga ma ei saanud üldse aru, mida ma katsun. Kätte jõudis minu „ei“-faas. „Ma ei tunne midagi“, „Ma ei jaksa enam“, „Ta ei tule ju“, „Miks ta ei tule?“ Mäletan Siiri poolresoluutset nägu: „Ei-d meil ei ole!“ ja Janeki „Sa jaksad, sa jaksad“.

Presside ajal käisid peast läbi mõtted eelmisest sünnitusest ning sellega seotud hirmudest – laps on liiga suur... ma ei jaksagi teda ise välja pressida... kõhule vajutav arst...lahklihalõige...ja selle rebenemine...nabanöör ümber kaela...emaka verejooks... Sellised mõtted mahuvad sekundite sisse ja tulid ikkagi, hoolimata sellest, et olin selle raseduse ajal nendega tegelenud ning endale sisendanud, et midagi sellist ei pruugi seekord üldse juhtuda.

Ma ei mäleta presside arvu, seda tean, et neist paari viimase ajal vajutasin hambad kõvasti Janeki pöidlasse (oleks mul olnud midagi muud hammustada, oleksin seda teinud), mida ta hiljem kommenteeris nii, et tal õnnestus ka otseselt valust osa saada :). Siiri palus mul ka last tulema julgustada ning kutsuda. See nägi välja umbes nii, et pressi ajal hõikasin ma üle maja: „Tuuuuuule juuuuuuuba“ ja „Paluuuuuun tuuuuuleeee“. Igatahes ühel hetkel hakkas pea tulema. Seekord ei tundnud ma pea kroonimist nii kohutava rebimise ja lõhkimineku tundena, nagu esimese lapsega. Pigem oli pea tuleku hetkeks juba raskeim minu jaoks möödas ja sain lõpuks aru, et ta ikkagi tuleb!

Ja vist kahe pressiga oligi ta Siiri kätel. Õnnesärgis sündinu! (see tähendab tuli koos vete ja muu kraamiga). Minu esimene reaktsioon oli, et ta on nii pisike! Ann oli kohe sündides suur (4200gr) ja olgugi, et tema sünnist oli möödas 7 aastat, mäletasin tema suurust. See laps oli pisike. Siiri ütles ka, et ta on umbes 3300-3400gr. Koduse kaalumise tulemusena panimegi „kokkuleppekaaluks“ 3350gr.

Võtsin selle pisikese siis rinnale – ta oli nii soe ja nii märg ja nii tuttav. Tumedad juuksed ja kulmud, üks silm veel poolkinni, teine uurivalt mulle otsa vaatamas. Piilusin ka veel tuksuva nabanööri alt jalge vahele, kas on ikka tüdruk. Oli küll. Dr.Asser ei peagi välja maksma minu roosasid-punaseid-helelillasid jakikesi-sipukaid-kleidikesi, mida tema 21. rasedusnädala ultraheliprognoosi peale olin valmis varunud :). Tita aga leidis juba vahepeal tissi üles, Janek leidis fotokaamera üles. Meie Siiriga ootasime platsentat. Mitmest kodussünniloost tean, et platsentat on oodatud ligi tund... ja olin selleks juba peaaegu valmis. Õnneks meil ei kujunenud sellest mingit teemat, ilma mingi erilise pressitundeta libises see 10-15 minutit peale tite tulekust suhteliselt ise välja. Siiri eksamineeris seda ning leidis kõik korras olevat. Platsenta rändas edasi meie sügavkülma, et suvel siiasamma aeda maha istutatud saada koos mõne puuga.

Mingil hetkel hakkasime tegelema nabanööri lõikamisega. Janek oli tite enda kätte võtnud, ma olin veendunud, et tema lõikab nabanööri läbi, aga kuna tal parasjagu titt süles oli, siis ta arvas, et kuna ta Anni sündides lõikas, siis võiks ma ise lõigata. Ilmselt mitte just väga paljud naised ei ole ise oma lapsel nabanööri lõiganud... Mõtlesin, et äkki on see väga sitke ja toiming keeruline, aga ei midagi, krõps ja valmis. Minu mäletamist mööda ei hakanud laps selle peale nutma. Kust ma olen lugenud, et lapsed alati nutavad sel hetkel? Võtsin siis tite jälle enda sülle ja Janek hakkas vannivett sättima. Esimese vanni tegi lapsele Siiri, meie Janekiga vahtisime lummatult kõrval. Titt oli vait, vahtis Siirile suuril silmil otsa ja ilmselgelt nautis olemist. Peale seda pani Janek lapse riidesse. Tema esimesteks riieteks said Anni esimesed riided – karupoeg Puhhiga helesinised sipukad-särgike-müts, pitsiribad äärtes. Siiri arvates oli uus ilmakodanik üldse väga tuttava olemisega, st Anni moodi. Mina ei osanud alguses midagi arvata. Ainult et ilus ja terane tüdruk. Vahepeal kui Janek tite riietamisega tegeles, vaatas Siiri mind üle, katki polnud otseselt midagi, aga tuvastasime 2 marrastust, see vana lahklihaõmblus oli natuke ikka viga saanud ja kusagilt ülevaltpoolt midagi veel. Siiski oli see väga leebe. Samuti tuli verd vähe (minu suurim kartus, peale Anni sündi kaotasin ikka tubli liitri verd ja kaaluti juba vereülekannet). Ajasin end suhteliselt kohe püsti ja käisin Siiri järelvalve all dushi all. Kerge minestamiseelne tunne oli, aga püsisin ikka jalul täitsa.

Kell oli kusagil pool 7 kui mina kolisin titega voodisse, Janek tegi minu ja Siiri palvel kohvi, Siiri kirjutas haigla jaoks üles sünnitusse puutuvaid strateegilisi näitusid. Lapse sünni kellaajaks panime Janeki sõnade järgi – kell 5.25. Jõime kõik koos kohvi, sõime Suurel Reedel küpsetatud kohupiimakooki, rääkisime juttu, vaatasime, kuidas päike tõuseb... oli Ülestõusmispühade varahommik. Tita oli valinud sündimiseks just sellise päeva (ka tema suur õde Ann sündis pühapäevasel päeval). Ja see päev, 8. aprill, oli ka täpselt minu arvestuslik sünnitustähtaeg, so 40+0 nädalat. Väga eeskujulik laps :). Peale 8 hakkas Siiri end minekule asutama, olid ju munadepühad ja tal oli tarvis temaatilistel pereüritustel osaleda. Meile keetis Janek putru ja elu läks edasi nagu muiste...

Nädal hiljem istusin hämaras toas taas oma kott-toolis ahju ees, vaatasin tuld ning läksin mõttes tagasi tütre sünni juurde – tõeks oli saanud minu positiivseim ettekujutus, kuidas sünnitan oma kodus, oma oranžis majas, hämaras ja soojas elutoas küdeva ahju ees koos nende inimestega, kes on sel hetkel 110% minuga. Aitäh teile Janek ja Siiri. Ja aitäh Sulle, loo peategelane Kirke Mirjam, et sa oskasid ilusasti sündida! 

 

Esimene tissisöömine. Issi assisteerib. Siiri pildistab. 

Esimene vann. Emme assisteerib. Siiri vannitab. Issi pildistab. 

Olen juba ühepäevane! Palju õnne!

Tagasi avalehele