image
image
Kristjani sünd

Kuidas Kristjan meile tuli

Eellugu

Esimest last oodates sattusin rasedate joogasse Ülle Liivamäe juurde. Sealt siis sai alguse minu elu nö “uus ja loomulik emaks- ja naiseksolemise periood”. Ehk siis tänu Üllele olen ma täna see naine, kes omal soovil ja etteplaneeritult teise lapse kodus sünnitas. Plaan oli kodus sünnitada, kuid välistatud ei olnud ka haiglasseminek, kui peaks tunne peale tulema, et ei saa ikka koduselt hakkama.

Libavaludest

Juba kolm õhtut olin kergelt ärevuses olnud, sest käisid libavalud. Esimese lapsega selliseid asju ei olnud ja seega ei osanud neid oodatagi. Selle rasedusega olin jõudnud juba ka kekata – pole isegi emakakokkutõmbeid, eriti lihtne värk! Kokkutõmmete asemel olid hoopis mõned keset und saadud orgasmid.

Igatahes jõudsin nende libakate pärast juba kergelt kartma hakata, et kui valevalud juba sellised on, siis millised veel need seekordsed sünnitusvalud küll olla võivad. Õnneks rahustati mind teadjamate poolt maha – sünnitusvalud ei pidavat nii hulluks minema... ja ega ei läinud ka! Valud on üldse vale sõna nende kohta, sest minu arust kui tead nende tagajärge e tulemust, siis ei saa neid kuidagi valudeks nimetada.

Kuidas siis kõik algas

Esmaspäeva hilisõhtul (ca 10 päeva enne nn ametlikku tähtaega) tundsin neid järjekordseid libakaid, kuid ööseks oli tunda mingit muutust – tuli tuttav tunne – valud hakkasid minema sarnaseks esimese lapse sünnitusele eelnevatele. Kella 2 paiku ronisin õnnelikult voodist välja, sest tekkis tahtmine sügavamalt hingata ja et meest ja last mitte üles äratada, kolisin madratsitega oma Lasnamäe 1-toalise korteri kööki. Aga ei saanud ka seal enam korralikult und. Siis leidsin asjale lahenduse – läksin vanni ja vetsu puhtaks küürima! Sest esimene laps sündis vette ja ise arvasin et samad soovid ka teisega… aga… sellest veidi hiljem.

Kui vannituba koristatud, oli kohe mõnusam tunne, pealegi ei tundunud valud üldse erilised ega tähelepandavad seal sahmimise käigus.

Siis keetsin nõmmliiva teed (suured tänud Anule, kellelt selle sain, apteegis ju teist pole juba mõnda aega müügil) toetasin end aknalauale, kus oli väga mugav olla, väljas sadas laia lund ja mina mõtlesin eelseisvale sünnitusele. Ja veel sellele, et kui tore, et tähtajani veel nädal aega aega on, sest eelmise raseduse kõige raskem osa oli 2 päeva üle kanda:D Teate ju küll neid tüütuid telefonikõnesid sugulastelt-tuttavatelt a la kas oled IKKA VEEL ÜHES TÜKIS…millal kooruma hakkad, oh sa vaeseke jne...

Kui väljas valgeks hakkas minema, olid valude vahed 5-15 min, st et ei olnud mingit regulaarsust, kuid tunne oli, et õhtuks peaks ikka lapse kätte saama.

Saatsin appi tulema pidavale ämmakale smsi, et täna see juhtub ja palusin tal ärgates helistada. Kella 9 paiku ta ka helistas ja teatas, et saab tulla õhtul kaheksa paiku. Helistasin siis teisele ämmakale, kes lubas peale hommikusööki tulema hakata.

Kella 9.30 paiku tõusis pere üles – isa läks last lasteaeda viima ja pidi korra ka tööjuurest läbi käima. Umbes sel ajal tuli mul ära limakork.

“Planeeritud vettesünnitamine”

Hirmus isu oli vanni minna, aga kuna olin üksi kodus ja valud juba päris tihedalt peal, ei saanud minna, sest muidu poleks keegi abilist uksest sisse lasta saanud. Niikui telefon helises (ca kell 11), et abiline kohal – oli ka esimene tõsine valu.

Kui ämmaemand uksest sisse astus koorisin end paljaks ja teatasin et oehh, lõpuks saab vanni, vesi juba ammu ootas. Libistasin siis end hülge kombel vanni ja oo õudu – seal läks asi 10x karmimaks (ja kole ebamugav tunne oli ka), niiet väljas olin ma sealt tunduvalt kiiremini kui hülged seda teeksid!

Veel oli plaan koju see va tünnivabriku tünn tellida, et ehk on soov seal sünnitada (seal ka rohkem ruumi kui vannis), aga plaaniks see ainult jäigi, sest tähtajani oli veel pisut üle nädala ja iga päev võtsin hoogu, et nüüd helistan neile tünnimeistritele… paraku ei jõudnudki.

Pressid

Varsti tulid ka pressid koos seljavaluga, palusin (tegelt kamandasin) selga masseerida, mis andis parasjagu leevendust (muide, esimesel sünnitusel ei tohtinud keegi mu selga puutuda, nii hell, tundlik ja valus oli). Ise olin käpuli asendis või toetasin pea ja ülakeha kott-toolile. Siis tulid ka veed.

Kuna mees polnud veel tagasi jõudnud – helistasin, et kaugel ta on. Kui kuulsin et 10 min kaugusel, siis palusin kiiremini teha, sest pressid ju käisid ja laps liikus edasi-tagasi. Edasi-tagasi sellepärast, et ma ju nii kaval omaarust jälle nagu esimesegagi – ei pingutanud üleliia, et end mitte vigastada. Ja seekord ka teine „mõjuv põhjus” lisaks – isa pole ju veel jõudnud! Igatahes oli pea juba mitu korda paista, aga mina “kangelane” ei lasknud ikka lapsel välja tulla…

Hääled ja hingamine

UUU tuli ja AAA tuli ja AIAAAA ka paar korda. Hingasin pikalt-pikalt ja tundsin et nii on hea. Ämmaka arvates aga pidin tegema lühikest hingamist (uh-uh-uuh ja ah-ah-aaah), aga see ei tulnud kuidagi välja. Öeldakse, et õige hääl on “karuema hääl”, minu oma tuli ikka kõri põhjast, kõva värinaga ja meenutas vist pigem elevandiisa oma. Nüüd naljatamegi mehega, et kui naabrid mind siiani ei austanud, siis nüüd nad peaksid seda küll tegema – nüüd nad teavad, kui karmi häält ma teha oskan! Mehe hilisem kommentaar minu katsele lühikest hingamist teha: sa nagu oleks mõnitanud seda, kuidas sul tegelt teha paluti…

Sünd

Lõpuks astus uksest sisse ka mees, tänu kellele sai laps lõpuks ära sündida, st et kohe tuli pea ja mõned pressid veel ja oli ka laps väljas. Nabanöör oli veits ümber kaela ka, seetõttu oli tal pisut kehast teist tooni nägu. Hakkas kohe nutma, rõõm missugune:) Panime siis uue ilmakodaniku käteräti alla mulle kõhule. Siis sai ta ka oma esimese tissi suhu… Kui nabanöör enam ei pulseerinud avastasime, et ei teagi, kummast soost laps on… vaatasime järgi ja … poiss oli, nüüd siis täiskomplekt, nagu paar tuttavat on maininud, vanem laps on tüdruk.

Siis sai nabanöör seotud, varsti sünnitasin ka platsenta (tunnet ei olnud, et ta tulla tahaks, aga kui proovisin potile istuda, kauss all, siis ta kohe ka tuli). Platsenta oli ilus ja terve. Minul kaks väga väikest välimist rebendit, õmblemist polnud vaja (nagu ka esimese lapsega).

Peale suurt õnnejoovastust sai ka poeg vannitatud ja ämmakaga teed joodud.

Nalja kah

Kuna koju polnud jõudnud veel mähkmeid soetada saatsime mehe peale vannitamist poodi neid tooma. Esimeses Lasnamäel asuvas poes saadeti mees küsimuse peale “Kus mähkmed on?” alkoholiletti. Seal siis müüja omakorda vibutas sõrmega välgumihklitele:D

Teine nali

Pressisin just kui JÄLLE telefon helises – üks väga vahva ja ammune tuttav klient helistas, võtsin siis lõpuks vastu ja teatasin pudrutades (valus oli juba ju), et ma ei saa rääkida, kohe tuleb mul tita kõhust välja. Tema siis ahahhitas ja lõpetas kõne. Õhtul helistas ta uuesti ja küsis, et kuidas pizza maitses? Suures üllatuses tema küsimusest ei osanud miskit vastata… siis selgituse järel tuli välja, et ta kuulis hoopis mind telefoni ütlevat, et “mul tuleb pizza ahjust välja!”:D

Ja keda numbrid huvitavad: 15.02.05 ca kell 12 sündis meile ca 3 kg ja ca 50 cm pikk poiss.

Lõpetuseks veel niipalju, et see ei olnud teadlikult etteplaneeritud kodune PERESÜNNITUS,  rohkem nagu minu "eraprojekt". Teiste peale lihtsalt ei saa alati kindel olla (st et nendega ei saa arvestada, targem on ainult endaga arvestada),  kuid  tore, et mees finaaliks ikka kohale jõudis!

Tagasi avalehele