image
image
Lauri sünd

Lauri lugu

Sündis kodu, sündis mõte lapsest, sündis rasedus. Raseduse veetsin enamus ajast kodus ka. Ja jõin teesid, mis ma ise suvel korjasin- pärnaõisi ja üheksavägist. Anastasiast jäi mulle ette, et naine sünnitab piinadeta. Sünnitas vanasti suures hämmelduses mitte valudes. Anastasia vanaisa ütles samas aga, et naine teisendab valu teisteks tunneteks ja võib paar päeva enne-pärast lapse sündi esile kutsuda või kinni hoida. Siis ma mõtlesin selle üle sügavalt järele :)  ja järeldasin enda jaoks,et ei ole piinavat :) valu. On rõõmus valu, mis näitab naisele, et laps on tulemas. Egas niisama välja ei kuku.Tulekul peavad olema kindlad märgid. On valu, mis piinab, ja valu, mis annab mingist protsessist märku. Kui ma kodusünnituse lugusid lugesin, siis siin ju enamasti tegemist ongi valust teisenevate tunnetega.

Mul on võrdlusmomenti :) oma eelmiste lastega. Ja teistmoodi oli see sündimine küll. Olen ärganud öösel või varahommikul korrapäraste valudega - ja veed ei ole mul kunagi tilkunud ega ära tulnud. Haiglas on mul veed avatud.

Nüüd ärkasin ma poole kahe aegu unenäost ja tundsin, et natuke on midagi märga. Võib- olla oleks magama tagasi läinud, aga päev oli see mis sünnituseks sobis numeroloogia järgi :). Tulin üles, jooksin vetsu vahet (see meil väljas ju :)) . Valu ei olnud. Mõtlesin, et kas teha omale mingit teed või minna magama. Keetsin teed- vahelduseks üldlevinud liivateele ja raudrohule, ka vanasti kasutusel olnud sünnituse kergendajat, oma maa naistepuna ja taastajana ka angervaksa, ja rääkisin lapsega. Jooksin veel ennast kergendama. Panin korra telefoni sisse ja vaatasin kella. Kell oli kolm. Lülitasin telefoni jälle välja. Mul kella alumisel korrusel ei ole. Siis tekkisid kontraktsioonid, kerged aga korrapärased. Kõik magasid :). Mõtlesin, et kas laps sünnib hommikuks ära või hakkab sebimine kooli-tööle enne pihta. Kell oli neli siis pool viis. Ja siis peale poolt viit tuli kaks-kolm pikka valusat kontraktsiooni. Millest viimase ajal ma tundsin, et midagi suurt vajub päris alla. Mul lõi jalust nõrgaks ja läksin üleni higiseks. Läksin tuppa madratsi ja padja hunniku peale kõõluma.

Siis tuli veel üks valuhoog, mis oli siis valus, nii et ma mörisesin või mõmisesin ja sellega mehe ja kaks väiksemat last üles ajasin. Aga suurem tütar ülemisel korrusel (uksed lahti) ei liigutanud oimugi. Siis tuli veel üks, mis äkki taandus ja ma veel mõtlesin, et vara ma siia kaaberdasin. Ja nüüd kadus valu ära ja presse ka ei olnud- midagi ei olnud. Oli lihtsalt tühik ja siis ma katsusin lapse pead, mis oli väljas. Tundsin tema laupa ja ninaotsa. Ütlesin mehele, et anna kapist (ühe sammu kaugusel minust) lina lapsele. Lina toomise ajal sündis keha ära.

Ma mäletan hästi, kuidas väljumine eelmiste laste puhul oli, mäletan presse ja venimistunnet. Kahe esimese puhul mäletan, kuidas ma rääkisin, et väljutus oli väga valus (vanu olusid arvestades tegelikult ei ole see mingi ime). Eelmise lapse sünni korral ärkasin umbes samal ajal ja valudega. Valud muutusid väga kiiresti intensiivseks ja laps sündis poole seitsme ajal. Oli väike rebend. Igal korral on rebend olnud :).

Nüüd lapse väljumist ei mäleta ja meenutada ei suuda. Ja see ei ole selline mälukaotus, mis šokiga või väga tugeva valuga kaasneb. Sest šokki ega suurt valu ei olnud. Väga omapärane. Ma olen seda momenti mitu korda läbi mõelnud ja ma kirjutasin seda samal päeval üles ja nii ta on. Suurt rõõmu tundsin küll ja see ongi ainukesena meeles. Laps oli sündinud 5.10. Ja sündis lootekotis, nii et oli kohe väga puhas – omamoodi vettesünnitus. Uurisin ennast ja rebendeid ei leidnud. Ja tunnen ennast üsna hästi, et arvan neid ei ole ka kuskil seespool.

Mitte hetkekski ei tekkinud mõtet, et laps ei saa tuldud. Või et sünnitus saab olema pikk. Rääkisin lapsega kogu aeg- öine vaikus aitas sellele kaasa. Mul ei tulnud pähegi, et ta võiks olla näiteks väga suur :). Seda ütlen sellepärast, et järgmisel päeval panin tähele- eelmise lapse esimese särgi hõlmad ulatusid vaevu kokku.  Kaks eelmist last olid ka pirakad 4600 ja 4400. Nii et arvasin tema kaaluks 5kg.  Seda enam, et eelmised sündisid 40. nädalal. Seekord tükk maad hiljem. Jõudis rohkem juurde võtta.

Laps oli seda sugu, kellena ma teda kutsusin-  nö sündis mõte pojast ja poiss ta on. Samuti sündis ta omapäraselt samal kuupäeval kui ta eostati- täpselt 9 kuuselt :).  Meditsiiniliste kalkulaatorite järgi siis 41+5 nädalal.

Kuupäevaga oli nii, et meeldis mulle nii 8. ja 9. aprill. Selle vahel ta ka sündima hakkas.

Eile käis perearst kaaluga ning seal mu vägilane oli 57 cm ja veidi üle 5 kg. 

Siis natuke naljakat ka süsteemist-  arsti juures ma siis üldse ei käinud ja lõpus vältisin natuke oma sõpruskonda ka, et nad ei hakkaks küsimusi esitama. Mõned ikka jõudsid küsida :) - ultraheli kohta, kuhu sünnitama lähed - ja ma olen enda otsusega rahul küll. Sest mingil hetkel sain ma aru, et rasedus on töö. Täiskohaga töö. Mitte kohakaaslus ega midagi eluga kaasnevat, vaid tükk aega elu ennast. Ja algabki see rasedus kodust ja mõttest. Anastasia seletas, et kui isa ei ole siis tuleks lapsega iga päev isa nimel 3 tundi suhelda. Isa nimel eks- aga kui palju vajab suhtlemist siis enda nimel. Suhtlemine võtab sel juhul kõige viljakamad tunnid, kõige rahulikumad tunnid. Need mida muidu kuskil kabinetis kulutatakse- räägin endast, sest mina olin ju nn kabinetis, esimeste raseduste ajal ülikoolis. Samuti kirjutas Anastasia, et laps sinus ei mõista küll lõpuni kõike sinu poolt räägitut, kuid tunnetab kõiki sinu mõtteid ja ka isa mõtteid, kui isa on lähedal. Iga rõõm, mida sa tunned rõõmustab last tulevikus. Ka Tšingis-khaani arsti poolt koostatud rasedate reeglid :) on armsad – tuleb soodustada, et rase näeks õnnelikke ja terveid inimesi,  käiks rõõmsatel üritustel ja silmitseks ilusaid vaateid… loeks häid luuletusi, ilusaid lugusid… jms. Juba eelmise raseduse ajal otsisin, et kas keegi nn suurtest õpetajatest on raseduse kohta midagi öelnud- indiast leidsin ühe: rase ei tohi vaadata halbu filme ja lugeda tühiseid raamatuid, sest laps emas tunnetab kõiki ema mõtteid. Sama tegelikult, mis Anastasia, aga siis ma ei mõistnud mõtlemise tähtsuse suurust. Õige ta on- ma ei vaadanud praktiliselt üldse televiisorit, ei lugenud ajakirjandust, ajaviitekirjandust. Uudised jõuavad sinuni kümnel eri teel.  Aga negatiivseid mõtteid tekib sinus tunduvalt vähem, vähem hirme, vähem kartust. On aega- palju aega mõelda säravaks omaenda ja sinus kasvava inimese elu. Ja kui sa tahad, et sinu laps sünniks kergelt ja tervelt, tuleb aasta enne seda “tööd” teha. Kui sa tahad, et ka iga järgmine päev oleks sama kerge, tulebki jääda seda tööd tegema. Ja see töö ei ole raske, vaid muutub elustiiliks või eluks eneseks. Kõrvalepõikena ütlen, et mingil ajal tuli mulle pähe ka see-  kui palju on ajakirjad täis inimesi, kes kurdavad- mind peteti, jäeti maha, leidis uue. Aga kui kiiresti jäetakse maha see laps, kes sünnib, ja peale armastuse midagi ei vaja. Jäetakse hoidjale, lasteaeda jne.

No, aga kuna arvel ei olnud, siis mõtlesin isikukoodi peale :). Mõtlesin erinevaid variante- kiirabist, perearstist, haiglast. Need mõtted mind kuhugi ei viinud :).  Kiirabi oleks meid seganud, perearstiga olen külmas vahekorras vaktsineerimiste pärast ja ei olnud 4 aastat suhelnud, haigla tekitas üldse kümavärinaid. Vaatasin uue perearsti järgi- ei leidnud ja lõpuks lõin käega. Kasutasin siis mõtlemist ja mõtlesin, et küll mees selle tõendi koju toob :).

Lõpuks sain siis kõik variandid pehmeimas variatsioonis. Kui platsenta oli ära sündinud- oli maakiirabi kohal. Mees oli selle ehmatusega välja kutsunud. Nemad olid armsad, vaatasid meid eeemalt- võtsid allkirja, et ma ei taha süsti ega haiglat, kirjutasid tõendi, et sündis ja läksid ära. Mees tuli pärast tööd järgmisel õhtul haiglast läbi ja rääkis tõendi välja. Ilma meieta. Eks rääkimine on tema töö ka :).  Järgmisel päeval tegi haigla paanikat, et kuidas nii tõendit antakse. Ja helistas mehele ja ütles, et perearst peab lapse üle vaatama. Perearst tuli siis esmaspäeval ja oli üllatavalt pehme- kuulas süles, vaatas eemalt naba, kaalus ja läks.

Ja ka sellest, miks ma arsti juures ennast arvele ei võtnud. Oluline mulle vist küll mõtlemise- heledate mõtete seisukohalt :). Aga mis heledad mõtted lapsest, kui reeglina kord kuus tuleb käia kindlaks tegemas kõiki toredaid haigusi. Ja vaieldamatult mõtleb inimene järjekordset proovi andes, et kas ikka on korras. Kuigi teab, et on terve. Ja kaalumine ja hemoglobiin… Olen alati võtnud kaalus palju juurde (alati ka alla võtnud), raua tablette on mulle alati kirjutatud. Aga alles eelmise raseduse ajal, kui arst hemoglobiini üle ohkas, tuli selgus mulle koju :). Tuli koos arsti õde asendava, kauaaegse anestesioloogia õega, kes minult veenist proovi võttis. Tema ütles arstile, et sel inimesel ei ole midagi viga, aneemik näeb teistmoodi välja- on kahvatu jumega, nõrk jne. Sestap jätsin selle arsti osa üldse vahele. Samuti olid talvel väga halvad teeolud. Ma tegelesin endaga väga palju ise, mõtlesin kasvavast lapsest väga palju ja sünnitusest ka. Ei vaadanud ühtegi filmi sünnitusest ja ei lugenud ka lugusid, mis kirjeldasid pikki-valurikkaid sünnitusi.  Kujutlesin oma kõhus tervet, tugevat last; valguskiiri lootevees mänglemas ning last paitamas, hellitamas. Sünnitust kujutasin samuti kiire ja kergena, kuidas minu koed-lihased on pehmed-pehmed ja venivad. Kuidas lapsel on kerge tulla. Nii et olin ise enda arst :). Mõte ravib ja hoiab tervena paremini kui kõik muu, eriti positiivsed mõtted. Nii et arst ei seganud, sugulased-tuttavad ka ei seganud minu positiivset mõtteprotsessi. Anastasia variant sobis mulle ka ja oli väga positiivne, nii et ma mõtlesin endasse tema poolt kirjeldatu. Sõin ka erakordselt palju seda, mis kodus kasvas ja seda mis emal kasvas. Erakordselt vähe sõin seda, mis poes puuviljadest pakutakse. Eelistasin juurvilja ja kuivatatud marju – seemneid. Liha ei söönud, vitamiine juurde ei võtnud.

Tagasi avalehele