image
image
Lea lugu

Ihani tulemine

Eellugu

Meie esimene laps Kert sündis 2003. aasta sügisel Toomel. Olime eelnevalt usinalt tutvunud aktiivsünnituse põhimõtetega, teinud harjutusi, rääkinud eraämmaemandaga oma soovidest ning kaalunud ka kodussünnitust, millest erinevatel põhjustel siiski loobusime.

Kert sündis hommikul kella kuuest (mingi vedeliku eraldumine + ebamäärane aimus alaseljas) kuni õhtul kella 23.15ni. Tuli ilmale täiskuuvalgel neljapäevaööl peale 1,5 tundi presse sünnitusjäril. Ise pidasin takkajärgi tema sündi suhteliselt pehmeks (haiglapersonali poolt) ning ainsad asjad, mida oleks tahtnud muuta, olid asjad, mida muuta ei saaks, nagu iseenda kogenematusest tulenev rumalus.

Rasedus

Kui olime 2005. aasta suve lõpuks jõudnud arusaamisele, et aeg on meie teise lapse ilmaletulekuks küps, üllatas mind siiski kiirus, millega mul käimapeale jääda õnnestus. Juba esimeseks haiglavisiidiks olin otsustanud, et seekord ma enda ja lapse tasakaalu rumalatel inimestel häirida lasta ei taha. Tunne, et see laps väga tahab tulla ei kadunud hetkekski. Ta elas rahulikult üle kõik mu hirmud ja kõhklused sisendades mulle enda (olemas)olekuga rahu ja kindlust. Raseduse ajal oli see tugeva kaitseingli tunne. Praeguseni ei tundu mulle, et minu kohuseks on last kuidagi kaitsta, hooldada või (hoidku ometi) juhendada. Pigem tunnen end tema hoole all olevana.

Arvele võtsime end Keskhaiglas. Jälgiva ämmaemanda valisime mõttega, et sama inimene võiks ka sünnituse juures olla. Arstil käisime alati terve perega, et Kert osaleks kõiges toimuvas.

Peaaegu kohe hakkasin käima Nõmmel Ülle Lemberi rasedate joogatundides. See aitas tublisti kergendada raseduse alguse vaevusi, seljavalusid ja pingeid ja pani mind joogast kui „spordialast“ esimest korda elus vaimustuma. Seni pidasin seda pigem moevooluks. Viimaks ometi taipasin seda, kuidas tuleb pingeid välja hingata. Füüsiliselt oli sealne ettevalmistus väga hea, aga vaimset tuge aktiivsünnituseks sai sealt vähevõitu. Grupp oli suur ja muutlik, ei kaasatud perekonda ega tugiisikut. Kerti oodates leidsin mõnusa vestlusringi Tartust Jakobi Terapeutikumist. Minu õnneks leidsin ka Nõmmelt selle analoogi. Tegime harjutusi ja lobisesime, mingi hetk muutus just see viimane väga oluliseks. Kristjan, mu mees, käis samuti alati kohal. Tema jaoks oli see vist eriti tähtis. 

Sünnituse ettevalmistus

Kui ma raseduse ajal kujutasin ette ideaalset sünnitust, siis mõtlesin, et oleks tore õhtul oma pessa magama minna ja hommikul sealsamas ärgata, laps kaisus. Ja siis kohe eluga edasi minna.

Rasedusaegne jälgimine Keskhaiglas oli enam-vähem. Paaril korral jäime küll ka konveierilindile lebama, aga eks see oli ka oma süü, et õigel ajal suud nina all polnud. See muutis veidi ettevaatlikuks. Meie valitud ämmaemand aktsepteeris meie valikuid ja taipas, et on tegemist keskmisest vähe teadlikuma paariga. Juba alguses rääkisime, et kui tuleme KH sünnitama, siis sooviks teda abiks. Naljaga pooleks (ka iseenda jaoks) sai manitud, et võibolla me ei tulegi ja jääme hoopis koju. Ta võttis seda rahulikult ja lubas sel juhul koguni vajaduse korral telefoni teel nõustada. Arutasime temaga läbi ka minu kirjutatud sünnitusplaani, mille vormistasin igaks juhuks ka väga ametlikuks, kui peaks vaja minema võhivõõra ämmaemanda seltsis sünnitada. Kindlustasime mitmel viisil oma tagalat.

Mõnda teist haiglat võimaliku sünnitamiskohana me ei kaalunudki. Pelgulinna suhtes puudus igasugune usaldus ja Fertilitas on oma uues asukohas siit Nõmme lõpust vaadates ikka sama hea kui Põlva haigla.

Samal ajal kasvas pisitasa soov ilma kodust lahkumata lapsega maha saada. Mehe poolt vastuväiteid ei olnud, küll kartsin ma tõkkeid teiste kodakondsete poolt.

Kert teatas oma kahepoole aastase otsusekindlusega juba pärast lühikest asjaselgitust, et mingu meie kuhu tahes ja tehku mida tahes, tema tahab meiega koos olla ja asi tahe. Kena, mõtlesin ma.

Peale selle resoluutse härrasmehe elab meie tibatillukeses majapidamises aga ka üks paar vanavanemaid. Minu vanemad. Isa omab hoolimata oma neljakordsest isaseisusest enda põlvkonnale iseloomulikult minimaalseid teadmisi sünnitusest. Ise linnapoisina samuti haiglas sündinud. Ema on läbi teinud neli suhteliselt traumeerivat sünnitust, omades enda põlvkonnale iseloomulikult minimaalseid teadmisi sünnitusest. Samas ise on ta (ja tema viis õde-venda) kodus sündinud. Naljaga pooleks öeldes arvasin, et ise võin küll kodussünnitamisega hakkama saada, aga vanematele pean ikka kiirabiga kardioloogi kutsuma.

Seletasin neile oma plaane. Esimene reaktsioon oli: „Sünnitatakse ju ikka haiglas!“. Seepeale teatasin leebelt aga resoluutselt, et kui nende kord on sünnitama hakata, siis sünnitagu aga haiglas, mina sünnitan ikka seal, kus mina tahan. Pikemalt ei pidanudki neid veenma. Pealegi oli neil piisavalt palju tervet mõistust nentimaks, et ka enne haiglate leiutamist sündis lapsi. Sellegipoolest kahtlustasin ma, et mu seljataga pööritavad nad mu hullu mõtte peale silmi ja pehmelt öeldes sõeluvad neil sisimas püksid püüli.

Teiseks aga mitte tagasihoidlikumaks probleemiks oli see, et meie koduke on tilluke. Poleks tähtaeg suvel olnud, poleks ma julgenud üldse kodussünnitamist kaaluda. Nüüd jäi meie (ja Kerdi) magamistoale alternatiiviks saun (üle õue, vannituba meil pole) ja õues lageda taeva all paiknev vann (kastmisvee soojendamiseks tavaolukorras, khm-khm). Praegu tagantjärele tundub see täiesti hullumeelne, aga alguses ma ainult kahe viimase variandiga arvestasingi.

Kutsusin ämmaemanda külla. Rääkisime kahekesi õues päikese käes juttu, mees oli tööl, laps magas. Pidasin kõige olulisemaks seda, et ma oleksin valmis ise hakkama saama, et tema ei tule minu eest midagi ära tegema või vastutust võtma vaid lihtsalt appi oma nõu ja jõuga.

Lisaks ämmaemandale rääkisin ka oma vanema õega, et ta kodussünnituse puhul appi tuleks. Et vanematel oleks keegi, kes teab aktiivsünnitusest ja oskaks üht-teist seletada, kui rohkem aega läheb. Kartsin, et mu vanemate hirmud hakkavad mind tõkestama.

Sünnitusest viimaks ometi

Tähtaeg oli laupäeval, esimesel juulil. Pühapäeval oli väga palav ilm, otsustasime pärastlõunal ujuma minna, õde oli nädalavahetuse koos lastega meil- „maal vanaema juures“. Käisime rannas, lapsed müttasid liivas ja loopisid kive, ujumas käisid vaid mõned staažikamad talisuplejad. Koduteel viisime õe lastega koju. Õde ütles veel hüvastijätuks, et noh, ma olen jalgrattaga poole tunniga kohal. Koduteel tundsin juba häguseid kokkutõmbeid- üsna tugevad, aga ajastus sõltus asfaldiaukude arvust. Laps kõhus oli väga aktiivne, tundus, et tema liigutused just kokkutõmbeid põhjustavadki. Iseenesest oli selline kerge valutamine käinud ka eelmisel õhtul, ütlesin mehele, et homse õhtu sisustame rahulikumal moel.

Kümne paiku läks Kristjan sauna Kerti pesema, mina istusin toas, olin jube väsinud, pikk päev. Tegin liblika harjutust ja ise imestasin, et kui madalale see kõht veel vajuda saab. Fikseerumine ise oli juba poolteist nädalat varem, aga tundus, et kõht muudkui vajub ja vajub. Sabakondi peal kiikumine siiski õnnestus.

Kert tuli pesust minu kaissu, jäin tema kõrval isegi peaaegu magama, siis ta küsis vett või nõudis kätt enda ümber või midagi ja minul jälle uni läinud. Korra vist tõusin isegi käpuli, Kert küsis: „Emme, mis sa uu ütsid?“. Viimaks jäi tema magama aga mina hoolimata kogu väsimusest und ei saanud.

Umbes kella 11 ajal käisin meest teisest toast arvuti tagant enda juurde kutsumas, et on juba päris raske, ei tea kas lähebki üle. Olin ärevil, ei tahtnud puudutamist, tahtsin lihtsalt, et ta minu juures oleks. Mõtlesin, et kui mees läheb närvi, siis lähme haiglasse. Kristjan muidugi närvi ei läinud, ta tegi hoopis sellist nägu, et ah lõpeta see bluff, et saaks ometi kord magama jääda. Minu utsitamise peale nõustus siiski sauna kütma.

Tuhude ajal olin käpuli ja puhisesin oosid ja uusid ja aasid. Puristasin. Väga kõva häält ei söandanud teha, et kõrvaltubade elanikke ilma asjata mitte ärevile ajada. Kristjan mõõtis vahesid ja ei olnud nõus neid mulle reetma, et numbrid panevat vale aju osa tööle. Tahtsin siiski teada. Vahed olid umbes 10 minutit. Vaheaegadel käisin kärmesti vetsus, kõht oli lahti. Jõin köögis ära hommikust järele jäänud nõmmliivatee, pärast nõudsin Kristjanilt ohjeldamatult vett. Võtsin Arnikat, lasin Kristjanil seda vees lahustada.

Tuhud läksid päris tugevaks, ma ei talunud, kui valu ajal selga puudutati aga valu lõppedes oli puusade silitamine väga mõnus. Tahtsin, et aken oleks kinni, kuigi oli väga palav (tuuletõmbus tundus ebameeldiv). Iga tuhu lõpus tuli külm higi peale ja nõudsin juua.

Vahepeal hakkas Kert jorisema. Kristjan üritas teda rahustada, seepeale läks jorin hullemaks (kui issi kussutab, siis on emmega järelikult mingi jama), päris üles ta siiski ei ärganud. Tuhude vahel magas sügavalt, aga kui ma häält tegin, läks rahutuks. Ütlesin Kristjanile, et las olla, küll ta aru saab, hoidsin tuhu ajal tal jalatallast kinni ja Kert rahuneski. Edasi magas ta sügavalt hommikuni. Vahepeal arutasime omavahel, kas teda mitte teise tuppa viia, aga selle mõttega kaugemale ei jõudnudki..

Kesköö paiku helistasin ämmaemandale, küsisin kuidas talle täna sobiks ja selgitasin, mis seis on. Ämmakas ütles, et kui valud juba 10 minuti pealt on, siis võib päris ruttu edasi minna ja et kui tunnikese pärast üle pole läinud, küllap siis läheb ikka asjaks. Kummaline küll, aga ise polnud selleks ajaks veel aru saanud, et ongi sünnitus käes. Enne helistamist pidasime veel veidi nõu, et kummale ämmakale helistada, kas haigla omale või teisele. Haigla ämmakale helistamine tundus liigse jamamisena - kuskile minema hakkamine - brrrrr.

Pärast ämmakale helistamist hakkasin kõvemat häält tegema. Vahepeal käisin teises toas emaga rääkimas ka, ta luges raamatut ja läks mu jutu peale tibake närvi, aga mitte eriti. Lösutasin padjakuhila otsas või hoidsin Kristjani kaelast kinni ja isegi magasin valude vahepeal veidi, see oli mõnus. Valude ajal tahtsin jooksu pista. Mõtlesin sellele, et peab ütlema: „Tule, tule!“ Tundsin kuidas laps aktiivselt liigutas ja ise tuhude käivitamises osales, ka Kristjani puudutused muutsid tuhusid intensiivsemaks. Tundsin, et laps ootas ainult minu „Tule, tule!“- ütlemist. Seda oli väga raske öelda.

Kristjan käis sauna kütmas, aga mul polnud mitte mingisugust tõmmet oma toast lahkumiseks.

Ühe paiku helistasin ämmakale, ta arvas, et veits üle poole tunniga jõuab kohale. Kristjan käis mu vanematelt, kes kõrvaltoas ärganud olid, küsimas, kas kutsub neile mu õe toeks. Isa ei püsinud paigal, tema võttis sauna katla kütmise oma hooleks ja ruttas õue kastmisveevanni küürima, et äkki (hull) tahab veel sinna ronida :P. Ema vastupidi istus paigal ja ei saanud midagi teha, varustas lappide ja linadega, kui Kristjan neid küsimas käis. Kristjan helistas mu õele.

Poole kahe ajal palusin Kristjanil ämmakale helistada, et tahaks nagu pressida. Olin käpuli, tagumik uppis, ei julgenud pressida. Mõtlesin millegipärast, et no nüüd on madrats ja vaip ja seinad ja lagi kohe lootevett täis. Muretsesin selle pärast. Ämmakas ütles et 15 minuti pärast jõuab.

Ämmakaga peaaegu samal ajal jõudis mu õde, saatsin ta emale-isale validooli andma :). Ema seisis uksel ja protesteeris, et nonoh. Selgelt liiga palju rahvast oli mu ümbruses. Ema ja õde läksid teise tuppa. Isa saalis õue vahet. Käskisin toa ukse kinni panna. Ämmakas kuulas puutoruga ja katsus avatust. Laps põtkis puutoru paigast ära, ämmakas naeris, et selle selliga on küll kõik korras. Pidada olema täisavatus ainult eestpoolt veidi emakakaela tunda, võin aga pressida, kui tahan.

Mina muidugi ei tahtnud. Rääkisin veidi haledat joodiknaise juttu oma raskest elukoormast ja siis jutustasin endale Pöial-Liisi loo algust sellest, kuidas võlu-odraivast kasvas ilus punane lill, mille sees oli peidus tibatilluke laps. Siis ütlesin, et teeme selle asja ära. Mõtlesin veel kükitada, aga jäin siiski käpuli, tõstsin ülakeha maast lahti. Mees istus minu ette, panin ühe käe talle ümber kaela, teise toetasin maha. Kristjan ütles: „Toetu minule“. See lause andis väga palju julgust ja jõudu. Haarasin tal kahe käega kaelast kinni ja tegin karu häält. Mingil hetkel ütlesid nii Kristjan kui ämmakas, et tee madalamat häält. Tegin ja tundsin kohe kuidas laps liikuma hakkas. See polnudki valus, pigem selline ebameeldiv pahupidipöördumise-kontrollist loobumise tunne.

Esimese pressiga puhkesid looteveed. Mingi hetk ütlesid nii Kristjan kui ämmaemand nagu ühest suust: „Väga tubli oled, Lea!“. See tundus sel hetkel täiesti totter. Et mis see tubli siia puutub. Küsisin, kas pea juba paistis, ämmakas vastas, et paistis, paistis. Teise pressiga tuli pea. Nõudsin juua ja lõõtsutasin nagu jaksasin, ise imestasin, et tohoh, see tuleb ju iseenesest, raamatutest lugedes tundub lõõtsutamine mingi eriteadus, mida harjutada tuleks. Ootasin järgmise pressi ära ja oligi meie kauni iseõmmeldud villamadratsi peal vere ja lootevee loigus üks viltuste silmade ja ümara näoga vigur. Ämmaemand ütles: „Sa said endale veel ühe poja.“ Mina mõtlesin, et „Tere, võõras poiss!“.Ta tundus hoopis teist nägu, kui ma oodanud olin. Ta ütles täiesti selgelt: „Kalli“ ja pidi vist kääksatama ka korra, kuigi mina mäletan ainult seda „Kallit“. Kahmasin ta sülle ja kohmitsesin end kuidagi istuma.

Issi ja ämmakas sehkendasid nabanööriga. Ämmakas ütles, et lapsel oli lootekest üle näo ja nabanöör ümber kaela olnud. Nabanöör ei pulseerinud. Issi lippas kööki kääre tooma. Laps vaatas mind soolalambi valgel oma viltuste silmadega ja haaras peaaegu kohe tissist nagu poleks elu aeg midagi muud teinudki. Nagu oleks seepärast kõhust välja tulnud, et kõht läks tühjaks :). Mina lössutasin padjakuhila otsas ja huilgasin vist naerda. Igatahes tunne oli täiesti sürr. Et millal me siis sünnitama hakkame, eelmisel korral oli ikka presse üksi poolteist tundi. Kergendus sellest, et ilma kuskile minemata ja jamamata.... Oh, kirjeldada kirjeldamatut.

Teises toas registreerisid ema ja õde esimese kääksatuse järgi sünniajaks 2:15.

Võtsin arnikat, istusin ja ei saanud kuidagi ebareaalsuse tundest lahti.

Platsentaga jamasime tükk aega. Puhusin rusikasse, kükitasin, võtsin cantharist. Mitte midagi. Mu meel ei tajunud, et osa tööd veel tegemata, vaatasin last. Tõusin kükki, titt kogu aeg tissi otsas. Võtsin veel korra cantharist. Viimaks andsin lapse uhkele isasele, et ta saaks kõrvaltoas istujatele ilmaimet näitama minna. Kükitasin, punnitasin ja viimaks platsenta tuligi, umbes tund pärast last, huhh, see oli vastik. Võtsime taskulambi ja vaatasime ämmakaga platsentat. Keskel narmendas üks vagu, aga selle servad klappisid enamvähem kokku. (Kahe päeva pärast tuli tegelikult veel üks umbes 1,5cm läbimõõduga tükk). Ämmakas vaatas rebendid ka üle. Eelmise sünnituse rohketest rebenditest oli üks umbes sentimeetri jagu lahti tulnud, aga see ei veritsenud, nii et õmblusi polnud tarvis.

Lapsel sai naba lühemaks seotud, vann tehtud ja mul saunas pesus käidud. Sehkendasin ringi ja särasin nagu kuusepuu, kuigi pea kippus veits ringi käima (pikk päev ikkagi). Vanemad ja õde soovisid õnne. See, millised nende elamused olid, on hoopis eraldi lugu. Magamistoas magas oma asemel keset sahmerdamist, koristamist, juubeldamist ja õuest järjest valjemini kostvat linnulaulu Suur Vend. Ämmakas läks umbes nelja paiku kodupoole, õues oli juba valge ja linnud röökisid laulda. Siis magasid kõik hommikuni, peale minu, kes ma vaevlesin ebareaalsuse-tunde ja järelsünnituse valude küüsis. 

Tagasi avalehele