image
image
Leila lugu

Meie lugu ehk planeeritud kodusünnitus ehk Pöial-Liisi tulek minu ellu :)

Rasedus oli kulgenud täiesti normaalselt. Ainus, mis "normist väljas", oli 27ndast nädalast emaka liigtoonused. Sellele vaatamata kandsin ilusti lõpuni, st 39nda nädalani. Olin ämmakaga kokku leppinud, et kui sünnitus algab, siis kuulan titat  ja tema otsustab ise, kus ta ilmale tahab tulla, kodus või haiglas või metsas kännu otsas :) Mõte kodus sünnitada tekkis suht raseduse alguses, kui käisin rasedate võimlemises ja perekooli loengutes Sternumis. Lugesin läbi Ülle Liivamäe "Aktiiv- ehk loomulik sünnitus", Ina May Gaskin'i "Ina May's guide to the childbirth", kuulasin teisi positiivseid kodusünnituslugusid, käisin kodusünnituse toetusühingu koosolekutel ja veendusin iga päevaga üha enam, et see on viis, kuidas ma tahan oma lapse siia ilma tuua. Ps. ainus, miks ma natuke asjas kahtlesin, oli see, et elan puust kortermajas ja kartsin, et hirmutan naabrid ära :D

 

Pärast Kodusünnituse Toetusühingu kokkutulekut Surjus, kus oli minu üllatuseks veel palju selliseid eesti naisi, kes olid oma lapse kodus sünnitanud või kavatsesid seda teha, sai mu otsus sellise punkti, et kodus pakkisin lahti nö "igaks juhuks pakitud" haiglakoti :D Nädal varem tuli ära limakork. Kuna olime enam-vähem kindlad, et on poiss, siis arvasime, et sünnib pühapäeval 21. augustil, kuna tahtsime talle nimeks panna Christopher Robin ja too härra Milne ongi just sündinud 21.augustil :) Kuna aga pühapäeval midagi ei toimunud, oli selge, et poiss see pole :D

 

Esmaspäeva öösel hakkas midagi tilkuma, aga olin kindel, nagu enamus rasedaid vist, et põis on lolliks läinud. Teisipäeva õhtul kl 20, just siis, kui mees oli koju jõudnud ja söögi valmis teinud, tulid pahinal ära suured veed, nii et voodi ujus. "Hakkabki siis pihta" ütlesin mehele ja oi kui ilusad suured silmad mulle sealt veel tükk aega otsa vaatasid :D Nii naljakas oli! Lõin vasaku jala kannaga kaks korda tugevasti vastu maad (et sümfüüsi aktiviseerida). Kuna kõht oli hirmus tühi, sõin palju, et jõudu koguda.

 

Esialgu olid emaka kokkutõmbed väga ebaregulaarsed ja valutud. Siis hiilis vaikselt valu ka juurde ja läks üha tugevamaks. Panin aroomilampi lavendlit, küünlad põlema ja tiibeti meditatsiooni plaadi mängima. Mees üritas magada st norskas kõvasti ja mina vaatasin teda tigedalt, kuidas saab nii tähtsal hetkel nii muretu olla:D Aga samas teadsin, et ükski meist peab puhkama kuniks võimalik. Hiljem muidugi kui hääl ka valu juurde tuli, ärkas ta üles ja hakkas valude vaheaegasid kirja panema, ise vaadates mulle kannatajanäoga otsa ja öeldes, et ta ei taha, et mul nii valus on :) Need lasid aga tangorütmi, üks kaks kolm kaks kaks kolm kuus jne :D, muutumata regulaarseks. Ronisin dushi alla ja unistasin vannist. Mida pole seda pole. Kell 5, kui tundsin et valud muutuvad juba kuidagi teistsugusteks, st pressi moodi, helistasin ämmakale. Ta oli mu sünnitust kogu öö unes näinud ja ütles et oleks võinud varemgi helistada. Aga mul oli millegipärast kinnisidee, et lasen tal magada kella kuueni :D Nii kaua ma küll vastu ei pidanud, tund jäi puudu. Poole tunni pärast astus ämmakas uksest sisse ja ütles, et näe, see laps otsustas siis ikkagi kodus ilmale tulla :) Ämmakas pidi nimelt eelmisel päeval Saaremaale minema, aga kuna sadas, siis lükkus sõit edasi. Isegi loodus oli selle poolt, et meie tita kodus sünniks :)))) Ämmakast nii palju, et ta on maailma kõige parem, kõige positiivsem, kõige rahulikum, kõige sobilikum inimene olemaks esimene inimene, keda väikesed vastsündinud näevad oma elu esimesel hetkel. Mina mõmisesin ikka veel dushi all käpuli (lõpuni oli see ainus asend, milles tundsin ennast hästi valude ajal). Ps. ma ei tahaks mitte kuidagi nimetada neid merelaineid, mida sünnitusVALUDEKS nimetatakse, üldse valudeks nimetada. Need on võimsad energiasööstud, mis tulevad ja lähevad ning on just selle pärast talutavad, et sa tead ALATI... ka SEE läheb mööda. Pluss muidugi teadmine, et läbi selle energia saabub siia ilma uus inimene, sinu oma liha ja veri, su süda ja su hing, kogu su maailm. Et see "valu" äratab sinus ürgse sünnitajavaistu ja sünnitab sinus endas selle lapse ema :)

 

Ämmakas katsus avatust, see oligi vist kogu sünnituse kõige ebameeldivam ja valusam osa :D Ütlesin vist isegi "fakk" ja "ai!" ja "ära tee" :)))) Avatus oli täielik, ainult emakakaela serv oli veel pea ees (selle kohta ütles ämmakas, et see tuleb ainult siis, kui ämmakas kohale jõuab... et kui ämmakat pole, siis seda ei juhtu :D) Täiesti võimalik. Sest nii hää ja oma kui ta ka on, on ta ikkagi võõras ja tita va tarkpea tunneb seda. Mingi aeg suutsin isegi kildu rebida, et NII, MULLE AITAB, LÄHEN ÄRA KOJU :D Ja siis algasid pressid. Vahetasin meditasiooni plaadi indiaani trummipõrina vastu :) See andis palju jõudu juurde!!! Kutsusin teda kogu aeg mõttes ja häälega, et tule, tule meie juurde, me ootame ja armastame sind väga. Silitasin kõhtu ja tundsin kuidas ta vastas liigutustega. Miskipärast tahtsin mehele presside ajal haiget teha. Küünistasin ja hammustasin teda kohe vihaga, et minul on valus ja siis peab temal ka olema :))) Samuti ei talunud ma tugevaid puudutusi ega silitusi. Samas olin enne arvanud ja mehele selgeks teinud, et just seda ma vajan :)) Nii et IIAL ei või ette teada, milline sa sünnitusel oled ja mida tegelikult vajad. Vahepeal suutsin edukalt tegeleda väljapressimisega :D Ütlesin mehele, et "ütle, et sa armastad mind, ma nii vajan seda kuulda praegu" ja tema vastas "jah, muidugi ma armastan sind...ja teda ka" :)

 

Ja siis selgus, et ma ei oska pressida. Olin küll lugenud Leboyer'i küünla puhumistehnikast, kuidas laps välja hingatakse ja teinud ka vastavaid harjutusi diafragmaga, aga polnud sellest mingit kasu. Ei osanud pressida ja kõik. Kolm tundi!!!! seisis tita ühe koha peal ja ei liikunud edasi. Püüdsin küll vahepeal ämmaka õhutusel asendit vahetada ja kükitasin istuva mehe jalgade vahele, aga see oli nii ebakindel ja mittetalutav asend. Paar pressi suutsin nii vastu pidada, aga kasu sellest polnud. Emaka lihased aga hakkasid väsima sellest pikast tulutust tööst ja pressid läksid üha lühemaks. Lamasin paar pressi külili ja ainult hingasin läbi valu, et natuke puhata. Ja siis jälle käpuli, käpad mehe käppadesse klammerdumas ja  uuuuuuuutamas. Häälitsemisest nii palju, et ämmakas tegi mulle kogu-aeg ette, kuidas uuuuuuutada, aga mulle ei sobinud see kohe kuidagi :D viskas valu kuidagi resonantsi... nii et ma tegin rohkem sellist hobuse pruuskamise häält huultega, see nagu aitas. Varbad ka käisid siblivalt ringi koguaeg nagu kingpoolel :D See maandas miskipärast väga hästi. Ja siis pani ämmakas oksütotsiini tableti mu kõrvale voodisse ja ütles, et kui tahan, siis võtan, et see pidavat emaka tööle jõudu ja tugevust juurde andma. Võtsingi.

 

Ja siis läks lahti. Sain järsku aru kuidas pressida :D Suur osa sellest oli HÄÄLEL, mida sinna juurde panin. Seesama emakaru hääl, millest ainult kuulnud olen räägitavat. See tuli tõesti võimas, nii et maja värises ja naabrid vist mõtlesid, et emakaru on loomaaiast põgenenud ja meie katusele kolinud :D

Koos selle "õige" pressimise tundega sain ka aru naistest, kes saavad sünnituse ajal orgasme...niivõrd võimas seksuaalne tunne on see! (loe Binnie Dansby't, siis saad ettekujutuse, mida see endast kujutab)

 

Aknast piilus esimene päikesekiir... Ning siis kroonis pea :) Pea, mis üritas kohe häält teha :D Kuulsin, kuidas ämmakas temaga rääkis, et tssss tasa, vara veel. Järgmise pressiga tulid õlad ja nii ta välja libiseski :) Ämmakas küll üritas mind instrueerida, et ma pealiskaudselt hingaks (ta nägi mu eelmisest sünnitusest tulnud lahklihahaava armi ja kartis et see rebeneb), aga press oli nii tugev, et ma lihtsalt ei suutnud ennast tagasi hoida. Nii ma siis rebenesingi samast kohast. Piilusin selja taha. Seal ta lamas kõhuli ämmaka kätel, täielikus vaikuses, pööras pead ja otsis kohe meie pilku, silmad pärani lahti :) See oli imeline, Jumalik hetk. Aeg jäi seisma ja kogu maailm ka...Kell oli täpselt 9.00, kui meie väike imeline kolmekilone lõviplika oma koopast välja ronis, kus ta 9 kuud mediteerinud oli :) Vete tulekust alates kestis siis kogu protsess kokku 13 tundi. Aga OLEKS kestnud 3 tundi vähem, kui ma oleksin osanud õigesti pressida :D Ronisime voodisse ja kõhud vastamisi, tegime tutvust tissiga. Ta haaras seda kohe nii ahnelt, nagu oleks kõik need kuud just seda oodanud :D Siis piilusime jalgade vahele ka...ja oligi  tüdruk :D

 

Nabanööri lõikas pärast tuksumise lõpetamist läbi mees. Jalg üle ämmaka õla, sündis siis ka platsenta. Tund ühe ja tund teise tissi otsas, nii  möödusid meie imearmsa tütre esimesed elutunnid. Kodus, omas voodis, vaikuses ja rahus, hommikupäikeses. Ei vahetaks seda kogemust mitte millegi vastu,  mitte iialgi.

Nii võimas ja nii õige oli see tunne. Ma sain hakkama!  Ise!  Ma olen ema!

Tänu Jumalale, tänu Maaemale, tänu kõikidele mu kaitseinglitele ja -vaimudele ja -loomadele. Tänu mehele. Tänu ämmaemandale. Tänu kogu maailmale :)

Tagasi avalehele