image
image
Liisi lugu II

Joosepi sünd

Kätte oli jõudnud jaanilaupäev. Minul oli paari päeva eest 40 nädalat täis saanud, mistõttu olin sünnituseks valmis, aga väga kannatamatu veel mitte, sest rasedus oli kogu aeg olnud väga kerge ja meeldiv.

Lõuna paiku tulid naabrid meie juurest läbi ja uurisid, et kaugel siis tähtaeg on. Mina ütlesin, et aeg on käes. Mees palus naljaga pooleks, et ma täna veel sünnitama ei hakkaks – naaber oli hea laari koduõlut vaaritanud. Teised lõõpisid, et mis sel jaanilaupäeval ikka muud teha kui sünnitada ning, et küllap on homseks uus suu juures. (Nendega kaasas olnud poissmehest sõber oli peale “ennustuste” täideminekut samal õhtul täiesti šokeeritud: “Kuidas see võimalik on? Me ju alles käisime seal! Ta ju alles oli rase! Ja meie tegime veel nalja!?”). Mina arvasin, et vaevalt täna “asjaks” läheb. Mul oli nimelt ettekujutus, et sünnitus hakkab ikka millalgi öistel tundidel. Et õhtul lähed rasedana magama ja hommikul ärkad sünnitajana üles.

Aeg läks vaikselt edasi. Millalgi pärastlõunal, kella kolme ja nelja paiku, hakkas kõht toonusesse minema. Kuna seda viimasel ajal tihti juhtus, ei pööranud ma sellele suurt tähelepanu. Varsti märkasin aga, et hakkab tekkima teatud korrapärasus – kõht läheb toonusesse ja pärast seda tuli tahtmine WC-sse minna ning seda juhtus umbes paarikümne minuti tagant. Kõht hakkas ka veidi lahti minema. Mõne aja pärast teatasin mehele, et võib-olla midagi toimub. Mees hingas selle peale sügavalt sisse ja ta näole ilmus kerge paanika. Olin ise samas veel väga ebakindel, kas just sünnitusega tegu. Aga toonused jätkusid korrapäraselt. Mõtlesin, et ehk tiksun niimoodi õhtuni ja kui vanem, kaheaastane laps magama läheb, hakkan sünnitama. Igatahes ei hakanud veel isegi “pesa” tahatuppa tegema, arvasin, et aega küll. Arutasime mehega, et tea, kas laps sünnib täna või homme. 

Tundsin kerget väsimust ja mõtlesin pikutada, kuid pikali enam olla ei saanud – ebamugav oli. Istusin siis köögilaua taga ja toetasin pead lauale. Peale kella viit oli toonuste vahe sama, aga intensiivsus veidi kasvanud, nii et kokkutõmbe tulles tõusin püsti ja tatsusin ennast kõigutades mööda kööki. Kuid valust oli asi kaugel ja hingamist ning häälitsemist vaja ei olnud. 

Ent siis tulid kella kuuesed uudised raadiost. Ja läks lahti. Tuli esimene “korralik” tuhu, millest pidin üle hingama ja häält tegema hakkama. Läksin ka üleni kuumaks, pärast tuhu oli otsaesine higine. Ka mees sai aru, et nüüd enam nalja ei ole ja ma ütlesin, et pangu tahatuppa tekid maha. Ise läksin vannituppa (st. kohta, kuhu meil kunagi vannituba tuleb – praegu on tegemist lihtsalt plaaditud põranda ja WC-potiga keset suurt rehealust, mis on täis ehitusmaterjale ja muud träni). Seal nägin, et limakork oli ära tulnud. 

Läksin korraks veel tuppa tagasi. Juhendasin meest tekkide otsingul ja kraapisin endalt mõned riided seljast. Pärast läks nii kiireks, et pluus jäigi selga (väga hea pluus oli, kõlbas igaks elujuhtumiks – sai sellega nii ülikooli lõpuaktusel käidud kui ka sünnitatud :)). Peale järjekordset tuhu tormasin jälle vannituppa. Sealt kuulsin, kuidas pojake rõõmsalt isa toodud tekkide peal hüppama ja hõikama hakkas, mistõttu mul kadus igasugune tahtmine tuppa tagasi minna. Nii et kui mees tuli teatama, et tekid maas, ütlesin, et ei taha sinna ja toogu ta arnikat, õunamahla ja paar tekki vannituppa. Seda ta tegigi ja läks siis tagasi kööki poisi juurde. 

Mina aga tegelesin oma tuhudega, mis tulid järjest ja vuhinal ja millel polnud korralikke vahesidki. Tuhude ajal sain olla vaid püsti ja WC-potist kinni hoides ennast kõigutada (meil on õnneks väga hea ja kvaliteetne WC-pott ning hästi paigaldatud – kuskilt ei logisenud, oli kindel tugi). Ei tulnud meeldegi kasutada sünnitust pidurdavat asendit (toetuda küünarnukkidele ja ajada tagumik püsti). Tõenäoliselt seetõttu, et polnud rasedana kordagi mõelnud, et seda vaja läheb. Proovisin paar korda tuhude vahel ka põlvili puhata, aga kohe tuli uus tuhu ja kargasin jälle püsti. 

Mõtted olid tuhude ajal väga selged. Kuigi tänu lühikesele sünnitusele moraal eriti ei langenud, käis peast läbi: “No oli seda siis ikka vaja?” Teist last, see tähendab :) Ja millalgi mõtlesin, et tünn ja vesi oleks mõnus. Reaalselt poleks tünni küll valmis saanud. Siis mõtlesin veel, et küll siin on valge (kolm katmata akent), aga mina sünnitan nagu mühin. Ja mõte, et varsti tita sünnib, tõi naeratuse näole.

Kokku kestsid tuhud ehk 30-40 minutit (igasugused ajalised hinnangud on hiljem konstrueeritud). Ja siis üks hetk läks järjekordne tuhu pressiks üle. Olin püsti, aga kui press tuli, sundis see jalgu kõverdama ja mingit kõrge küki moodi asendit võtma. Ka hääl muutus madalamaks ja pressi lõpuks tuli selline mörin kurgupõhjast. Mõtlesin ise ka teadlikult, et pean häält madalal hoidma. Kui tuhudel vahed praktiliselt puudusid, siis pressidel olid täiesti tajutavad vahed, mil sain veidi puhkust. Pressid kestsid kokku ehk paarkümmend minutit. Varsti peale presside algust tulid ka veed ära. Millalgi istusin poti peale ja kui uus press tuli, siis tundsin, kuidas pea allapoole liigub ja juba täitsa all on. Oli selge, et kohe-kohe hakkab laps välja tulema. Mul tekkis ka kerge “paanika”, et kas tõesti juba tuleb, pole ju saanud aega kudesid vaikselt venitada. Seega proovisin presside ajal hästi hoolega mitte kaasa pressida ja teadlikult lõdvestuda ning hingasin lühikeste hingetõmmetega puhkides. 

Põlvitasin puhkehetkel maha ja mõtlesin, kas kutsun mehe või võtan lapse ise vastu. Soovist seda toredat hetke jagada hüüdsin siiski meest. Ta tuli kohe. Ütlesin, et laps tuleb. Mees põlvitas minu taha. Tuli järgmine press ning tundsin pea lõikumise kõrvetust. See läks ruttu mööda ja arvasin, et pea läks tagasi. Mees aga ütles vaikselt, et pea on väljas. Hästi ei tahtnud teda uskuda. Kas tõesti läks see kõige raskem hetk nii kergelt? Hilisem kontroll näitas, et ka rebendeid ei olnud. Jäin järgmist kokkutõmmet ootama. Mees ütles: ”Pressi!”. Teadsin täpselt, miks ta seda ütles. Nimelt oli esimene laps sündinud üheainsa kontraktsiooniga ja tuli välja nagu püssikuul. Seega polnud mees sellist sündi näinud, kus kõigepealt sünnib pea ja keha tuleb alles järgmise kokkutõmbega. See variant tundus talle kindlasti väga aeglane. Seega ütlesin talle, et pole vaja, ta ise tuleb. Mees soovitas püstisem asend võtta. Tõusingi põlvili, tuli järgmine kontraktsioon ja keha sündis. Kuulsin, kuidas laps häält teeb. Mees ulatas lapse jalge vahelt minule. Ilus pisike tita ilusa pisikese peaga! Poiss! 

Laps oli sinakas ja tundus, et ta hingamine on raskendatud. Tõmbasin suuga lapse ninast ja suust lima välja ning kohe tuli ka valjem hääl. Nabanöör tuksus veel oma kümmekond minutit. Nabanöör ümber kaela ei olnud, ainult ümber ühe õla. Tita hakkas varsti tissi võtma. Mees tõi meile teki ümber ja pani puhuri tööle. Käis ka köögis kella vaatamas ning teatas võidukalt, et tund aega läks. Mulle tundus see üpris uskumatu. Ka vanem vend tuli titat vaatama. Mees oli just jõudnud talle multika mängima panna, kui ma kutsusin. Ja kui mõelda, et raseduse alguses oli minu suurim sünnitusega seotud mure, kuidas vanema lapse hoid korraldada... :) 

Tissisime rahulikult, kuni mees ütles, et sünnitusest on juba 40 minutit möödas. Otsustasime siis nabanööri läbi lõigata, et ma saaksin platsentat sünnitama hakata. Andsin tita seejärel mehe kätte ja võtsin täisküki kausi kohale. Tuli üks suur verehüüve, aga platsentat mitte. Proovisin rusikasse puhuda, kuid ka see ei mõjunud. Jätsin proovimise esialgu pooleli ja kolisime üle tuppa voodisse, kus veetsin veel mõnusa pooltunni uut titat imetledes. Siis otsustasin aga platsenta tõsisemalt käsile võtta, sest välja ta tuli saada. Andsin tite mehele üle ja läksin jälle kausi kohale kükitama. Kuna niisama ootamine midagi ei andnud, pressisin paar korda tugevalt ja välja ta lupsaski. Platsenta oli suur ja ilus, panin selle sügavkülma plaaniga hiljem puu alla maha matta. 

 

Poisi nimeks sai Joosep, kuna Jaan oli vanema venna poolt juba võetud – tema sündis 20. juunil. Teisel päeval kaalus Joosep 3750 grammi. Sünnituse kohta võin öelda vaid, et oli ideaalne sünnitus – seekord ei jäänud mitte midagi kripeldama.

Tagasi avalehele