image
image
Madise sünd

Madise sünd

27. augusti õhtul olin väheke mures: käsil 41+1 ja ikka libakad või vaikus sünnitegevuse osas. Järgides oma ämmaemanda soovitust, käisin ära Toomel, lasin teha KTG - kõik lapsega korras, emakategevust mõningal määral näha. Muuseas, kui küsisin lahkudes sünnitusosakonna ämmaemandalt, kui palju on praegu Toomel sünnitajaid, sain vastuseks: ei ühtegi! Mõtlesingi, et ahhaa, võiks kirjutada Perekoolis - nüüd kõik Toomele sünnitama, isegi vanniga palat on vaba:)

 

Õhtul kella 22 ajal last magama pannes tundsin esimest tuhu. Võrdlemisi nõrk, millest hingasin lihtsalt üle, kuid siiski tuhu. Umbes 7 minutiste vahedega tuli neid veelgi. Pärast keskööd oli väsimus piisavalt suur, magasin tunnikese. Kella 2 paiku ärkasin taas-  ei mäleta, mis need tuhude vahed juba olid, kuid igatahes otsustasin, et veel pole vast mõtet ämmaemandat eriti tüüdata. Saatsin talle lihtsalt kell 3 SMS-i, et pooleminutised tuhud käivad u 3-4 minuti tagant.

 

Hommikul kella 6 paiku olid tuhud vist sagedasemateks muutunud, sest nüüd palusin mehel ta juba kohale kutsuda. Enne kella 7 jõudis ämmaemand meile, avatuse uurimisel selgus, et 4,5 cm. Noh, palju seda just polnud, aga väga vähe ka mitte. Kuna ämmaemandal oli vaja hommikul ühtteist loenguid pidada, olin temaga täitsa nõus, et saan vahepeal tema "käehoidmiseta" hakkama (mees ka ju kodus) ning helistan siis, kui pressid algavad.

 

Kuna avanemine oli siiski pisut valulik, hakkas Mihkli ringisebimine ja tähelepanu nõudmine pisut närvidele käima:) Saatsin meespere asju ajama ja valutasin üksi rahulikult edasi. Kella 10-11 vahel tundsin mõningaste vahedega esimesi nõrku presse. Kutsusin ämmaemanda, kes saabus vist 15-20 minuti jooksul ning hakkas ettevalmistusi lapse sünniks tegema. Avatust siis juba 8 cm. Kuulasin "Cafe Asie"´d ja jalutasin mööda korterit ringi. Ei teagi, mitu kilomeetrit selleks ajaks olin öö jooksul juba maha marssinud, igatahes nüüd olid jalad juba võrdlemisi väsinud. Aga tuhude ajal lebada, istuda või kükitada ei suutnud. Ainult liikuda ja/või püsti seista. Mõtlesin neile vaestele naistele, keda "vene ajal" sunniti sünnitusvoodile pikali: brr!

 

Pressid hakkasid tugevnema ning mingil hetkel oli juba tunda, kuidas lapseke hakkas emakakaelale muudkui rõhuma. Leidsin endale koha diivani käsitoe najal (ikka püsti ja sinna jäin kuni sünnituse lõpuni) ning asusin "tööle". Ühel hetkel tuli ette nn 0 punkt - tekkis hirm valude ees, lapse suuruse ees, tundsin mõningast väsimust ja pepulihased ei tahtnud kuidagi lõdvestuda. Jama lugu küll. Uurisin ämmaemandalt, et kui pika aja peale lapsuke võiks sündida, kuid ta teatas mulle ausalt, et ei hakka mulle valetama:) Nojah..

 

Igatahes kuidagi õnnestus sellest raskest kohast üle saada ning presse ja oma keha järgides surusin jõudumööda muudkui kaasa. Iga kord, kui laps jõudis pisut edasi, oli tunda mõnevõrra valu seljas - kuid kui ta juba kusagil kaugusel oli pisut olnud, muutus olemine kergemaks. Raske on seda tunnet tegelikult kirjeldada. Lõpuks oli ta PEAAEGU kohal. Silitasin tema pead katvat veepõit ja püüdsin tal sündida aidata, kuid ei saanud. Meenus esimese sünnituse aegne "tulering" ümber poja pea. Ja ausalt öeldes kartsin seda "tuleringi". Kuna mulle tundus, et lootekotis lapseke võtab rohkem ruumi kui lootepõieta lapseke, palusin ämmaemandat lootepõis avada. Jah, just nii see oligi. Kuid see oli minu soov ja minu tunne, mitte mingi rutiinne avamine. Helekollased veed sortsasid kiletatud aluslinale, valud muutusid loomulikult tugevamateks, kuid nüüd oli järjekordne hirm ületatud.

 

Mõne pressi pärast sündis lapse pea. Ta maigutas suud (ämmaemanda sõnutsi). Silitasin lapse pead ning kiitsin teda - sest see laps oli sündimise alal igati tublim kui mina sünnitajana:) 2-3 pressi pärast sündis ka tema keha ning tulid ülejäänud looteveed. Kuna keha pidi olema nende presside ajal muudkui surve all, oli tita keha toonus esialgu nõrk. Ämmaemand stimuleeris teda massaažiga. Kutsusime mu meest, kuid too oli parasjagu suurema lapse söötmisega ametis ning kulus umbes 15-20 sekundit, kuni ta kohale jõudis. Esimesena tuli meie juurde hoopis Mihkel, kellele röögatasin, et kutsu palun issi siia. Jah, need olid tõesti päris pikad 15-20 sekundit. Isa tõi meile köögist tassiga külma vett ning ämmaemand piserdas sellega lapse alakeha. Laps hakkaski liigutama ja "pahandama" - temaga oli nüüd kõik kombes:) Nabanöör oli tal ümber keha ja ühe jala. Sünniajaks sai 28.august kell 12:26, agpar 7/9.

 

Ametlikult (alates ca 4 cm avatusest) kestis sünnitus 6 ja pool tundi, mitte- ametlikult liidaksin sellele veel 8 tundi eelnevat valutamist, mis igal juhul on palju lühem aeg kui esimese sünnituse puhul (esimestest valudest lapse sünnini 44 tundi).  

 

 

Kõige esimene pilt 

 

Sättisin end diivanile seatud linadele ning ämmaemand ulatas tita mulle sülle. Vaatasime koos seda väikest ilmaimet, kes osutus pisikeseks poisiks. Nimelt ei olnud me varem lubanud UH-s lapse sugu välja öelda:) Kui poiss, siis on ta järelikult Madis. Poisike esialgu imeda ei tahtnud, kuid nahistas siiski käteräti all minu rinnal mõtlikult hingata. Vahepeal pirises ka natuke. Üks silm juba lahti, teine veel kinni. 20 minutit pärast lapse sündi tuli välja ka platsenta. Ilus ja terve. 10 minutit hiljem vaatasime, et kuna nabanöör kipub lapse nabakohta sikutama (kui laps süles oli), võiks selle vast läbi lõigata. Pulsseerimine oli nagunii ammu juba lõppenud. Ämmaemand sidus marlijupiga nabanööri kinni ning mees lõikas selle läbi. Oligi beebi oma 9 kuusest ulualusest lõplikult lahti öelnud. Ämmaemand luges poisi sõrmed-varbad jm olulise üle ning põnn sai oma esimese vanni. Suur vend pani tita juurde pisikese mängukaatri ujuma. Seejärel vaatas ämmaemand mindki üle. Olin saanud mõned marrastused ja paar 1,5 cm-st pindmist haavandit häbememokkadele, kuid see oli ka kõik.

 

Kuna olin vere ja muu kraamiga üpris koos, ukerdasin ämmaemanda saatel oma lötendava kõhukesega duši alla. Tulemuseks puhas värske ema:) Vastne issi jäi suurema lapsega tital silma peal hoidma. Pärast dušši võtsime põnnidega kohad sisse magamistoas. Ämmaemand täitis pabereid ning sõime kõik (v.a tita) Madise sünnipäeva puhul tehtud küpsisetorti - ladusin selle eelmisel õhtul ja tordike oli just parasjagu pehmeneda jõudnud.

 

 

Vahepeal kaalusime uue ilmakodaniku ka ära. Selleks puhuks oli meil turult ostetud konksukesega pesukaal, mille külge riputasime 80 x 80 cm suuruse flanellmähkme ning millesse omakorda panime vannilinasse pakitud Madise. Kogu kupatus kaalus 5 kilo, sellest poisike ise ca 4,6 kilo. Selle kaalu võtsimegi tema sünnikaaluks. Tasapisi otsustas Madis oma uue vannilina täis kakada, mis tähendas, et põnni tuli uuesti vannitada. Seda meespere ka tegi ning lõpuks saime põnni ka riidesse pandud. Oma esimese korralikuma kõhutäie sai Madis 28.augusti õhtul ning sestpeale ärkab ta söömiseks 3-5 tunni tagant.

 

29. augustil külastab meid perearst, kellega mõõdame Madise üle: 50,5 cm. Selline paras pontsakas mehike - tõsine sumokas, nagu eelmisel päeval arvas ämmaemand. Sama päeva õhtul astub läbi ka ämmaemand, kellelt saame Madisele isikukoodi.

 

Veel mõtteid:

Kodussünnituse alternatiiviga olin kursis juba esimese lapse ootamise ajal, kuid tookord oli mul sünnitust üldse raskem ette kujutada ning otsustasin haigla kasuks. Seekord asusin teemaga tutvuma juba raseduse alguses ning ka aktiivsünnituse tugirühma jõudsin varem. Kuna ka Mihklit oodates olin seal grupis käinud, siis nüüd tuli luudele nö liha kasvatada ja tõenäoliselt ka seetõttu oli kindlam ja rahulikum sünnituseks ette valmistuda. Kuna üle 4,7 kilose Mihkli olin sünnitanud võrdlemisi väikese "torkimisega" (pisut oksütotsiini) ja suuremate vigastuteta, olin kindel, et seekordki ei tohiks tekkida erilisi probleeme ka juhul, kui laps kaalub u 4,5 kilo.

 

Madis sündis Mihkliga nö samal päeval: 41+2.

 

Ämmaemandaga klappis meil koostöö igati kenasti - olime varem ju kõik läbi rääkinud ning võib-olla tuli talle hoopis minu veepõie avamise soov üllatusena. Et kodus sellist asja keegi palub:)

 

Mees jäigi seekord suuremast sünnitustegevusest kõrvale, kuid mul on hea meel, et ta sai kenasti Mihkliga koos olla ning poiss ei jäänud tähelepanust ilma. Eks suurema(te) lapse/laste hoiu planeerimine sünnituse ajaks ole ju ka osa sünnitusest.

 

Tartus, 29. augustil 2007. a.

Tagasi avalehele