image
image
Mammu sünd

Mammu sünnilugu

7. veebruariks (2006) sain aja haiglasse kontrolli minna, nö 41+4 nädala läbivaatusele. Pabistasin selle pärast väga, et äkki sunnitakse vägisi haiglasse ja kutsutakse sünnitus esile. Üritasin lapsele selgeks teha, et sündigu ta ikka varem...

 

2. veebruaril muutusid seni pehmed talveilmad külmaks. Ja õhutemperatuur „kukkus kolinaga“ kahest külmakraadist paari päeva jooksul kuni 25 külmakraadini. Lund see-eest oli parajalt – maa kaetud ilusa värskelt sadanud lumevaibaga, ent lumeuputust ei tarvitsenud karta (rasedana oli üks paljudest hirmudest ju ka see, et võin lumevangi jääda). 

 

Olin, nagu ikka viimaseid päevi mööda saatev rase, tüdinenud, ent olukorraga leppiv. Õhtul, peale kella üheksat, jäid poisid magama. Ja väike lootus, et äkki nüüd algabki sünnitegevus, jõudis teadvusse. Piilusin kella ja sain alla 10-minutiliste vahedega tuhud. Aga väga vaevumärgatavad.

Arvestasin eelnevate sünnituskogemuste põhjal, et kuskil keskööks on lapsuke käes. Aga võta sa kinni...

Helistasin peale kümmet tugiisikule, et saada kinnitust tema kohalejõudmisest vastavalt vajadusele. „Jah“, vastas ta,“tulen küll, ent mine nüüd püüa puhata - magada“. No mis magamisest saab juttu olla niivõrd põneva sündmuse eel!

 

Tegin nõmmeliiva- ja raudrohu teed valmis. Siis sättisin veel kimpsud-kompsud ühte hunnikusse valmis, lugesin sünnitusel vajaminevate asjade nimekirja uuesti läbi. Kordasin normaalse sünnitegevuse meelespead ja teadmisi normaalsest sünniprotsessist. Teatasin abikaasale, et ju saab hommikuks ühele poole, pangu aga saunas ahi küdema.

Siis läksin pikali. Aga ikka piilusin silmanurgast iga kontraktsiooni järel kella. Nii sain keskööks 4-5 minutiliste vahedega tuhud – ikka nii leebed ja tagasihoidlikud. Helistasin uuesti tugiisikule, et tulgu nüüd seltsi, läheb veel kiireks.

 

Mõne aja pärast vaatasimegi juba koos sauna ja vajaminevad asjad üle. Keetsin veel nõmmeliiva- ja raudrohu teed juurde.

Ja siis arvas tugiisik, et läheme nüüd ilusasti magama – vaja eelseisvaks jõudu koguda. Olin hämmingus, mõtlesin, et edasi-tagasi tatsates saab sünnitus õige hoo sisse. No tegelikult, mis hood need olidki, ei võtnud puhumagi.

Nii „tiksusin“ hommikuni välja. Vaatasin aga kella, tuhud läksid 7-8 minutilise vaheajani. Magasin isegi pisut. Õieti ei saanud vist keegi meist, täiskasvanutest, magada. Aga hea oli ikkagi oma voodis laste kõrval olla. Noorem rähkles vahepeal, pissitasin lapsi ja käisin ise pissil.

 

Vahest polnudki pettumus, pigem hämming, kui leidsin hommikul end ikka muutusteta olevat.

Vanema poisi saatsin lasteaeda, noorema vanavanemate juurde, abikaasa tööle.  Abiline oli samuti oma koju läinud. Kell oli 9.

Ja siis tuli õige tunne – rahulik ja pühendunud olek.

Tegin endale putru, sõin, siis kakasin – „kütus sees ja tee vaba“. Panin saunas ahju uuesti küdema, sättisin asju. Eesruumis põles öölamp, dušširuumi panin küünla põlema, leiliruumi ahjus praksusid puud.

 

Esimene pool klaasi lootevett tuli pool kümme: vaatasin, nuusutasin, maitsesin – selge, lõhnatu, magus. Nii soristasin seda aeg-ajalt kogu avanemisfaasi vältel, arvan, et kuskil liitri jagu kokku (vahepeal oli piss ka).

Helistasingi seejärel uuesti tugiisikule ja sain ülesandeks 15 minuti jooksul tuhud üle lugeda: sain neid 7, aga ikka sellised viisakad ja vaiksed.

Esimese ohkamisega tuhu sain fikseeritud kell 9.55.

 

Mõne aja pärast olime abilisega kahekesi saunas ning tegime läbi hingamise kiirkursuse: harjutasime rätsepaistes aa-häälikut ja karu mõminat. Tore oli hääli teha, ent asjalikuna ma end ikka veel ei tundnud. Vahepeal panin ahju puid juurde (natuke piinlik ka, et ikka ei suuda veel tõsisele asjale pühenduda). Sirutasin end vahepeal ja tammusin edasi-tagasi. Istudes oli kuidagi liiga tavaline olla, püsti olles tundsin sünnitegevust hoogustuvat. Edasi kella enam ei vaadanud, sest nüüdsest läks kõik ühe jutiga.

Mõne aja pärast tahtsin juba aa-häälikut ütelda. Ja siis lisandus karumõmin. Mõmisesingi mõnuga, kui vahepeal abistaja toitis oma lapsukest rinnaga. See mõmin tuli nüüd nii loomulikut ja oli nagu palsamiks kehale.

 

Tuhude ajal oli kõige parem käpuli olla ja pingile olevatele patjadele toetuda, vaheajal püsti olla ja puusi hööritada. Tugiisik pidevalt kaasa elamas: toeks hingamisel, liigutamisel ja julgustamisel.

Kogu avanemisfaasi ajal olin tihti joonud ja mitu glükoositabletti ära lutsutanud, kuna mäletasin eelnevatel kordadel, et just joomise-turgutuse vähesuse tõttu tuli nõrkus ja tüdimus peale, ka „pilt“ silme ees oli vahepeal kadunud (nojah, siis veel hapnikumask pähe)...

 

Ühel hetkel tajusin, et kohe hakkab laps sündima, oli saabunud esimene press. Hüüdsin juba, et tuleb-tuleb. Kõigepealt tuli ikkagi veel kakatirts, seejärel ülejäänud lootevesi plärtsakuga põrandale. Siis käskis abiline mul korra püsti tõusta, minul aga jalad kui tinapommid maa küljes kinni. Tugiisik suutis mind ikka kuidagi jalgadele kangutada – sain mõned puusaringidki tehtud ning siis pärast järgmist pressi lõikus lapse pea. Hoidsin ühte kätt pea vastas – soe ja pehme. Järgmisel pressil tuli pea üleni välja, seejärel õlad, keha ja kogu lapseke abilise kätele. Tegin vaid karu häält ja jõudsin veel imestada, et kas nii vähesest piisabki (no eelneval kahel korral pidin ikka punnitama kaasa, nii et rebendid minul ja verevalumid lapsel). 

 

Nabanöör jäi jalgevahele tilpnema. Lapseke löristas-nohistas pisut. Tõstsin jala üle nabanööri. Esimesena uurisin, kas lapsel nabanöör ümber kaela (poistel oli), ei olegi, avastasin. Sain lapse käte vahele, ent esmalt tundsin suurt kohmetust ja abitust nii õrnakest kätel hoida. Sooja teki sai lapseke peale ja potsatasin istuma. Lapsekese nina lörises veel veidi, ent vedelik vajus peagi välja.

Siis helises telefon. Helistas töötuttav, kes uuris viisakusest, kas olen ikka kodune ja ühes tükkis. Ütlesin, et just sündis laps. Edasi tahtis tuttav teada, mis soost ka laps on. „Ma ei ole veel vaadanud“, vastasin ja lisasin, et praegu pole aega rohkem rääkida.

 

Nii märkisime ka sünniaja üles: 12.15.

Piilusime nüüd meie ka, kes on see väike sündinu – tüdruk! Kahele vennale sündis väike õde. Lapseke tundus ka pisem kui poisid olid sündides.

Lapsuke tegi häält ja oli näha, et tissi vaja. Ise ta otsima kohe ei hakanud, seetõttu pistsin tissi lapsele suhu, mispeale lapseke rahunes. Puhkasime pisut.

 

Nabanööris ma tukseid ei tundnud. Näpud olid tundetud ja ka huvi polnud selle „soolika“ vastu. Abistaja ütles ühel hetkel, et nüüd on pulseerimine lõppenud, mille peale sidus marliribaga naba kinni ja lõikas krõmpsatusega nabanööri läbi.

Ent platsenta sünd, mina oleksin selle ära unustanud ja hea, et abiline sellele tähelepanu pööras. Ajasin end aga kükali ja proovisin puhuda. Mõne aja pärast tuli press, mille järel sündis plärtatades platsenta, 40 minutit peale lapse sündi. Oli selline lillakas, suur ja terve.

 

Nüüd siis sättisime veel patju ja olemist mugavamaks, et saaksin pisut pikutada. Üks väike möödapanek oli siiski: olin nimelt unustanud osa vahetuslinu (3 kaasas ja 3 toas) tuppa, mistõttu oli päterdamist ja määrimist rohkem. Seetõttu läksid kasutusse ka saunalinad.

Helistasin abikaasale ja emale.

Lapsele otustasime vanni mitte teha. Meil oli niigi hea vaikne olla ja see vannitamine pisut tekitas võõristust, et peab toimetama hakkama, samas lapseke tundus ikka nii õrnake minu jaoks.

 

Pikutasime veel teki all ning ootasime abikaasa tulekut, kui helises jälle telefon. Seekord oli perearst, kes paistis küllalt ärritunud olevat. Ta teatas, et ei saa moment tulla last vaatama (tuleb tunni aja pärast). Hiljem selgus, et minu ema oli jõudnud juba polikliinikusse helistada ning sealt teatati perearstile ja jõuti alarmeerida ka sünnitusosakonda. Terve abistajate brigaad oli valmis, samal ajal, kui mina pikutasin õndsalt lapsukesega.

 

Abikaasa tulekul lahkus abiline ja mõne aja pärast saabuski perearst: kaalu ja pikkuse mõõdikuga. Ta oli ehmunud olekuga. Esimesena küsis ta, et kas ma ei kartnud üldse? Tugiisiku teadis ta aga küsimatagi ära.

Kuna põles ikka ainult küünal ja laelampi ei lubanud ma põlema panna, siis sai taskulamp lisavalgustusena kasutusele võetud.

Lapsuke oligi juba esimese kaka saunalinasse teinud. Kaaluks sai 3.740 kg ja pikkuseks 51 cm. Pea ja rindkeha sai samuti mõõdetud...

Lapse seisundiga jäi arst (lastearst) igati rahule. Andis nö suulise garantii lapse tervise kohta, ent minu seisundi kohta arvas, et kutsuga ma kiirabi, kui tekib vajadus. Uuris veel, et kas platsenta on ühes tükis välja tulnud, ent seda ise ei uurinud. Imestamist oli lapse nabanööri ja sidumise koha pealt (ma ise ka imestasin). Nägime ju mõlemad sellist sidumist esimest korda: 4-5 cm pikkuse nabanööri otsas „lehvis“ marliriba (lips oli lahti tulnud). Konsulteerinud telefonitsi ühe kolleegiga, rahunes perearst maha, ja arvas ka, et ju siis nii kõlbab ka selline sidumisviis.

Lahkudes ütles arst veelkord abikaasale, et vastavalt vajadusele, kutsugu ikka kiirabi... Selleks korraks mul seda siiski vaja ei läinud.

Küsimused

Kas sünnituse ees oli ka hirm?

Küsimusi oli mitmeid: kas ma saan ikka kodus sünnitada, nii et mind ei sunnita haigla minema; kas õnnestub varjata kodussünni plaani inimeste ees, kes oleks võinud seda hukka mõista; kuidas organiseerida oma suuremate laste hoid; kuidas teha kodusünnitus abikaasale arusaadavaks, et ta oleks kodusünnituse suhtes aksepteeriv (ei õnnestunudki), kas ma ikka leian endale abistaja ja kas ta ikka saab kohale tulla; kuidas üksi suuta sünnitada; lõpupoole lisandus veel eksistentsialistlik küsimus, kas laps ja mina jääme ellu (otsest seost haigla või kodussünnitusega küll ei täheldanud); tuli kartus, et süüdistusi tuleb kodussünnitusel tekkida võivate tüsistuse korral ühiskonnast enam kui haigla tüsistuste puhul (a`la haiglas püüti ju teha kõikvõimalik, aga kodus sünnitamisel puudus vastutustunne lapse ja enda ees); kas ma ikka tajun ära, millal sünnitegevus peale algab...

 

Sünnitegevuse hakkamisel aga taandusid hirmud ning kogu sünni(tus)protsessi jooksul (16 h) oli kaitstuse tunne ja asjalik olemine.

Kuidas olin ettevalmistatud sünnituseks?

Lugesin kodussünnitajate lehekülge internetis, Ü.Liivamäe „Loomulik ehk aktiivsünnitus“, Pat Thomase „Rasedus“, L. K. Tuulse „Elurõõm“, kirjutasin enda jaoks vajalikud asjad ja mõtted üles.

Mis ajendas kodussünnituse kasuks otsustama?

Nägemine sünnituses loomulikku, mitte haiguslikku toimingut; arusaam, et keegi teine ei sünnita minu eest; tahe saada iseseisvalt hakkama ilma kõrvaliste inimeste vahelesegamiseta; omada uut kogemust ja õppetundi; anda lapsele võimalus “pehmeks“ ilmaletulekuks.

Minu eelarvamused haigla ja kodus sünnituse kohta

*Haiglas on mugavam. Teatud mõttes jah, kui arvestada, et otsustajateks on teised inimesed ning olud. Sünnituseks olin põhjalikumalt ette valmistanud: asjad, mida vajasin, olid käe-jala juures. Sooja reguleerisin ise: kütsin ahju ja reguleerisin ruumi temperatuuri, veed tulid ja pissida sain samas ruumis (haiglas peab üle koridori WC-sse minema). Ruum on koduselt väike, valgustus enda reguleerida. Ei tekkinud nö õpitud abituse tunnet, nii abilisega kui ka omaette vahepeal oli julge tunne.

*Haiglas ei ole üksi. Jah, inimesi (ämmaemand, sanitar, arst, kaassünnitajad) on palju ümber. Ent kui ei ole isiklikku ämmaemandat või head tuttavat, siis on üksildane olla (võõras kohas võõraste inimestega). Mina sain abilisega peale asjakohase jutu ka muudel teemadel mõnusat juttu rääkida.

*Haiglas on hügieenilisem. Selles mõttes jah, et sünnitamisel tekkiv sodi koristatakse silmapilk ja seda nägemata ära. Nüüd nägin aga, mis ja kui palju tuleb veel peale lapse (olen uudishimulik). Baktereid on igal pool ja loomulikult on kodus neid vähem kui haiglas ja need on nö kodusemad. Huvitav oli see, et ma hiljem nautisin isegi oma määrdunud pesu pesemist (rõõm, et läheb ikkagi puhtaks).

*Kodus sünnitades petan lähedaste ootusi ja panen nad ilmaasjata liigselt muretsema. Küsimuse asetust saab vaadelda kahelt poolt: kas sünnitada teiste ootuste järgi ja teiste meeleheaks või siis enda otsustuse järgi. Pealegi mure on mure, selle suurust saamata mõõta.

*Kodus on külm, ca 15 kraadi sooja pärast kütmist (ahjuküttega vana maja, õues ca 20 kraadi külma). Külm on ju nagunii, kas siis kohe või paari päeva pärast haiglast koju jõudes. Selgus aga, et teki all on sellegipoolest soe, sest seal oli alguses nagunii hea olla.

*Vanemate laste hoidu on raske organiseerida. Vanavanemad olid lastehoiuks juba eelnevalt valmis. Vanem laps sai lasteaeda saadetud, noorem vanavanemate juurde, abikaasa tööle.

*Sünnitus on lapsesaamisel kõige raskem. Vahest kõige vastutusrikkam ja tulemustnäitav. Ent kui mõõta ajaliselt sünnituse ja hilisemat taastumise-kohanemise kulgu, on sünnitus lausa naljategu. Nädala jagu ebameeldivalt pigistavaid emaka kokkutõmbed, piimapais (aga kapsalehed olid kohe võtta), mitmed vaevused (kel seljal, kel urineerimisel, kel kakamisel...), kohanemine lapsega, peale selle emotsionaalne ülitundlikkus. Selle kõigega peab ikka iseseisvalt toime tulema ja nagunii haigla ei saa siin aidata.

Kas kodussünnitus teeb õnnelikuks?

Arvan, et õnnelik olemine ei sõltu niivõrd välistest teguritest kui seesmisest tasakaalust. Ent rahulolu, et kodussünnitus sai teoks ja läks korda, on ikka.

Tagasi avalehele