image
image
Mardi sünd
Kolmepäevane Mart

Minu lapse sünni "tähtaeg" oli ületamas 11ndat päeva. Mõistusega teadsin küll, et mitte meie arvutused pole need, mis las sündima meelitavad, ometi olin lõputust ootamisest väsinud. Tol päeval käisin mustas masenduses ringi, lõhkusin vihaga puid (mille käigus sain suuremast vihast lahti), tõmbasin tolmuimejaga tube ja vaaritasin süüa. Seda kõike teadmisega, et tehku ma mida tahes, ega TALLE see nagunii ei mõju. Ega ma siiani arva, et mõjus. Õhtul läksin nuttes voodisse, süüdistasin meest 100-s surmapatus ja peale seda, kui nägin, et ta oli mu hala peale magama jäänud, ronisin voodist välja, et Gunnar Aarmat lugeda. Tunnike lugesin ja siis rahunesin ja läksin tagasi magama. Tütreke nõudis kell 3 juua ja ajas tassitäie vett voodisse. Koristasin siis ta voodit ja enam und ei saanud. Kell 4.35 (tean, sest öises pimeduses hõõgus elektronkell) läksin pissile, sest lihtsalt niisama ei viitsinud küljelt küljele keerelda ja raskelt ohata. Und ikka ei tulnud, mingeid sünnitusemärke samuti polnud, nii et püüdsin leppida mõttega - ka täna mitte... Umbes pool kuus tundsin, et kõht läheb toonusse (nagu öösiti tavaliselt), kuid sellega kaasnes väike valu alakõhus. Ei pannud seda õieti tähele. Siis paari min. pärast teine ja viie min. pärast kolmas. Mõtlesin, et JESS! Ja ajasin mehe üles. Ta ohkas raskelt ja ütles, et eks pea nagunii tõusma ja pliiti kütma ja hakkama lastele putru keetma, sõnaga - ei uskunud. Mina läksin kolmveerand kuus vannituppa ja sealt enam välja ei saanudki... Algul lõi kõhu lahti, siis vaatasin, et näe - limakork, siis käis väike plumps ja veepõis. See oli kuue paiku. Ja siis hakkas peale. Seisin keset vannituba ja püüdsin võimalikult sugereeriva häälega mehele selgeks teha, et kohe-kohe hakkan sünnitama ja keskendugu mu abistamisele, mitte ärgu kohmerdagu mööda maja. Ta viskas mulle madratsi ja paar patja, et sättigu ma need paika. Aga ma ei saanud. Mina sünnitasin ega suutnud muud midagi. Siis kustutas ta suure tule ja viis kola välja ja tegi mulle ilusa pesa - madratsil kile, puhtad linad, hunnik patju. Andis arnikat ja keetis teed. Pani küünla põlema. Ja mina olin oma padjahunniku otsas ja HINGASIN. Mees helistas mu õele, kes abiks pidi tulema, ja ütles, et hakkas pihta. Kuid ta ajas segamini - ütles, et emakakael on avanenud 3 sentimeetrit, kui tegelikult oli 3 sõrme (st. 6 cm). Õde sai aru, et kiiret pole ja jättis endale piisavalt aega, et asjad kokku panna ja sõbranna juurest läbi sõita, et koos meile appi tulla. Enne seitset tundsin esimesi presse. Kõik oli nii intensiivne, et olin päris palju selles "sünnitust pidurdavas" asendis - küünarnukid ja pea maas ja tagumik püsti. Nii oli kergem - emakakael küll avanes, aga pea ei surunud nii tugevasti. Lõpuks siiski andsin pressidele järgi, tõusin põlvili ja pea sai sündida. Mäletan, et pidin kogu tahtejõu kokku võtma selleks, et endale meenutada - ära karda, ära hakka end haletsema, ära karda valu, ära võitle sellele vastu. "Ma olen tubli, tule, kullake, kõik läheb lõpp-hästi..." Olin põlvili maas ja peaga-kätega patjades. Mees hoidis ühe käega mu seljast, mitte ei masseerinud. Mulle just meeldis see, et ta nagu fikseeris mu selja alaosa, muidu oli tunne, et pressid lõhkavad mind. Ja teine käsi silitas nägu. See oli jube hea tunne - tunda neid sooje tuttavaid käsi. Pea lõikumise hetkel hakkasin kerkima maast lahti - tõusin põlvedelt aina kõrgemale. Siis ta ütles, et ära nüüd minema jookse. Tulin tagasi. Pea tuligi (sisendasin endale, et presside eest pole võimalik lõputult ära joosta ja lasin tulla), nabanöör 2 korda ümber kaela. Mina seda muidugi ei näinud ja mees ei öelnud ka. Ütles lihtsalt rahulikult, et kui nüüd tuleb järgmine, siis aita natuke kaasa. Tõusin põlvili, käed üle pea - sirutasin end ja tuligi uus hoog. Üks õlg keeras ja kohe tuligi koos käega välja. Ja siis juhtus naljakas asi - ta hakkas hingama-kisama ja liigutas aktiivselt. Osa kehast minu sees. Ja siis sündis ülejäänu. Kell 7.20. Ja ongi kogu lugu. Teadsin, et veed olid selged. Nii et karta ei osanud midagi. Pärast mõtlesime, et küll kõik on ikka targalt seatud - näiteks see pingul nabanöör aitas teda täpselt niikaua, kui vaja oli. Hetkeni, kui pea täiesti väljas. Ja siis lõppes pulsatsioon.

Ja siis äratasime suured lapsed. Need tulid häbelikult. Küünlad põlesid, oli õudselt soe ja emme istus keset märgi-veriseid linu  õnneliku näoga keset vannituba - tita süles. Nad nägid ka platsenta sündi ja tita esimest vanni. Vahepeal jõudsid kohale ka pettunud näoga abilised - õde ja sõbranna. Videokaamera ja dressid kaenlas. Aga midagi ikka filmile sai. Takkajärgi võin veel öelda, et kõik läks ideaalselt. Olin südames mõelnud, et kui tore oleks päris kahekesi olla ja nii juhtuski.

Rebend ikka oli. Tea, kas sellest, et keha ma ikka ju pressisin suht tugevalt või sellest kunagisest episiotoomiast või kõigest kokku. Aga kasvas kokku nagu eelmisel korral. Istuda-astuda lasi kohe.

See oli minu teine aktiivsünnitus, ka teine kodussünnitus. Erinevus eelmisega oli, et siis jagasin teatud mõttes vastutust ämmaemandaga. Nüüd võisin loota ainult endale ja mehele. See oli teatud mõttes vabastav. Ma ei kahelnud endas ega oma lapses. Ja mees toetus meile, olles omakorda kindlaks toeks. See tunne, mis mul oli peale eelmist korda, et - jumal kui lihtne see on! süvenes veelgi. Kui sünnitus pole must auk peale eelmist ja enne järgnevat elu, vaid selle koostisosa. Orgaaniliselt kuuludes elu sisse, jättes vabaks käed ja mõtted selleks, et tunda rõõmu, vaid seda. Pole hirme, pole umbusku,on vaid usaldus ja elu enda kulgemine. Tean, et alles nüüd sünnitas mu mees tõeliselt koos minuga. Andes seega lapsele parima võimalikest - täieliku valmisoleku teda vastu võtta ja isaks saada. Ja meie pisike poiss. Sündis terve ja tugevana. Just nii nagu loodus ette nägi, nii nagu ta ise seda kõige õigemaks pidas. Olen talle lõputult tänulik tema otsuse üle tulla meie juurde ja just sel moel. 

 

 

Kolme aastane Mart
Tagasi avalehele