image
image
Marve lugu

Titt on meie pere teine laps, kutsutud hingeke. Tõestus, kuidas saab last ilmale kanda ja tuua ISE, ilma vahelesorkimisteta. Kahtluste ja hirmudega, ent ikkagi ISE ja last usaldades. Esimene poeg on suur õpetaja – kõik temaga tehtud möödalaskmised jäid teise lapsega olemata. Kuna esiklaps sündis meil erakorralise keisrilõikega, sisendati mulle, et ma pole loodud tittede sünnitamiseks: kitsas vaagen, emalt päritud pikad sünnitused, issi suuruse tõttu suured lapsed jne. Ent isemeelne, nagu ma aeg-ajalt olen, võtsin pea kohe esimese sünnituse järgselt vastu otsuse, et järgmine titt sünnib võimaluse korral kodus – oma kodus, oma sinise-kollase-kirjus vannitoas, oma vannis. Tjah, kodus ta küll sündis, ent uue maja seinad alles kerkivad ja vann on ka veel poes:P

Veendumus, et titt sünnib ise, tuli pea kohe raseduse alguses. Kodussünnini jõudsin umbes poole titeootuse ajal. Selleks ajaks olid kohal ka hirmud. Oma plaanist julgesin rääkida ainult issile, kellel esialgu vajus suu lahti :). Kuude möödudes oli tema valmisolek juba 90%. Eriti kui käisime igal nädalal rasedate tundides Ülle emadekoolis. Minul jagus rahu ja kindlustunnet parajasti viieks päevaks, kaks päeva kahtlesin jälle endas. Millised hirmud – kas keegi saab appi tulla? kui suureks kasvab titt ja kas ta ikka mahub välja? kui palju ma tohiks juurde võtta? kas kõik sujub viperusteta? kuidas ma tean, et kõik on titega hästi? kui on vaja sünnitusmajja minna, kas tean, kunas? kas tõesti kordub eelmise sünnituse skeem? jne, jne. Ja issi oli nõus koju jääma ainult siis, kui keegi vähe pädevam tegelane (ümmardaja* või ämmaka näol siis) appi tuleb. Ega sama soov oli minugi sees. Kui kahtlused ise-hakkama saamise osas liig suureks kasvasid, lugesin taas loomuliku sünnituse raamatuid, kerjasin kodussünnituskogemusega emmelt positiivseid nõuandeid (millest oli tohutult kasu), lugesin korduvalt kodussünnituslugusid, rääkisin igal õhtul titega. Muidu olin rõõmus ja roosa titeootaja, nautisin täiega. Saatsin kuu peale tegelased, kes haletsesid mind raseduse pärast (leidub ka selliseid!!!). Ja mis peamine – ma ei oodanud sünnitust, kuna siis peab titt ju minu seest välja tulema:( Ja seda ma ju ometigi ei raatsi. Lõpliku toe sünnitada kodus andis kokkutulek Surjus laupäeval. Rääkisin oma ümmardajaga ja kuulasin teiste naiste üdini positiivseid sünnituslugusid. Mis neil viga – kellegil pole eelnevat keisrit-:( Ent nagu mulle öeldi - keegi pole Sinust millegi poolest eelistatumas olukorras olnud :). Ühesõnaga, positiivne laeng oli tohutu. Pühapäeval olime issiga juba nii “härga täis,” et hakka või kohe asjaga pihta. Rääkisin siis titele, et sünni aja valib tema. Andsin vihje ka – kui emme kõige vähem ebakindel on:) Vihjet võeti kuulda.

Teisipäeva öösel algas vetsumaraton. Riidlesin veel titega, et nüüd Sa tuled, kui meil maja rahvast täis. Nimelt olid ema ja kaugelt tulnud õde külas ja mina hakkan sünnitama. Kus on privaatsus? Aga lõin käega, kui titt tahab tulla, las tuleb:). Kella kuuest ronisin teiselt korruselt alla, kuna üksi hingamisest ei piisanud enam, tahtsin u-d juurde. Keetsin siis teed ja vigisesin vaikselt. Ent õues oli imeline hommik – soe ja päike oli just tõusnud – parim algus päevale. Kaheksa ajal ajasin oma ümmardaja üles, nautis teine oma perega maal suve. Peale telefonikõnet realiseerus esimene hirm – ümmardaja ei tule mulle appi :( Ootasin pool tundi, seedisin – helistasin räägitud ämmakale. Realiseerus teine hirm – temal lõppes just valve ja kangesti tahaks suigatada, et jõudu koguda. Kas jälle sünnitusmaja ainult seetõttu, et abilisi ei tule?:(  Ajasin issi üles, et otsustagu tema nüüd, et mis ja kes ja kuidas ja kus. Ja mehe sõna jäi maksma – laseme ämmakal magada paar tundi ja seni saame ise hakkama. Just nii! Otsus tehtud, keerasin ka mina magama. Läbi une uu-tasin, ent uni oli magus :( Mingil hetkel ei olnud u-häälikust enam kasu, appi tuli a ja uni läks ka ära. Rääkisin titega, et emme ootab, tule nii, kuis tahad, tule. Issi ja suur vend vajutasid tuhude ajal seljale – tohutu abi. Issi soe ja suur käsi minu ristluudel oli kui õndsus. Hakkasin ootama oma järgmist hirmu – eelmise sünnituse vete avamist 8 cm avatuse pealt kell üks. Rääkisin ümmardajaga, sain tuge ja hirm läks äääää. Vahva! Ja boonus – ämmakas tuleb!!! Veel vahvam! Tahtsin kindlust - kaugel olen, sest algusest saadik olid tuhud olnud suht pikkade vahedega, ent kaunis pika kestvusega. Hing rahul, keerasin jälle tunnikeseks magama. Kah sünnitaja, pikutab pidevalt :). Ämmakas jõudis kell kolm, tuues meelerahu nii mulle kui issile – täisavatus, tita tunneb ennast suurepäraselt. Ent asi ei edenenud – hirm ju: kell viis tehti meile eelmine kord keisrilõike ettepanek. Rääkisime ümmardajaga, manustasime teri, vahetasime korduvalt asendeid, rääkisin titega. Lõpuks miski ikka mõikas ka mulle – tulid pressi-pojakesed, mis aga sugugi kasvada ei tahtnud. Konsulteerides kogu “kambaga,” otsustasime avada lootekoti, mis oli kõva ja sitke (veendusin selles ise järgmine päev – tihkem kui kummiülikond) ja tunde kestnud täisavatuse korral ei lasknud sünnitusel pigem edeneda. Ja oh sa! – pressi-poistest kasvasid pea hetkega hiiglased. Pika vahega, ent pika kestvusega. Aga ei miskit :(. Ükski asendivahetus ega tera ei aita, kui emme ei raatsi titest loobuda, et las ta olla ikka veel mu sees. Ämmakas konsulteeris ümmardajaga, minust polnud nähtavasti enam asja, et adekvaatset otsust langetada. Tundsin peale igat pressi, kuidas titt tagasi libiseb ja õige pikalt. Väheke sain jõudu juurde sellest, kui katsusin, KUI lähedal tema väike peanupuke sihtmärgile on, ent tuhkagi. Ja siis anti mulle käsk – titt välja, tsahh ja valmis! Titt ise sai küll meelituse osaliseks :). Ma siis kuulasin “targemate” sõna, kükitasin issi põlvede vahel ja kutsusin titte. Andes ta lõpuks vabaks, oh kui raske. Ja siis ta tuli – kolme pressiga, vups ja valmis. Väike ja soe, koos pea kõigi lootevetega. Ja küll ta kurtis oma veninud väljutuse üle, pikalt ja kõigile. Ent õige pea oli vaja hakata keelekest suust välja ajama, et emmele tissitamiseks märku anda. No saime aru – ja milline osavus, õige haare ja jõuline tõmme. Tugev ja terve titt. Ja sündinud ISE, andes emmele ja issile võrratu kogemuse. Ootasime ära ka platsenta sünni, enne kui vanema poja üles titte vaatama kutsusime. Oli teine pea päev otsa pidanud ju vanaemaga õues mängima ja teisele ette teatamata külla tulnud tädile teatama, et titt sünnib, kodus sünnib.

Takkajärgi võin öelda, et issi on kodus sünnitamise üle uhkemgi kui emme. Ja kõige uhkem on muidugi suur vend. Ise olen rahul, et kuulasin ennast ja usaldasin oma last, eirates kõiki “häid soovitusi” nii omadelt kui võõrastelt. Ja tugi issilt, ämmakalt ja ümmardajalt oli mõõtmatu, kes kõik teadsid ja austasid mu soovi – lasta lapsel ise sündida, mitte kiirustada, rahulikult. Ning kohalolijate kannatlikkus – lausa imetlemisväärne. Olen üdini õnnelik, et sain ise hakkama ja andsin oma lapsele parima võimaliku stardi eluks.

 

(*ümmardaja- sünnitoetaja, Ülle Liivamäe perekoolis, toim.)

Tagasi avalehele