image
image
Meeli lugu I

Kolmanda tütre ootus ja tema imeline sünd

Rasedus tuli ootamatult, me pigem hoidusime, kui üritasime. Seda enam oli väga meeldiv, et meil nii tark laps on ja teab, millal on õige aeg tulla. Paar korda määris ka selle raseduse ajal, viimati isegi 17. nädalal. Aga muidu sarnanes teise lapse ootamisega, selg ei valutanud, hea ja kerge olla kuni lõpuni.

Kodussünnituse mõte hakkas kohe raseduse alguses peas idanema. Võtsin ühendust Kodussünnituse Toetusühinguga ja lugesin hoolega kõikvõimalike materjale nii raamatutest kui ka internetist. Mitmete väga heade ämmaemandate (Fertilitas) jutust selgus, et vette sünnitus oleks kõige parem lapsele ja minule (minule siis eelnevate lõigete pärast). Tartus on selline tore seltskond, kes teeb tünne ja nii ma ühendust võtsin ja tellisin omale tünni. Tünn jõudis kohale juba kuu aega enne sünnituse tähtaega. Käisime lastega seal siis lihtsalt "ujumas".

 

Aeg muudkui veeres, juba juuni, siis juuni keskpaik, ikka ei midagi (tähtaeg oli 9.juuni). Naersin, et laps ei taha Kaksikute tähtkujus sündida ja õigeks see osutus.

 

Ega midagi, hakkasin teda välja meelitama. 17. juuni lasin igaks juhuks jalatalla punkte mõjutada. Voolus oli intensiivseks muutunud, kõht ka mitu päeva lahti. 20. juuni õhtul tegime suure jalutuskäigu – mees ja lapsed ratastega ning mina käbeda kõnniga. Lapsed ei tahtnud õhtul kuidagi magama minna ja nii ma siis oli üsna depressiivselt tige. Esimest korda pahandasin ka kõhutitaga, et kas ma tõesti pean minema aparaatide alla tema südametoone kuulama. Seda ju ei taha me kumbki.

 

21. juuni varahommikul kell 1.15 voodi märg ! Nii mida nüüd teha. Oodata. Põrutasin vasaku jala kannaga 2 korda tugevasti vastu maad (et sümfüüsi aktiviseerida) ja võtsin Arnicat paar tera (et sünnitusega kaasnev verejooks oleks minimaalne).

 

Valud algasid tund aega hiljem, sellised menstruatsiooni eelsed pained. Tegin endale elutuppa tünni juurde ka madratsile pesa, seal oli hea vasakul küljel valude vaheajal puhata. Kella 5 läksid valude vahed 5-le minutile, ronisin vanni ja mis juhtus - vahed läksid taas pikemaks. Kuna paar tugiisikut pidid minema Tallinna koolitusele, siis otsustasin, et las lähevad, telefoni teel saab alati konsulteerida. Nad soovitasid vannist välja tulla, et taas sünnitus tuurid üles võtaks. Tegingi nii.

 

7-7.30 ajal helistasin oma kolmandale tugiisikule ja palusin tal meile tulla. Poole tunni pärast oli ta kohal. Lapsed magasid kaua, noorem kella 9-ni ja vanem koguni 10-ni. Mu tugiisik tegeles ka väga palju lastega, vastavalt vajadusele käis mind julgustamas.

 

Valud muutusid intensiivsemaks. Pidin juba häälega välja hingama hakkama. Aga valude 5 minutiliste vahede ajal suutsin tukastada, mulle tundusid need vahed väga pikkadena. Umbes kell 10 tundsin, et tahan vanni, valud oli juba väga võimsad ja mugavat asendit ei osanud leida. Ja masendus hakkas ka peale tulema – nii raske, mina enam kunagi ei sünnita (see on tüüpiline natuke enne emakakaela täisavatust). Sõbranna konsulteeris koolitusel olevate tugiisikutega (seal oli ka ämmaemandaid olnud) ja nad arvasid, et sellise vahede ja intensiivsusega võib vette küll minna. Ronisingi vette, nii mõnus ja soe. Ega valud sellest väiksemaks ei jäänud, kuid neid oli palju kergem taluda. Mees keetis kannuga aeg ajalt kuuma vett juurde, et püsivat temperatuuri hoida.

 

Siis tundsin mingil hetkel, et nagu kakahäda tuleb. Ei tahtnud vannist välja ka ronida, mõtlesin, et mees koristab, kui peakski midagi vette tulema. Tegelikult jõudis natuke hiljem kohale, et need on pressid. Tugevad, ürgsed, loomulikud. Välja hingates tuli selline karu hääl, mehele tundus see tuttav eelmistest sünnitustest. Pea hakkas lõikuma, tundsin käe all lapse kukalt lahkliha vahel. Tekis kartus, et pea libiseb tagasi, hoidsin kahe käega ümber häbememokkade ja lahkliha ning pressisin pisut kaasa. Silmad, kõrvad, nina sündisid, lõua koorisin lahkliha alt ise välja. Katsusin näpuga lahkliha alt lapse kaela – seekord ei olnudki nabanööri ümber kaela.

 

Järgmist pressi oodates hoidsin käsi lapse pea ümber, sõrmede all olid pisikesed kõrvad, nina, lõug, juuksed – fantastiline tunne. Ja pea hakkas keerama! Seda ei oleks haiglas sünnitusel ma elus tunda saanud. Siis sündisid järgmise pressiga korda mööda õlad ja keha. Jalgade sünniks pressisin ise natuke kaasa. Issi võttis mu selja taga tütrekese vastu - kell näitas 11.45 – ning tõstis ta ettevaatlikult veest välja. Et teda oma sülle saada, pidin nüüd jala üle lapse ja nabanööri tõstma, see hetk oli minu jaoks väga koomiline.

 

Istusime vees ja vaatasime üksteist. Värske kolmekordne issi tõi ikka aeg ajalt kuuma vett juurde, et meil mõnus oleks. Kogu selle aja nabanöör pulseeris ja laps rinda ei tahtnud. Olime nii moodi pool tundi, siis tulime välja, võtsime soojad asjad ümber ja sättisime end madratsile. Nüüd avaldas laps ka soovi rinda võtta. Nabanöör lõpetas pulseerimise ning issi sidus selle kinni ja lõikas läbi.

 

Kuna soovituslik on platsenta väljutamine tunni aja jooksul, siis peale tissimist asusime koos sõbrannaga tegutsema. Lahti platsenta ei olnud, sest nabanöörist kutsudes ta liikuda ei suvatsenud. Tegin siis täisküki ja hingasime koos. Ootasin pressi, aga seda ei tulnud tükk aega, me muudkui hingasime ja välja hingamisel puhusime rusikasse, et lõdvestada õigeid lihaseid. See võttis meil ikka natuke aega (võib olla 15 minutit, võib olla rohkem). Platsenta sünnil oli tunne nagu oleks õhupall mu kehast välja libisenud. Vaatasime platsenta üle – tundus täiesti korras olevat, ei rebenenud ääri ega ülekandluse tunnuseid. Mees lõikas mulle siis väikese tükikese platsentas, neelasin selle alla – ei mingit ebameeldivust, oma liha ja veri ju! Osad tükid pani ta eraldi karbiga sügavkülma ja kogu ülejäänu lihtsalt kilesse ja ka sügavkülma. Selle matame oma uues kodus puu alla maha. Et laps ikka kodu hoiaks.

 

Mul on nüüd siis kogemused nii lõigutud kui ka pehme sünnituse kohta. Kui kahel esimesel (lauasünnitused) öeldi, et kõrge venimatu lahkliha ja löödi luba küsimata (ja tuimestuseta, kuna olen sellele allergiline) käärid sisse, siis kolmandal (vettesünnitus) osutus minu lahkliha vägagi venivaks - mitte ühtegi rebendit. Teiseks olin kohe teovõimeline, ei peapööritust ega muret istumisega. Kolmandaks ei pidanud kuhugi võõrasse keskkonda minema ega mitut päeva kodust ning vanematest lastest eemal olema. Neljandaks said ilusa kogemuse peale minu ka kõik abilised ja lapsed, pluss nüüd ka perearst ja vallaametnikud paberimajanduse osas.

 

Aga seda võin küll väita, et selline tünn on sünnitamiseks ideaalne. Vannis ma nii hästi hakkama ei oleks saanud – puuduvad kõrged servad, mis tekitavad sellise turvalise tunde. Kolmas sünnitus taastas minu usu enda (naise) kehasse ja sündiva lapse tarkusesse.

 

 

Tagasi avalehele