image
image
Theo sünd

Meie teise poja sünnilugu ja ühe unistuse täitumine

 

Meile sündis 8. juulil kell 7 : 27 planeeritud kodusünnituse käigus teine poeg. Poiss kaalus 3840 grammi ja oli 52 cm pikk.

 

Otsustasin teise lapse kodusünnituse kasuks juba esimest poega haiglasse sünnitama minnes:) Kuigi tema sündis Soomes Tammisaari haigla sünnitusosakonnas, mis on tuntud oma alternatiivse mõtteviisi poolest, siis ei olnud see minu jaoks ikkagi see. Nüüd olen rahul.

 

Sünnitus algas 7. juuli õhtul kell 22 kui peale kõhuelaniku aktiivsemaid liigutusi käis väike prõks ja tundsin kuidas arvuti taga istudes hakkas midagi voolama, jooksin vetsu ja sain aru, et nüüd läksid veed. Hüüdsin meest ja imetlesime siis koos mis toimus. Vesi oli kollaka värvusega ja lõhnas ka ”õigesti”. See tunne, kuidas ta peaga allapoole vajus ja nagu märku andis, et nüüd ma tulen, oli hästi võimas. Kuigi mulle tuli natuke ärev tunne, sest esimene sünnitus hakkas emaka kokkutõmmetega ja ma ei teadnud, mida nüüd oodata. Tegelikult polnud hullu midagi, lihtsalt teistmoodi algus sünnitusele.

 

Rootsis on nõutav, et kodusünnituse juures on kaks ämmaemandat, kui tahad, et riik kõik sünnitusega seotud kulud kannaks. Käisin ühe juures meie kahest ämmaemandast ennast näitamas kogu raseduse aja, kokku viis korda. Tema oli nö vastutav ämmaemand, kes tegi ka kõik paberitöö. Teine ämmaemand oli assisteerivas rollis, kuigi seda vastutamise piiri oli sünnituse käigus väga raske tõmmata, minu meelest olid nad mõlemad olulised ja lihtsalt täiendasid teineteist. Nr1 töötab vahest ka Stockholm BB-s mis on siinse piirkonna alternatiiv- sünnitushaigla Danderydis. Just sellel öösel oli ta seal tööl ja sinna siis helistasime 22 : 02. Ta soovitas minna magama. Me olime päev otsa külas olnud ja alles poole kaheksa ajal koju tulnud, vanem poeg sai siis magama pandud ja mõtlesime õhtu niisama veeta. Tegelikult oli mul juba 5-st juulist olnud tunne, et varsti ilmselt sünnib meie teine laps. Selle asemel, et minna magama, hakkasime tegema viimaseid ettevalmistusi ja koristasime. Kell 24 käisin dussi all ja siis läksime magama. Alakõhus oli tunda miskit, aga veel mitte midagi konkreetset. Olin väga ootusärev ja mõtlesime mehega mõlemad, et ilmselt on meil hommikuks kaks last.

Kell kolm ärkasin ja tundsin, et tahan ringi kõndida. Olek oli rahulik ja mõnus. Läksin allkorrusele, sõin rukkileiba ja jõin õunamahla, tundsin, et kokkutõmbed on juba täitsa olemas ja hingasin nendega kaasa. Mõne ajal proovisin mitte midagi teha, see oli ka lahe tunne. Siis magasin ligikaudu pool tundi, ärkasin ja läksin jälle alla leiba sööma. Tundsin, et asi edeneb hästi. See aeg, mil üksi kodus ringi kõndisin oli minu jaoks täiesti müstiline, meeletu rahu ja samas meeletu ootusärevus, tunne, et saan kõigega hakkama, see jõud, mis minus pulbitses oli väga võimas. Kell viis ei saanud ma enam pikali asendis olla ja pidin hingama ning püstiseistes lapse voodi najal üles alla ”pumpama”, pauside ajal viskasin ikka natuke pikali. Kell viis ajasin lõpuks mehe üles ja ta helistas jälle ämmakale sinna haiglasse, et nüüd võiks tulema hakata. Ämmakas ei saanud kohe seda teha ja helistas teisele, kes pidi saabuma nii tunni aja pärast. Läksin mehe soovitusel dussi alla ja puhkasin seal natuke, see võttis kokkutõmbed tiba vähem intensiivsemaks. Siis tulin välja ja läksime allkorrusele. Arvasin, et avatust on 5 cm jagu. Pumpasin ja hingasin laua najal, pauside ajal rääkisin mehega nagu tavaliselt, seletasin talle, mis tunne on. Seda ei saanud ma teha esimese sünnituse ajal, mis edenes minu jaoks liiga kiiresti ja intensiivselt. Siis tundsin äkki, et asi edenes tugevalt ja kokkutõmbed muutusid vihasemateks. Leidsin alumise vannitoa käterätikute kuivatustorud seinal ja rippusin seal. See oli väga hea. Pool seitse tuli ämmaemand nr 2, soovisin et ta kontrolliks avatust. Avatust oli juba 8 cm. Tagasi torude juurde. Kümme enne seitset tuli ämmaemand nr 1. Mõlemad valmistusid last vastu võtma. Mind ajas närvi, et pressid ei alga. Mäletasin esimesest sünnitusest, et tundsin väga selgelt kuidas pressid algasid ja umbes sellel ajal tuli see tunne. Enne oli veel natuke pausi ka, aga see vist ongi nii esimese lapsega. Sain aina vihasemaks ja hakkasin karu häält tegema, kuigi see viha oli selline positiivne, aitas neid paari eriti jõulist kokkutõmmet taluda. Siis läksin kükki ja rippusin toru küljes ja tundsin kuidas pea laskus õigesse kohta. Mees toetas selga kui kokkutõmbed tulid. Tuli õnnis tunne ja palusin mehel tuua käterätikud ning kott-tooli. Ämmakad asusid kohtadele ja mina neljakäpakil kott-toolil pressima. Pressid tulid kuidagi aeglaselt ja pea ei tahtnud kohe väljuda, esimese lapsega oli see moment palju lihtsam. Presside ajal olin ma jälle täiesti rahulik, sest suutsin oma keha kontrollida ja see oli mõnus tunne, kuidas laps välja tulema hakkas. Mees silitas mu selga ja oli väga suureks toeks kogu aeg. Siis jäi pea veel mõnusasti nii minutiks jalgade vahele ootama, aga ka see polnud eriti hull tunne. Veel paar pressi, soojad rätikud toetamas ja väljas ta oligi!

 

Võtsin poisi kohe kõhule ja ta ei teinud mingit erilist häält, vaatas ainult mind ja meest oma tumedate silmadega ja oli lihtsalt seal ja meiega. Natukese aja pärast hakkas meie uus ilmakodanik imema täiusliku imemisvõttega. See oli mulle midagi väga uut, sest esimene poiss sündis liiga lühikese keelekidaga ja imetamine hakkas sujuma alles peale selle lahtilõikamist. Seejärel olime mingi aja kolmekesi vannitoas niisama mõnulemas. Helistasime vanematele ja vanavanematele, et poiss käes. Ämmaemand tuli natukese aja pärast kontrollima kas midagi katki ka läks, aga polnud mitte midagi läinud ja olek oli mul ka väga hea. Enne seda tuli veel platsenta ja uurisime siis seda ka korralikult. Oli täiesti tipp-topp väljanägemisega. Nabanööri lõikamise hetke ma täpselt ei mäleta, et kas ta pulseeris veel või mitte, kuidagi meelest läks seda vaadata. Igal juhul lõikasime nabanööri läbi koos mehega. Mina lõikasin pool ja tema pool.

Käisin dussi all, natuke nõrk tunne ikka tuli, aga mitte midagi hullu. Mees läks üles vannituppa esimese ämmaemandaga poissi vannitama, sest väikemees oli ennast suurest sündimise õnnest täis kakanud. Kui nad trepist alla olid jõudnud, siis ärkas meie esimene poeg ja tuli uudistama, mis toimunud oli. Esimene reaktsioon oli täitsa normaalne, ta nentis, et tita on tulnud ja tuli alla legodega mängima ja neid meile näitama. Mina lebasin koos titega kott-toolil ja ämmakad masseerisid mu jalgu, mis läksid natuke krampi peale sünnitust. Mees tegi teed, kakaod ja kurgi-juustu leibu. Sõime ja jõime seal kõik koos. Millalgi peale kahtteist läksid ämmaemandad koju. Meie jätkasime mõnusat olekut, hiljem läksid mees ja esimene poiss poodi hallitusjuustu ja külmsuitsu lõhet ostma. Sellel ajal magasime titega suures voodis rahulikult. Õhtupoole sõime korraliku kõhutäie ja läksime varakult magama. Esimene öö oli väga rahulik, magasime kõik hästi. Imik on endiselt ülirahulik, magab, imeb, uudistab meid oma tumedate silmadega, vahel naeratab.  

 

 

Esimene päev

 

Suurem poiss käitus esimese nädala peale sünnitust väga kummaliselt. Paaril ööl nuttis südantlõhestavalt ja me ei tohtinud teda isegi puutuda. Siis tuli talle väga kõrge palavik kolmeks päevaks, mis hiljem selgus oli olnud mingi viirus, mis nakkas teise ämmaemanda kaudu, kel kodus oli poeg minu sünnituse ajal haigestunud. Natuke raske oli äkki ümber orienteeruda vanemale poisile, kui väiksem just sündinud, aga saime ikka hakkama selle esimese raske nädalaga.  

 

Sünnitus kestis pea sama kaua nagu esimene – 8 tundi, aga tegelikult oli palju lühem, sest magasin vahepeal ja polnud kuhugi kiiret. Sain olla kogu aeg 100 % toimuva juures, seletasin mehele ka pidevalt mis toimub. Esimene laps tuli kuidagi nii intensiivselt, et ma ei jõudnud midagi mõelda enne kui ta väljas oli.

 

Lastearst käis kodus kolm päeva peale sünnitust ja konstateeris, et kõik on korras.

 

Üks armas poiss on siia maailma sündinud ja üks unistus on täitunud.

 

Õnnelik kahe poja ema

 

Tagasi avalehele