image
image
Thor Miikaeli sünd

Thor Miikaeli tulek

Otsus kodus sünnitada küpses tasapisi. Esialgu arvasin ikka, et lähen haiglasse ja võtan valitud tugiisikud kaasa. Emadekoolis käies aga kuulsin pidevalt, kui palju tahetakse sünnitegevusse sekkuda, lisaks olid mul eelmisest sünnitusest üsna ebameeldivad kogemused.

Kaalusin siiski kõiki kohti, kus oleks Tallinnas võimalik sünnitada. Igal pool olid mingid puudused. Lõpuks leidsin, et kodus oleks kõige rahulikum ja turvalisem. Ei pea tegelema meditsiinitöötajate hirmudega ja võitlema igasugu torkimiste ja aparaatide vastu. Meest muidugi see mõte hirmutas, aga eks tal ole teada, et kui midagi pähe võtan, siis selle ka ellu viin. Nii et vaielda polnud midagi.

Viisin siis ennast kurssi, mida koju muretseda ja mida peaksin teadma. Koostasime ümmardajaga ka igaks juhuks sünnitusplaani, et kui peaks olema vaja või tekib tahtmine haiglasse minna. Vaatasime kodussünnituse videosid – kõik tundus loomulik ja lihtne.

Tähtaeg anti meile 27. jaanuar. Kuna eelmine laps oli sündinud ennustatud ajal siis arvasin, et seegi kord palju mööda ei lähe. Oligi nii, et 27. jaanuari hommikul tekkisid kerged valud. Käisime päris palju ringi. Tahtsin viimased ettevalmistused ära teha. Olin kärsitu kuna kartsin, et ei jõua õigeks ajaks valmis. Kella nelja paiku võtsin arnikat, sest tahtsin teada, kas on valehäire või mitte. Eelmise lapsega läks kohe üsna suurte valudega ja kiiresti – 6 tundi ja valmis. Aga ei saanud ma ikka targemaks, valud tulid ja vaibusid. Otsustasin, et kui poole 10-ks õhtul pole korrapäraseks läinud, siis ümmardajale ei helista. Ei hakka niisama tülitama. Valud kadusid sootuks. Läksime siis magama. Kella 4 paiku öösel ärkasin valu peale üles. See tundus õige olevat. Panin siis vannituppa mati maha ja hakkasin vanni vett laskma. Hästi kuuma, sest niipea ei olnud plaanis vette ronida. Helistasin siis ümmardajale, et nüüd läks asjaks. Väljas möllas lumetorm.

Kõige parem oli nõjatuda lapse mähkimislauale. Proovisin ka mati peal käpuli ja palli peal olla ning potil istuda kuid mähkimislauale toetuda oli kõige parem. Tegin kõhuhingamist, välja hingasin alati suu kaudu. See lõõgastas. Valud olid iga 15 min. järel. Vahepeal ütlesin ka mehele, et nüüd on ikka tõsine. Ta nagu ei tahtnud hästi uskuda – päeval läksid valud üle. Küsis, kas ma ümmardaja kutsusin ja üritas veel magada natuke. Meil oli kokkulepe, et tema sünnitusel ämmaemandat mängima ei hakka, võib viia haiglasse kui vaja. Muidu on kõrvaltoas. Suure vastumeelsusega vaatas väikest tooli, mille talle ostsin, et ta saaks sinna istuda kui ma tahan kükitates sünnitada ja tema põlvedele toetuda.

Umbes tund aega seisin siis mähkimislaua juures - valud olid täitsa talutavad - kui jõudis kohale minu ümmardaja. Arvas, et ma võiks valge hommikumantli vahetada mõne tumedama vastu. Panin siis lilla hommikumantli. Jalad väsisid seismisest ära ja läksin vahelduseks käpuli mati peale. Seal tundsin esimest pressi. Ümmardaja rõõmustas, et nüüd tuleb pilti teha. Miskipärast siiski pilti ei tehtud. Ilmselt fotokas streikis. Oli see ju pesumasinas terve pesuprogrammi mehe pükstetaskus läbi teinud :).

Mõtlesin, et jama kui nii kiiresti läheb. Tahtsin ju vanni minna ja sünnitust nautida. Võtsin siis kiiresti riidest lahti ja ronisin vette. Hästi mõnus tunne oli. Valu jäi kohe märgatavalt väiksemaks. Hakkasidki siis pressid, valud kadusid varsti ära. Ajasime presside vahepeal juttu. Mäletan, et naersin millegi peale. Vahepeal keerasin ennast põlvede peale, vasakule küljele, kükitasin. Tundsin, kuidas laps liigutas ja liikus allapoole. Mingi hetk tekkis huvi, et kuidas avatust katsutakse. Ümmardaja julgustas katsuma, kaugel lapse pea on. Kuskil keskmise sõrme esimesest lülist natuke edasi läks näpp ja vastu tuli libe, sile justkui kummipall. Arvasin, et see on lootekott, sest lapsel peaks ikka juuksed peas olema. Ümmardaja arvas, et küllap on ikka lapse pea. Et ongi selline libe. Mina ei uskunud. Tekkis mõte, et kuidas see kõik minust küll välja mahub. Kahjuks ma oma hirmust ei rääkinud, ilmselt see pikendas sünnitust.

Olime paar tundi vannis uutanud ja puhunud ja terasid võtnud, mis aktiviseeriks sünnitust. Mul aga sünnitegevus hoopis taandus. Pressid jäid lühemaks. Kuidagi mõnus meditatiivne seisund oli tekkinud. Ei olnud sellist tunnetki, et peaks hakkama valu taluma või pingutama. Katsusin ikka, kaugel laps on. Ei liikunud sugugi edasi. Pigem käis edasi-tagasi. Võtsin siis täisküki ja pressisin natuke kaasa. Ei aidanud seegi. Ümmardaja käis vahepeal ära ja tagasi tulles arvas, et nüüd peaks vannist välja tulema ja isa appi kutsuma. Et äkki on vaja mehe jõudu. Mind oli vann nii ära rammestanud, et ei tundnud küll endas jõudu olevat. Kutsuti siis mees kõrvaltoast, kus ta oli arvuti taga istunud ja siis magama läinud. Aitas mu vannist välja. Läksin käpuli mati peale. Tahtsime siis võtta väiksel toolil täiskükki, kui mees ütles, et peab korra all ära käima. Pärast ta tunnistas, et tal hakkas paha. Vannituba oli ilmselt palav ja umbne. Ajal, kui ta all oli, tulid mul plaksuga veed ära. Siis hakkas valus. Tuli meelde eelmine sünnitus, kus veed olid lahti tehtud, millele järgnes põrgulik valu. Hakkasin seda nüüd ka kartma. Pressid läksid jälle tihedaks.

Mees jõudis tagasi üles, midagi nad arutasid ümmardajaga. Mina katsusin ja tundsin, et pea laskub. Kroonimine tekitas põletavat valu. Proovisin küll mitte pressida vaid kiiresti suu kaudu hingata, aga nii valus oli, et ikka pressisin kaasa. Panin käed lapse peale alla, mõtlesin, et hullem on läbi. Et ülejäänu tuleb kergelt, aga ei. Laps otsustas tulla vasak käsi ees. Mõtlesin, et küll on valusalt laiad õlad. Pärast seda läks juba kiiresti. Ehmatusega nägin päris palju verd endast välja voolavat. Kodusünnituse filmides verd praktiliselt polnudki...

Seega võtsin mina oma lapsukese ise vastu. Hästi õnnelik olen selle üle! Laps oli imeilus – kuldsete juustega väike pontsakas poiss. Ümmardaja käed olid ka lapse vastuvõtmiseks valmis, aga kuna ma seda juba ise tegin, sain talle lapse hoida anda, et ennast istuli keerata. Imetlusega vaatasin, kuidas ta lapse ninast oma suuga midagi välja imes. Mina poleks sellist asja teha suutnud.

Mõned rebendid mul olid, nendega polnud midagi vaja ette võtta. Ei olnud mul pärast valus istuda ega midagi. Verekaotusest toibusin ka kiiresti.

Ootasime siis, millal nabanöör tuksumise lõpetas ja pakkusime isale läbilõikamist. Ta küll kirtsutas nina, aga kuidagi kavalusega said käärid ikka tema kätte. Sidumiseks olid meile paela asemel hoopis mingid tampoonid sattunud. Hakkasin juba mõtlema, millistelt jalanõudelt kingapaela saaks, kui ümmardaja ütles, et oli igaks juhuks ühe paela kaasa võtnud. Seega sai ka see asi tehtud. Nüüd oli vaja veel platsentat oodata. Eelmise lapsega tuli platsenta praktiliselt kohe. Teadsin, et tunni jooksul peaks see sündima, muidu peab haiglasse minema. Seda ma kindlasti ei tahtnud. Aga jõudsime ikka ära oodata. Platsenta oli hästi suur.

Pärast haiglasünnitust arvasin tükk aega, et ei taha seda enam kunagi läbi elada. Seda sünnitust aga nautisin täielikult ning juba järgmine päev mõtlesin, et olen valmis uuesti sünnitama. Kindlasti kodus.



Vannis

Vaatan ikka oma lapsele silma ja näen seal mõõtmatut rahu ja tarkust. Ei häiri teda veel igapäevaelu sekeldused. Tema on kohal, siin ja praegu. Sellest on palju õppida.

Tagasi avalehele