image
image
Tiiu lugu

Teise lapse sünd

Raseduse algusest peale küpses minus soov sünnitada kodus. Loomulikult tekkisid kõiksugu kahtlused ja hirmud, kuid Külly Eesti Kodussünnituse Toetusühingust, kellega kirju vahetasime, sisendas mulle iga kirjaga aina rohkem julgust ja usku sellesse, et kõik laabub hästi. Tärkas ka mõte sünnitada suisa õues, et esimesed asjad, mida laps näeb, oleksid kivist seinte ja lae asemele taevas, puud ja põõsad... See mõte aga mõtteks jäigi, kuna kohta, kus sünnitada, ei olnud korterielanikuna lihtne leida... Tähtpäev aina ligines. Olin lugenud ja kuulnud erinevaid lugusid sellest, kuidas järgmine laps tavaliselt varem ning kiiremini sünnib, mõnel suisa nii kiirelt, et ei jõua püksegi jalast võtta. Nii olingi sama hästi kui iga hetk enne tähtaega valmis last vastu võtma.

16ndal augustil, mitu päeva pärast tähtpäeva, tundsin kergeid valusid. Siiski sain nendega rahulikult toimetada ja suurema lapsega õues olla. Olin juba rõõmus, et läheb vist asjaks. Lasin mehel igaks juhuks puud ahju panna, et saaksin vajadusel pärast jooksva sooja vee all valusi leevendada. Kell oli juba palju, võtsin suurema 2 aastase lapse kaissu, et aidata tal magama jääda, aga jäin ise ka. Valud olid täiesti kadunud. 

Järgmisel päeval olid jälle valuhood, seekord natuke tugevamad. Suhtusin nendesse nüüd üsna ükskõikselt kuna olin eelmisel päeval uskunud, et mõned tunnid veel ja laps sünnib. Aga ei midagi.... Sellel päeval aga olid valud juba nii tugevad, et tundsin vajadust kapi äärele nõjatuda ja puusi õõtsutada. Õhtu poole aga tahtis suurem laps kangesti õue minna. Läksimegi. Õues olles kadusid valud peaaegu ära. Tagasi tuppa tulles olid aga valud jälle platsis ja veelgi intensiivsemalt kui enne. Hiljem voodis lesides tundsin, et midagi niriseb minust välja. Selge - looteveed. Lootsin, et seekord läheb ikka asjaks. Mees tegi taas ahjule tule alla ja mina tegin igaks juhuks padjadest kuhja, et siis nendele valude ajal toetuda, lapsel pidavat ka nii parem olema. Kuigi mugav mul nii just ei olnud, aga ei osanud ka mingit muud paremat asendit võtta. Varsti tahtis suurem laps jälle ööunne jääda. Viskasime siis koos pikali, endal valud juba õige intensiivsed. Sügavalt sisse ja eriti välja hingates oli neid kergem taluda. Lapseke hingas minuga vahepeal kaasa :) Varsti jäi ta magama ja ma ronisin jälle patjade juurde. Mees tegi ettepaneku teise tuppa minna, et last mitte segada, kuid minule see ei sobinud - lapse juuresolek andis mulle erilise rahulolu ning turvatunde. Mehe ajasin aga hoopis minema. Nii oli mul kergem oma valudega toime tulla. Käisin kella vaatamas, et kas lapse sünd jääb samale päevale või järgmisele. Kell oli kolmveerand 12 öösel. 

Tundsin, et nüüd vaja sooja dušši võtta. Vesi oli hea, aga toetuda polnud õieti kuhugi, lisaks sellele oli vann liiga kitsas - oleksin tahtnud pisut rohkem harkis jalgadel seista. Nii ronisingi varsti voodisse lapse juurde tagasi. Võtsin pooleldi lamava asendi ja nõjatusin vastu seina. Mees tuli ka tuppa. Valuhood olid aina tugevamad ja konkreetsemad - tulid kindla aja tagant ning hõivasid kogu mu tähelepanu. Jälgisin pidevalt, et mu keha pinges ei oleks. Valuperioodi kestel sain kätte õige kõhuga hingamise ning enesetunne oli suisa mõnus. Sellegi poolest tundsin, et ma enam ei taha sünnitamisega tegeleda, parema meelega oleksin maganud. Mees tegi ettepaneku laps teise tuppa viia, et ta rahulikumalt magada saaks. Seekord olin nõus - pole vaja teda tõesti segada. Taipasin alles siis kõhutitaga ka ühendust võtta ja ütlesin talle kõva häälega "Tule, tule!". Justkui kutset vastu võttes hakkaski ta kohe tulema. Esimene press oli väike ja õrnake. Ronisin tagasi patjadele toetuma ja ootasin järgmist pressi ise samal ajal last ikka kutsudes ja temaga rääkides. Ma ei saanudki aru, kas pressisin ise kaasa või mitte, igatahes varsti tundsin sõrmedega katsudes lapse pead. Kutsusin muudkui meest last vastu võtma. Millegipärast sahmerdas ta pidevalt kahe toa vahet. Ilmselt oli laps teises toas üles ärganud. Pressid ikka jätkusid ja varsti oli mees ka valmis last vastu võtma. Veidi aja pärast saabus suurem laps teisest toast vaatama, mis toimub. Mul oli tema kohalolu üle hea meel. Tundsin käega, kuidas väikse tita pea vaikselt välja tulemas on. Siis äkki mõtlesin, et võibolla toimub kõik liiga kiiresti ja seetõttu tulevad ka rebendid... Ütlesin lapsele, et ootame natuke igaks juhuks ja ta kadus sisse poole tagasi. Pisku aja pärast tundsin, et nüüd on õige hetk ja väikse pressiga tuli lapse pea välja, aitasin ise kaasa pressides ka kehal väljuda ja oligi laps sündinud :) Võtsin ta sülle, lapseke hakkas varsti nutma. Rinda ta üldse ei tahtnud. Enesetunne oli kerge ja hea, natuke kohmetu. Ootasime, kuni nabanöör tuksumise lõpetas ning sidusin siis selle marliga kinni, mees lõikas nööri kääridega katki. Mõtlesin, et platsenta ju ka veel vaja välja sünnitada... Väike masendus tuli, kuna selleks polnud mul küll enam mingit tahet ega jõudu ja otsustasin sellega oodata... Mingi aja pärast aga sündis platsenta ise - lihtsalt tuli välja ilma erilise vaevata. Mässisime tita linaga kaetud teki sisse, aga varsti pidime juba vannitama, kuna ta jõudis kõik täis kakada. Kell oli 3 läbi. Ilmselt sündis teine tütreke poole kolme ajal. Nii et kõik toimus lihtsalt ja loomulikult. Lisaks sellele pole erinevalt eelmisest sünnitusest rebenditest mingeid jälgi. 

Miks aga laps tähtajast hiljem sündis? Põhjus ilmselt psühholoogiline. Kuigi tahtsin juba last väga näha, polnud ma sisimas tema sünniks veel valmis. Hiljem selgus, et mees samuti polnud. 
Ju lapseke tajus seda kõike.... 
Nüüd aga oleme kõik väga rõõmsad uue armsa ilmakodaniku üle. 
Mõned päevad pärast sündi saabus perearst, kes lapsekese üle vaatas, kaalus ja mõõtis ning talle isikukoodi hankis.

Tagasi avalehele