image
image
Veera lootossünd

Veera on meie pere teine laps. Ta sündis samas kohas akna all kui tema vennake kolm ja pool aastat varem. Siis oli novembriöö, Veera tuli maikuu hommikul. Õues õitsesid kirsid. Alustuseks võiks öelda, et mul oli assisteerimata viljastumine, assisteerimata rasedus ja selle loomulikuks jätkuks ka assisteerimata sünnitus:) Assisteerimata rasedus tähendab seda, et ma ei võtnud end arsti juures arvele, mul polnud rasedakaarti. Mitte hetkekski ei tundnud ma end selle pärast ebaturvaliselt.

 

Meie sünnikuupäevaks oli "kalkulaatori" järgi 5. mai, aga mina olin algusest peale kindel, et laps tuleb juba aprilli lõpus. Teine versioon , mis mul oli, ütles, et ma sünnitan samas kuufaasis, mil laps ka eostatud oli, st 2. mail, ilusa täiskuu tipul. Aga ei. Siis läks see põhikuupäev ka mööda ja ma hakkasin asju veidike ümber hindama:).

Ainus, milles ma lõpuni kindlaks jäin ja teadsin, oli see, et ma ootan tütart. Ülejäänud küsimustes tundsin, et ei tea oma raseduse kohta enam midagi. Ka mind saatnud kindel teadmine, et laps ennast minu sees hästi tunneb, hakkas hajuma.

 

Ma olin plaaninud sünnitada kuival maal, tahtsin teada, kuidas see on. Esimene laps sündis vette, sest me olime nii plaaninud. Ja kui tünn ühel hetkel vett täis oli, läksin ma sinna sisse. Aga seda ma ei mäleta, kas ma sel hetkel tundsin, et ma väga tahan vette minna. Seekord tahtsin teha kõik tunde, mitte mõistuse ja plaanide järgi. Meie kodus ei ole võimalust kraanist lõputul hulgal sooja vett saada ja mõte, et mees pliidi ja mannergutega kogu avanemisefaasi kolistab, mulle ei istunud.

Aga kui minu "kindlad" sünnikuupäevad mööda said, tellisin ma ühel päeval siiski endale tünni koju. Ka Veera tahtis siiski vette sündida!

 

Nüüd ma tahaks rääkida hirmudest. Mul oli kogu raseduse hirm, et laps sureb sünnitusel ära. See oli väga lihtne ja konkreetne hirm ja ma ei saanud sellest kuidagi "lahti". Mul oli visioon, et ta õlad jäävad kinni ja loetud minutite jooksul saab tal hapnik otsa ja ongi läbi.

Seega siis teadvustatud hirm. Kes teab, kust ma ta enda sisse korjasin. Iga kord kui ma lapsega sel teemal suhtlesin, sain ma tohutult vabastava kogemuse, ta andis mulle mõista, et ma ei pea midagi tegema, ma ei pea oskama sünnitada, ta tuleb ise ja oskab sündida. Ta isegi ütles mulle, et ma ei pea võimlemas käima, et nö treenida sünnituseks:). Tohutult läks mulle hinge ka Binnie Dansby lause” bodies

are made for living”.

 

Rääkisin oma hirmud valitud inimestele välja ja lahti ka. Samas aga ketrasin öösiti oma negatiivset stsenaariumi. Kujutasin ette, kuidas ma sel hetkel käitun ja kuidas ma inimestele asjast teada annan. Tegin endale ja lapsele sellega kohutavalt liiga, ma tean. Sünnituse ja valu ees ei olnud mul üldse hirmu. Need leidsid tervendust juba Juhani sünniga. Pärast vettesünnituse koolitust kuulsin sõbranna käest, et vees ei jää lapse õlad praktiliselt kunagi kinni, samas hakkasin ka tundma, et laps kasvab päris pirakaks, nii lõpuks otsustasingi, et sünnitan vees. Ilmselt sain mingil määral oma hirmust sellega võitu. Viimastel öödel eriti ei fantaseerinud ka.

 

Ärkasin 11. mai hommikul kell 5.20 selle peale, et nägin unes, kuidas ma tõstan Juhanit ja kõht hakkab valutama. Käisin pissil ja lootuses, et ikka sünnitamiseks läheb, hakkasin tubades ringi jalutama ja fitnesspallil mõnusalt puusi hööritama. Meest üles ajada veel ei raatsinud. Mingil hetkel mõtlesin, et teeb siis vähemalt nõmmliivatee valmis ja igaks juhuks tule ka pliidi alla. Tegin. Kell kuus ajasin mehe juba üles, ütlesin, et hakkame vaikselt toimetama. Tema tõi ahjupuud, tegi tule ja hakkaski tünniveega tegelema. Mina püüdsin sünnitust korralikult käima saada, keskendusin, hingasin.

 

Pettumuseks ärkas esimene laps juba enne seitset ja tuli väga pahurana magamistoast, kust ta ei olnud omal sõnul hästi välja pääsenud. Uksed olid vahelt kinni. Ta on kolm ja pool. Eks see sünnitus siis kergelt toppama jäi, Juhan ronis selga ja nõudis tähelepanu. Millalgi sai ta ära paigutatud arvuti ette, siis sai tõsisemalt sünnitama hakata. Tagantjärele võib öelda, et mu sünnitus kestis:

avanemisfaas üks sats Muumisid (4x22 min) ja pressid esimene Lotte multikas (nii umbes tund).

 

See sünnitus erines siis ikka väga oluliselt esimesest. Avanemisfaasis ma peaaegu üldse häält ei teinud, ma sosistasin lapsega ja rääkisin temaga kui tubli ja mõnus ta on. Paar korda püüdsin häälega hingata, siis tundus, et miks ma peaksin ja et hääle tegemisele läheb kuidagi liiga palju jõudu ära. Olin väga palju püsti ja kükitasin oma uue titele mõeldud mähkmeämbri kohal. Pissisin ja kakasin umbes iga valu vahepeal, see ämber oli mulle tõesti toeks:))) Seal kohal oli väga mõnus kükitada.

 

Tuhud ei muutunud minu jaoks liiga tihedaks, nagu ma mäletan esimese sünnituse ajast, seekord pidin ka täisavatuse paiku järgmist valu lausa ootama.

Olin juba mitu nädalat oodanud seda va limakorki, ootasin ka kogu avanemise aja, alles täisavatuse ajal peale pissilkäiku sain teda siis lõpuks näha. Millalgi sain aru, et hakkavadki vaikselt pressid ja hakkasin vette sättima.

 

Tiit, mu mees, viis Juhanile putru ja pani Lotte peale. Vees läks kohe karmiks. Pressid olid kuidagi eriti ägedad, ilmselt toimus pea lõikumine ka kohe pärast vette minekut. Raske oli mitte kaasa pressida, puristamine aitas. Mingil hetkel mõtlesin, et ma ei tahagi, et see laps sünniks. Rääkisin hästi palju, tuletasin endale meelde, et ma just seda olengi oodanud. Rääkisin ka lapsega, tahtsin, et ta liigutaks ja annaks teada, et kõik on ok. Ta ei liigutanud presside ajal kordagi, aga ega tal vist ruumi ka ei olnud. Ütlesin mehele, et ma nii tahan, et lapsega oleks hästi. Nagu ikka, tüüpiline sünnitaja jutt:)

Mingil hetkel ütlesin juba, et ükskõik, kas temaga on hästi, peaasi, et see läbi saaks. Piinlik rääkida, aga ma arvan, et see tunne ei ole vähemalt mõnedele võõras.

 

Siis tundsin, et ta hakkab saabuma, pea käis ikka päris tükk aega edasi ja tagasi, millalgi tulid veed vanni. Kuna vesi oligi "nagu peab" kuskil 33 kraadi juures, tundusid looteveed väga väga kuumad.

Siis hakkas pea kroonima, hoidsin kätt kogu aeg jalgevahel ja tundsin, et kontrollin olukorda päris hästi, mul ei olnud hirmu rebenemise ees, pigem oli just huvitav tunne ja muidugi ekstaas sellest, et saad teda juba katsuda. Ma korrutasin ja korrutasin endale, et „võin sinu jaoks lõputult venida”. Pool pead tuli välja, lahkliha oli ilusti nagu müts ümber. Järgmise pressiga tuli pea välja. Olin mehe poole kuidagi nii, et tema ei teadnudki, kui kaugel asjad on. Siis tuligi see minu hetk, mida ma olin nii palju kedranud, hüüdsin lapsele, et tee see ära! Ja ta tuli kenasti poolestsaadik välja, puusad jäid veel sisse. Sel hetkel olin end käpuli keeranud, et mees sai titele käed alla panna, ta rääkis minuga, et lapsega on hästi, et ta liigutab käsi, muigutab suud ja et silmad on kinni. Seda jõudis ka rääkida, et selg on lootevõidega koos ja üleni kollane. Mina veel naljatasin, et hea, et ta ei näe, kas ta on poiss või tüdruk. Selleks hetkeks olid minu jaoks kõik pinged lahtunud, ma teadsin, et kohe tuleb ülejäänud keha ja varsti võtame ta veest välja ja ta hakkab hingama. See kõik oli nagu muinasjutt...

 

Väljas olles ta vigises vaikselt, mina püüdsin teda veidi ujutada, aga see talle eriti ei istunud. Tiit tõi sooja vett juurde, seal me siis veidi aega mõnulesime. Varsti tundsin uusi presse, aga vesi tundus nüüd vastikult kuum platsenta sünnitamiseks. Tahtsin välja. Siis istusime diivanile. Kui tundsin pressi, kükitasin ja platsenta sündis kaussi. Nii umbes pool tundi pärast last, laps ise sündis 10.20. Just sel hetkel kui Veera kere veel poolest saadik minu sees oli, hüüdis Juhan teisest toast, et ta ei viitsi enam multikaid vaadata. Ta jõudis selleks ajaks kohale kui laps oli veest väljas. Ta on veel selles eas, kus võetakse asju üsna loodusseaduste järgi, ta oli sellega arvestanud, et see titt, kes emme sees on, tuleb varsti välja. Ta ei olnud eriti üllatunud.

 

Mind inspireerisid raseduse ajal sellised tegelased nagu Jeannine Parvati Baker, Ina May Gaskin, Laura Shanley ja Binnie A. Dansby ja veel mõned väga võimsad

sünnitusvideod. Millalgi raseduse kestel hakkasin ma tundma, et mulle ei meeldi nabanööri läbi lõikamine. Tuli meelde, et see tundus minu jaoks uskumatult jube kui ma olin laps, ma ei saanud aru, kuidas saab midagi lihtsalt läbi lõigata, veel kääridega! Mõlgutasin neid mõtteid endamisi, rääkisin ka Binniega, ta soovitas üht raamatut, mille ma seepeale internetist tellisin. Ma olen neil kolmel armsal kodussünnitusel, kus toetasin, olnud see inimene, kes nabanööre enne läbilõikamist seob, olen näinud naiste nägusid sel hetkel ja lapse reaktsiooni… Igatahes on meil nüüd kodus üks "lotusborn baby". See tähendab siis, et ta jäi oma platsentaga ühendatuks kuni see ise naba kohalt irdus. See toimus tema viiendal elupäeval kui ta oli issi süles, siis toimus tema lõplik „sündimine” ja meie perega ühinemine. Me ei sidunud ega pitsitanud tema nabanööri millegagi, see kuivas lihtsalt ise kokku, me pesime ja kuivatasime tema platsenta ja puistasime selle üle meresoolaga, mis niiskuse endasse imas, soola vahetasime iga päev. Veera teadis ise, millal lahti lasta oma hingevennast, kes oli olnud tema kaaslane ja toitja üheksa kuu jooksul.

Väga armas on näha väikest käekest oma nabanöörist hoidmas ka väljaspool kõhtu. Mul on hea meel, et sain pakkuda oma tütrekesele pehmeimat mulle teadaolevat viisi siia ilma tulemiseks.

 

Kuna meil oli pooljuhuslikult kodus beebikaal, sai Veera pärast sündi ka kaalutud. Ta kaalus meie suureks üllatuseks 4,94 kg. Minul ühtegi rebendit ei olnud. Üheks minu rasedusaegseks „mantraks” oli minu ja lapse ideaalne sobivus. Ma teadsin, et ma oleme füüsiliselt teineteise jaoks loodud ja sündimine ei rebesta ega kahjusta kumbagi meist.

 

Hirmud on olnud liiga suur osa minu elust ja ma pean tänama oma lapsi, et nad on tulnud siia aitama mul oma hirmudele otsa vaadata. Ja loodan jälle, et pole oma hirmudega nende tulemist liiga palju keerulisemaks teinud.

Armastust, toetust ja fantaasiat kõigile oma plaanide elluviimisel!

Eeva-Liisa

 

 

Tagasi avalehele