image
image
Aira teine lugu

 

Meie pere 4. laps sündis teisipäeval 11.11 kell 4.56, kui rasedust oli 37 nädalat ja 3 päeva. Olin mitu kuud käinud ringi mõttega, et peaasi et enneaegsena ei sünniks. Ma ei tea, miks oli seekord selline hirm, sest eelmised on sündinud 40 nädalat pluss/miinus 5 päeva. Reedel jõudsin lapsega kokkuleppele, et vanaema juubeli laupäeval peame veel ära ja siis võib ta sündida, kui ta tõesti juba tahab. Pühapäeva õhtul voodisse minnes mõtlesin lapsele ja nägin väga selgelt tema pead täpselt selliste juustega, nagu tal tegelikult sündides olidki. Esmaspäeva õhtul läksin kell 23.30 voodisse. Kell 0.45 tundsin, kuidas midagi niriseb. Läksin kempsu ja mööda minnes ütlesin mehele, kes veel arvutis toimetas, et veed vist tulevad. Ta läks ähmi täis ja ütles, et peab kohe minema ja hot potile selle vidina tagasi panema, mille ta just õhtul maha oli võtnud (meil oli ju aega veel mitu nädalat). Saatsin ämmaemandale sõnumi. Ja siis kui ma tuppa tagasi jõudsin ja arvasin, et kuni valudeni tuleb vähemalt voodis olla ja puhata, siis hakkas voolama nagu katkisest kraanist nii et põrand ujus. Tõime vana lapsevoodi madratsi (mille olime laupäeval äraviskamisest siiski säästnud, et vahest läheb vaja) ja panime voodisse teisele peale. Seal ma siis külitasin ja tilkusin. Kell 1.15 algasid tuhud kohe mingi 4-6 minutiste vahedega. Ajasime veel mehega juttu, kuni ta 2 paiku magama jäi. Kell 2.45 hakkasin otsima teisi asendeid ja ajasin oma nihverdamisega mehe üles. Saatsin ta siis kööki teed keetma. Kell 3.45 olid tuhud 2 minutiste vahedega, helistasin ämmaemandale, et tahan juba vette minna ja et tal oleks ka aeg tulla. Kui ta umbes poole tunni pärast jõudis, oli ta üllatunud leides mind maja tagant õuest hot potist (see on meil selline sooja veega betoonist tünn, kus me talvel mõnulemas käime). Avanemine oli minu kohta kiire ja intensiivne (eelmised sünnitused kestsid 15, 7 ja 13 tundi, see alla 4,5 tunni). Kui mees ja ämmaemand mõlemad toas pesa valmis sättimas olid, läksid valud järjest tugevamaks. Kui seni olin lihtsalt põlvili olles puusi õõtsutanud ja haa’tanud, siis nüüd tuli ühel hetkel selline enesehaletsuse tunne, et mina siin olen üksi valudes ja nemad on tont teab kus. Aga viskasin selle enesehaletsuse üle tünni ääre maha, nii et kui meile satute, ärge sisse astuge J. Ja hakkasin madalat aa’d tegema. Tuhude vahel keerasin ennast selili veepinnale õõtsuma või istusin tünni põhjas ja puhkasin. Hot poti suur pluss on see, et üksi olles on seal nii palju ruumi, et ma sain võtta erinevaid asendeid ja hõljuda vees nii kuidas tahtsin. Pärast mees rääkis, et kui ma oleks kutsunud, ta oleks ka vette tulnud, aga ma ei olnud sel hetkel üldse võimeline sõnadega suhtlema. Kui ämmaemand jälle välja tuli, siis lasin tal igaks juhuks katsuda, kas põnn ikka pea ees tuleb, sest 22 nädalal UH’s oli ta veel risti. Aga kõik oli õigesti. Ja siis hakkasid pressid. Tundsin, kuidas pea juba üsna kaugele tuli, aga minu lõõtsutamise saatel tagasi tõmbus. Paaril korral venitas ta mind veel. Siis ma ütlesin, et kardan. Ämmaemand soovis teada, et mida ma kardan. Vastasin, et lapse tulekut. Siis ta soovitas asendit muuta, et saaksin ta ise vastu võtta ja lasta tal tulla. Ja siis sündiski pea. Silitasin ja uurisin, kuspool ikka nägu on. Oli selline libe üleni – lootevõidega koos. Tundsin, kuidas lapsuke ennast keeras, siis tuli uus press ja sündinud ta oligi. Tundsin, kuidas ma muutusin kergeks nagu õhupall, nii et raske oli ennast vees tasakaalus hoida. Nabanöör tundus mulle lühike, sest oli kuidagi keeruline last näoga veest välja tõsta ise samal ajal istudes. Ja siis tundus endalegi, et seal suures veekoguses ei ole toetuspunkti, et laps süles istukile tõusta ja seina äärde selga toetama liikuda ja veel keerulisem oli liikuma saada, et välja minna. Kuna ilm oli üsna tuuline, siis ei julgenud lapsega kauemaks vette jääda, sest kartsin, et vesi on liiga külm ja laps jahtub maha. Vappekülmades läksin nii kiiresti kui sain tuppa. Maandusime kamina ette kott-toolile. Platsenta sündis poole tunni jooksul. Ja siis kolisime diivanile lösutama. Kella 7-8 veetis lapsuke vahelduva eduga tissi otsas. Seejärel magas kaua. Leppisime mehega kokku, et kui ta üles ärkab, siis lõikame nabanööri läbi. Ilmselt poiss magaski kaua sellepärast. Poole 12 paiku ta siiski ärkas. Nabanööri lõikamisse suhtus stoiliselt, mingit märki polnud, et see teda häirinud oleks, ju ta oli magades selleks juba valmistunud. Kaalusime lapsukese ära (4,1kg) ja panime riidesse ning siis magas ta rahulikult edasi. Poole kolme ajal käis kass teda nuusutamas. Loodetavasti ei saa kassike seekord sellist stressi nagu eelmise lapse sünnile järgnes. Poja tahtis süüa alles poole nelja paiku. Tugevama kõhutäie võttis ta öösel poole 12 ja poole 4 vahel, millise aja ta veetis sisuliselt tissi otsas.

 

 

Tagasi avalehele