image
image
Dora Maria sünd

Meie tütreke Dora Maria sündis 9. detsembril kell 21.19 oma kodus issi kätele!

 

Tütreke oli äärmiselt täpne ka selles, et tuli meie juurde kohe, kui talle võimalus anti ning otsustas sündida täpselt sel päeval, mis ma ise ov. järgi välja arvutasin, ehk siis nädalal 40+0. See oli isegi ootamatu, sest veel sama päeva hommikul poleks ma seda küll osanud aimata.

Eelmisel päeval käis meil kõva koristamine ja kaunistamine ja kõiksugu pisiasjade tegemine, mis võiksid enne sündi tehtud olla. Rassisin õhtuni, kütsin ahjusid jne. Öösel olin mitu tundi unetult üleval, hommikuks sain paistes jalad ja surevad käed, muud ei midagi.

Aga umbes kell 14.30 asutas pere end lõunat sööma, mul polnud isu ja kõht valutas kummaliselt... Viskasin pikali ja mõtisklesin, mis toimub ja kas toimub. Aga vedelemine tundus kohatu ja läksin varsti kööki, panin pärmitaigna kerkima, otsustasin kardemonistristleid teha. Sain saiad ahju, sõin veidi, sest nüüd oli nälg ja läksin veelkord pikali. Umbes 17. paiku hakkas suurem laps lastesaadet vaatama ja mina jälgisin kella. Tundus, et on tekkinud mingi regulaarsus - valud u 7 min tagant - see aga korduvsünnitajal pole mingi näitaja veel... Siiski, kella 18 paiku tekkis soov eralduda, üksi olla. Hakkasin vannituppa "pesa" tegema. Sihilikult olin jätnud dushikabiini ja vannitoapõranda küürimise sünnituse ajaks. Nüüd siis küürisingi seal käpuli J Tassisime ka muu varustuse mehega kohale - tekid, padjad, küünlad ja raadio (Klassikaraadio lainel!), teed ja homöopaatilised terad, aluslinad ja sidemed jne jne.

Võtsin kõik riided seljast ja pistsin pesumasinasse, käisin kähku dushi all, püüdes vett hilisemaks ajaks säästa ja tõin puhta öösärgi selga. Istusin seal küünlavalgel ja leiutasin häid valutamise asendeid, sest enam-vähem kõik asendid olid ebamugavad. Valu oli väga kummaliselt all kõhus. Võtsin arnicat. Jõin nõmmliivateed. Mõtisklesin selle üle, kas tuleks püsida mugavas asendis, milles on hea valu taluda või see pidurdab hoopis protsessi? Nende tundide jooksul tõusin siiski mõned korrad püsti ja püüdsin leida püstist asendit ja liikuda, aga valu muutus siis täiesti ühtlaseks ja pikaks valusaks „olemiseks“, seega arvasin, et tuleb jõudu säästa edasipidiseks osaks ja otsustasin mugavas asendis tuhusid vastu võtta. Esimese poole üritusest istusin rätsepistes põrandal, hiljem viskasin külili ja valude ajal raputasin vaagnat ning hingasin-puhusin. See viimane nägi ilmselt välja nagu pidalitõbine Jeesuse jalge ees, aga üksi olles sain seda ju endale lubada J Ikka Klassikaraadio taustal :) Mingil hetkel tundsin, et seni kahtlaselt leebena tundunud üritus ei lähe vist ikkagi üle ja mees võiks tulla seltsiks... Ja peas käis ka mõte, et keegi võiks öelda, kui kaugel protsess on. Samas mõtlesin, et kuidas ma seda siis nüüd ise ei tea, peaks ju instinktiivselt teadma? Ja teadsin ikka küll, et sünnitan... Ütlesin mehele, et pangu lastele multikas ja tulgu minu juurde. Ta ütles, et kell on 20.30 paiku, saadab suuremad lapsed voodisse. See oligi hea, sest see mõte mulle tegelt ei meeldinud, et lapsed samal ajal teleka ees peaks istuma J. Kuni sinnani – mehe tulekuni - oli kogu tegevus ikka nii leebe, et mõtlesin, kas saabki asja... Aga siis läks ikka valusamaks ja tulidki juba pressid! See võttis juba korralikult uuu-tama ja puristama. Mingi aeg isegi vist ütlesin mehele, et küll on ikka valuuuuuus :D Üsna presside algul läks ka veekott katki ja vesi voolas maha. Mees vaatas, et kollakas-rohekas, igatahes mitte läbipaistev. Aga kuna laps liikus kenasti ja kiiresti edasi, siis hirmu ei tekkinud. Otsustasin minna käpuli ja tagumiku püsti tõsta, aitab veel emakal avaneda. Vett muudkui tuli ja järjest rohelisemat :S Pressid olid sedasorti, mis tuli üle elada. Tasapisi tegevus intensiivistus ja mees soovitas püstipoole tulla, sest lapse pea juba paistab kenasti, kehaasend mul aga töötas gravitatsioonile vastu. Tulingi rohkem püsti (küll see oli raske!) ja uuuuuuutasin-puristasin presside ajal, millel olid nüüd suuremad vahed ja suurem jõud. Mees jälgis taskulambi valgel olukorda ja raporteeris asjade käigust. Algul läks pea tagasi mitu korda, aga see oligi hea, sest venitas tasapisi. Täitsa isegi õnnestus presse kontrollida, mitte kaasa pressida (vist?), sest pea oli suht selge ja tundsin kui pool pead oli väljas ja tagasi enam ei läinudki. See oli hea tunne, selline kindel. Ja siis ütles mees, et nüüd on pea väljas ja kohe tuleb keha järgi järgmise pressiga. Aga see oligi minu arust üks ja seesama pikk ja „lainetav“ press, kui kogu laps sündiski, mees pani käed alla :) Võtsin lapse sülle ja vaatasin, et nabanöör on vist viimase keeramise käigus lõdvalt ümber kaela saanud, tihedalt polnud kuskilt. Esimene tunne oli teda kätel hoides, et ta süda taob nii kõvasti! Lapsuke oli ka paksult lootevõidega koos ja hoogsast kakamisest üsna rohekas. Ilusti hingas, ei karjunud, kägises niisama J Muide, viimane veteports oli tumepruun ollus, täiesti läbipaistmatu. Varsti keerasin lapse rätiku sisse, meil jahe elamine, endal olid muidugi hirmsad külmavärinad ka. Kutsusime lapsed enda juurde titat vaatama ja mees käis kella vaatamas - 21.19 oli. Lapsuke tegi silmad lahti ja uuris meid muigel näoga. Siis tuligi hakata ka platsentaga ja nabaga tegelema. Platsenta sündiski u 10-15 min pärast, ilus suur ja terve kausitäis. Nabanöör oli võimas, nagu köis, niidiga ei saanud algul me algajatena hakkama, panime haiglaklambri, mis eelmisest lapsest kodus olemas oli ( järgmisel hommikul panin niidiga ikka, sest klamber tegi kõhule vorbid). Kolisime tasapisi oma tuppa voodisse, imetasin ja varsti riietasime tita. Suured lapsed läksid magama, me veel toimetasime. Võtsin arnicat. Jõin raudrohuteed, neelasin tükikese platsentat, jõin granaatõunamahla. Verd tuli üllatavalt vähe, isegi pea ei käinud ringi. Helistasime sõpradele-sugulastele ja ka haiglasse teatasime. Haiglast öeldi, et paar tundi jälgige olukorda, helistage järgmisel päeval arstile. Kella vaadates selgus, et paar tundi ongi juba märkamatult toimetades möödunud. Lapsed olid juba varem köögis stritslit söönud, me mehega nüüd sõime pidupäeva puhul voodil istudes koos ja vahetasime muljeid J Pärast keskööd käisin dushi all veel ja uurisime lahkliha, mis tundus olevat terve. Haiglasünnituste käigus oli mind enne lõigatud ja rebenenud olin ka edasi kõvasti. Seekord oli üks koht natuke kipitav ja järgmisel õhtul vaatasime uuesti, kui suurem paistetus möödas - tundus, et vist üks pisike rebend on (me küll õmblustega kõvasti tegelenud, aga lahtist rebendit pole kumbki näinud, seepärast ei oska kommenteerida suurust vm) - sellel lasen ise ära paraneda ilma õmblemata. Igatahes pole see haavake ühegi õmblusega võrreldav. (Ja ma olen korduvalt saanud diagnoosiks erinevate arstide poolt „kõrge venimatu lahkliha“ J)

 

Kordagi ei tekkinud mul vajadust vee järele, isegi dushi alla ei tahtnud minna. Kordagi ei tekkinud hirmu või kahtlust või soovi kodunt lahkuda. Olin nagu omaette maailmas, vaikses palvemeeles ja vaatasin natuke nagu kõrvalt, et keha töötab... Ja ei ole nüüd sellist uhkust, et oleks nagu julustükiga hakkama saanud, vaid lihtsalt tänulikkus.

 

Tee kodus sünnitamiseni oli minu jaoks pikk. Tutvusringkonnas on palju tuttavaid, kes kodus sünnitanud on, see pole mulle tundunud miski imeasja või veidrusena, kuid endal valmisolekut polnud ka. Esimese sünnituse ajal haigals kogetust üle saamine võttis aastakese... Teist last tahtsin sünnitada kodus, ent hirm sai võitu ja sünnitegevuse alguses puhkenud rohelise vee tõttu pöördusime haiglasse, kus oli kiire ja kerge aktiivsünnitus, mis paraku lõppes taaskod „väikse lahklihalõikega“. Tagantjärele tean, et me kumbki polnud mehega veel valmis koju jääma. Kolmandat last soovidest teadsin algusest peale, et seekord ma sünnitan kodus. Või tuli see sellest, et ma aastate eest olin ise öeldnud, et teist last veel ei julgeks kodus sünnitada, aga kolmanda võiks? Või siis - teise lapse sünnil küsis lastearst, et kaua sünnitus kestis ja saades vastuseks, et 3 t ja 40 min, teatas, et järgmise sünnitate kodus!

Seekord sai minu jaoks asi „selgeks“ ühe vana regilaulu kaudu, mille Munukste kontserdiks ära pidin õppima. See oli augustis 2007. Tõeline „ahaaa!“ efekt. Laulus kirjeldati sünnitust, kogu oma lihtsuses ja ehtsuses. Jagasin oma avastust ka Meeliga ja tallegi avaldas see vana sõnum muljet J Teiseks faktoriks, mis mind koju jääma julgustas oli see, et kahel kevadel olen olnud oma lammaste poegimise juures, mõnikord pidanud ka abistama. See on teinud sünniprotsessi nii loomulikuks ja enesestmõistetavaks.

Seekord suhtlesin ma teadlikult sünnituse teemadel ainult nende inimestega, kes kodussünnitamise poolt on. Meeliga põhiliselt, kellega ikka pinnalekerkinud asju arutasime, aga tema kaudu oli toeks ka Kristiina. Meeli ise sünnitas minust 3 kuud varem Hildegardi ja suurema osa ajas piisas lihtsalt teadmisest, et ta samas olukorras J Suuremad arutlused olimegi ehk mu eelmise raseduse ajal maha pidanud juba. Veel mõned inimesed olid „teeviitadeks“ sellel teel, osa ise seda teadmatagi. Lihtsalt oli selline teadmine, et kahtlejate ja kartjatega pole vaja sellest rääkida. Oli hea kindel tunne, kordagi ei tekkinud mõtet haiglasünnitse kohta. Ka arst, kelle jälgimise all raseduse ajal olin, sai mu plaanist kuulda, kui teatas, et neil sünnitusosakonnas remont jne. Ta ei suhtunud sugugi halvasti, andis hoopis lühima „sünnitamise õpetuse“, mis koosnes kahest punktist: 1. Karta ei tohi. 2. Tuleb meeles pidada, et laps on sündides libe. Raseduse lõpupoole said kojujäämise plaanist teada ka veel mõned inimesed, kes lubasid palvetades toeks olla.

 

Üheks suurimaks katsumuseks oli see, et lapsuke avastati uh-s 38. nädalal tuharseisus olevat. Palusime ja rääkisime, mudisin punkti väikesel varbal ja võtsin pulsatillat ning ta pööraski pea alla! Ja muidugi pidin tegema eetavalmistusi eelkõige vaimsel tasandil - iga väike kahtlusetera ja hirmupojake tuli mul vastu võtta ja lahti harutada ning siis ära enda juurest saata. Lugesin palju häid raamatuid ja sünnituslugusid, vaatasin internetist videosid. Viimasel nädalal enne sünnitust pidin lahendama enda sees praktilist laadi hirmud, nagu – mis saab, kui laps ei hakka hingama, kui platsenta ei sünni, kui tekib verejooks või kas me jääme ikka ellu jne. Olin öösiti üleval ja mõtsiklesin, jõudsin ikka samasse punkti – mina ei ole see, kes elu annab! See on Jumala töö. Mul tuleb ainult Teda usaldada.

 

Aga miks siis ikkagi kodus? Mis olid mu motiivid? Alguses üsna enesekesksed – ma ei tahtnud mingit sekkumist. Ei tahtnud kusagile minna kodust talvisel ajal, lapsi kuskile organiseerida. Ei tahtnud, et see väärtuslik aeg sünnituse algusest, mis muidu on võimalik kulutada kohanemiseks valudega, et see kuluks sahmimisele ja autosõidule. See, et lapsel on kodus parim viis ilmale tulekuks, oli niigi selge. Hämaras ja soojas, otse oma vanemate rüppe, oma vanemate õdede silme all. Siis mõtlesin veel sellele, et suurematel lastele võiks olla hea mälestus sünnitamisest, mitte see kogemus, et asi ohtlik ja tuleb minna haiglasse. Igas õhtupalves nad palvetasid sünnituse pärast ja tita pärast, et kõik korda läheks ja haiglasse minema ei peaks. Nende palvet võeti kuulda.

 

Arsti juurde läheme reedel pabereid korda ajama. Kodused kaalud nii ebatäpsed,et pole andmeid võtta, pakun kaaluks silma järgi u 3500g ja 4000g vahel J. Nüüd seame end tasapisi „titerütmi“ ja kohaneme. Suured õed on väga rõõmsad, viiene tahab kogu aeg aidata ja toimetada, kahepoolene käis esimesel päeval korrutamas, et „titat tema tahiski ju“.

 

 

Tagasi avalehele