image
image
Karli kodussünd

Raseduse algul olin mures, et kas tõesti tuleb mul ühel päeval haiglasse sünnitama minna, oma mõnusast pesast ärevasse ja sagivasse võõrasse keskkonda. Aga siis ühel ööl turgatas mulle pähe tohutult kergendav mõte, et miks mitte omas kodus sünnitada. Nii saigi kodussünnituse aktiivringiga ühendust võetud ning ennast igatmoodi selleks tähtsaks sündmuseks ette valmistama hakatud. Esmarasedana oli see minu jaoks põnev ning peamiselt uudishimu, soov oma lapsega koostööd teha, omas keskkonnas sünnitada ning aktiivringi toetus olid need tegurid, mis mind koduse sünnituse valima panid.

Samas oli mul haiglas ka tasuline ämmaemand võetud ning sünnitusplaangi tehtud, kuid haigla tohutud reeglid, kitsendused ja piirangud ning hirmuõhkkond, et kui midagi juhtub...- need tegurid panid mind palvetama ja loodusest abi otsima, et me ei peaks haiglasse minema.

41-l rasedusnädalal tärkas tõsine pesapunumisinstinkt ning koristasin ja sättisin juba tõsise plaaniga kodus kõike paika. 28 augusti öösel magasin väga kosutavalt ning pisike oli terve päeva vagusi, 29 augustil kella kahe paiku päeval hakkas limakork eralduma ning tundsin sellest suurt kergendust, et sünnitus ei ole ehk enam kaugel. Kuskil kella 22 ajal hakkasid tuhude moodi asjad ning kell 23 lõi kõhu lahti. Kirjutasin 30 augusti ööl üles kellaajaliselt, mis minuga toimub. Terve öö vältasid 2-4 minutliliste vahedega tuhud. Kella ühe paiku öösel helistasin Kristiinale, et teda hoiatada. Ja enam ei suutnud ma voodis istuli olla, pidin tuhu ajal saama liikuda ning kätega oma puusasid võdistada. Siis tuli naljakas tunne, et nüüd ütlen mehele, et läheb asjaks nagu paljudes kodussünnituslugudes, mida ma terve raseduse vältel piltlikult öeldes ribadeks lugesin. Kuna ka mees oli hästi ette valmistunud (ka temale oli see esmakordne sündmus), siis jäime suhteliselt rahulikuks, liiatigi uskusin miskipärast, et mul võib mitu öö-päeva aega minnaJ. Siis hakkas mees basseini vett keetma ja viima, aga leidsime, et me jäämegi seda täis tassima ja et mul ei olegi sellist tunnet, et tahaks vette sünnitada. Siis tegime basseini veest tühjaks ning peale kella kahte öösel hakkasime mehega Pingviinipoeg Lolo seiklusi vaatama ja olime muidu muhedad ja ootusärevad. Kella kolmest viieni öösel tegelesin oma mõtete korrastamisega ning kujutlesin, et avanen nagu lilleõis, mees läks selleks ajaks taas magama. Tibu liigutas ennast kenasti kõhus.

Hommikul kell viis läks asi intensiivsemaks, oli tunne nagu kõht tõstaks emakakaela servi üles. Kella kuuest läksin vanni, et leevendust saada. Kuuma- ja külmavärinad ning ajas higistama ja oksendama. Kell pool seitse hommikul helistasin Riinule, et ta hakkaks sõitma.

Sellest hetkest kui Riinu kutsusin, ei kirjutanud ma enam midagi üles vaid tatsasin toast tuppa, et saada vähegi leevendust. Olin osanud Riinu õigel ajal kutsuda, sest olin oma tuhude valu eest hakanud põgenema ning tuhud olid justkui pikemaks hakanud venima, aga ka valusamaks läinud. Riinu tulek esialgu nagu pidurdas protsessi aga tema realistlik suhtumine ja minuga rääkimine andsid mulle julguse minna valu sisse. Siis tegi Riinu mulle jalatalla tsoonimasaazi. See aktiveeris õigeid kanaleid ja asi tõesti intensiivistus. Olin peagi asjas nii sees, et ei tulnud Kristiinale meelde helistadagi. Siis Riinu tegi ettepaneku talle helistada ja mulle nagu unes tuli meelde ja olin nõus.

Edasine on kõik kui mingis teises dimensioonis, olin oma pisikesega mingis müstilises üheduses, tegime koostööd. Olin enamus ajast silmad kinni, nii tunnetasin kõige paremini oma keha ja tibu koostööd. Kui vajasin puhkust, siis palusin kas mõttes või kõval häälel oma pisikest, et ta lubaks mul puhata ja seda ta ka tegi. Mida lõpupoole sünnitus jõudis, seda enam jäid kummitama kaks mõtet- mul võib veel väga kaua aega minna, ma pean oma jõudu oskama säästa ja kasutada ning teine mõte- kohe varsti näen oma pisikest, keda ma juba nii väga igatsesin näha. Kirjeldamatult palju jõudu ja tuge oli mul oma mehest, Kristiinast ja Riinust. Tean nüüd kindlalt, et ilma nendeta ei oleks ma kodus suutnud sünnitada või siis ikkagi millalgi haiglasse pöördunud. Mingil hetkel tekkis mul tõsine allaandmissoov, olin isegi kade nende naiste peale, kes saavad haiglas epiduraali J. Siis aga kutsusin ennast korrale ja leidsin, et alati on ju hea lihtsama vastupanu teed minna, aga ma ei olnud pisikesega sellist asja kokku leppinud ning see otsus oma füüsilise valuga ise toime tulla andis uut jõudu ning ka selge ürgse tunde, et peale minu ei saa sünnitust mitte keegi lõpule viia ja et ära ma ikka ei sure.

Mis mulle kõige raskem sünnituse juures oli, oli alaselja ülitundlikkus. Ma isegi ei kannatanud kui tugiisik seljale peale puhus ning kui keegi kasvõi korraks oma käed minu puusadelt võttis, siis see ajas mind lausa kurjaks, sest mul oli jube tugev pooleksminemise tunne. Lõpus oli ka raske presse tagasi hoida, aga asendivalikud leevendasid ja aitasid tohutult.

Aga üks press sai minust siiski võitu, mille peale ma kohkusin, et ega ma pisikesele haiget teinud, aga koos tugiisikuga sain edasi lapsekest hingata ning siis pisike andis mulle aega veel jõudu koguda, sest arvestasin, et läheb veel aega kui ta pea välja tuleb. Aga siis tuli tibu suisa ühe hetkega täielikult välja ja mul ei olnud ühtegi rebendit. Küll aga oli pisike kakanud lootevette arvatavasti siis kui ma ei suutnud ühte pressi üle hingata, aga minu ja tibu koostöö oli täiuslik, nii et ta tuli koos looteveega.

Platsenta sündis kuskil 40 minuti pärast ja oli täiesti terve.

See oli ülivõimas kogemus ja kuigi oli väga-väga raske (just füüsiliselt), siis tundsin et haiglas oleks minu jaoks miljon korda hullem olnud. Ja pisike oli sündides ilusa roosa nahaga ning niivõrd kaunis, et ma olin alguses lausa šokis sellisest võrratust sünnist .

Minu jaoks oli haruldane, et mu mõtted olid kristallselged (raseduse ajal kujutasin ette, et olen sünnitusel meeltesegaduses ning ei suuda oma mõtteid-tundeid kontrollida ega juhtida), aga oli vastupidi hoopis ja mingi seletamatu vaimujõu kohalolu oli ka tuntav.

Kokkuvõttes võib öelda, et pisikesed kõhutitad on hiiglama targad ning nad armastavad oma vanemaid jäägitult ega taha neile halba. Vaid koostöös oma beebi, mehe ja kindlasti pädeva tugiisiku või ämmaemandaga on võimalik saavutada täiuslik tippsündmus oma elus, ükskõik siis kas sünnitades kodus või haiglas. Aga haiglas on see häda, et seal on palju segavaid reegleid ja kõrvalisi sekkumisi, mistõttu on ju väga raske iseendale ja beebile ja koostööle keskenduda. Seetõttu leian, et vaid tugevad naised saavad haiglas sünnitada J!

 

 

Tagasi avalehele