image
image
Ekke sünd

Oma teist last ootama jäädes kodus sünnitamise mõtet küll ei olnud. See mõte hakkas idanema raseduse keskel ja suuresti seetõttu, et sõbranna, kes ise hiljuti oma teise lapse kodus ilmale tõi, soovitas sünnitoetajaga ühendust võtta, et sünnituse suhtes häid mõtteid ja kindlust juurde saada. Aga kui juba sünnitoetajaga ühendust oli võetud, hakkas mõte iseenesest edasi liikuma. Kõige suurema tõuke oma mõtteivale sain Metsamoori perepargis esmakordselt toimunud titeootajate laagris, mis viis mind kokku veel teisegi sünnitoetajaga ja ämmaemandaga, kes käis lõpuks ka meil kodus sünnitamisel abis. Umbes kolm nädalat enne tähtaega sain ma teada, et tita pea on fikseerunud. Sealt alates hakkasime tasakesi tema tulemist ootama. Keha andis vahepeal kõiksuguseid märke peatselt toimuva sünnituse kohta. Teine rasedus oli ikka nii erinev esimesest! Tõtt öelda nauditavamgi, sest teadsin ja oskasin oma keha rohkem tunnetada ja kuulata. Esimene laps sündis paar nädalat enne tähtaega ja see oli meie jaoks üsna ootamatu, seekord aga oli aega küpseda nii kehal kui mõttel.

Läks niiviisi, et tita sünni tähtaja päeval jõudsin veel korralisele arstivisiidile. Sealt lahkusin ma kindla teadmisega, et kohe-kohe läheb lahti – arst ütles, et emakakael on täiesti lamendunud ja natukene avanenud. Sõitsime siis mehega ootusärevuses koju. Mees hakkas ahjusid tasakesi kütma, mina aga helistasin oma ämmaemandale, kes lubas meile appi tulla, ja läksin pikale jalutuskäigule, sest pakitsus ja tunne, et midagi hakkab toimuma, olid täiesti olemas. Ämmakas lubas kohvri autosse viia ja masina ära tankida. Tegelikult saime niiviisi õhtuni välja oodata, ilma et midagi toimuks. Öösel hakkas limakork eemalduma ja õrnad valud käima, olid teised päris korrapärased ja viimane neist, mida mäletan, ei lubanud enam pikali olla, vaid pidin end käpuli keerama. Järgmine asi, mida ma mäletan, oli hommik ja poja, kes emme-issi juurde voodisse ronis. Järelikult jõudsin uut valu oodates magama jääda ja need olid sootuks vaibunud. Nägin, et ämmaemand oli mulle mureliku sõnumi saatnud, et kuidas mul läheb. Ta arvas, et küllap saab ikka öösel meile sõita.

Saingi veel ühe päeva rahulikult mööda saata. Kui ma õhtul kella kümne paiku voodisse läksin, sain vaevalt külje maha panna, kui pidin üles kargama – kohe tuli üks tuhu, intensiivsem kui eelmisel ööl. Võtsin siis huvi pärast kella ligi ja jäin põnevusega ootama, mis juhtuma hakkab. Terve tunni sain rahulikult 12 minutise vahega tuhusid jälgida, siis otsustasin ämmaemandale helistada, et hakaku tulema. Elab ta ju meist pooleteise tunni autosõidu kaugusel. Vahepeal olin mehe meeled ka ärevaks teinud ning ta läks sauna ja pliidi alla tuld tegema. Meie plaan oli vette sünnitada, tegutsemist tõotas päris palju tulla, sest majas ei ole vett ja nii pidime kõik vee saunas ja pliidi peal soojendama. Minu tuhude vaheajad oli just parajalt pikad, et sain teha ettevalmistusi intensiivsemaks sünnituse perioodiks. Tegin endale nõmmliivateed ja kannutäie kanget raudrohuteed sünnituse lõppu ootama. Sättisime oma peaaegu valmis rehetuppa sünnitusbasseini paika, ma tõin kõikvõimalikud vajalikud asjad sinna kokku ja tegin endale vanni äärde pesa. See oli üks ütlemata hea sünnitusbassein, täispuhutav ja mõnusate laiade servadega, kus oli hea lösutada ja puhata. Ei kujuta ettegi, et oleksime vettesünnituse tarbeks hoopistükis suure vihmaveetünni muretsenud, mis meil esialgu plaanis oli. Siis tegin kööki suure kannutäie sidrunivett, pistsin terad keele alla ja läksin seadsin end pessa. Mees askeldas veeämbritega. Kujutage ise ette, kui palju on rassimist, et ämbritega peaaegu täita 300 liitrine vann! Toas oli suurest vee soojendamisest juba pea 26 kraadi sooja. Ja veel hulk füüsilist pingutust, nii et mees kooris endalt särgi seljast. Puistasime veel vette 2 kg meresoola. Valgust tuppa andis vaid aknaäärele kinnitatud ja vastu seina suunatud laualamp. Ma imestasin enda üle, et nautisin järjest tugevnevaid tuhusid. Ja mõtlesin, kuivõrd hea on ikka kodus olla! Ka mees tõdes, et ei tahaks kusagile sõita. Sel hetkel ei kimbutanud mind mitte ükski hirm ja ma tundsin end nii vabalt. Mõtlesin häälikute peale, mis peaksid tuhude ajal minust välja tulema. Naljakas, et mitte ükski uuu ega aaa polnud hea ja et kõige mõnusam oli hoopis laulu ümiseda! Proovisin kõiksuguseid asendeid, kuidas end kõige paremini tunda, aga minu jaoks oli vaid üks – põlvili, käed toetavad jalgade vahel põrandale ja kõigutasin end käte peal edasi-tagasi. Nagu esimese lapsega, nii oli ka seekord, et mida aeg edasi, seda ebaregulaarsemaks minu meelest valud läksid. Kella mul küll mahti vaadata ei olnud, ent mõni valu kestis palju kauem kui teine ja mõni paus jällegi oli pikem, teine lühem. Ühe pikema pausi ajal tekkis mul isegi mõte, et äkki polegi see kõik jälle tõeline, nagu eelmisel ööl. Pauside vahepeal oleks hirmsasti tahtnud tukastada, aga igat moodi oli ebamugav olla, nii et see jäi ainult unistuseks.

Kell oli pool kaks öösel ning ma olin kolm ja pool tundi valutanud, kui ämmaemand meile jõudis. Vesi oli vahepeal valmis saanud, just õigeks ajaks, varem ei tekkinudki tahtmist sinna ronida. Oi kui hea oli! Toetasin pea basseini servale ja oli tunne, et nüüd võiks küll magama jääda. Sünnitegevus aga hakkas üsna kiiresti tempot juurde võtma. Iga tuhu ajal püüdsin ennast vabaks lasta, kuigi vahepeal tundus see ilmraske, ja tuletasin meelde sünnitoetaja sõnu, et usalda enda keha ja titat. Nüüd hakkasid uuu-häälikud iseenesest minu seest tulema, see isegi üllatas mind, sest ma tõesti ei teinud ise mitte midagi selleks. Ja lõpuks, kui valud eriti intensiivseks läksid, muutusid uu-d aa-deks,. Olin enne sünnitust mõnest kodusünnituse loost lugenud ja oma ämmaemanda käest kuulnud huultega puristamisest, et see aitab alt kõike lõdvestada. Aga ma polnud end kuidagi selleks eelnevalt ette valmistanud. See puristamine tuli ise, täpselt nagu hääledki. See vist ongi siis see tunne, kui lased instinktidel oma keha juhtida. Üsna avanemise lõpufaasis ma vist ütlesin, et jube valus on. Ämmaemand ja mees silitasid mu selga ja õlgu. Mingil hetkel hakkasin ma vannis olles hirmsat moodi värisema ja vappuma. Ma ei tea, millest see oli (ämmakas arvas, et sisemised pinged), aga ma ei suutnud seda kuidagi kontrollida. Ämmaemand andis mulle mingisuguse tera keele alla, mis tõmbas värinaid väheks ajaks tagasi, aga siis hakkasid uue hooga. Lahti neist värinatest sain alles üsna presside eel, täpselt ei mäleta. Ühel hetkel küsis ämmakas, kas ma tahaksin, et ta mu avatust katsuks. Olin päri, aga polnud kindel, et suudan end sobivasse asendisse sättida. Ega ta midagi teada ei saanudki (vaid nii palju, et tita on veel kaugel), sest see kutsus esile uue üsna intensiivse tuhu. Ühel hetkel tundsin midagi sooja jalgade vahel – osa lootevett tuli ära. Ja siis läksid valud eriti ägedaks ning ma muudkui aa-tasin ja puristasin.

Ämmaemand pani väljapoole basseini ühe lambikese põlema, mis kumas läbi läbipaistva basseini vette ja tegi selle nii hubaseks. Presside lähenedes tegi ta mu mehele ettepaneku, et ta võiks ka vette tulla mind toetama. Küll mul oli hea meel selle üle, et mees tuligi! Kui pressid algasid, soovitas ämmakas mul käpuli asendist mehe sülle istuda. Asendi muutus oli tõeliselt vaevaline ja olin alguses kindel, et ei saa sellega hakkama. Ent pärast oli hea. Mees hoidis minust kinni ja toetas mind. Esimese sünnituse juures olid pressid kõige keerulisem osa mu jaoks, tundub, et sellesse faasi oli mul mingi hirm jäänud. Mõtlesin, et kas ma ikka olen piisavalt avatud, et tohin pressida ning pressid tundusid valusad ja intensiivsed. Korra pani mu mees oma käe mulle kõhu peale ja minu spontaanne reaktsiooni oli, et ära ainult jumala pärast vajuta (esimese lapse sünnil surus arst oma küünarnukiga mu kõhule, et tita välja tuleks). Mitu pressi ei tulnud tita välja, kuigi ta pea paistis. Siis tuli ühe pressiga pool pead. Tahtsin peale pressi lõppemist edasi pressida, aga ämmaemand ütles, et lõdvestuksin ja et las tita teeb endale tasakesi ruumi. Vahe järgmise pressini tundus nii pikk ja rebimistunne väga valus. Järgmise pressiga tuli pea välja. Tundsin, kuidas tita end mu sees liigutas. Järgmise pressiga ei juhtunud midagi ja ämmakas ütles, et talle tundub, nagu ei teaks laps, mis suunas end keerata. Ent uue pressiga tita sündiski! Ämmaemand libistas ta vaikselt veest välja ja tõstis mu rinnale. Selline väike natuke sinine vääks, alguses ei teinud ta häält, nii et tal tuli lootevett suust ja ninast välja tõmmata. Kui suur oli õndsusetunne ja minu hämming selle tita üle! Nutt ja naer tikkusid korraga suule. Ma sünnitasin oma lapse kodus, ma istun oma mehe kaisus ja mul on nii hea olla! Kell oli 2.52.

Ämmaemand pani titale rätiku ümber, aga võttis selle varsti uuesti ära, sest see sai täiesti märjaks ja pealegi oli toas väga soe. Kümnekonna minuti pärast tahtsin ma veest välja minna. Saime endale rätid ümber sooja hoidma. Ämmakas sikutas kergelt nabanöörist ja ütles, et talle tundub, et platsenta on lahti. Natuke kaasa pressimist ja tuligi välja. Ja mina olin terve, vaid tilluke kriim. Nabanöör lõpetas üsna ruttu tuksumise. Ämmaemand sidus selle linase nööriga kinni ja mees lõikas läbi. Uurisime siis lõpuks, et kes meile sündis. Poja! Panin tita rinnale ja ta haaras sellest kohe täiesti õigesti. Ka see oli uus kogemus mu jaoks, sest esimese lapse korralikult rinnast söömise õpetamine võttis ikka aega. Tunnikese pärast käisin saunas ämmaka järelevalve all pesemas ja Ekke oli issiga nii kaua toas. Lõpuks saime titaga koos voodisse pugeda.

Natuke pani mind kodusünnituse puhul muretsema vanem, pea kaheaastane poja – et kuidas kõik laabub temaga sünnitamise ajal. Ent olukord mängis end ilusasti kätte. Sünnitus langes täpselt poja öötudu ajale. Kui me peale sünnitust voodisse pugesime ja tita nutma hakkas, oli vanem poeg krapsti voodis püsti ja hakkas ka nutma. Issi läks siis temaga kõrvaltuppa magama, hommikul on ju lihtsam venna tulekut seletada. Hommikul tulid nad koos emmet ja titat tervitama. Ka ämmaemand, kes meile ööks jäi, oli üles ärganud. Sõime hommikust, ämmakas vaatas mind veel üle, kirjutas sünniloo ja hakkas siis minekule sättima, lubades paari päeva pärast meid taas vaatama tulla.

Vaatan siin oma tarkade silmadega titat ja mõtlen, kui ilusaid kogemusi võib elu pakkuda! Käisin sünnitusejärgsel hommikul rehetoas ja vaatasin sünnitusbasseini – see tundus nii maagiline olevat, nagu kogu tuba, mis sai justkui uue hinge. Ja mina oleksin justkui uue hinge saanud. Mitu päeva tagantjärele oli helesinine ja õnnis tunne. Olen südamest tänulik oma ämmaemandale ning sünnitoetajatele, kes aitasid mind hirmudest üle olla ja ennast usaldama õppida. Minus on ääretu tänutunne oma tita ja mehe vastu, et kõik kulges kõige ilusamal viisil – ma sain rahulikult kodus vette sünnitada ning kogeda turvatunnet ja armastust enda sees ja ümber! Mulle on justkui antud uus võimalus olla, jagada ja anda, tajuda hingerahu, armastuse ehedust ja kõige kallimaid inimesi enda ümber.

 

 

Annika

 

 

Tagasi avalehele