image
image
Kadri -Ann'i sünd ja ootus

Ootus

Minu rasedus oli meile mõlemale väike üllatus. Mina vaikselt lootsin ning eks ka mees salamisi soovis, kuid rääkis ikka, et enne tuleks majanduslikult ennast rohkem kindlustada. Oleme ju nii noored. Tal oli ju tegelikult ka õigus, sest elasime mehe vanemate juures, aga kuna me ära kuidagi rasedust ei hoidnud, leidis beebi ilmselt, et me oleme tublid noored ja saame väga hästi hakkama. Nii ta ühel jaanuariööl meie juurde tee leidis.

Rasedus kulges ootuspäraselt. Alguses kimbutasid mind hommikused iiveldushood, kuid kuna ma tööl ei käinud, sain rahulikult puhata ning mees hoolitses mu eest hästi, tegi enne tööleminekut hommikusöögi voodi kõrvale valmis, et mul ärgates kohe midagi ampsata oleks J Nii me vaikselt paisusime ja harjusime mõttega, et meist saab nüüd perekond.

Plaan oma laps kodus sünnitada oli tegelikult juba enne rasedust olemas. Lugesin paljusid sünnituslugusid, seal hulgas kodussynnitus.ee lehel olevaid ning vaikselt hakkaski mõte idanema. Tundusid need lood nii loomulikud ja puhtad kõigest kõrvalisest. Paar korda üritasin ka mehele seda mõtet maha müüa, kuid alguses oli vastuseis tugev. Beebid sünnivad ju ikka haiglas. Hirm ning teadmatus sellise suure sündmuse ees ei lubanud alguses seda mõtet isegi kaalumisele võtta. Vaikselt suutsin siiski erinevaid artikleid ja lugusid saates ta natuke ka sellele võimalusele mõtlema panna, et kui me beebi sünniks oma kodu saame, jäämegi sinna sünnitama. Käisime ka Sternumis ning ta isegi tegi karja rasedatega kõiki beebi tulekuks ettevalmistavaid harjutusi kaasa J Raseduse lõpus oli ta juba päris asjalik, teadis, mis kuidas käib ja milleks vajalik on. 1. septembril kolisimegi oma pessa ning roheline tee koju jäämiseks oli olemas.

Sünnitoetajaga kohtusime kodusünnitajate kokkutulekul, kus üks kodus sünnitanud naine mulle teda ning ka nende beebi vastu võtnud ämmaemandat soovitas. Varsti saimegi nende mõlemaga kokku ning saime kõik neljakesi lähemalt tuttavaks. Kartsin alguses natuke, sest nemad on nii rahulikud ja tasakaalukad inimesed, mina mehega sellised tormakad ja kohati riiakad kui küsimus on oma õiguste taganõudmises :P Aga meil sujus päris hästi. Ilmselt kartsid ka nemad, et meiega võib probleeme tekkida, hakkame vastu vaidlema või midagi, aga kui inimesed teavad, mida nad teevad ja oskavad seda ka põhjendada ning seletada, olen alati vastu vaidlemata käsku täitnud :D

Rasedus oli ilusasti kulgenud, ootasime vaikselt beebi sündi ning natuke ka kartsime. Eks selle pisikese hirmu tõttu tegelesin ka enda ettevalmistamisega põhjalikumalt. Tahtsin olla kindel, et kõik sujub ja saan rahulikult valmistuda emaks saamiseks. Ei tahtnud viimasel hetkel tegeleda mingite takistustega ega maadlema bürokraatiaga. Uurisin põhjalikult, millised on minu õigused ja kuidas täpselt käib Eesti (banaani)Vabariigis isikukoodi väljastamine, otsisin infot vaktsiinide ning nende toimete ja kõrvaltoimete kohta. Otsisin ka vanni sünnitamiseks, sest kuidagi üksteisest möödarääkimise tulemusena oli see vann, milles mina sünnitama pidin, ühele teisele emmele ja beebile läinud. Õnneks leidsime pere, kellel just üks korralik, spetsiaalselt sünnitamiseks mõeldud bassein laenutamiseks üle oli. Nende pisitütar oli samuti seal sündinud. Pusisime kodus selle täis ning tõime ka suure presendi põrandale vee eest kaitseks. Otsisin välja ka hunniku vanu rätikuid ja paar hästi pehmet beebi jaoks. Kõik oli pisikese ilmaime tulekuks valmis.

 

 

Sünd

30. septembri hommikul umbes 7:00, 3 päeva enne esimest tähtaega, mõnulesin voodis, silitasin meest äratuseks ning olin täiesti kindel, et beebi veel tulema ei hakka. Päevade järgi oli ju tähtaeg alles 6. oktoober ning mingit tunnet ju veel ei olnud. Mees läks hommikust tualetti tegema, kui tundsin alakõhus mingit väikest valu, kuulsin prõksu ning tundsin, et miski nagu hakkas voolama. Haarasin ruttu majapidamispaberist tüki ning jooksin vannituppa. Mees valmistus just du__i alla minekuks ning uuris, mis lahti. Teatasin talle, et veed tulid. Ta vaatas mulle naeratades otsa ning uuris, kas jõuab tööl ruttu ära käia ja ülesanded üle anda. Lubasin, sest valusid veel ei olnud. Saatsin ka ämmaemandale ning sünnitoetajale sõnumi. Ronisin veel voodisse, sest kõik ju räägivad, et kui valusid veel ei ole, tuleb kindlasti puhata. No ei tulnud und. Õrnad valud käisid ning otsustasin hoopis du__i all ära käia. Mees jõudis koju, käis enne veel poest läbi ning tõi süüa. Ei teadnud ju, millal jälle poodi saab. Päev läks kiiresti, käisime veel korra poes, sest mul oli kindlasti mingit tühist asja vaja, ei suuda isegi meenutada, mis see oli. Valud käisid ebaregulaarselt 8-20 minuti tagant, mõned olid õrnad, nagu päevade valu, teised aga tugevamad. Vaikselt veetsime päeva koos, tegime küpsisetorti, lasime vanni vett täis ning suutsime isegi korra tülli minna, mille peale igasugune sünnitegevus päris soiku jäi. Palusime siis koos beebi käest andeks, sest kes siis riidlevate vanemate juurde tulla tahab. Aeg muudkui läks ning hakkas juba pimedaks minema. Helistasin ka sünnitoetajale, et uurida, kas saaksin ise midagi teha, et sünnitus käima läheks. Ta arvas, et võiksin tema juurest läbi tulla ja tera võtta. Sõitsime tema juurde, rääkisime natuke juttu, võtsime terad ja läksime koju tagasi. Tera sisse ei võtnud veel, sest sõidu ajal olid päris korralikud kontraktsioonid. Läksime voodisse pikutama, silitasime üksteist ja tuli suur soov seksida. Saatsin igaks juhuks sünnitoetajale sõnumi ning küsisin järgi, kas ikka tohib. Et ega pole mingit infektsiooniohtu või midagi. Saime loa ning nautisime teineteist veel viimast korda kahekesi J

Peale seda hakkas pihta ka korralikum sünnitegevus. Eritus roosakat lima ja valud olid ebakorrapärased, aga tihedamad ja tugevamad. Umbes 21:30 helistasin ämmaemandale ja sünnitoetajale et nad vaikselt meie juurde ennast sättima hakkaks. Istusime diivanil kaisus hämaras, mees silitas mind ja mina laulsin. Nii oli kuidagi kergem valusid taluda. Kallistasin juba kott-tooli, päris valus oli. Mees tegeles vanni õige temperatuuriga vee saamisega ning iga valu ajal jooksis minu juurde selga masseerima. Hea oli, et ta minu juures oli, kuid puudutusi ma väga ei talunud. Tundsin, kuidas ma iga kontraktsiooniga krampi lähen ja kuidagi lõdvestuda ei suuda. Just siis jõudsid kohale sünnitoetaja ja ämmaemand, vesi sai parajalt soojaks ning sain vanni minna. Soe vesi lõdvestas, sünnitoetaja aitas pinged kehas üles leida ning vabaks lasta. Tundsin enne seda, et ei saa hakkama, et peaksin ju suutma lõdvestuda ja hingata valust üle ja kõik see, millest olin lugenud lugudest. Sünnitoetaja aga aitas võtta üks valu korraga. Tuhu ajal läksin küll krampi, kuid vahepeal suutsin ära lõdvestada ning järgmise ees polnud enam nii suurt hirmu. Mees aitas madalat tooni hoida ja paitas mu nägu, sünnitoetaja silitas selga. Olime juba tükk aega vannis valutanud, ämmaemand küsis vahepeal, kuidas ma tunnen, äkki tahaksin kuivale maale natukeseks, kuid sel hetkel sellist tunnet ei olnud. Küll aga tuli see tunne mõne aja pärast.

Minu mäletamist mööda tuhud regulaarseks ei läinudki, vahepeal oli pikki pause, kus magasime kõik. Ühest küljest oli puhkus hea ja kosutav, kuid peale pikemat puhkust oli tuhu pikem ja tugevam ning ka valusam. Mingist hetkest on mälestused küllaltki hägused. Asenditest sobis kõige paremini käpuli ja kätega diivanile või basseini äärele toetamine, kükkis ei saanud olla, sest reied tahtsid hirmsasti tagant pinges olla ja ei suutnud mina neid lõdvaks lasta. Hääl, mis minust välja tuli, oli meeletu, emakarust oli asi kaugel, 5 emakaru ikka vähemalt. Kui alguses mõtlesin sellele, mis naabrid arvavad või et äkki häirin kedagi, siis varsti ei oleks saanud vähem sellest hoolida. Sünnitoetaja ütles, et võiksin kõhuga vaikselt kaasa suruda, kuid kuna see mingit muutust ei toonud, arvas ämmaemand, et äkki on midagi veel ees. Leidsin, et ta võiks katsuda. See oli kohutavalt valus, kuid teadsin, et on vaja teada, mis toimub, Ämmaemand ütles, et ei saa päris täpselt aru, kas on põieserv ees või pole emakakael veel päris lahti. Oi, kuidas ma siis vihastasin. Enda peale. Mina siin kisendan ja pole isegi täisavatust veel. Tunded olid väga vastandlikud, tundsin, et ei oska sünnitada ja samas mõtlesin vihaga, et mis mõttes ei saa hakkama, peab saama. Ämmaemand arvas, et võiksin natuke ringi liikuda ja siis vanni tagasi minna. Nii ka tegin. Tundus, et sellest oli abi, sest varsti hakkasin ka ise presse tundma ja pressisin hoolega kaasa. Siiani ei mõista, mida räägitakse „lapse välja hingamisest“, sest mina pressisin ikka elu eest ja selline tunne, et kui oleksin hingama jäänud, oleks ilmselt tänase päevani rase edasi :D Igatahes, hiljem ämmaemanda paberi pealt vaatasin, et presside algusest lapse sünnini läks 45 minutit. Selle aja sisse jäi ka hetk, kus ma tundsin, et ma enam ei jõua ja lähen nüüd teise tuppa magama, sünnitagu keegi teine edasi. Sünnitoetajalt sain tera ja järgmise pressiga sellist tunnet enam ei tekkinud. Siiski olid emotsioonid väga seinast seina, nii mõnigi tuhu oli nii valus, et nutt kippus peale, meeleheide vaheldus jõusööstudega, mil tundsin, et ma olen NAINE ja saan hakkama. Rääkisin ka beebiga, et ta andeks annaks mulle, et ma nii väga kardan ja et hirmus valus on, aga me koos saame hakkama, sest ma nii väga ootan ja armastan teda ning et ta on minu keha jaoks loodud ja selle tõttu saame me hakkama ja varsti saame teda süles hoida ja imetleda. Issi kaa kutsus beebit ja julgustas mind. Varsti sain ka beebile pai teha, silitasin tupes tema siidiseid juukseid ja rääkisin temaga. Hirmus valus oli, tundsin kõige tugevamalt kliitori ümbruses venitust ja kergelt põletavat tunnet. Tita pea liikus pressiga välja ja pressi vahepeal jälle sissepoole tagasi, see valmistas mulle meelehärmi, palusin teda, et ta ei läheks tagasi. Ämmaemand ja sünnitoetaja lohutasid, et sinnamaani, kuhu ta juba tulnud oli, tuleb ta järgmise pressiga kindlasti uuesti ja liigub siis vaikselt edasi. Tundus, et olin pressinud juba terve igaviku, iga pressiga ootasin, et äkki nüüd tuleb pea välja, kuid ei, veel mitte. Katsusin, isegi pool pead polnud veel väljas. Väljutusperioodi ajal surusin issi käsi nii, et ta pärast kommenteeris mul olevat looma jõu, pöidlad olid tal sinised. Kuna teda kätest nii kõvasti hoidsin, ei saanud ta ka vaatama minna, kuidas beebi tuleb kuigi ta ütles hiljem, et oleks tahtnud näha.

Kohutavalt valus oli, pressisin kogu jõust ning siis ta tuli. Kõigepealt pea ning siis vist peaaegu kohe ka keha järgi. Tahtsin kohe ringi keerata ja ta enda sülle võtta. Ämmaemand võttis nabanööri kaela ümbert ära, ning saingi ta endale sülle. Ta oli lootevõidega koos ja otsis kohe minu pilku vaikselt. Mees tuli ja tegi mulle ja beebile musi, ta nuttis rõõmust ja tänas mind. See oli nii liigutav. Mul oli ikka valus, kuid see pisike beebi minu süles oli seda kõike väärt. Piilusime ka, kumb meie beebi siis on ning nägime, et tüdruk, mis tüdruk J Kadri-Ann sündis 7:40, 1.oktoobri hommikul.

Varsti tundsin uuesti kõhuvalu, ämmaemand sikutas õrnalt nabanöörist. Kartsin nii väga valu, ütlesin talle, et ta ei sikutaks, nad rääkisid sünnitoetajaga, et vees ei taha platsenta väga kergelt ise tulla, et pean pressima ja ämmaemand õrnalt hoiab nabanööri pinge all lihtsalt. Pressisin korra ja platsenta tuligi. Siis sidus ämmaemand nabanööri kinni ja issi lõikas selle läbi.

Olin väga nõrk, 24 tundi üleval olnud ning rasket tööd teinud. Verekaotust peaaegu ei olnudki, ilmselt tänu jahedale veele. Igatahes, jõud oli täitsa otsas, sünnitoetaja ja mehe abiga sain vannist välja ja teise tuppa voodisse. Olin nii läbi, et ei suutnud kuidagi isegi lapsele rinda pakkuda, sünnitoetaja vaikselt aitas mu rinda lapsele suhu, ma lihtsalt vaatasin pealt. Parema rinnaga asi alguses väga hästi ei õnnestunud, kuid vasakuga sai pisike varsti triki selgeks. Muidugi just siis, kui ta rinda imema hakkas, tuli mul vajadus pissile minna. See oli omaette ooper. Kuigi mul oli ainult üks pisike pinnapealne rebend, oli pissimine põrgulikult valus. Istusin potil, õnneks ulatus du_ivoolik minuni, lasin veel joosta ja üritasin pissida. Kuidagimoodi sain ikka hakkama. Üldse olin igasugusele valule väga tundlik. Kui esmasünnitajad tunnevad harva emakakokkutõmbeid, siis minul olid need päris valulikud ning veel mitu päeva andis emakas imetamise ajal endast märku.

Tudusime paar tundi, mees samal ajal koristas tekkinud segadust, puhastas basseini ja kuivatas põrandaid ning tükeldas platsentat külmutamiseks. Lõpuks sai ka tema siiski magama.

Peale paaritunnist uinakut sõime kiluvõileiba ja tundsin ennast juba täitsa hästi. Mees ütles ka, et näen iga minutiga parem välja. Vaatasime vaheldumisi õndsa näoga üksteist ja beebit. Meist oli saanud perekond J

 

Isikukoodi saamise lugu

Mõttes olin valmistunud vingeks lahinguks Tallinna sünnitusmajadega lapsele isikukoodi saamiseks. Olin uurinud ja puurinud seadusi, teadsin täpselt kõiki tähtaegu ja enda õigusi-kohustust. Läks aga nii, nagu sünnitoetaja ja ämmaemand olid enne sünnitust ennustanud. Need, kes on kõige hullemaks valmis ja nõus kõik pahupidi pöörama, saavad asjaga ilma mingite ebameeldivusteta ühele poole. Tahtsin ju natuke süsteemi murda, et teistel, kes nii raevukad pole, oleks kergem kogu see jant.

Kuna olen Rh(-), lasime beebi nabaväädist võetud verd analüüsida Quattromedi laboris ning tulemus oli positiivne. Rh(+). Selle tõttu leidsin, et peaksin laskma endale teha Anti-D immuunglobuliin süsti. Selleks aga pidin minema haiglasse, sest perearsti kaudu ja apteekidega jändamisel oleks 72h sünnitusest mööda läinud ning peale seda pole süstil enam väga sügavat mõtet.

Ma olin raseduse ajal vahetanud perearsti, sest endine leidis mingi tobeda vabanduse, miks see asi enda kaelast minema veeretada. Igatahes oli uus perearst nõus mulle kirjutama tõendi, et saaksime isikukoodi. Sündimise päeval helistasimegi talle ja ta tuli meile vastu ja tuvastas meie lapse sünni. Sünnitõendi ning lapse veregruppi tunnistava paberiga läksime Pelgulinna sünnitusmajja, kus palusin lapsele isikukoodi, vereproovi võtmist vastsündinute uuringuks ja endale immuunglobuliin süsti. Sünnitusosakonna juhataja paistis küll ilmselgelt häiritud, nähvas midagi 72 tunni kohta, kuid kuna ma teadsin täpselt, mida ma sinna tegema läksin, kuidas need asjad käivad ja mis aja jooksul, ei leidnud ta vist mõtet kaklema hakata. Igatahes saime 20 minutiga kõik asjad tehtud ning isikukood oligi käes. Ei soovinud keegi üle vaadata mind ega last vastu minu tahtmist ja isegi süsti, mis muidu maksab umbes 1000.-, saime tasuta. Ilmselt ilma reesuseprobleemita oleksime sealt isikukoodi kätte saanud ka siis, kui issi üksi oleks läinud. Ka perearst ütles, et Pelgulinnaga haiglaga on tema üks kodussünnitanu ilusti asjad tehtud saanud. Keskhaiglas pidi keerulisem olema see asi, sealt ei saa kunagi ilma, et naine lapsega kohale ei paeks minema.

Isikukoodiga läksime Õnnepaleesse, kus meie pisike beebi sai endale ametlikult nime Kadri-Ann, roosade kaantega sünnitunnistuse ja päris esimese raamatu.

 

 

Tagasi avalehele