image
image
Benita sünd
Ida Ulita

Et alustada algusest, pean kirjutama mõne sõnaga ka oma esimese ja teise kullakese tulekust, et siirduda siis kolmanda juurde. Sest eks ole need kolm sündmust hoolimata oma suurtest erinevustest siiski tugevalt ühendatud. Ühtlasi on esimesed kaks olnud vajalikeks astmeteks kodusünnituse poole. Paar tehnilist märksõna, mis neid kolme ühendab, on vesi ja Arvo Pärt. Kuidas, see selgub loo käigus. Kes tahavad lugeda ainult viimase sünnituse lugu, siirdugu lõigu juurde, mille esimene sõna on „Kolmas“.

Esimene. Ida sündis 2003. aasta marukuumal juulihommikul Fertilitase Nõmme haiglas. Selle sünnituse kohta kirjutasin toona detailse loo perekooli lehele. Lühidalt oli tegemist haiglaseiklusega, mida just lustakaks pidada ei saa. Õrnad valud koos limakorgiga tulid eelmise päeva hommikul, sünnitasin järgmisel hommikul kell 11, oksütotsiin veeni nirisemas, üks arst kõrval karjumas „Lõika, lõika!“ Õnneks oli minu kõrval mu abikaasa ja fantasiline ämmaemand Ingrid, kes koos rahulikult seletasid, et meil on sünnitusplaan, mille kohaselt me tema abi hetkel ei vaja. Mina olin selleks hetkeks võrdlemisi võimetu enda eest seisma, selja taga oli magamata, kuid tohutult ilus öö. Saabusime haiglasse üheksa paiku õhtul. Seda võiks pidada esimeseks veaks – valude vahed võisid olla umbes 5 minutit. Selgelt liiga vara. Ma ei tea enam täpseid kellaaegu, kuid seda tean kindlasti, et ka vanni läksin liiga vara.

Niisiis vesi. Esimese sünnituse kogemus näitas mulle, kuidas suhtuda vannis mõnulemisse. Võttes arvesse tõsiasja, et sünnitus peaks ka kuidagi lapse kättesaamisega kulmineeruma, ei maksa sooja vanni ahvatlusele nii kergelt ja kiiresti anduda. Ma proovisin ära, kuidas see toimib… Vannitoa aken oli terve selle sumeda ja tuulevaikse öö pärani lahti, õhk oli pehme ja soe, küünlad põlesid, vaikselt kõlas Arvo Pärdi „Alinale“. Minu kallis oli ka vannis. Seal me koos tukkusime selle öö mööda. Vahepeal aga saabus haiglasse veel teinegi sünnitaja, kes oma tööga väga hoogsalt hakkama sai ja kogu personali tähelepanu hõivas. Mina ei osanud isikliku võrdlusmomendi ja kogemuse puudumise tõttu oma olukorda adekvaatselt hinnata. Nii selguski päikese tõustes, kui teine sünnitaja oma perega puhkama läks, et mina olin end vannis liiga mõnusalt tundma hakanud – emakas oli väsinud, valud nõrgad ja ise ka unine. Edasi läks üsna klassikaliselt. Vist esmalt katsetasime, kas vete avamine midagi intensiivsemaks muudab. Siis tuli oksütotsiin ja tohutud selga kiirgavad valud. Mäletan oma mehe ja Ingridi pilku mingil hetkel – ma tegin ilmselt juba sellist haledat häält, mida Liivamäe perekoolis kindlasti keelati teha. Igal juhul nägin, et neil on minust hirmus kahju.

Valuvaigisteid ja muud tehnikat minu peal õnneks ei katsetatud. Püüdsin lihtsalt lõpuni vapper olla, vastu pidada, salajasi jõuvarusid rakendada, et oma kätele võtta see, keda nii väga ootasime. Ja sellega, peab tunnistama, sain hakkama. Kuigi mitte vees, nagu olin lootnud, vaid järil oma mehe käte vahel – ei kandnud need jalad enam täiskükki. Ka ei saanud ma sel korral teada, kuidas laps ise tulla oskab – ei mingeid presse enam peale sünteetilise hormooni superdoosi. Niisiis pressisin ise. Imetlen, kui rahulik, tark ja fantastiline tüdruk sellisest katsumusest (sest seda pidi see tallegi olema) välja tuli! Aitäh, Ida, et sa oled mind emaks õpetanud!

Epiloog. Järgmisel hommikul pesi meie palatis sanitar põrandat ja lausus moka otsast, et ta on enne töötanud lasteaias ja tegelenud muusikateraapiaga. Arvo Pärdi „Alinale“ olid nemad kasutanud laste magama panemiseks. „See laps jäi teil ka öösel kõhus magama ja ei tahtnud edasi liikuda.“ Nii palju siis veest ja Pärdist, kui neid mittefunkstionaalselt kasutada.

August Miikael

Teine. August sündis 2005. aasta augustis Fertilitase Viimsi haiglas. Seltskond mu ümber oli sama. Selle erinevusega, et arst (isegi ei mäleta, milline) käis vaid peale sünnitust mulle õnne soovimas. Sünnitus algas väikese veekoguse tulekuga eelneval varahommikul. Pugesin hommikumantlisse ja läksin maja ette päikesetõusu vaatama ja järele mõtlema. Kõik potentsiaalsed lapsehoidjad olid kusagil ära. Valusid veel polnud, ainult suur ärevus. Ma ise oma ärevusega aurasin seal maja trepil, päikesetõusu jaheduses. Otsustasin tagasi magama minna, enne võtsin Arnicat ja jõin nõmmliivateed. Magasime kaua. Päeval tegime remonti, ehitasime oma esikusse riiulit, värvisime, pahteldasime. Ida ristivanemad, meie sõbrad helistasid ja küsisid, kas võivad tulla külla ja Idale hilinenud sünnipäevatordi ja kingi tuua. Minu mees vastas, et me küll natuke sünnitame, aga võivad ikka. Tõsi, mingid mahedad ja pikkade vahedega mõnusad valud olid täiesti olemas. Vastu ööd sõitsime linna, minu ema korterisse, kus me plaan A järgi sünnitada võisime. Läksin eraldi tuppa magama, et oma 14 min vahedega valude ajal liikuda ning kuulata läbi une Tuva kõrilauljate metsikut ja rütmilist muusikat. Tundsin, et pean end valude ajal püsti ajama, puusi liigutama või vähemalt käpuli olema. Hommikuks olin aga väsinud. Kell 8 helistasime Ingridile, kellel oli sel päeval Fertis vahetus. Niisiis plaan B, haigla. Ingrid arvas, et nii pikkade vahedega veel midagi ei avane. Ta käskis mul magama minna ja kella kahe paiku tulla ennast näitama. Siis ma korraks puhkesin nutma, nii igaks juhuks – terve öö ju tegin tööd, et seekord sünnitust mitte „maha magada“.

Magasin siis. Lamades valud peaaegu kustusid. Puhkasin ennast välja. Kella kahe paiku läksime Viimsisse ja Ingrid avastas enda ja minu üllatuseks, et pool avatust on juba olemas. Siis saatis ta meid jalutama ja sööma. Teadsime mõlemad, et seekord lähen haiglasse alles päris lõpuks. Selle võidurõõmsa teatega läksin majast välja mõnusalt aega veetma. Tahtsin ainult palju kõndida! Seda me ka tegime, kui väikesed vältimatud auto-otsad välja arvata. Vahepeal helistasin Irenile, et üks kokteil endale tema juhiste järgi kokku segada ilusate, tugevate ja tõhusate valude saavutamiseks. (Kahjuks enam ei mäleta, mis need ained olid, aga toimisid.) Käisime rannas. Sõitsime paadi restorani, kus mu abikaasa tellis mulle püreesuppi: „Võimalikult kiiresti, sest me sünnitame.“ Ettekandjad soovisid mulle õnne ja jõudu. Valude vahe läkski lühemaks, valude ajal kõndisin rõõmsa näoga laudade vahel ja vaatasin mere ääres mängivaid lapsi.

Sealt edasi hakkas asi ilmet võtma. Vahed aina lühenesid ning ainus viis nendega toime tulla oli liikuda. Kõndides tundsin, et kõik intensiivselt edeneb, samas oli hea ja võimas tunne. Istudes aga oli lihtsalt paha ja valus. Kõndisime Viimsi keskuses, käisime poes, kus salamahti varusin endale suure Mesikäpa šokolaadi sünnitusjärgseks ajaks. Ostsime fotokale koti, käisime majapidamistarvete poes, kus selgus veel paar tosinat asja, mis meil kodus vaja oleks (ja mida me siiski ei saanud, sest pangakaart miskipärast seal poes ei toiminud). Nendes poodides lettide vahel tiirutaes tegin juba mõminat ka. Seejärel käisime mänguplatsidel kiikumas. Valude ajal ronisin maha kõndima. Lõpuks jalutasime haigla ümber, kuni ma lõpuks Ingridile helistasin – palun lase vesi vanni, ma tulen. Vahed olid juba väga lühikesed. Täpseid kellaaegu ma ei mäleta, aga edasi läks kõik ladusalt. Seekord hoogsa iiri muusika saatel. August, 4400g, heledapäine väikevend sündis kell üheksa õhtul. Ükski kaasavõetud riietusese talle selga ei läinud.

Ma olin lõpuni täiesti mina ise. Naersin valude vahel selle üle, millist häält ma tegin. Ikka ürgset. Ausalt öeldes nautisin seekord, et olen olukorra peremees (või pigem siiski tugev perenaine). See ei seganud sugugi sünnitegevust. Need on nagu kaks maailma – valu sees ja valust väljas. Ferti vann oli mõnus, ruumis olid inimesed, keda ma usaldan, keegi teine ei seganud, muusika oli sõna otseses ja kaudses mõttes minu. Seekord sain teada, millised on need päris pressid. Kuidas pea ise tuleb, kuidas laps ennast õlgadest õigesse asendisse sätib. Ma olin käpuli vees ja hüüdsin üle õla: „Mida te teete?“ Nemad aga seisid, käed rinnal risti, vanni ääres ning ma sain aru, et see jõuline rabelemine on beebi enda töö. Minu meelest ta lõpuks andis ka jalgadega mingi tõuke. Kogu see protsess igal juhul sündijat ennast eriti ei häirinud – südametoonid olid kogu aeg väga head ning veest välja tulles August peaaegu magas. Alles nüüd panime Pärdi plaadi peale. (Ja paneme praegugi, et neid magama saada või õhtul trallitempot maha võtta. Töötab kenasti.)

Järgnes platsenta sünd, mis seekord oli kuidagi ebameeldiv – vannist välja tulles oli mul meeletult külm ja keha justkui krambis. (Ida sünni järel libises platsenta ise üsna pea põrandale.) Seejärel pidi Ingrid veidi tikkima, et väikese vägilase tuleku tee endise kuju saaks. Seekord kõndisin uhkelt ise palatisse (Idaga viidi mind ratastel, sest pilt kippus kaduma). Ja siis kui kõik magasid… sõin ma selle šokolaadi üksi ära!

Benita Marie

Kolmas. Benita (3800 g) sündis 2. jaanuaril 2009 meie linnakodus sinisesse sünnitusbasseini. Lugu algas tegelikult mõned päevad varem. Tähtaja järgi ootasime jõululast, kuid tema lasi meil ilusad jõulud mööda saata, mõned mõnusad päevad maal olla, veel külalisi vastu võtta, pikki jalutuskäike teha jne. Nautisime seda „lisaaega“. Aga muidugi muutus ülejäänud suure pereringi ootus (kuigi nad end maksimaalselt vaos hoidsid) frustreerivaks ning 28ndal võtsin Caulophyllumit. Hommikul tuli osa limakorgist. Vaikus. Jalutasime Toompeale ja alla tagasi. Käisime Keila-Joal. Ei midagi. 30ndal ostustasime ühe sõbraga proovida tema kogemuses toimivat trikki – minna Elevanti India toitu sööma. Tema kaks sõbrannat on sünnitanud ööl peale Elevandis käiku. (Ka minu tädi, kes sai novembris Londonis esimest korda emaks, käis eelneval õhtul oma India sõprade juures õhtustamas. 10. jaanuaril jällegi sünnitas minu sõbranna peale õhtut Elevandis.) Aga Elevant oli rahvast täis. Läksime siis hiinakasse, kuid seal ingverit ju pole. Siiski, nii palju vürtsi ikka, et juba õhtul tuli taas limakorki. Aga muud ei midagi. Läksime siis jälle maale aastavahetust tähistama. 1. jaanuaril käisime linnas missal ning saime teada, et Ida ristiema, kellega meil oli ühine tähtaeg, sünnitas just oma neljanda tütre. Siis juba aimasin, et see teade omab mullegi inspireerivat toimet…

Öösel ei tulnud mul kaheni und ja kogu oma käsitööndusliku käpardluse kiuste kudusin kella kaheni beebile heidepükse. Siis jäin magama. Kell kolm aga ärkasin selle peale, et beebi tegi äkilise liigutuse ning veed läksid plaksuga lahti. Järgnes minu puhul tüüpiline lõdisemine suurest õnnest, et hakkas pihta! Seejärel kohe iga veerandtunni tagant valu, aga otsustasin edasi magada. Enne viite tulin ikka üles ja kukkusin toimetama. Püsti olles tuli valusid (väga lühikesi) hulgi juurde. Ja milline üllatus mulle – kõndida nende ajal küll ei saanud, ainut kummargil kusagile toetada ja vaikselt puusi liigutada. Tasapisi sain ka oma kaasa üles, vanaema magavate laste juurde ja riided selga. Algas sõit linna – see on täpselt ühe pikema palve pikkune teekond, et tänada kõige imelise eest, mis meil olemas on, ning paluda selle eest, mis ees seisab. Taevas oli tähti täis nagu augustiööl.

Sõidu ajal oli üsna leebete pisivalude vahe keskmiselt 7 minutit. Aga vahel tuli pikemaid pause, siis jälle mõni lühem. Olin üllatunud sellest ebaregulaarsusest, sest eelmised kaks sünnitust olid nagu kella järgi täpsete vahedega. Jõudsime linna, Westmannist varustasime end viinamarjamahlaga – seda läheb mul alati tarvis. Kodus seadsime kõik sisse. Bassein õhku täis, veel lõpuni põlemata advendiküünlad vannituppa, ahi küdema, nõmmliivatee, beebi riided, rätikud jne. Järsku tundsin väsimust ning poole seitsme ajal jäin meie kauni ja lõhnava kuuse alla diivanile magama, pea okstes. Valud olid lamades pehmed ja pausid kõikusid 5 kuni 20 minuti vahel. Magasin üheksani ning hakkasin siis mööda meie pikka koridori kõndima. Ikka kööki laste maisipulgakesi sööma ja tagasi elutuppa ahju ette soojenema. Külm oli peale und. Vahed keskmiselt 5 minutit. 9.30 helistasin Ingridile, kes lubas tasapisi tulema hakata. Helistasin ka Irenile ja uurisin, kas peaksin mingeid teri võtma regulaarsete valude nimel. Mind rahustati karmilt maha, et laseks neil valudel just nii olla.

Nüüd hakkasin vajuma oma seekordse sünnituse tõelisse rütmi ja olekusse, poolunne. Magasin jälle kuuse all, kuni Ingrid saabus. Edasi ei kirjutanud ma enam ühegi valu vahet üles ning lasin asjadel vaikselt kulgeda. Alguses rääkisime küll valude vahel kolmekesi juttu, aga mida aeg edasi, seda unisemaks ja sõnaahtramaks ma muutusin. Nõudsin endale tekki peale, kuigi seljas oli ka kampsun ja mehe suur paks hommikumantel. Tukkusin kuuse all. Vahel tahet kokku võttes lasin asjal kiiremini edeneda, tulin püsti ja valutasin tugitooli seljatoele nıjatudes ja puusi liigutades. Ingrid tegi fantastilist massaa˛i ja valu j‰rel raputas k‰ega õrnalt alaselga. Tundsin kogu aeg suures rahus, et asi liigub. Valud olid üsna intensiivsed ja haarasid peamiselt kõhu päris alumist osa – Ingridi sõnul oli just sealpool ka serv veel ees. Igaks juhuks võtsin kausi enda ligi – nii võimsad olid need valud, et iga valu lõpus tundsin iiveldust.

Mul olid nüüd silmad peaaegu lapse sünnini kinni. Kõndisin ka nagu kuutõbine. Vahel oli kiusatus öelda mehele ja Ingridile, et nemad võivad edasi sünnitada, mina lähen ära magamistuppa oma sulepadja ja suure tekiga kohtuma. Vahepeal lasid nad vee vanni ja sellest sai mu uus kiusatus. Käisin vahepeal käega vee ahvatlust katsumas ja kujutlemas, kui mõnus oleks vannis magada. Ingridi kirjutatud sünniloos on kellaajad olemas, seetõttu tean, et 13.35 läksin vanni, alanud oli väljutusperiood – seda teadis jällegi Ingrid minu hääle ja liikumise järgi. Mina ei teadnud seekord midagi, lasin asjal kulgeda. Vannis oli tõepoolest hea ja kerge olla, valud olid tugevad, Ingridi massaa˛ Arnica õliga tegi nad veel võimsamaks. Ma justkui taipasin ja ei taibanud ka, et tita laskub ja kohe-kohe hakkab tulema. Valud või pressid, ma ei teinud seekord vahet, ei analüüsinud ka oma poolunes. Ühel hetkel korraliku inimesena palusin igaks juhuks tuua sõela, sest tundsin seda kahtlast survet oma tagumisele otsale, kuid seda ei läinudki vaja. Varsti tuligi tita pea. Minu ülesanne oli lasta tal tulla. Ise ja võimsalt lükkas ta ennast siia maailma. Mehe sõnul raputas ja keeras ta pead mitu korda ühele ja teisele poole – tundsin, kui vägevalt ta oma õlgadega rahmeldas. Ja siis kohe järgmise pressiga tuli kogu keha. Kell oli kolm. (Siis kuulsin, kuidas naaberkorteri sugulased pikalt KUMU-käigult naasesid. Teades oma detsibelle sünnituste ajal, oli see mu ainus hirm kodusünnituse ees – naabrilastele närvivapustust põhjustada. Nad arvasid, et me oleme Fertis. Kui nad siis läbi ventilatsioonitorude beebi nuttu kuulsid, oli elevust kui palju.)

Nabanöör oli väga lühike – beebi peaaegu ei ulatunud mulle sülle, nii et pea veest välja jääks. Kuidagimoodi saime ikka istutud need esimesed imelised hetked ja sai ka teatavaks, et seekord tuli meie juurde tütreke. Mõne minuti möödudes sündis platsenta. Issi istus siis juba tütrega elutoas ahju ees. Mina käisin duši all. Seejärel pääsesingi oma voodisse. (Ja nüüd Arvo Pärt peale, nagu tavaks.) Esialgu tuli kõvasti verd. Et ennast turgutada, jõin tohutute sõõmudega viinamarjamahla ning raudrohuteed, Ingrid andis ka platsentatüki. Tunni-paari pärast oli kõik kontrolli all, mind haavaliimiga veidi parandatud, vannituba puhas – ja nimi olemas (õieti oli ta salaja olemas kogu ootusaja). Saabus suur perekondlik delegatsioon naaberkorterist ja maalt koos tordi, lillede ja šampusega. Ingrid tähistas meiega koos. Minu suured tänud talle abi ja kindlustunde eest. Ta ei ole ämmaemandana mitte meditsiinisektori spetsialist, vaid inimene, kes järgib oma sügavat kutsumust äärmise asjatundlikkuse ja rahuga. Kui kõik peale Ida ja issi olid lahkunud, sain kätte oma igatsetud kiluvõileiva!

Piim tuli ülejärgmisel päeval, Benita oli kannatlik ja erinevalt Idast ja Kustist ei olnud rinnad piima tulekuks sugugi katki ega tekkinud ka piimapaisu. Väiksest kapsapeast, mis varutud sai, tegin eile hautist.

Isikukood. Meie perearst oli nõus meile tulema ja katsetama koodi kättesaamist seaduses ettenähtud moel. Põhjuseks, miks me seda lõpuks proovida ei viitsinud, oli minu reesuskonflikt. Mul oli vaja resonatiivsüsti, aga Keskhaiglast öeldi, et selle jaoks peavad nad igal juhul avama haigusloo – selleks aga tahavad muidugi näha ka last. Lapsel aga tahtsime kontrollida keelekida. Augustil ja Idal oli see täiesti kinni ning tundus, et natuke liiga kitsalt võttis rinda ka Benita. Telefoni teel suheldi minuga üsna karmil toonil. Helistasin esimest korda pühapäeval ja sain noomida: „Huvitav, kuidas teie ja teie ämmaemand ei teadnud, et me tegeleme kodussünnitajatega ainult tööpäeviti kella kaheni.“ Nii jäi see resonatiivgi täiesti viimasele minutile. Aga kui esmaspäeval kohale läksime, hoidsin ennast vaos ning midagi kohutavat meiega ei tehtud. Pandi meid viisakalt ühte kabinetti istuma. Sain alles siis aru, kuhu ma sattunud olen, kui keegi sõbralik naine mind ja söövat last tugitooli istuma toimetas ning üleni patjadega ära vooderdas – olin nende vahele kiilutud nagu kilu karbis. See oli imetamisnõustaja tuba. Sain Vahtrikult paar head näpunäidet ning soovitusi ka äsjasünnitanud sõprade imetamisprobleemide osas. Sinna tuldi mulle süsti tegema, lastearst vaatas keelekida ja kuulas südant, isegi ei kaalunud beebit. Vaktsineerimisest juttu ei tehtud. Nooruke naistearst kutsus mind enda kabinetti ja pakkus, et vaatab ainult ultraheliga emakat. Kõik laabus väga ladusalt ja sõbralikus õhkkonnas.

Meie tütreke aina magab ja nosistab, piimanire paitab põske, vennake toob talle ikka Legosid mängimiseks, õde laulab unelaulu ja osaleb entusiastlikult iga toimetuse ja mähkimise juures. Olen piiritult tänulik oma mehele, lastele ja Ingridile nende elu kolme tähtsaima sündmuse eest!

 

 

 

 

 

Benita vees
Tagasi avalehele