image
image
Arthuri sünd

Minu tee mõtteni kodus sünnitada sai alguse töökaaslasest, kelle naine on kodus sünnitanud 4 viimast oma 7st lapsest ja lisaks kodussünnitajate sünnituslood, mida lugesin juba esimese raseduse ajal ja mis on alati nii emotsionaalsed ja südamlikud. Nüüd, kui elu viis mind selle raseduse ajal joogatrennis kokku sünnitoetajatega, siis mõtlesingi, et on aeg proovida – millal siis veel?? Seda olen ma ammu arvanud, et sünnitus on üks elu osa ja ennekõike loomulik tegevus naise jaoks ja alles seejärel meditsiiniline protseduur, kui on mingeid ema või lapse tervist ohustavaid probleeme. Kuna esimesest sünnitusest sain kinnitust, et seda „tegevust“ on vägagi võimalik ilma kõrvalise sekkumiseta „sooritada“, siis oligi mõeldud-planeeritud-tehtud.

Meie poja sünni tähtaeg oli 21.01.09. selles mõttes pabistasin juba ammu ette, et sellele eelnenud nädalal (ehk siis 12.-18.01.) oli mehel ette nähtud sess Tartus ja ma kartsin, et laps võib vägagi just siis sündima hakata (no tema õe sünni tähtaeg oli 21.04.07 ja ta sündis 13.-ndal, mitte et siin mingit seaduspärasust peaks olema, onju). Igatahes 13.-ndal jaanuaril ta ei sündinud. Oli hoopis nii, et ööl vastu 14. jaanuari läksin ma magama umbes kell 1. kell 5 äratas mind tütre nutt, mida ta ikka peaaegu igal öösel teeb segastel põhjustel, ja läksin teda lohutama. Olin selle 4 tundi maganud nagu nott – no tõeliselt, ma ei mäletanud, millal ma niiii hästi oleks maganud, muidu ikka ärkasin viimasel ajal selle peale, et emakas läks toonusesse ja oli vaja külge keerata. Igatahes muutis see mu veits valvsaks, et kuidas siis nüüd niimoodi – miks mul nii hästi magada lasti?.. Tütrele unelauluke ära ümisetud, heitsin tagasi voodisse, uni muidugi kohe ei tulnud, mõlgutasin mõtteid, nagu ikka. Sealhulgas mõtlesin lõpuks ometi pärast tohutuid otsinguid ja peamurdmisi välja, et pojale saab nimeks Arthur.

Ja siis umbes 5.40 käis kõhus kuskil nabast kõrgemal üks plõks.. - sooh – mõtlesin – ega ometi nüüd lootekott kuskilt katki ei läinud?? Jäin ootama, mis saab. Sundisin ennast rahulikuks, miskipärast oli nagu naljakas ka, suu võttis muigele igatahes ja mõtlesin sellele, et mitmetel on raseduse lõpu poole mingid plõksud kõhus käinud, et äkki mul ka. Aga umbes 5 minuti pärast tundsin, et midagi nagu tahaks välja voolata. Hüppasin kraps püsti ja vetsu. Voolaski midagi välja ja niimoodi pisikeste sahmakate haaval veel ja veel. Istusin vetsupotil ja tundsin, kuidas ärevus kasvab, adrenallinihulk veres tõuseb ja minul suunurgad kerkivad – ega ometi?!!

Mõtlesin, et igaks juhuks saadan mehele ja sünnitoetajale sõnumid, et selline lugu juhtus. Kell oli 6.04. Mees helistas kohe tagasi, kuulis telefoni õnneks. Aga mina teda kiirustama ei hakanud, sest kust ma ikka tean, kas hakkab toimuma midagi ja millal. Kõne ajal tundsin esimesi pisikesi valukesi – neid nö. päevadelaadseid. Nendega algas mu eelmine sünnitus ka. Mees lubas igaks juhuks vaikselt asju pakkima hakata ja kui peaks mingi areng toimuma, siis helistan.

Mina siis mõtlesin, mis nüüd tegema peaks veel, kui algabki sünnitus. Esiteks mõtlesin siiski veel puhata ja läksin heitsin pikali. Ma nüüd praegu jälle täpselt ei mäleta, mis järjekorras asjad edenesid, aga millalgil lippasin jälle vetsu, et veid soristada, millalgil sättisin natuke asju paika, millalgil jälle pikutasin, millalgil läksin jälle vetsu, millalgil hakkasin vahesid mõõtma, mis olid umbes 8 min, millalgil läksin toppisin puud pliidi alla valmis, et saaks sooja teha, kui „rohkem“ sünnituseks läheb ja millalgil kruvisid valud ennast niimoodi üles, et instiktiivselt keerasin ennast voodis kibekärmelt käpuli, sest nii tundus kõige parem ja oli ka.

Kell 8.18 olen ma saatnud sünnitoetajale sõnumi, et asjad kulgevad juba päris ruttu ja võtab päris tugevalt välja hingama. Kell 8.38 olen ma saatnud sõnumi, et valude vahed vähenevad väga kiiresti, hetkel on umbes 5 minutit ja „miskipärast ma arvan, et R. (abikaasa) jääb hiljaks“. Selleks ajaks oli toetaja juba õnneks teel (tulla umbes 30-40 min).

Valutasin siis juba enamasti vetsupotil istudes, nagu esimese sünnituse ajalgi – kõige mõnusam minu jaoks, ja millalgil tundsin, et nüüd oleks aeg lasta vesi vanni – tehtud. Siis teadsin, et olin unustanud hankida sünnitoetaja jaoks välisukse võtme ja selleks ajaks teadsin, et minust erilist ukse vahet jooksjat ka pole. Ootasin ära järgmise valuhoo möödumise, krapsasin püsti ja tegin 5 kiiret liigutust, et saada korteri uks lukust lahti, haarata võtmed ja visata need aknast õue. Üritasin veel vaadata, et kas kukkusid ikka nähtavale ja loomulikult olid kohe meie näljased hoovikassid ninapidi juures, et mis visati. Tormasin veel külmkapi juurde ja haarasin kassitoidu purgi, et viskan selle ka välja, et siis nad vähemalt lähevad söögi jahile ja ei lohista mu võtmeid minema, aga enne tuli uus valuhoog ja ma sööstsin vetsupotile istuma ning kassitoit jäi akna ette kapile (olgu öeldud, et päris paljudeks tundideks).

Ma arvan, et üsna varsti tundsin ma, et nüüd tahan vanni minna ja läksingi – maika seljas, nagu ma olin. Päris hea oli, vee olin ma täitsa külma lasknud, millalgil susasin lapse kalakujulise termomeetri sisse ja see näitas 29 kraadi, aga mõnus ergutav oli. Ja siis umbes 9.00-st tuli mu 1a9kuu vanune tütar mulle seltsi – muidugi kohkunud ja unine ja segaduses, aga muidu vapper. Lasin tal tema lemmikkaisulooma tuua, et tal oleks kedagi kaisus hoida. Ja siis kui tundsin, et janu läheb liiga tugevaks, palusin talt veeklaasi magamistoast. Ta oli niiii tubli, kui ta kõiki neid asju tegigi, mis ma palusin, endal pisar silmas, sest emme tegi ju vahepeal silmad kinni imelikku häält. Vahepeal juba mõtlesin, et egas midagi – kui keegi teine ei jõua, siis saame kahekesi ka hakkama. :) Muidu ma ikka rääkisin talle, et emme laulab niimoodi, et laula ka, aga miskipärast ta selles osas ei võtnud vedu eriti. Üldiselt, kui mitte enda pärast, siis lapse pärast, oleksin tahtnud, et mees oleks juba kohal olnud. Kuigi, samas kui mina ei tegelenud hingamisega, siis jättis Britt ka nutmise ja niimoodi põhimõtteliselt lõpuni välja.

Umbes 9.10 jõudis sünnitoetaja, kohe ei leidnud võtmeid üles veel, aga siis siiski sai tuppa õnneks. Tuhud olid siis juba sellised imelikud – nagu kahevahel, nagu olid lihtsalt avanemisvalud, aga samas oleks vaikselt nagu tahtnud juba pressid ka olla.

See oli väga hea, et toetaja ikka jõudis tegelikult, ta aitas mul vaikselt hingamise rütmis hoida ja oma tasase eeskujuga julgustas rohkem häält kasutama – kulus vägagi marjaks ära.

Millalgil tuli rohkem presside tunne ja siis lasi ta mul nende poole selja keerata, et siis näeb paremini, kusmaal tita oma tulemisega on. See oli selles mõttes ka hea plaan tagantjärgi mõeldes, et siis ma olin näoga vanni peatsi poole ja seal selline kaldu äär, kuhu oli käpuli olles väga mugav oma käsivarsi toetada.

Edasine võttis ajaliselt võrreldes esimese sünnitusega küll vähem aega, aga oli minu jaoks kuidagi venivam. Ma ei tea, kas see oli sellest, et ma olin vees või sellest, et asjale lähenemine oli teine või nendest mõlemast tingitud, aga presside tunne oli hoopis erinev. Kui eelmisel korral tundsin pressitunnet üle kogu kõhu, siis nüüd ainult kuskil all ja palju nõrgemalt. Ausalt öelda ei kujuta ma ettegi, mis minust oleks saanud, kui ma oleks sel hetkel haiglas olnud ja talitanud nii, nagu seal ämmaemandad tihti soovitavad – et pressi kaasa. Ma kaldun arvama, et laps oleks paari pressiga väljas olnud ja mina üleni rebenenud. Sest minu laps osutus tunduvalt suuremaks, kui ultrahelid ennustanud. Ja küll ta ikka sättis ennast seal väljapääsu juures. Sättis nii, et ei tahtnud edasi liikuda selles asendis, mis mina olin, niiet mingi hetk pakkus toetaja välja, et võiks presside vahepeal korra põlvedel püsti ennast ajada ja käed ka üles tõsta. Täitsa uskumatu, aga ma tundsin, kuidas ta tegi sel ajal väikse nagu pöörde oma peaga ja järgmiste presside ajal liikus jälle veidi edasi.

Ahjaa, millalgil enne seda, siis kui osa pead paistis, oli ka naljakas koht, kus ma tundsin, kuidas ta kätega midagi sahkerdas. Veider värk!

Kui pea oli juba väljas, tuli pressides nagu paus. Või tundub see ainult nii, sest see on üks tobedamaid pause üldse, mida ma tean – ootad, sest tead, et kohe saab kõik valmis, aga oodatav laseb ennast oodata. Aga no siis ta ikkagi tuli ja sellega kaasa ka minu laps – minu suur tugev poiss üleni lilla, nagu ta õekegi sündides oli, ning kaetud lootevõidega, mida oli ikka tõeliselt korralik kiht. Mulle meenub, et mu esimene lause oli: „oi kui mõnus“ – isegi täpselt ei tea, mida kõike ma sellega mõtlesin... ilmselt KÕIKE..

Ja Brittike istus seal kõrval ja vaatas kõike pealt. Ja tahtis ka vanni saada, kui venna sündinud oli, aga see jäi siiski ära, sest me helistasime hoopis issile, kes oli umbes 20km kaugusel kodust..

Kell oli 09.45.

Kuna nüüd hakkas jahe ka, siis tulime varsti vannist välja ja läksime magamistuppa põrandale tekkidele/patjadele pessa istuma/vaatama/imestama/rõõmustama, kuni issi ka jõudis ja ei teadnud, mida rohkem tunda – kas kurbust, et jäi hiljaks või õnne, et poja juba ära sündis..

Kokkuvõtteks seda, et kodus on ikka megamõnus – kuhugi pole kiiret, kellestki teisest peale iseenda ja oma tita ei sõltu ja üldse on tunne hoooopis teine...

 

 

Tagasi avalehele