image
image
Tüdruku sünd

Ma ei tea, miks on vaja kirja panna asja, mida sõnadega kirjeldada ei saa ja lausetega öelda on võimatu. Ehk just sellepärast.

Ma olin täiesti kindel, et meie juurde tahab tulla veel üks Tüdruk – helge ja selge ja rõõmus inimene, õpetamaks mind ja meie perekonda oma lõputu tarkuse ja kohalolekuga.

Tema märguanne oli meile väga selge ja arusaadav. Veebruari kuus hakkas Ta kasvama. See oli kaunis aeg. Mul oli kannatust jälgida Teda ja Tema olemist, rohkem kui varasematel kordadel. Ja kannatust olla ise. Ja kannatust olla ka üsna tüütu ootajaJ

Novembris oli Ta küps tulema.

Neljapäeva õhtul valdas mind väga magus ärevus. Polnud kahtlust. Mul oli tunne, et ma pean Väikese Tüdruku juuksed korda tegema ja nii me istusime ja mina harutasin ta pusasid ja lõikasin tukka. Kell oli 11 ja läbi.

Suur Tüdruk magas oma toas, olles meie Külalise enda tuppa magama meelitanud. Doktor jooksis. Ma sammusin trepist üles naeratus näol, just selline kui sa midagi nii hästi tead ja end selles teadmises hästi tunned.

Väike Tüdruk jäi magama. Doktor pesi end ja pani meid magama. Öeldes, et täna siis sünnitame. Kell 4 läbi tulin voodist välja, et pool ämbrit vett põrandale valada. Doktor tuli kohale ja hakkas tegutsema. Ahi põlema, pesa valmis. Liikusin mööda maja ja panin küünlaid põlema ja vannivee jooksma. Helistasin Piigale, et kui tal võimalik tulla, siis me ootame teda. Me ei rääkinud Doktoriga palju, oli vaid seesama rahulik teadmisenaeratus. Astusin vanni. See oli õige koht. Vihma krabistas vannitoa katusele. Piiga tuli. Sosistas allkorrusel Doktoriga. Tuli üles, tervitas, korjas vanniservalt mõned potsikud (ta luges mu mõtteid) ja oli kohal, just täpselt nii nagu ma teadsin temaga esimest korda kohtudes, et ma tahan teda kohal tunda.

Hingasime koos. Doktor tuli kaa. See oli väga võimas olemine. Just see kirjeldamatu asi. Ei, mitte valu. Energia, jõud, vägi, teadmine ja rahu. Oli hetk, kus mul läks kulm kortsu ja ma unustasin, et see pole valu. Piiga tuletas meelde: võta see kõik vastu. See pani naeratama sedasama teadmisenaeratust. Ja siis ma teadsin, et üks nõks veel ja Ta on kohal. Ma sosistasin Doktorile ja Piigale ja endale: kohe Ta tuleb, kohe Ta tuleb. Piigal oli kaval nägu (et täita mu soovi lõbusast sünnitusest), Doktor ei maganud seekord, vaid oli kaunilt rahulik. Piiga küsis, kas ta teeb mu juuksed lahti. Ma nii väga tahtsin lahtiste juuste tunnet, aga ma ei saanud kellelgi lasta end puudutada. Viimased hingamised Doktori ja Piigaga koos olid väga joovastavad, justkui hõljumises olek.

Ta liikus väga jõuliselt välja – pea, pööre vasakule ja keha. 1-2-3. Ta oli vee all, ma juba nägin Teda. Piigal oli hetkeks ärevus. Põhjendamatu. Kõik oli korras. Doktor nuttis. Imeline Lapsuke vaatas otsa mulle, vanniserval uurivale Doktorile ja Piigale – aegamisi kordamööda ja rahuga.

Kui külm hakkas tulime kohmakalt vannist välja, et kuival, soojal maal platsenta väljutada ja Lapsukest edasi imetleda. Ja imetada. Ühest toast tuli Suur Tüdruk, teisest Väike Tüdruk, vaatasid Lapsukese üle, Väike Tüdruk ütles: oi, tita. Suur puges külje alla. Hekte pärast hakkasid oma toimetusi tegema.

Tagantjärgi kellaaegu tuvastades saime tulemuseks, et Lapsuke sündis kunagi enne kella 7.

Kõik oli just nii nagu me olime loonud oma peades. Ei mingeid muresid ega tunnet, et miski läeb viltu. Ainult teadmine, et kõik on õige ja hea ja lihtne.

Piiga ütles hiljem, et ta kartis seda teadmist.

Ma olen tänulik kõige eest, mis oli, on ja tuleb. Ja Doktorile ja Piigale.

Ma olen kindel, et meie juurde tahab veel tulla üks Poiss. Sest meil on tema jaoks ruumi.

 

 

Tagasi avalehele