image
image
Marta sünd

Emme versioon

Kodus sünnitamise peale hakkasime mõtlema juba oma esimese lapse ootuse ajal. Esimese lapse puhul puudus aga piisav usk endasse, et seda mõtet reaalsuseks muuta. Tol korral kulges tütre sünnitus kiirelt ning kergelt, kuid mõningase segaduse tõttu otsustas haiglapersonal kõige viimasel hetkel meie tütrekese ilmaletulekule omalt poolt kaasa aidata. Kui hiljem oleme teadjamatega oma esimest sünnikogemust arutanud, siis tollele sekkumisele keegi põhjust leidnud ei ole. See teadmine suurendas meie soovi omas kodus ja omas tempos pere teine laps ilmale tuua. Rasedusaegses joogas käies leidsime teisigi inimesi, kes meie maailmavaadet jagasid. Lõpuks kohtusime ääretult toreda ämmaemandaga, kes oli valmis meile sellel tähtsal hetkel toeks tulema ning sellest hetkest polnud meil enam kahtlust kus me sünnituse ajal viibida soovime.

Meie lihtne lugu on järgmine. Reede, 21. märtsi, hommikupoolikul käisime haigla-ämmaemanda juures korralisel visiidil. Kogu rasedus oli kulgenud igasuguste komplikatsioonideta nagu esimenegi ning kõik olid ühel nõul, et võiksin juba sünnitama hakata. Ametlikuks tähtajaks olime ämmaemandaga kokku leppinud 22. märtsi. Kuna mu ema töötab kohe polikliiniku läheduses, siis peale visiiti käisime pisitütre ning emaga kohvikus. Kui peale seda koju jõudsime, siis tundsin kuidas emakas vaikselt „trenni“ tegema hakkas. Kuna seda oli viimasel ajal tihti juhtunud, siis esialgu ei pööranud ma sellele suurt tähelepanu. Kui taoline trenn oli juba mitu tundi kestnud, siis lebasin diivani peal ning mõtlesin, et äkki see on vihje sellele, et üks pisike inimene tahab hakata meie juurde tulema. Proovisin pisikele kõhus rääkida, et emme-issi ning suur õde juba väga ootavad teda ning meil ei oleks midagi selle vastu kui ta meie pika ootuse ükskord lõpetaks.

Miskipärast torgatas mulle tol hetkel pähe, et olime mehega pikka aega ühes linnas avatud kohvikus ära käia soovinud ning tundsin, et äkki tänasel õhtul on meie viimane võimalus. Seega leppisime kokku, et kui ta töölt koju jõuab, siis läheme teeme oma mõtte teoks. Õhtu oli väga tore. Peale linnaskäiku tulime koju ning panime lapse magama. Mees mudis mind üle keha, pärast voodis natuke kaisutasime ja pugesime tuttu. Kogu selle aja jätkas kõht oma treeningut.

Umbes poole kolme ajal öösel ärkasin esimest korda kerge ebamugavustunde peale. Käisin vetsus ning pugesin magama tagasi. Poole nelja ajal ärkasin uuesti. Käisin veel korra vetsus ning püüdsin uuesti magama jääda, kuid enam ei õnnestunud. Käisin köögis arnikat võtmas, et võimalikke valetuhusid eemale peletada. Seejärel pugesin voodisse tagasi, et püüda veel puhata. Ise piilusin kella pealt, et tuhude vahed olid kusagil kaheksa, üheksa minutit.

Kuna und enam ei tulnud, siis püüdsin voodis paremat asendit leida ning mõtlesin kas ajan mehe üles või mitte. Lõpuks umbes tund hiljem sikutasin teda varrukast, et naljaga pooleks küsida kust aru saada, et nüüd asjaks läheb. Tema muidugi hakkas oma tavalist juttu ajama, et ma ikka magada veel püüaks ja pikali oleks. No mismoodi sa sellisel hetkel enam pikali oled? Lõpuks läks ka temal uni pealt ära ja nii me seal siis fantaseerisime, et mis siis kui varsti ongi me pere ühe lapse võrra rikkam. Kusagil kella poole kuue ajal ma mõtlesin, et proovin korra veel puhata, sest magada olin saanud kõigest 2-3 tundi ning ma arvasin, et meil võib pikk päev ees olla. Kui ennast pikali viskasin, siis viimaste tuhude vahe tuli jälle pikem (no see kell lihtsalt seisis seal öökapi peal ja ma vahepeal ikka pidin seda piiluma), pikali olla oli üsna ebameeldiv ning lõdvestumine muutus väga keeruliseks. Kaasa oli selleks ajaks just üles tõusnud, et teed keetma minna ning seetõttu otsustasin ennast samuti jalule ajada.

Peale seda läksid tuhude vahed uuesti lühemaks. Püstises asendis oli neid ka kergem taluda. Käisin asjatasin natuke vannitoas. Sel ajal tulid tuhud üsna lühikeste vaheaegade tagant. Seetõttu palusin, et mees vanni puhtaks peseks. Kui ta vanni pesemast tagasi tuli, siis arvasin, et peaks ämmaemandale helistama. Varem mõtlesin, et ootame veel natuke, sest ei tahtnud teda ilmaasjata keset ööd üles ajada. Selleks ajaks olin kindel, et tahaksin vanni minna. Kell võis siis olla kuus või natuke kuus läbi. Mees arvas, et ma võiksin esialgu du__iga püüda oma olemist kergendada. Ta kartis, et lähen liiga vara vanni ning selle tagajärjel võib sünnitegevus aeglustuda. Ma mõtlesin selle peale, et olen talle meele järele ja olen natuke du__i all. Samas endal oli tunne, et vanni peaks siiski vett täis laskma ning seetõttu panin vannile korgi ette. Kui vanni hakkasin ronima, tuli tuhu ning kui vanni sain, siis hakkasid need suhteliselt lühikeste vahedega käima. Mees helistas lõpuks ämmaemandale, kes arvas, et me võiks uuesti helistada kui ma tunnen, et teda vaja läheb.

Mees tuli natukeseks vannituppa mulle seltsiliseks, aga kuna tuhude vahed olid üsna lühikesed, siis helistas natukese aja pärast uuesti ämmaemandale, et ta võiks ikka sättima hakata. Vahetult peale seda tekkis mul tunne, et äkki hakkavad juba vaikselt pressid pihta. Olin natuke varem püüdnud ise avatust kontrollida, aga ei saanud tol hetkel suurt midagi aru. Tundsin katsudes midagi kõva sõrme vastas, kuid ei suutnud kuidagi uskuda, et see võiks juba lapse pea olla. Enne järgmist pressi katsusin uuesti ning sain aru, et ilmselt on siiski tegemist lapse peaga, kuid tundus, et emakakaela serv on veel lapse pea ees. Peale pressi kontrollisin uuesti – tundus, et see serv oli kadunud ning ka pressitunne oli tol korral palju tugevam. Edasi püüdsin „uuu“ laulda ning mitte kaasa pressida. Mees aitas vahepeal madalamat häält teha. Häälitsemise peale ärkas vanem laps suure nutuga üles, mille peale mees tõi ta vannituppa. Algul oli teine natuke ehmatanud, kuid kui seletasime, et tita tahab välja tulla ja ta võiks mulle pai teha, siis varsti rahunes ta maha.

Minul käisid pressid edasi ning siis oli juba tõesti aru saada, et nüüd see laps tuleb. Panin veel ise automaatselt käe toeks ette, et ma aru saaks mis toimub ning venitustunne nii tugev ei oleks. Mees püüdis vanni põhjast peegliga olukorda kontrollida ja nägi vist ka, et lapse pea paistab. Järgmise pressiga tundsin kuidas pea sündima hakkab. Pressitunne hakkas ära kaduma ja mul tuli hirm peale, et äkki selle pressiga laps ei saagi pead välja pistetud. Kuna kroonimise hetk oli üsna kõrvetav, siis kutsusin ise last, et ta tuleks ja püüdsin hingamisega tema sünnile kaasa aidata. Ning siis oligi äkki lapse pea väljas. Palusin meest, et ta aitaks mul asendit vahetada. Ennem olin vannis poolenisti käpuli. Kuna vann on meil kodus üsna madal, siis kartsin, et ma kogemata tõstan ennast vannist välja enne kui laps jõuab välja tulla. Seega upitasin ennast asendisse, kus sain seljaga vanni vastu toetada. Nägin lõpuks ise ka lapse pead. Sel korral oli kahe pressi vahel pikem paus (mis tundus ilmatu pikana) ning järgmise pressiga ta sündiski. Kell oli siis 6.40.

Mees tõstis lapse veest välja mu kõhule ning panime talle rätiku peale. Seejärel helistas ta ämmaemandale ning andis teada, et enam kiiret pole. Ämmaemand jõudis kohale umbes 15 minutit peale lapse sündi, aitas mul platsenta ära sünnitada ning abistas pisitütre rinnale saamisel. Kui tirts oli oma esimese kõhutäie söödud saanud jäi ta magama. Meie saime natuke veel ämmaemandaga juttu ajada ning teed juua, ta koju saata ning seejärel vanema lapsega hommikust putru süüa.

Kokkuvõttes ületas sünnikogemus, millest ootasime üht positiivset ning perekeskset elamust, kõik meie ootused.

Issi versioon

Olles saanud vaevalt mõne tunni magada ärkasin millegi peale. Pime oli - järelikult öö. Kell näitas midagi nelja ja viie vahele. Kaasa istus voodis ja küsis midagi. Teisel või kolmandal korral sain aru, mis ta küsis. Isegi kui sünnitus käib, oleme me liiga vähe magada saanud ja kuna sünnituse keskmist pikkust mõõdetakse üle mõne tunni, siis tasub võimalikult palju magada. Olime voodis ja vahetasime mõtteid. Omades mõtetes arvestasin, et kui hästi läheb, siis on pere suurenenud lõunatundideks. Kuna ka ämmaemand on inimene (ja ma ikka arvasin, et sünnitusele kulub tunde ja tunde), siis mõtlesin, et enne kuut talle ei helista.

Pool kuus tõusin ja tegin nõmm-liiva- ning nõgeselehe tee valmis. Kaasa sebis mööda korterit ja kuidagi tihti valutas. Et ennast kiirematel hetkedel liigsest rabelemisest säästa, läksin pesin esimese märkuse peale vanni puhtaks. Ja ei läinudki palju aega, kui kaasa ütles, et tahab vanni. Mul tuli meelde, et liiga vara vanni minek võib tähendada sünnituse venimist ja seda ma ei soovinud. Soovitasin kaasal seepeale hoopis dušši teha.

Peatselt oli ta dušši all. Märkasin, et vanni oli punn ette pandud. Ikka tahab kohe vanni teha. No las ta olla... sünnitab ju ikkagi.

Tuhud käisid kuidagi liiga tihti selle kohta, et sünnitus "normaalselt" pikalt toimuda saaks. Helistasin esimest korda ämmaemandale (ca 6:10). Rääkisin kuidas asi on. Paluti tagasi helistada, kui kaasa tunneb, et ämmaemandat vaja läheb. Läksin vannituppa ja üritasin nii kasulik olla, kui vähegi suutsin - duššist vett seljale lasta, masseerida ja kaasat kiita. Ühtäkki ütles ta, et proovis avatust katsuda aga miskit kõva tuli vastu. "Emakakael täitsa kinni ja tuhud nii tihedalt?" mõtlesin esmalt. "Lapse pea?" mõtlesin järgmisena. Läksin ja helistasin ämmaemandale uuesti (ca 6:20). Ta lubas tulema hakata.

Sünnitusfilmidest olin näinud kuidas ämmaemandad vette sünnitusel peegliga vanni põhjast vaatavad, et kas lapse pea paistab või mitte. Otsisin samuti kiiresti peegli ja proovisin vaadata, sest pea tundmine võiks tähendada ju ka silmnähtavat avatust - ei miskit. Tuhud käisid justkui non-stop. Kaasa küsis minu käest üle, et kas see võib juba äkki ikka lapse pea olla.

Väljastpoolt vannituba oli kuuldu lapse nuttu - kahe aasta ja neljakuune oli üles ärganud suure solistamise ja kaasa "uuu-uu"-tamise peale. Alguses ei saanud ta läbi pisarate aru, et mis toimub... aga kui sai öeldud mõned korrad, et tita tuleb emme kõhust välja ja et emmele võib pai teha, siis tuli ta üritusega juba ilusti kaasa. Minu kahtlus asendus veendumusega - ämmaemand ei jõua õigeks ajaks. Põlved hakkasid värisema ning hääl läks kuidagi kergelt nutuseks.

Kaasa hakkas veel tugevamalt uuu-tama ja kutsus last. Pressid. Just üritasin peegliga vaadata, et kas miskit paistab, kui kaasa parajasti ütles midagi. Solisemise ja muude asjade tõttu läks see justkui kaduma. Samas kui peeglisse vaatasin ja nägin - siis sain aru, mis ta ütles: lapse pea oli väljas. Tekkis kahe pressi vaheline paus - esimene, mis tundus tõesti paus olevat. Jõudsime korraks paar sõna vahetada, et kas ja kuidas vannis kaasa asendit vahetada. Sain oma muskleid siin abiks pakkuda ja kui kaasa oli käpuli asendist istuvasse aidatud, siis oli kukal ilusti näha koos kõrvadega. Ka kaheaastane vanni servalt sai selgeks, et kust see laps nüüd välja tuleb.

See kahe pressi vaheline paus näis mitte kunagi lõppevat... Lõpuks ütles kaasa, et nüüd hakkab uuesti. Meenus veel, et äkki on nabanöör ümber kaela aga kontrollida seda ei jõudnud ... panin käed vette lapse pea alla ja sekund hiljem oli seal juba terve pisike inimene. Lasin tal korraks oma kätele vajuda - tuli meelde perekoolis arutatud dilemma, et kas peaks laskma lapsel seal vees pikemalt olla ja mitte kohe teda välja rabama. Talitasin traditsiooniliselt ja tõstsin lapse peaaegu kohe veest välja kaasa rinnale. Meenus, et tuleks korraks laps kõhuli keerata, et suust vesi välja valguks - enne kui oma käed ära võtsin sai ka see kerge liigutusega ära tehtud ja siis oligi nagu kõik. Ma ikka kirjutasin, et põlved kohutavalt värisesid?

Helistasin kohe ka kolmandat korda ämmaemandale (kell oli siis 6:41) ning ütlesin, et väga kiiret tal enam ei ole. Kaasa üheks esimeseks emotsiooniks oli see, et tita oli pisike - selle peale võttis kaheaastane "Pisike-pisike tita!" oma sõnavarasse. Sellest hetkest, kui mind äratati, oli möödunud umbes kaks tundi ning meie pere oli väikse Marta võrra rikkamaks saanud.

 

 

Tagasi avalehele