image
image
Katariina tulemine

Kuidas Katariina meile tuli

 

Meie esimene tütar Leena sündis neli aastat tagasi haiglas. Tema ootamise ajal kuulsin, et üks meie tuttav plaanib kodus sünnitada. Päris hull inimene, mõtlesin. Aga kui Leena ehk Leevike oli Fertilitases ilmavalgust näinud siis mõistsin, et seda kõike saab tõepoolest ka kodus teha. Nagunii ei kohanud ma sünnituse jooksul ühtegi arsti. Olid vaid Jaak ja ämmaemand ja mõnus rahulik olemine.

Kui Leevike oli kahene, sõitsime kord Fertilitasest mööda ja ma näitasin talle, et see ongi haigla, kus ta sündis. Kas ma olin siis haige, küsis Leevike. Ei, vastasin mina. Kus sina siis oleksid tahtnud sündida? Oma kodus, vastas tema.

 

Nüüd siis teist last oodates otsustasin, et jään koju ja otsisin üles inimesed, kes mind selles toetada saavad. Sest ämmaemandat ju soovisin kõrvale ikka. Eks ikka kahtlesin pidevalt, aga õnneks sain tuge nendelt, kes olid juba kodus sünnitanud. Tihti tuli pähe mõtteke - käin õige sipsti seal Fertilitases ära ja sünnitan ning tulen kasvõi samal päeval koju tagasi. Et mis seal siis lõpuks vahet on ja jama vähem. Kõik need basseinid ja tünnid ja. Aga õnneks lugesin siis tavaliselt mõnd ilusat sünnituslugu või vaatasin filmi ja sain aru, et ei tahaks sellest kogemusest ilma jääda. Päris kindel oma koju jäämises olin vast kuu enne sünnitamist. Siis tundsin, et kõhus olev tita teeb minuga kenasti koostööd ja usaldab mind. Mina jälle usaldan omakorda ämmaemandat, kes mulle koju tuleb. Et ma usaldan teda kordi rohkem, kui mistahes haiglatöötajat.

Eks ma tegin terve raseduse kõvasti tööd ka. Esiteks tegin ma muidugi magistritööd, mille tähtaeg oli samuti 11. mail nagu mu sünnitamise tähtaeg. Aga teiseks tegelesin hingamise ja lõdvestumisega. Esimesel sünnitusel lõdvestusin ka, nii nagu oskasin. Üldjoontes hästi oskasin ja kõik läks suurepäraselt. Ometi mäletan, et iga kord kui tuhu tuli, jooksin ma haiglas oma toas vannituppa ja pugesin vetsupoti taha ning tõmbasin end samal ajal pisikeseks kokku. No nii valus oli ju. Aga seda ei nimetata lõdvestumiseks, eksole. Ja nii ei liigu ka laps edasi teab mis kiirusega. Sel korral siis püüdsin iseseisvalt endaga tööd teha. Lisaks käisin mõnusas joogatunnis-juturingis, kus olid ka teised kodussünnitajad ja sain sealt väga palju toetust ja tarkusi.

Terve lapseootuse aja hoolitsesin selle eest, et sünnitus oleks kerge ja võimalikult vähe valus. Teadsin, et pikalt mul kannatust pole end kokku võtta, seega tuleb lühikese aja jooksul anda maksimum. Viimasel kuul kugistasin pudeli kuningkepiõli alla. Eelistasin pigem vasakut külge, et ka tita end nii pööraks ja tal oleks parim stardipositsioon. Viimastel nädalatel kaanisin nõmmliivateed. Ehk ühesõnaga - kuulasin joogatunnis alati suu lahti ja tegin kõik täpselt nii, nagu seal öeldi.

Kõige rohkem muretsesin Leevikese pärast. Et mida teha temaga sünnituse ajal. Kas jätta koju, et ka tema saaks osa õe sündimisest? Või pigem mitte? Ämmaemand küll väitis, et alla 7-aastased lapsed ei karda sünnitust. Aga minu Leevike on ju nii õrna hingega. Ja ka õrna unega. Õnneks sain lähedalelava sõbrannaga kokkuleppele, et ta tuleb mistahes ajal ja viib Leevikese enda juurde juhul, kui seda vaja peaks olema. Õnneks oskas ta ise targalt käituda, aga sellest allpool.

Nädal enne sünnitust oli tita ämmaemanda sõnul juba madalamal kui paljudel poole sünnituse ajal. 1. mail tundsin esimest korda, et nüüd läheb lahti. Pidime minema perega vanalinna sööma. Juhtisin autot ja äkki tundsin kõhus väga jõulisi liigutusi, mida võib nimetada ka tuhudeks. Kihutasime koju tagasi - kell oli 6 õhtul, päike paistis aknast sisse ja hetkeks oli mul tunne, et tõepoolest, täna ta tulebki. Jaak hakkas rahulikult koristama, mina istusin suure palli peale ja Leevike otsis iseseisvalt välja kandelina, pani selle mulle puusade ümber ning hakkas valude leevendamiseks sikutama nii, nagu ta oli sünnituseks ettevalmistavas tunnis harjutanud. Võtsin valetuhude vältimiseks arnikat ja viie minuti pärast oli lõbu läbi.

Nüüd läksin igal õhtul magama mõttega, et äkki täna öösel. Ja igal ööl tundsin ka pisikesi valusid. Tavaliselt olin jube unine ja mõtlesin läbi une, et täna küll ei viitsi, tahaksin hoopis magada. Ka 5. mai varahommikul poole nelja paiku ärkasin valude peale. Esialgu plaanisin jälle edasi põõnata. Aga kolmveerand neli läksin siiski alla elutuppa. Jaak oli just töötegemise lõpetanud ja plaanis magama tulla. Võtsin jälle arnikat ja samas teadsin, et nüüd on küll õige asi. Jaagu soovitusel helistasin ämmaemandale kell 4.15. Pean nüüd üles tunnistama - valetasin talle natuke, et valud on kestnud juba poolteist tundi. No oleks ju piinlik ajada keset ööd inimene üles ja öelda, et pool tundi on tiba imelik olnud. Hiljem selgus, et ämmaemand oli juba enne minu kõnet üles ärganud ja tukkus padi süles. Leppisime kokku, et ta tuleb siis, kui tunnen, et teda vaja on ja uuesti helistan. Ämmaemand jõudiski enne kuute hommmikul. Mõnus ärevus tuli, tuhud olid ka enam-vähem regulaarsed.

Jaak oli selle aja jooksul sünnitusbasseini vett täis lasknud ja ämmaemand soovitas tal tukkuma minna. Tema vaene inimene polnud ju veel magada saanudki. Meie siis rääkisime allkorrusel juttu ja tuhude ajal hingasime koos. Olin ma seal üksi pusserdanud mis ma olin, aga kui ikka ämmaemand minuga koos rahulikult tuhudest läbi hingas, oli võimas tunne. Põhiliselt olin palli peal. Aga et asendeid vahetada, siis võtsin ka teisi poose. Jõin vaheldumisi vett arnikaga ja nõmmliivateed ning panin edaspidiseks raudrohutee tõmbama. Tegin ka akna lahti ja hingasin värsket varahommikust õhku. Enne seitset palusin avatust vaadata, see oli 7 cm. Siis tundsin, et nüüd võiks vanni minna. Ajasin Jaagu ka üles, kes oli saanud tubli tunnikese pikutada. Mulle tundus, et nüüd kohe lipsab laps välja ja Jaak ei näegi seda hetke ja natuke olin kade ka, et ta nii rahulikult magada saab sel ajal, kui mul kaunis valus on. Hiljem selgus, et ta polnudki maganud.

Vann oli meil üleval, otse magamistoa kõrval. Panime ukse vahelt kinni, et Leevike ei ärkaks. Nii mõnus oli sooja vette saada. Tuhud olid järjest tugevamad, pigistasin ämmaemanda kätt ja hingasin ja kogu aeg kontrollisin, et suu ja nägu ei oleks pinges. Siis tundsin teiste sünnituslugudest tuttavat hetke - tüdimust, et enam ma ei jõua ja ei taha, tehke ise edasi, mina lähen magama. Teadsin, et see tunne tuleb vahetult enne presse. Järgmisena hakkasin üle kere võdisema. Kaalusin, kas võtta mõnd tera. Aga ämmaemand arvas, et võdin on hea - keha ise lõdvestab end.

Ja siis tulid pressid, kell oli natuke seitse läbi. Esialgu ma kaasa ei pressinud. Tegin emakaru madalat häält ja naljakas oli see, et Jaak tegi ka. Täitsa südamest, nagu tema ka sünnitaks. Mind ajas see isegi naerma. Samal ajal imestasin, et kuidas küll Leevike ei ärka ja natuke muretsesin ülevalt naabri pärast, kes ilmselt kuulis kõike ja kõndis kontsasussidega nõutult edasi-tagasi - ma polnud teda hoiatanud, et plaanin kodus sünnitada.

Pressid kestsid jube kaua. Ma jõudsin ikka tükk aega imestada, et miks laps juba ei sünni. Ämmaemand arvas, et kui lootekott oleks lahti, oleks ta juba väljas. Pean tunnistama, et mõtlesin isegi korra, et oli seda õnnesärki nüüd vaja. Lõpuks küsisin, et kas võin ja pressisin kaasa. Ei mäleta täpselt, mitme pressiga Katariina sündis, aga õlgade juures lootekott purunes. Ämmaemand püüdis ta vee all kinni, pöörasin ruttu ümber ja võtsin lapse sülle. Ta oli nii suur ja tugev ja armas! Jaak itsitas. Vist suurest kergendusest. Seejärel ärkas Leevike ja kutsusime ta Katariinale tere ütlema. Kell oli 7.45.

Platsenta sündis pool tundi hiljem diivani peal. Katariina imes selleks ajaks juba kenasti tissi. Nabanööri lõikasime läbi siis, kui see oli pulsseerimise lõpetanud. Võtsin tüki platsentast ja neelasin veega alla. Paari tunni pärast võtsin tükikese veel, oli teist ju kõvasti käes.

Ämmaemand jäi meile keskpäevani. Nad sõid Jaagu ja Leevikesega all köögis hommikust, mina pikutasin titaga voodis. Ka ülejäänud päeva veetsime mõnusalt - mina muudkui tukkusin ja tissitasin, Jaak ja Leevike tassisid basseinist vett välja. Järgmisel päeval aga kirjutasin magistritööd edasi ning sain ka selle õigel ajal esitatud.

 

Maris

Kevadel 2009

 

 

Tagasi avalehele