image
image
Jesse sünnilugu
Jesse- 16 tundi vana

Jesse sündis laupäeval, 29. augustil. Keskööl vastu neljapäeva algasid kokkutõmbed nii umbes iga 30 min. tagant. See oli paras kimbatus mu jaoks - ühelt poolt tohutu heameel, et sünnitus võtab juba hoogu, teisalt aga oli mees mul Sõrves ära ning kui oleks kohe kiiresti asjaks läinud, poleks ta mu kutse peale kohale jõudnud. Mul oli küll nii oma doula kui ämmaemandaga kokkulepe olemas - nad mõlemad on võrratud - nii et hätta poleks ma jäänud, kuid ikkagi kurb olnuks meheta sünnitada. Mõtlesin pisut ja otsustasin, et ei tee midagi, mis sünnitust käima võiks lükata või vastupidi hoo maha võtaks, ja lasen lapsel selle olukorra lahendada. Kui tal on vaja just sel ööl sündida, siis olgu nõnda. Ja kui ootab issu ära, siis olgu. Läks nii, et kokkutõmbed näpistasid öö otsa üsnagi, nii et iga kord ärkasin ja pidin keskendunult hingama, et mitte nägu viltu vedada, kuid tihedamaks ega intensiivsemaks asjad toona ei läinud. Hommikul hakkas limakork eralduma, nii et öised kokkutõmbed olid siiski oma töö teinud. Päev möödus vaikselt, üksikute harvade kokkutõmmete saatel. Meest ma seega ei alarmeerinud. Õhtul sain rasedate ringist sünnituspalli laenuks ja tassisin selle rõõmsalt koju. Siis helistas mees ja ütles, et sõidab juba praamilt maha - otsustas päevake varem koju tulla. Väga vahva.

Ent seegi öö möödus täpselt samas rütmis kui eelmine. Ja reedene päev samas taktis kui neljapäevane. Ning kui ööl vastu laupäeva kella 2 paiku uuesti näpistama hakkas, nii et magada ei lasknud, siis tundsin juba mõõdukat tüdimust. Ent kuskil tunni jooksul toimus siiski muutus - kokkutõmmete vahed tundusid oluliselt lühemad ja kokkutõmbed läksid siiski tugevamaks. Mõningase kahtlusega kribisin asemelt üles ning võtsin mõned terad Arnicat sisse. Vaatame. Meest veel üles ei aja.

Jaa. Kokkutõmbeid tuli puusaringide saatel hakata sügavalt üle hingama ning avastasin, et mulle sobis jalgelolek rohkem kui muud asendid. Pisut murelikuks tegi küll see, et tuhud olid küll üsna intensiivsed, kuid kestuselt lühikesed, ja ei tundunud kuigi regulaarsed. Otsisin omale kohta ja läksin tahatuppa, kuhu olin eelmisel õhtul valmis pannud korvi asjadega, mida tahtsin sünnitusel kasutada. Vaatasin nõutult küünlaid korvikeses ja otsustasin, et laetuli on hää küll. Siis läksin ajasin mehe üles.

Mees tõusis ja tuli küsima, kas helistab juba ämmakale ja doulale. Küsisin, mis kell võiks olla. Oli pool viis. Ma oleksin seekord abilisteta peresünnitust eelistanud, ja seepärast keelasin mehel kellegagi enne kontaktida, kui hommik käes ja kell 6 või üle (et äkki olen selleks ajaks juba ära sünnitanud). Mees näis kõhklev, aga mind ümber veenma ei hakanud. Tuhu ajal masseeris ta mul korra ristluid, aga leidsin, et mulle see tol hetkel väga ei sobinudki. Ise tekitasin tuhu ajal just õigesse kohta paraja surve ning juhendamine tundus tülikas. Kuna ma tuhude vahepeal ringiratast mööda tuba rändasin, siis saatsin mehe natuke kaugemale, sest otseselt ta abi veel ei vajanud. Mees läks siis kõrvaltuppa, jättis ukse vahepealt lahti, laskus ettevaatlikult tugitooli ja hakkas tuhude vaheaegu ja kestust mõõtma. Tuhud käisid kohati üpris tihedalt, siis jälle tuli pikem vahe sisse. Ja siis ma hakkasin kahtlema. Mis siis, kui see on tegelikult alles ettevalmistus sünnituseks? (Valesünnitus oli mu suurim sünnitusega seotud hirm.) Seepeale tundsin, et hakkan väsima.

Küsisin mehelt, mis kell näitab. Ta vastas, et peaaegu viis. Palusin tal siiski juba ämmakale helistada. Mul oli vaja kinnitust, et asi ikka tegelikult käib, et saada sellest jõudu. Ja kohe samas palusin mehel ka doula kutsuda, sest väsinuna vajasin ka tema tuge. Mees helistas jalamaid, sai nad mõlemad kätte, ning kumbki lubas kohe tulema hakata.

Kuni nad saabusid, lõpetasin ma oma ringijalutamise. Palusin mehel mulle suur padi tuua, siis laskusin põlvili paksule lambanahale, padja panin tugitooli ning vajusin ülakehaga sinna sisse. Tuhud läksid ses asendis kohe märgatavalt valusamaks, hingasin neid häälega üle. Nüüd lubasin mehe ristluude kallale. Tuhude vaheajal katsusin pisut tukastada, aga ei meenu, kas see õnnestus.

Lõpuks helises mehe telefon - ämmakas saabus - ja peatselt seejärel lasi doula uksekella. Nii nad tulid üsna ühel ajal rõõmsa vaikse vadina saatel, mida oli nii rahustav kuulda. Ajasin end natuke värisevatele jalgadele, et neid vastu võtta. Rääkisin ämmakale, mis mure mind vaevas, ja palusin end läbi vaadata. Ta vastas: sa oled otse sünnituse keskel, ei ole siin mingit läbivaatust tarvis. Kahtlesin natuke ikka ja siis leppisime kokku, et teeme läbivaatuse, kui sünnitus tundub talle toppama jäävat.

Olin natuke nõutu, milline asend võtta, sest püstiasendis oli mul kergem, kuid jalad hästi ei kandnud. Abilised soovitasid sünnituspalli proovida. Olin selle täiesti unustanud juba. Ja ega palli najal röötsutamine ei tundunud ka just väga ahvatlevana. Kõhklemisi katsetasin abiliste soovitust pallile istuda ja oma suureks üllatuseks avastasin, et see oli lihtsalt super. Tuhu ajal tuli ämmakas vaikselt mu selja taha ja masseeris, tal olid nii mõnusad soojad käed ja see leevendas hästi mu seljavalu. Doula ja mees hingasid minuga kaasa. Tuhude vahepeal puhkasin. Tekkis hea rütm.

Ühel hetkel veeres teisest toast kohale meie väiksem tütar, pisut alla kolmene. Moosiplekilises pusas, sest eelmisel õhtul olime mehega jalutamas käinud ning lapsevahis olnud poeg oli väiksele õele moosisaiu teinud ning ta magama saatnud juba selleks ajaks, kui tagasi koju saabusime. Mees võttis tüdruku sülle ja küsis, kas kutsub vanaema lapsele järele. Mitte enne kella kaheksat, vastasin, ja hingasin üle järjekordse tuhu. Siis vaatasin lapsele otsa ja ütlesin: emme laulab titat välja. Laps oli elevil. Vahepeal tuli ta mu juurde, võttis laualt rosinaid ja küpsist, jõi mu pudelist vett peale ja läks uuesti issu sülle. Mind ta ei seganud ning lapski paistis üsna häirimatu. Mees läks vaikselt ja palus 9-aastasel pojal minna väiksele õele vanaema juurde seltsiks. Poiss vaatas oma toas telekast hommikusi lastesaateid ja turtsus, et teda kuhugi aetakse. Lõpuks korjas siiski oma varanduse kokku, mille varal aeg õhtuni vanaema juures üle elada. Lõpuks oligi kell 8 ja mees helistas mu emale, et too lastele järele tuleks.

Mina aga muudkui tuhutasin edasi oma palli otsas. Mingil hetkel jäid kokkutõmbed aina harvemaks ja ma ise tukastasin tuhude vahepeal, nii et pallil istudes käis jõnks seest läbi. Ütlesin, et läheksin natukeseks pikali ja katsuksin magada, sest olen väsinud. Doula jäi minu juurde, ämmakas läks ja vaatas seni telekat meie 10-aastase tütre seltsis, kes oli just äsja tõusnud.

Keerasin end voodis vasakule küljele ja uinusin sügavalt. Ärkasin tugeva tuhu peale, hingasin seda kinnisilmi üle ja kuulsin, kuidas doula minuga kaasa hingab. Suikusin uuesti sügavalt. Ärkasin uue tuhu peale. Jäin uuesti magama, ent pärast järjekordset tuhu tõusin üles. Tundsin end värske ja väljapuhanuna. Selgus, et tegelikult olin maganud ühtekokku mitte rohkem kui 10 minutit. Istusin reipalt uuesti oma palli peale. Mees oli vahepealses vaibuvas faasis mult mitu korda küsinud, et äkki ma vahetaks asendit või nii. Ja nüüd, nähes mind uuesti palli otsas, küsis ta ämmakalt, kas ma ei peaks siiski pallilt ära tulema. Ämmakas vastas rõõmsalt: ei pea, aga küll ta varsti ise tunneb, et tahaks juba ära sünnitada, ja tuleb ise sealt ära. Oi. Mul kõrvad liikusid. Ajasingi end jalule ja tundsin, et jalad kannavad kenasti. Ja et tuhud on endiselt püstiasendis palju kergemad. Tuhu ajal rippusin mehe najal, käed ümber ta kaela, tema masseeris mu selga ning mina õõtsutasin puusi. Tuhude vahepeal rändasin toast tuppa. Mõnus oli. Ainult et aeg muudkui läks ja läks. Lõpuks tegid abilised ettepaneku, et ma võtaks mõne asendi, milles ma veel olnud pole. Põlvitasin lambanahale, toetasin pea ja käsivarred pallile. Tuhud läksid sellises asendis kohemaid palju intensiivsemaks, tükk tegu oli neid üle hingata. Tütar imbus häälte peale vaikselt teisest toast kohale. Ta oli mitu kuud varem palunud mul lubada teda juurde, kui tita sünnib. Ma lubasin toona, sest põhimõtteliselt oli tüdruk asjaga kursis, aga mõtlesin, et kui aeg käes, eks siis näis. Kutsuma ma teda ei hakka, kui ise tuleb juurde, siis olgu.

Tugevad tuhud aina käisid ja ma palusin ämmakal vaadata, kaugele sünnitus edenenud on. Selgus, et 8 cm peale. See oli juba üsna julgustav. Ühe tuhu ajal puhkesid plaksuga veed ja rätt mu põlvede all sai läbimärjaks. Iga järgneva tuhuga tuli veel vett. Tuhud ei läinud kuidagi pressideks üle ja ämmakas soovitas mul olla mõne tuhu aja pepu püsti, et lapse raskus vajuks natuke emakakaelalt ära, et see saaks rahus lõpuni avaneda, ja laps saaks laskumiseks optimaalsema nurga. Olin niimoodi mõnda aega. Siis läksin mehe põlvede vahele kükki, sest see tundus hulga mõnusam asend kui põlvitamine. Tuhutasin ikka edasi, ei mingeid presse. Aeg oli siis juba üle südapäeva ja lõpuks tundsin, et olen täiega väsinud. Doula vaatas mind teraselt ja küsis, mida ma mõtlen. Vastasin, et laps võiks juba sündida ja ma ei saa aru, miks see nii kaua võtab. (Mida me tol hetkel ei teadnud, oli see, et tital oli nabanöör lühike ja sellele vaatamata mitu korda ümber – seega hoidis nabanöör last kõrgel ning ta pea ei vajutanud seepärast ühtlaselt emakakaelale). See oli sünnituse surnud punkt, sest mingis mõttes ma enam ei uskunud, et mul üldse mingid pressid tulevad ja laps sünnib.

Doula valis mulle oma homöopaatilistest ainetest ühe, mille pilt vastas minu omale, ja andis selle mulle sisse. Palusin veel ämmakat, et ta mind läbi vaataks. Ta katsus ja ütles, et ikka on väike serv ees. Tema taktika oli seepeale panna mind mõneks ajaks küliliasendisse lamama. Üpris suurte raskustega laskusin siis külili. Ah sa nuga, millised tuhud seepeale tulid, täitsa värisema võttis. Ning tagatipuks lamasin ma paremal küljel, kuid ämmakas veenis mind keerama vasakule küljele. Uhh. Õnneks oli seda ainult mõni tuhu, ja juba ma tundsin, et tunne muutus väga väljapoole pressivaks. (Selline 360-kraadise pööre (ühelt küljelt teisele ja edasi käpuli) aitas lapsel vabaneda ühest nabanöörikeerust ja võimaldas tal vaagnasse laskuda.) Abilised aitasid mu kohe käpuli. Vahepealne pingutus oli nii intensiivne, et mul läks süda pahaks, ent oksendamine tõi kohe leevendust.

Pressid käisid ühtekokku 25 minutit, nende vahel oli ka mõningaid pikemaid pause. Ämmaemand minu ühel küljel ja mees teisel küljel surusid mu vaagnale, et lapsel laskumiseks rohkem ruumi oleks. Lõpuks oli mul raske presse üle hingata ning pressisin jõuga kaasa. Instinktiivselt toimisin siiski õigesti, kuna laps oli suur ning väljutusel tõmbas ta juba platsenta servast lahti – pikem väljutus tähendanuks talle tõsist hapnikupuudust. Katsusin jalge vahelt lapse pead, kui see kroonimas oli. Läks siiski mitmeid presse enne, kui pea lõpuks sündis, sest iga pressi lõpus tõusin põlvenukkidele ja tõmbasin niimoodi lapse sisse tagasi. Ise ma seda ei teadvustanud, kuni abilised seda ütlesid. Viimaks aga ütles tütar, kes vahepealsed igavamad tunnid oli eemal veetnud: näe, pea on väljas! Ent keha ei hakanud sündima, see oli imelik. Ämmakas pistis oma sõrmed tita krae vahele, sai nabanööri kätte ja venitas selle üle tita pea. Siis sündis ka lapse keha ära, sellelgi oli nabanööri keerd ümber.

Alguses oli poisike küll väga sinine ja lamas täiesti lõdvalt ega teinud häält. Ämmaemand masseeris ta selga, seepeale hakkas laps kohe hingama ja nutma ja läks ilusaks roosaks. Nabanöör enam ei tuksunud, sest platsenta oli juba lahti. Issu lõikas nabanööri läbi ja tegi siis lapsele vanni. Oi, see meeldis lapsele väga. Siis hakkas ta ka ilusasti tissi võtma. Nii õnnis tunne oli teda hoida ja vaadata, kuidas ta nosib.

Pärastpoole kaalus ämmakas ta ära, oli pisut üle 4600 gr. No võis arvata juba paljast pealevaatamisest, sellised koopaorava ümmargused põsed olid poisil. Ja minul oli lahklihal 2 pisikest kriimu, mida õmmelda polnud tarvis.

Kristiina

 

Tagasi avalehele