image
image
Aadu sünd

See laps veenis mind, et olgu tegu ükskõik mitmenda lapse ootusega või sünnitusega, ikkagi on seda, mida ei oska oodata, nii palju, et pigem ära oota midagi. Aga valmis ole kõigeks :)

Raseduse alguses kimbutas mind palavik. Helistasin mitmele ämmaemandale, igaüks andis erinevat nõu. Valisin soovituse keerata ümber jalgade, käte ja pea märjad rätikud, jättes süda ja kõht kuivaks ja palavik taandus.

Siis leidis perearst e-coli bakteri ja soovitas 7-ndal nädalal teha läbi antibiootikumikuuri, mis väldanuks „profülaktiliselt“ väikeste annustena nädalaid. Jällegi uurisin erinevaid võimalusi, sest antibiootik tundus liiast. Netist leidsin hulgaliselt materjali „asümptomaatilise bakteruuria“ kohta, nagu mu „haigust“ pidulikult nimetati. Aga ma ei tundnud end haigelt. Vastupidi – just hakkas parem. Ja netist leidsin ka protsendid 70-30, mis tähistasid siis vastavalt neid, kellel ei lähe ja neid kellel läheb see „asümpt...“ neeruvaagnapõletikuks. Igal juhul otsustasin keskenduda sellele 70le protsendile, kellel ei lähe, ja suunasin kogu jõu enda tervise turgutamiseks, et mitte kannatada hirmsate seisundite all nagu neeruprobleemid, enneaegne sünnitus või isegi sepsis, mis kõik olid neeruvaagnapõletiku tüsistustena kirja pandud. Kogu suve korjasin nõgest ja jõin sellest teed, netist leidsin huvitava toidulisandi nimega d-mannos, mis just rasedatele põiepõletiku ja e-coli vastu, võtsin homöopaatilisi terakesi ja püüdsin olla optimist.

Naljakad olid meedikute arvamused colibakteri suhtes. Mõni oli ikka täiesti murest murtud, teine arvas, et kõik sõltub. Minu innukat enesesse uskumist suurendasid ka perekool.ee rasedate kogemused selle kohta, kuidas naised vaatamata 3, 5, isegi 7le antibiootikumikuurile kurjast bakterist ei pääsenud. Ja milleks siis see vaev!

Mäletan, et kord meie rasedate ringis ütlesin, et, kui vaja, siis võin ka haiglas sünnitada (näiteks enneaegse lapsukese puhul), mina enam ei karda. Kolm korda ju kodus sünnitanud ja tean juba, kuidas see käibJ Ei saa mind enam keegi segada.

Ise muidugi lootsin, et nii see ei lähe ja pääsen haiglast. Ettepoole ruttavalt – pääsesingi ja kogu raseduse aeg oli vaatamata minu pea kohal püsivale e-coli kollile ütlemata tore ja sulnis. Tähtaeg oli novembri esimene nädal ja mõtlesin, et kui oktoobri keskpaigani välja vean, siis on see märk, et lapse ja minu rasedusega ongi kõik ok.

Teadsime, et tuleb poisike. Käisin raseduse lõpus ultrahelis koos nooremate lastega, pidulikult teada saamas. Lihtsalt kannatus sai otsa, et mis värvi kampsuneid siis kududa. Mõte ühest pisikesest poisist tundus ülimalt armas.

Meie rasedate hulgas oli sel aastal järjest süvenevat populaarsust võitmas vettesünnitus, nii asusin minagi ettevalmistusi tegema. Pean tunnistama, et ega see mõte nii väga ahvatlev esialgu ei tundunud. Kõik see sebimine vee ja basseiniga, teades oma kiiret sünnitust. Tundus, et seda aega võiks kuidagi paremini sisustada. Samas olid positiivsed momendid ka ju – ikka see pehme tulek ja võimalike rebendite vältimine. Igal juhul lasin mehel vannitoast vanni välja viia, et basseinile ruumi teha. Lapsed oli muidugi õnnelikud ja arvasid, et see tore asjandus jääbki nüüd meie vannituba kaunistama ja nemad võivad seal iga kell suplemas käia.

Üheks hetkeks oligi „tähtaeg“ täis tiksunud ja algas ootaja pikim aeg. Ehk sünnituseelne depressioon, nii nagu mina seda alati tunnen. Et iga öö on lõputu ja ise tundun endale mõttetu oma suure kõhuga, enam ei jõua ja ei taha ja ei saa...Tegelikult oli seda „üleminekut“ vaid napp 4 päeva.

Siis ühel esmaspäeva hommikul ärkasin suhteliselt nukras meeleolus ja tundsin, et miski ei suuda mind veenda selles, et kunagi sünnitama hakkan. Nina oli ka kinni ja pea nagu valutas. Tundsin end põdura ja mõttetuna. Mees lohutas mind ja ütles, et tema ikka usub meie lapsukesse. Pikutasime kaua voodis, siis tõusime rahulikult umbes kella poole 10 paiku ja hakkasime toimetama. Helistasin sõbrannale ja küsisin pisut teranõu. Soovitus oli võtta Aconitumit ja Gelsemiumi, mida siis võtsingi. Sõime-jõime hommikust ja peale seda hakkasime tütrega inglise keelt õppima. Poole uniti peal tundsin, et alakõhust tõuseb ülespoole selline imelik sügav tunne. Ja kaob. Polnud see toonus ega valu, aga oli midagi põhjalikku. Istusime-õppisime edasi. Ise jälgisin mõnuga, et mis värk hakkab olema. Ja muidugi kahtlesin, et küll see on valelootus.

Mingil hetkel hakkasin tualeti vahet käima. Pooleteise tunni jooksul oma 6 korda. Sellest hakkasingi tegelikult aru saama, et äkki sünnitan. Üks kord selle aja jookusl oli ka tugevam kõhutunne, mille kohta ütlesin mehele, et kui veel paar sellist, siis võib juba asjaks minna. Mees hakkas seepeale tegelema vee soojendamise ja basseinindusega.

Avastasin, et teismelise poja toas on tema riided nii segamini, et need vajaks küll kohest kordapanekut. Ja hakkasingi t-särke ja pükse lappama. Käes oli keskpäev ja kodus oli mõnusalt rahulik. Lapsed mängisid ja toimetasid ja tundus uskumatu, et kohe hakkab siia sündima üks pisike inimene.

Pool 1 saatsin õele ja sõbrannale smsi, et midagi toimub.

Bassein sai valmis, tahtsin seda proovida, aga kuna mingit aktiivset sünnitegevust, st valusid nagu polnud, siis peale viieminutilist vees kükitamist tulin välja. Tegin teed ja otsisin küünlad välja. Naljakas, et minu jaoks seostub (kodus)sünnitamine alati meevahaküünlatega. Ikka selline pime ööaeg, kui sünnib laps ja küünlavalgus selle ümbes. Ka sel korral olin varunud hulgaliselt eri suuruses vahaküünlaid, aga oli ju südapäev, nii et tegelikult enamus neist jäi kasutamata.

Jõin oma tassikese nõmmliiva-naistepunateed ja siis sai hoovõtt otsa. Algas PÄRIS sünnitus.

Kell oli 1, kui ronisin vette tagasi. Tuhud olid tugevad ja edasiviivad, samas suht pikkade vahedega. Mees oli kogu aeg kõrval, pani iga valuga käed peale, hoidis ja silitas. See oli võimas valuvaigisti.

Lisaks oli minuga koos vette (lõbutsemaJ) tulnud neljane tütreke, kes keeldus sealt lahkumast. Ta keerutas end ja sukeldus edaspidi ja tagurpidi, samas püüdes hästi tubli olla ja mitte segada. Paar korda üritas isegi seljale pai teha. Veerand tundi enne lõppu tõstsime ta siiski välja, pakkudes vahetuskaubaks kommipaki.

Vees oli tõeliselt mõnus. Korraks läksin veel välja pissile ja siis tahtsin toast terasid tuua. Peale kahte sammu kuival maal sain aru, et tahan ruttu basseini tagasi! Ehkki tol kuivamaahetkel polnud isegi ühtki kokkutõmmet olnud, oli vette tagasijõudmine taevalik. Võttis mind vastu oma soojuse ja pehmusega ja see oli nii lõõgastav.

Millalgi 2 paiku hakkasin üsna all tundma tuttavat tunnet ja teadsin, et lõpp pole kaugel. Vahed olid endiselt pikad ja ainult tuhude intensiivsus ja press pärasoolele olid kindlaks märgiks algavast väljutusest. Enamuse ajast olin käpuli vees, pea toetamas basseini serva, ja käed kippusid ära surema. Võtsin veelkord Gelsemiumi ja minu meelest see aitas kohe. Vahepeal hingasin puristades vee alla, hea oli nägu vees hoida.

Naljakas oli see, et aeg-ajalt sain ise reguleerida tuhude vahesid. Kui tundsin, et jõud on tagasi ja võiks sammu edasi teha, siis masseerisin oma kõhtu ja sealt see tuhu tuligi.

Jälgisin, et veetemperatuur liiga kõrge poleks. Ja oligi selline paras 32-33, lõpus vast 31 kraadi.

Hingasin ja kõigutasin end vees ja siis käis krõpsakas ja looteveed tulid. Ise tundsin ja mees nägi vees pilvekest. Tundus, et need on puhtad ja see andis jõudu edasi minna. See oli vast kusagil veerand 3 paiku. Siis panin käe jalgevahele ja tundsin pead. See oli täiesti eufooriline tunne. Mõned korrad ta venitas, nii et tuli ja läks jälle tagasi. Aga oli kogu aeg olemas. Siis otsustasin, et lasen tal tulla ja hingasin ühe kontraktsiooni hästi võimsalt kaasa. Ja pea sündiski vette. Piuksusin sel hetkel mehe nime, sest polnud kindel, kas ta ikka pani tähele. Pani küllJ

Arvasin, et nüüd on raskem osa möödas, keha tuleb ju alati lupsti. Aga seekord oli teisiti. Ootasime järgmist kokkutõmmet ja siis tundsin suurt venitust, mis ei läinudki ära. Midagi suurt oli mu jalgavahel ja ma ei osanud selle tundega midagi peale hakata. Mees muudkui ütles, et hinga, no ma hingasin ja oigasin, selline väga vastik olek oli. Siis midagi liikus ja ma arvasin, et ta on väljas, aga mees ütles, et õlg on veel kinni ja nüüd hakkas alles keha sündima. Selleks ajaks olin end vees põlvedele ajanud ja seega keha koos titaga veest välja tõstnud. Hiljem mees kirjeldas, et peale pead ilmus õlanukk, mis jäigi sinna pidama. Pea ei keeranud ka päris niipalju kui tavaliselt, mingi osa pöördest jäi algul puudu. Ja siis ta ootas. Kuna vee all oli näha, et lapsuke hakkas nägusid tegema, siis ei takistanud ta mind ülespoole tõusmast ja asendit muutmast. Laps hakkas hingama kohe, kui nägu veest välja sai. Nagu meie eelmised kaks lastki. Et keha veel sees, ise juba hingab ja teeb häält.

Siis lõpuks keha tuli. Ma muudkui hingasin ja hingasin ja hingasin...

Poja oli suurim meie kõigist lastest – kaalu 100 grammi üle 4 kg, pea 36 cm ja rind 39 cm.

Rebendeid mul polnud, ilmselt tänu sellele, et pea sündis vette ja venitas teed piisavalt.

Siis läks lihtsalt. Tibuke oli aktiivne ja reibas. Ja väga-väga lootevõine. Hakkas ilusti kohe tissi võtma ja rahunes kiiresti. Natuke oli meil jahe, aga issi kallas vett juurde ja saime vast 34 kraadi käitte. Ma ei tahtnud kohe veest välja tulla, seda enam, et nabanöör pulseeris pea pool tundi.

Natuke peale kella kolme ajasin jala alla ja tõusin, lapsuke süles, et minna tuppa ja platsenta sünnitada. Kui tuppa madratsile jõudsin, kükitasin, tita süles, ja platsenta tuli nii kegelt ja kiirelt, et see oli uskumatu. Ilmselt oli ta juba basseinis emakaseinast eraldunud.

See oli mu ainus suurem mure, mis sünnitusega seotud. Et kuidas üks seitset last kandnud ja sünnitanud emakas saab platsenta sünni ja enda kokku tõmbamisega hakkama. Sai hakkama küll.

Oh seda rõõmu siis, et asi jälle ühel pool :)

Iga laps toob kaasa uusi üllatusi ja oleks ju igav, kui see nii poleks. Aga minu jaoks oli kõige imepärasem see, et meie pojake sündis suure päeva ajal. Sünnitamine on minu jaoks alati olnud midagi, mis toimub öösel, pisut unesegasena, pimeduse ja saladuslikkuse katte all. Seekord oli teistmoodi. Sünnitus mahtus ilusasti päevase elu sisse. Kõik olid ärkvel ja erksad. Maja oli täis valgust. Ja see ei häirinud. Pigem oli vastupidi – tundsin, et see avatud olek ongi hea. Hea oli tajuda reaalsust ja tavapärasust, sest need olid turvalised.

Kolm nooremat last, kes ise ka kodus sündinud, elasid vennakese sündimisele algusest lõpuhetkeni kaasa. Kümneaastasel tütrel palusin teha märkmeid, kuidas sünnitus kulgeb. Nii ta kirjutas:

Sünnitus hakkas vaikselt kell 12.00

ja siis kell 11 minutit enne 1 hakkas ta peaaegu sünnitama!

kell 1.13 läks emme vanni ja oli näha, et ta hakkab varsti sünnitama

pool 2 hakkas ääre pealt sünnitama, aga ei sünnitanud

9 enne 2 toimub midagi, võib öelda, et tita hakkab sündima

ja lisandatud issi käega:

14.30 sündis:)

 

Tagasi avalehele