image
image
Joonatani sünd

Kodus sünnitamise peale mõtlesime tegelikult juba esimest last oodates. Kõik ettevalmistused olid ka tehtud, kuid Emili sünd algas niivõrd intensiivselt keset ööd, et paanika sai minust võitu ning suundusime Fertilitasse. Sünnitus ise kestis kokku 16 tundi ja tuhude vahed olid algusest lõpuni alla 5 minuti. Lisaks veel magamatusest tingitud väsimus. Kui meie printsess siis lõpuks ilusti vette sündis, selgus ka kõige selle põhjus - ta oli nimelt otsustanud tulla kaks kätt pea kõrval. Peab ütlema, et tundsin ennast ikka tõelise kangelasemana ning olin tohutult tänulik oma sünnitoetajast emale, kelle toeta ma poleks vastu pidanud. Kui meie teine laps oli ennast minu kõhus sisse seadnud, teadsin kohe, et seekord jääme koju. Mehele ütlesin seda kuskil poole raseduse ajal ning esialgu ta ideest vaimustuses küll ei olnud. Sain temast täiesti aru, sest ta oli ju kogu Emili sünni meiega olnud. Samas ise olin ma täiesti kindel, et seekord ei vaja me sellist toetust nagu siis haigla meile pakkus. Paar kuud enne tähtaega sain aru, et ka mees oli kodus sünnitamise mõtte täiesti omaks võtnud. Plaan oli sünnitada meie korteri teise korruse uues vannitoas, kuhu vanni valides olin mõttes silmas pidanud, et seal ka sünnitama mahuks. Teise korruse ehitus aga kestis terve raseduse aja, olime paika pannud, et oktoobri alguseks ( sünnituse tähtaeg oli 21.okt) peavad kõik hädapärased tööd tehtud saama ning siis teeme ehitusse paarikuulise pausi sisse. Tuleb tunnistada, et täpselt nii ka läks. Kogu minu rasedus oli kulgenud täiesti probleemivabalt. Käisin igal kuul küll arsti juures ning tegin kõik vajalikud analüüsid, kuid korralistest ultrahelidest keeldusin. Platsenta asendi kontrollimiseks tehti mulle minu omal soovil UH 35. rasedusnädalal. Võtsin ühendust ka ämmaemandaga, keda oma sünnituse juurde soovisin ning samuti sünnitoetajaga. Lisaks teadsin, et ema on samuti valmis meid ka sel korral igal viisil toetama. Kuskil poolest oktoobrist tundsin, et ta võiks nüüd sündida küll, mina olen valmis, kuid tähtaeg tuli ja läks ning oktoober sai läbi. Kui 42. rasedusnädal jooksma hakkas, muutusin päev-päevalt närvilisemaks. Käisin kaks korda ka KTGd tegemas ning lapsega paistis kõik suurepärane olevat. Ka minu sisetunne ütles, et kõik on korras ja pole mõtet teda tagant torkida.

Reede 6.novembri õhtul "otsustasime" mehega, et homme sünnitame :-). Ämmaemand oli samuti arvanud, et nädalavahetus oleks hea aeg. Kahjuks oli minu sünnitoetaja haigeks jäänud ning kõrge palavikuga voodis, mistõttu oli üsna selge, et järgmise paari päeva jooksul tema meid toetama tulla ei saaks. Laupäev algas nagu iga teinegi, kuid kuskil keskpäeva paiku tundsin, et midagi nagu toimuks. Emaka toonused olid nagu tuntavamad kui varem. Pärastlõunal sõitsin veel Sakku, kus toimusid Binnie Dansby algallika hingamistöö kursused, et hingata. Olin juba Sakku jõudes üpris kindel, et sünnitegevus on vaikselt alanud, kuid hingamisseansi ajal sai see veel jõudu juurde. Kutsusin ema kaasa ning sõitsime koju tagasi. Tuhude vahed olid kuskil 20 min ja kõik kulges rahulikult. Jätsime vanaema Emilit lõbustama ning tegime mehega kuskil tunnise jalutuskäigu . Kesköö paiku otsustasin, et kuna vahed on endiselt 20-30 min. ja tuhud suhteliselt rahulikud, on mõistlik pisut magada. Ärkasin iga tuhu ajal, kuid uinusin kohe jälle. Kuskil poole kolme paiku tundsin, et ei suuda neid enam lihtsalt "ülelebada" ning tõusin ülesse. Vaatasin kella - vahed olid endiselt kuskil 20 min. Millalgi peale kolme hakkasid tuhude vahepeal meeletud kümavärinad. Keha vappus ja raske oli rääkida. Äratasin ema üles. Tuhude vahed hakkasid vaikselt lühenema ning tekkis rütm - tuhu ajal oli väga palav olla ja vahepeal jätkusid külmavärinad. Need värinad olid kuidagi värskendavad ja lõdvestavad ning heaks vahelduseks. Nii me seal siis hingasime ja lõdvestusime. Alates mingist hetkest oli tuhu ajal ainsaks sobivaks asendiks põlvili põrandal ning ülakeha toetumas diivanile. Suureks toeks oli ka ema käsi tugevalt vastu alaselga. Mind üllatas, et tuhude tugevused olid väga erinevad, vaid kuskil iga viienda juures tuli tõeliselt keskenduda hingamisele, teiste puhul toimis kõik iseenesest. Millalgi peale viite olid vahed juba kuskil viie minuti juures ning hakkasid jõudsalt vähenema. Pakkusin, et on aeg helistada ämmaemandale, kes lubas kohe tulema hakata. Kuskil veidi enne kuute palusin emal ärata mees, kes suundus koheselt teisele korrusele, et vesi vanni lasta. Ämmaemand saabus ka kuskil kuue paiku ning me suundusime trepist ülesse. Püüdsin püsti olla, kuid järgmised tuhud surusid mind sõnaotseses mõttes põlvili. Väga mõnus oli tunda ämmaemanda vilunud käsi oma seljal ja tema sooja ja toetavad häält. Korra kuulas ta ka beebit. Kogu avanemise aja oli beebi olnud küllaltki aktiivne ning mõnikord tundsin enne tuhu tema tugevaid liigutusi - tundus nagu need just algatakski tuhusid.

Tuhude vahed olid kahanenud peaaegu olematuks ning mu ainus soov oli minna vanni. Vette jõudes muutus kõik veelgi intensiivsemaks ning esimest korda teatasin ka kõva häälega, et mina ei taha. Seni olin iga tuhu ajal kas vaikselt või kõvasti jaa- öelnud. Ema oli kohe minu näo juures ning aitas mind kiiresti hingamise-lõdvestumise ning jaatamise juurde tagasi. Olin vannis olnud vaid mõne minuti, kui tundsin kuidas järgmine tuhu pressiks üle kasvas. Mul polnud aimugi, et omadega juba niikaugel oleme. Kuulsin ka ämmaemanda häält, et tita tahab tulla. See teadmine andis tohutult jõudu juurde. Presside vahel puhkasin vanniäärel pea padjas ning vahed olid võrreldes viimaste maismaa tuhudega pisut pikemad. Püüdsin ka presside ajal hingamise juurde jääda, kuid soov, et ta juba sünniks oli nii suur, et ikka pressisin kaasa ka. Kuskil 5-6 pressiga sündis pea ning ämmaemanda sõnul tegi beebi vee all silmad lahti ning vaatas ringi. Oli äärmiselt kummaline tunne, kui pea oli sündinud ning beebi end aktiivselt liigutas. Järgmise pressiga sündis ka keha. Meie kallike oligi kohal. Kell oli täpselt 7 isadepäeva hommikul ning väljas hakkas vaikselt valgeks minema. Keerasin ennast istuma ja ämmaemand tõstis ta veest välja mulle sülle. Beebi oli algusest peale väga aktiivne ning tegi ka korra valjemat häält. Ma ei suutnud uskuda kui väike ta oli. Nagu hiljem selgus 2800g, tema vanem õde oli kaalunud üle 4 kilo! Alt korruselt tuli beebile tere ütlema ka minu õde, kes oli tunni eest saabunud igaks juhuks Emili juurde, kui viimane peaks ärkama.

Mõnekümne minuti pärast ronisime vannist välja ning üsna kohe sündis ka platsenta. Veidi hiljem lõikas issi läbi ka pojakese nabanööri. Mingeid ülekandluse märke (Joonatan sündis 42+4) ei olnud ei lapsel ega platsental. Nabanöör oli väga pikk ja arvestades, et minu kõht oli olnud pea sama suur kui esimese lapsega, võib arvata, et tal oli seal volilt ruumi võimelda, et ennast saledana hoida. Imestasin veel, et lootevett ei tulnudki, kuid ämmaemand ütles, et kuskil 10 min. enne lapse sündi olid vannivette tekkinud valged helbed - ilmselt siis tulid veed.

Vannitoa põrandale tehtud pesas veetsime järgmise tunnikese teineteist uudistades, tissitades ning aknast jälgides kuidas Tallinna kesklinn järjest valgemaks muutub. Üheksa ajal kui ämmaemand, minu ema ja õde lahkuma asutasid, ärkas ka Emili.

See oli täiesti imeline öö ning siiani tundub uskumatu, et kõik nii kiiresti läks. Olen väga tänulik oma emale ( kes tegutseb ka muidu sünnitoetajana), et ta oli terve aja minu kõrval; ämmaemandale, kes oli nii soe ja abivalmis; oma mehele, kes võttis omaks idee kodus sünnitamisest muutes seeläbi kõik selle võimalikuks; oma õele, tema toetuse eest ja veel tervele hulgale sõpradele, kes olid mõtetes meiega ning hoidsid ülal kõrgemat mõtet.

 

Tagasi avalehele