image
image
Atsi sünd

Sellest, et mu teise lapse sünnitus enam mägede taga pole, andsid märku juba kolmel järjestikusel ööl kindlal kellaajal esinenud emaka kokkutõmbed ning päevi peaaegu olematu söögiisu. Kuna 12. veebruar oli meil prognoositud sünnitähtajaks, siis selleks ajaks oli kõigil pereliikmeil ka vaim uue pesamuna saabumiseks valmis seatud. Vahetult enne seda kuupäeva olid meie peret kummitanud erinevad viirushaigused umbes kaks nädalat. Sellises olukorras ei oleks küll soovinud uut pereliiget tervitada. Järgmisel õhtul õues tavapärast jalutuskäiku tehes rääkisin lapsega, kutsusin teda meie juurde, kuna tunne, et ta tahab kohe-kohe ilmale tulla, oli hästi tuntav. Järgmisel ööl sünnitus algaski.

 

14. veebruari öö oli kuidagi rahutu, meile mõlemale mehega. Ärkasin korduvalt, ja mees ei saanud vist üldse sõba silmale. Kell oli 3 öösel, kui tundsin, et lekin mõõdukas koguses vett. Nagu vanema lapse puhulgi algas sünnitegevus lootekoti purunemise ning vee tilkumisega. Mingit krõpsu küll tunda ei olnud. Kuna esimese sünnituse ajal aga ei järgnenud kokkutõmbeid mitme tunni vältel, valmistusime ka nüüd pikemaks ooteajaks ja sättisime end mehega uuesti magama. Minul küll und ei tulnud, hinges oli pinev ootusärevus. Mõtlesin rahulikult omi mõtteid. Seekord pidi kõik minema teisiti kui eelmise sünnituse ajal. Esiteks olin seekord ülima õnnega koos, kuna olin viimastel päevadel kinnitust saanud, et nüüd on lõpuks lapse pea kenasti vaagnas fikseerunud. Viimastel nädalatel oli ta nimelt demonstreerinud oma akrobaatilisi võimeid ning mitu korda end kõhus ringi pööranud, küll pea, küll pepuseisu. Esimene laps nimelt otsustaski siia ilma sündida tuharseisus, õnneks küll ise sündides. Seega sain rahumeeli planeerida kodusünnitust, mis tundus eelnevalt kuuldu-loetu põhjal ja oma sisetunnet usaldades kõige pehmem ja parem viis lapsele ilmaletulekuks. Teiseks olin veendunud, et sel korral ei ole vaja tarvitada mingeid kunstlikke sünnitegevuse kiirendajaid ega muid abivahendeid, kõik pidi toimuma võimalikult loomulikul viisil. Ning oma pereliikmete keskel, juures vaid sünnitoetaja ja ämmaemand, keda täielikult usaldasin.

 

Ja seekord läkski teisiti. Vete tilkumisest möödus tunnike, kui algasid tuhud, algul küll üsna nõrgad, samas aga regulaarsed, ning muutusid tundidega üha intensiivsemaks ja vahed vähenesid märgatavalt. Et rahulikult iseenda ja sündiva lapsega olla, olin tuhude ajaks kolinud „pere“ magamisvoodist ülakorrusele. Kuna kõik oli suhteliselt rahulik ja talutav, ei hakanud ka meest esialgu äratama. Selline suhteliselt mõnus olek kestis tunde, kontraktsioonidest oli suht kerge üle hingata. Kui valud tugevamaks muutusid, olid suureks abiks igasugu liikumist eeldavad harjutused nagu puusade kõigutamine, käteliigutuste tegemine, koos sügava hingamisega, uutamise ja vaikse muusika saatel. Kui alguses, nõrgemate tuhude vältel, oli parem pikali rahulikult lebada ja hingata, siis tugevamate kokkutõmmete ajal sobisid paremini püstiasendid, mis võimaldasid just liikumist. Kui alguses mõõtsin tuhuvahede pikkuseks 8-9 min ja kestvuseks 20 sek, siis mõne tunni möödudes, nii kella 7ks hommikul olid aga tuhude vahed juba kahanenud 5 min ja kestsid umbes 40 sek. Vaheaegadel jõin ohtralt nõmmliivateed ja vett, mis tundus hea.

 

Kella 9 ajal olin valmis kohale kutsuma ämmaka ja doula, kui üsna ootamatult äkki kokkutõmbed täielikult peatusid. Kui pidevalt olid tuhuhood ikka aina võimsamate lainetena üle käinud, siis korraga oli täielik vaikus. Selleks ajaks olid ärganud ka teised. Informeerisin neid olukorrast ning kuna ikka veel midagi ei toimunud, võtsime aja maha ja istusime tükk aega rahulikult hommikusöögilauas, kuigi mul endal küll söögiisu sel hetkel ei olnud. Poole 11st algasid tuhud uuesti ja kuna valuhood olid nüüd juba üsna intensiivsed, siis palusin mehel tünni vesi lasta ja allkorrusel kõik sünniks valmis seada. Nii ma siis ronisin veetünni, kell oli umbes pool 12. Enne seda said kohale kutsutud ka abilised. Vees oleku ajal mõõtsime tuhude vaheks vaid 3 min ja kestvus üle minuti. Sünnitegevus oli meeletu hoo sisse saanud ja ega puhkuseks enam praktiliselt aega ei jäänud. Vees tundsin ennast siiski hästi. Püüdsin poolkükis asendis sügavalt hingata – sisse hingamise ajal laup vastu tünni äärt surudes, vette välja hingates. Puusaringid vees mõjusid leevendavalt. 2-aastane tütreke vaatas seda mullitamist põnevusega pealt, kuidas tita hakkab sündima, ja oli kogu aeg äärmiselt mõistev.

 

Ämmakas jõudis kohale veidi peale kl 12, ning mõõtis avatuseks 6 senti. Kuna tuhud olid ülitormilised, siis olin küll veidi kohkunud, kas tõesti kestab avanemine veel tunde. Sisetunne oli küll, et tita hakkab kohe-kohe sündima. Järgnev aga näitas, et emakas tegi pikkade tuhude ja peaaegu olematuks muutunud vaheaegadega väga kõva tööd. Nimelt juba kolmveerand tunni pärast, enne kella ühte, hakkasid tuhud segunema tugevate pressitunnetega. Tünnist välja ronisin poole 1 paiku, üritasin pissil käia, aga surve vaagnale oli niivõrd tugev, et see ei tahtnud kuidagi õnnestuda. Püüdsin end du__i all lõdvaks lasta, aga vaagnapiirkond oli ikka päris krambis enamus aega. Ülimalt vajalikul hetkel jõudis kohale ka sünnitoetaja. Hingasime sügavalt koos. Lõdvestavalt mõjus, kui sünnitoetaja masseeris mul alaselga ja jalgu, toetas püstiseismisel, eriti mõnus oli tal nagu jahukott kaelas rippuda. Jällegi oli kasu just rühi sirgeksajamisest ja püstiasenditest, nii tuli tagasi jõud tuhudega võidu hingata ja võime mingilgi määral lõdvestuda. Nii me tegutsesime vannitoas kahekesi umbes 40 min. Ei saanudki ise aru, millal avanemine pressideks üle läks, kuni sünnitoetaja üllatuslikult ütles, et pressid on juba peal. Laps laskus vaagnasse ilmselt hetkel, kui tõstsin ühe jala vetsupoti kaanele ja tundsin üht jube tugevat pressi. Samas oli ka omal sel hetkel äratundmine, et nüüd on viimane aeg vette kobida, kuna laps võib igal hetkel pea välja pista. Nii mees kui ämmakas olid üllatunud, kui kiiresti kõik oli toimunud. Doula ja mees kummaltki poolt toetamas, kolisin uuesti ümber tünnivette. Pressitunne oli äärmiselt tugev ja ei suutnud sellele vastu panna, pressisin kaasa. Mees hoidis minust tugevalt selja tagant kinni. Järgmise pressi ajal oli juba tunda lapse pead, järgmise ajal pressisin välja lapse pea, siis läks pisut aega, laps keeras kenasti ära oma õlad, ja järgneva pressi ajal oli laps kehast väljunud. Toetasin teda veidi kätega altpoolt, aga tema oli nagu püssikuul ühe hetkega veepeal. Tõstsin selle lootevõidese tombukese oma rinnale, laps tegi esimesed hingetõmbed ja hakkas kohe meiega suhtlema. Tüki aja pärast julgesime ka piiluda, et mis soost siis laps on. Atsike oli. Kuna tütreke oli peres kasvamas, oli pojast rõõm suur. Korraga oli torm möödas, täielik rahu ümberringi, päikesekiired tungisid kardinavahelt söögituppa, kus kõik toimus, valdasid ülim õnne- ja rahulolutunne. Jagasime üksteisele naeratusi. Pisikesele pandi vees käterätt ümber ja kasteti sooja veega, et tal jahe ei hakkaks. Kell oli pool kaks päeval. Kõik oli toimunud nii kiiresti, loomulikult, turvaliselt, oma inimeste keskel, kes pühendusid kõik täielikult vaid meile.

 

Nüüd hakkasid kõik pingsalt ootama platsenta sündi, kuid veel pool tundi tünnis istudes ei järgnenud uusi emaka kokkutõmbeid. Vees hakkas ka jahe, boiler oli samuti lõpuks soojast veest tühjaks saanud. Ronisime veest välja, nabanöör veel tuksles, kolisime ümber magamistuppa. Platsenta väljutamisele ei aidanud kaasa ka puhumine, terakesed ega meie kõigi meeletu tahe. Kui emakakael tasapisi sulguma hakkas, oli vajalik ämmaemanda kiire tegutsemine. Ei aidanud ei oksütotsiinisüst ega nabanöörist sikutamine. Kiskumise tagajärjel rebenes nabanöör koos tükikese platsentaga. Nüüd ei olnud võimalust ka kuidagi enam platsenta väljutamisele väliselt kaasa aidata. Kuna ka selleks hetkeks oli verekaotus üsna suur (umbes 600 ml), ei jäänud muud võimalust, kui abi kutsuda. Kiirabi jõudis kohale mõne minutiga, haiglasse jõudes toimis haiglapersonal väga kiirelt ja operatiivselt. Emakas kinniolevad platsentatükid eemaldati manuaalselt, viimasel hetkel lasi platsenta end küll ise lahti. Laps sõitis meiega mõistagi haiglasse kaasa, ning kohe peale platsenta eemaldamist sain lapse enda juurde tagasi. Vahepeal ootas ta meid isa süles. Järgneva öö veetsime küll haiglas, kuid juba hommikul lahkusime haiglast omal soovil ning olimegi oma kodus terve pere seltsis tagasi.

 

Enesetunne oli suurepärane, ainult emakas andis ennast imetamise ajal üsna valuliselt tunda. Kuid mõne päeva möödudes see ebameeldivus kadus. Vaatamata platsenta väljutamisega seotud komplikatsioonile (mille riski ei osanud varem kuidagi ette näha), olen üliõnnelik ja tänulik, et mu sünnitus just sellisel moel kulges – et sünnituse juures olid just need inimesed, kelle lähedust ja toetust oli sel hetkel kõige enam vaja, ja et sünnitus toimus turvaliste koduseinte vahel, kus tundsin ennast ülihästi. Olen väga tänulik sünnitoetajale, kelle nakkav energia joogatundides andis jõudu kodusünnituse unistus teoks teha, ämmaemandale ja haiglapersonalile operatiivse tegutsemise eest vajalikul hetkel. Mehele, kes kodusünnituse ideed algusest peale igati toetas, ja tütrele, kes oli sünnituse ajal nii armas ja mõistev.

 

Tagasi avalehele