image
image
Iris Adelia sündimise lugu

Kiri sünnitoetajale

Et siis ei kirjuta väga pikalt aga tähtaeg oli lapsel 25 jaanuar, see läks rahulikult mööda ja siis 27 päeval avastasin, et midagi roosakat tilgub. Jormaga oli kõik käinud nagu raamatus: limakork- valud-pauguga veed-pressid. Aga nüüd vaikselt veed tulid, ilusti roosad ja magusad ja mina olin aga valmis sünnitama, 27 öösel vastu 28.ndat käisid juba regulaarsed valud 15 min tagant, ärkasin üles ja ei midagi. See oligi see 28 päev kui helistasin ja tahtsin kinnitust, et ma ei mängi tulega. 28nda õhtuks olin vastu võtnud otsuse, et ootame 29 päeva ka kui veed on ilusad ja siis läheme haiglasse. Enne olin leiutanud koos mehega ajutise vanni ja plaani valmis möelnud kui kaua saun soojaks läheb ja olnud kindel, et sünnitame kodus. Terve 28 päev ei toimunud midagi, mina olin tunnistanud enda lolliks arvates, et ma sünnitusest midagi tean ja eeldanud olin, et see kord läheb veel kiiremini kui eelmisel. Andnud pisikesele mõista, et kui ta tahab nii rahulikult sündida, siis ma olen nõus ja 28 õhtul istusime kogu perega maha ja rääkisime titaga. 5 aastane Jorma koputas aga kõhtu ja ütles, et tita hakka sündima, vaata ainult et sa emme kõhtu ei kaka (pole kindel, kust ta selle võttis) ja mees rääkis ja ma ise ütlesin, et olen kõigega nõus ja kõige tähtsam, et me teda ohtu ei sea. Läksime rahulikult magama ja ikka täielik vaikus. Siis äkki väga tugev valu, kell kuskil 11 õhtul, nii järgmine ja järgmine, väga kõva tempoga ja tugevalt, saatsin kuskil pool 12 mehe saunaahju kütma ja vanni kokku panema, ise tegin teed ja ei leidnud ühtegi mugavat asendit, väljas oli kuuvalgus ja siis aaa-tasin ja ootasin ühe rebasega koos, kes akna taga põllu peal tatsas. Sain ainult püsti olla ja rippuda kõikvõimalike asjade najal. Nii siis jälle tohutu vajadus vette saada, riidesse ja sauna kuskil kell pool kaks. Saun ei olnud veel päris soe, ainult laval sain olla, ronisin ja ukerdasin siis seal, vann, ehk tegelikult 4 vana kapiust kruvide ja nurkadega kastiks kokku pandud, põrandal kaks võimlemismatti aluseks ja peal ehituspoest ostetud kile (etteruttavalt võin öelda, et ühekordseks kasutuseks kõlbab küll) polnud korralikult vett täis, ronisin sisse ja kohe tundsin vajadust pressida- mis toimub?! proovisin hingata aga enamus aega lihtsalt oigasin ja lasin neil pressidel nagu lainetel tulla, proovisin katsuda aga ei saanud arugi kui pea juba sündis, siis oli pikk paus ja hiljem vaikselt õlad ja kogu keha. Vett siis niipalju, et laps sai ikka vee alla sündida. Pisike uudistas meid tükk aega, mees ütles kellaks 2.25 ja siis hakkas pisike imema. Platsenta sündis ka ma usun poole tunni jooksul. Kõige naljakam oli see, et kui siis laps uuris meid ja tissitas, siis ta kakas ennast ja mind täis, saun oli verd täis ja minul nirises veri mööda sääri alla ja siis me lihtsalt itsitasime ja ei hakanud toimetama ega koristama. Nojah ühtegi pilti ega videot polnud jõudnud teha, vanni jälle vett täis ei jõudnud lasta ja siis lihtsalt istusime ja naersime, et millise ägeda segaduse me oleme korraldanud. Peagi tuli mu ema ja ütles, et me oleme hullud ja tema ei saa seda verd vaadata, eh jah siis millalgi koristasime sauna ära ja lippasime üle õue tuppa. Pisike tüdruk oli hommikul 6 ni üleval, uudistas ja tissitas.

Nojah mis ma tahtsin siis selle loo puhul üldse kirjutada oli see, et kui imeline oli usaldada oma last ja sisetunnet, kuigi mu emotsioonid kõikusid seinast seina ja ma olin juba valmis haiglasse minema (homme) ja siunasin ennast egoistiks, et ma ikka veel kodus istun. Haiglas oleks need tunnid täis tiksunud ja sünnitus esile kutsutud. Ja teiseks ma ei mõõtnud tuhude vahesid ega kontrollinud avatust sõrmedega, kellaajad on umbkaudsed, et kui hea oli olla ilma nende numbrite ja mõõtmisteta. Tagantjärgi oli see sünnitus tohuvapohu- ette olime valmistunud ikka pikemaks ajaks, aga me saime üksteisele toetuda ja see ainult pere sünnitus on vägev kogemus.

Helistasime hommikul haiglasse,nad küsisid platsenta kohta ja verejooksu ja küsisid, kas tahame kiirabi- hmm kes meil täna valves on, ega nad ka ei oska su võimalikke rebendeid ja platsentat vaadata, juhendasid telefoni teel, soovisid õnne, ütlesid, et nemad meid näha ei taha ja kuu aja jooksul võiks isikukoodile järgi tulla. Uskumatu lugu ja said aru, et mis sellise külma ja tuisuga ikka haiglasse otsida.

Eh jah vägev on siin rahus olla kui keegi ei torgi. Selline lugu siis, et sa teaks et kõik läks hästi ja mul on nüüd pisike tütar ka! Saadan ühe esimese pildi ka, tehtud 10 tundi peale sünnitust.

Ja kuidas see, mis Sa naistele annad, kestab edasi Sinust kaugel ka ja hoopis mujal ajas ja ruumis. Aitäh!

Tervitused

Triin

Tagasi avalehele