image
image
Triinu-Liisi imeline sünd

Pisike Triinu-Liis tegi minu kõhtu pesa ühel kenal juunikuu ööl peale Jaanipäeva. Siis me muidugi veel ei teadnud, et ta on just Triinu-Liis. Aga just siis otsustasime, et võiksime hakata vaikselt Kadri-Ann’ile seltsilist meisterdama. Esimese korraga see ka õnnestus. Minu jaoks oli see vaatamata sellele, et last planeerisime, üllatus, sest Kadri-Ann oli alles 9-kuune ja imetasin teda nii ööl kui päeval. Rasedus kulges märksa vaevalisemalt, kui eelmine. Esimese trimestri iiveldus ja meeletu uni on pisikese marakrati kõrvalt üpris tüütu. Samas oli mu tervis korras ja kõhus kasvav beebi tundis end hästi. Rasedust jälgima valisin armsa ämmaemanda, kes aksepteeris minu soovi ennast ja last võimalikult vähe segada ja torkida. Nii ei teinud ma enne kolmandat trimestrit ühtegi ultraheli, geneetiliste haiguste analüüsi ega muud sarnast. Usaldasin ennast , last ja elu ning olin valmis võtma ta vastu just sellisena, nagu ta on otsustanud tulla. Käisin ka väga armsate sünnitoetajate juures rasedate võimlemises ja jututunnis, kus sain selgust endas ning selles, mida teiselt sünnituselt ootan. Samuti sain selgeks, miks ma esimese sünnituse suhtes rahulolematust tundsin kuigi kõik imehästi läks. Tundsin sellest ääretut vabanemise tunnet ning sain rahulikult ja hirmuta ees ootava suure sündmuse peale mõelda. Kui Kadri-Ann’i oodates tundsin rasedusest ainult rõõmu ning nautisin selle igat hetke, siis Triinu-Liis’I kandes muutus rasedus lõpuks ikka päris tüütuks. WC-sse oli juba rada sisse kulunud, saapaid pidi mees jalga aitama ja külm talv sundis mind ennast kubujussiks riietama igaks õueminekuks. Rääkimata sellest, et olin tõeliselt tujukas, nõudsin mehelt erilist tähelepanu ja hoolitsust ning käitusin kohati ikka tõelise mõrrana. Nagu tal lapsega tegelemisest veel vähe oleks olnud :P

Nädalad ja kuud möödusid ning lõpuks oli käes beebi sündimise aeg. Kuna Kadri-Ann sündis mõni päev enne tähtaega, ei osanud ma arvatagi, et kui see mitte midagi tähendav kuupäev möödub, muutun ka mina kannatamatuks ja ei suuda enam rahulikult oma asjadega tegeleda, vaid pean igal vabal hetkel juurdlema selle üle, millal see laps nüüd siis tulla tahab. Sünnitada plaanisin kodus ning kõik oli selleks valmis. Väikese valehäire ajal paar nädalat enne tähtaega olime elutoa juba ringi disaininud. Täispuhutav vann oli keset tuba, suur present selle all põrandat kaitsmas, kott-tool ja võimlemispall nurgas ootamas. Suuremal lapsel oli vähemalt väga lõbus selle atribuutikaga mängida. Kui mees mõni päev peale tähtaega küsis, kas ma sünnitama ka kavatsen hakata, vastasin, et vist mitte, mille peale otsustas ta Murphy seadusi testida ja vanni ning muu sünnituskraami teise tuppa ära pakkida. See aitas :D

Olime õhtul mantlipärija magama pannud ning tundsime mõlemad erakordset väsimust. Nii ronisime ka meie juba 22 voodisse ning uinusime tavatult kiiresti. Läbi une hakkasin tundma kergeid kokkutõmbeid ehk südaöö paiku. 2.30 tundsin, et ei saa enam magada ja pean tuhu ajal end liigutama. Nii ajasingi end voodist välja, läksin alla korrusele ja hakkasin elamist sättima. Kaminale panin põlema küünlad, otsisin arvutist sobiva muusika valmis, keetsin teed, panin sauna sooja ja paigutasin mööbli ümber. Tuhud olid kerged ja käisid ühtlaste 7min vahedega, kuid intensiivsemaks ega tihedamaks ei läinud. Väga mõnus oli nende ajal puusi 8-kujuliselt liigutada, see leevendas pinget imehästi. Nautisin üksindust ja aknast paistvat täiskuud paar tundi kuni Kadri-Ann häält tegi ja ma mehe üles pidin ajama, et ta lapse uuesti magama uinutaks. Kui laps magama jäi, tuli ta alla. Mehe juuresolek ja puudutused tegid küll sünnitegevuse natuke intensiivsemaks, kuid ikka olid tuhud rahulikud ja ka vahed ei läinud lühemaks. Samas tundsin, et valesünnitusega ka tegemist ei ole. Enne 8 helistasin sünnitoetajale, et nõu küsida. Ütlesin, et olen unine ja tahaks magada. Ta soovitaski duši all käia ja magama minna. Ronisin siis natukeseks mõnusalt sooja sauna, käisin duši all ja kobisin magama. Suurem laps oli just ärganud ja jäi issiga toimetama. Magasin kokku 2h, mille jooksul oli 4-5 korralikku tuhu, mille ajal ma ennast voodis käpuli ajasin ja puusi liigutades nendest üle hingasin. Need olid nii võimsad kontraktsioonid, et võtsid kogu keha vappuma. Kell 10 ärkasin. Helistasin uuesti sünnitoetajale ja tema nõuande järgi sõin natuke ja hingasin verandal sõõmu värsket õhku. Sellel ajal, umbes 20 min jooksul ei olnud ühtegi tuhu. Jõudsin veel toriseda, et ikka midagi ei toimu. Siis aga tuli üks korralik tuhu ja järgmine. Kadri-Ann aitas issil mind silitada, mees rääkis talle, et tita sünnib ja emme laulab titat välja. Hingasin tuhude ajal häälega. Järgmise tuhu ajal käis plaks ja põrand oli vett täis. Palusin mehel vanni vett täis lasta. Helistasin uuesti sünnitoetajale ja nüüd ka ämmaemandale, et nad võiksid vaikselt tulema hakata, kuid kiiret pole. Ei olnud tunnet, et väga kiireks läheks. Tuhud aga läksid väga tihedaks ning peale vee tulemist tundsin õige pea ka kerget pressitunnet. Mees jooksis vanni ja minu vahet, tuhu ajal pidi ta mu puusi silitama ja ülevalt vaagnat kokku suruma, nii oli väga kerge. Suurem laps pani minu tuhu ajal pea samamoodi diivanile nagu mina, tegi mulle issi eeskujul pai ja naeratas oma imearmsat naeratust. Vee tulekust mõni tuhu hiljem tundsin juba, et laps laskub. Seda kinnitas ka see, et ma ei saanud enam pissida. Meeski juhtis tähelepanu, et kõht on väga all. Hoidsin järgmise pressi aja peput püsti, sest tundsin, et see kõik on liiga kiire ja ma ei jõua kohaneda. Vann ei olnud veel täis, mees keetis sooja vett juurde, kuid ma ei jõudnud oodata. Tundsin, et pean kohe vette saama, muidu ei jõuagi sinna. Katsusin esimese asjana vannis, kaugel lapse pea on. Tundsin seda poole sõrme kaugusel. Silitasin seda imepehmet peakest ja tervitasin oma lapsukest. Tundsin piiritut rõõmu. Tuli järgmine press ja lapse pea tuli poolenisti välja. See oli ebameeldiv tunne, pidin lapse pea välja saama. Õnneks tuli kohe ka uus press ning pea sündis. Mees oli eufoorias, naeris läbi pisarate, mu pisike suur laps naeris ja tegi mulle pai üle vanni ääre. Mina silitasin beebi pead, tema imepehmeid kõrvakesi. Tita ootas õlgade keeramisega päris tükk aega, umbes minuti. Tundsin, kuidas ta midagi kõhus teeb, emakas justkui tahtis uuesti pressida, aga veel ei teinud seda. Lõpuks pööras pisike end ja keha sündis ühe pressiga issi kätele. Tõstsin jala üle nabanööri ja sain selle pisikese ime enda rinnale. Kui väike ta oli ja kui armas. Kadri-Ann, nähes titat, jooksis ruttu enda nukutita järgi ja viskas selle vanni. Ju ta siis mõtles, et nii peabki, titad peavadki vannis olema :D

5 min peale lapse sündi jõudis sünnitoetaja ja 20 min hiljem ämmaemand. Vee tulekust oli möödas 25 min ja 45 min sellest, kui torisesin, et mitte midagi ei toimu.

Nabanöör tuksus tükk aega ja platsenta tulek võttis ka päris hea aja. Lõpuks ronisingi vannist välja, vesi tundus seda millegi pärast tagasi hoidvat. Katsusin ennast ja ei suutnud uskuda, et ei tunnegi valu. Nagu polekski sünnitanud. Ilmselt mängis selles oma osa ka see meeletu õnnetunne, mis valu vaigistab. Siiski ei olnud mul ühtegi kriimustust ning vannist välja ronides ja diivanile istudes ei saanud arugi, et midagi vahepeal toimunud oleks. Ämmaemand kaalus ja mõõtis titat, 3680g ja 52cm. Mees keetis teed ja tegi võileibu, Kadri-Ann toimetas omi tegemisi ja vahepeal käis titale pai tegemas. Mina istusin oma konnapojakesega ega suutnud seda lõputut õnne uskuda. Mul oli imeline sünnitus imeliste inimestega, oma perega. Selline, mida kogeks veel ja veel.

Tagasi avalehele