image
image
Meeta sünd

 

Nüüd mine iseendani ...

See, mida sa praegu koged ongi õige.

Sinu tunne ongi Sinu tunne, Sul ei pea olema nii, nagu teistel on olnud.

Tegelikult ei pea Sa olema õnnest joovastunud, eriline või rahulolev.

Sul on õigus olla segaduses, isegi veidi hirmul.

Loodetavasti leiad siiski , et Sinu sügaval sisimas – seal, kus on rahu ookean – on suur tänulikkus, et Sulle on antud võimalus emaduseks.

Et loodus toimetab Sinu kaudu oma lõputut ringkäiku. Nagu lill puhkeb kevadel õitsele, et suvel seemned laia ilma saata ja pärast närtsimist nende kaudu edasi elada, on ka Sinul nüüd võimalus kesta igavesti!

Kõik konkreetne ja käegakatsutav on veel ees.

Sa ei pea selle pärast muretsema. See tuleb niikuinii!

Lihtsalt armasta oma last tingimusteta, usalda teda ja ennast.

Tegelikult oskab tema sündida ja Sina oskad sünnitada.

Sind toetab Ürgne Emadus.

Ta on eatu, kogunud endasse paljude emade tarkust ja väge.

Ta on kõikides naistes ja pakub ka Sulle oma parimat tuge!

Lihtsalt lõdvestu nüüd...

Rasedus.

2009 aasta Kodussünnituse kokkutulekul käies jäi mulle kõrvu nii paljude naiste sünnituslugusid kuulates, et need algasid sõnadega: see oli minu kõige raskem rasedus…

Ja tõepoolest, seekordne oli ka minu jaoks väga raske kogemus. Võib-olla üldse üks keerulisemaid olukordi , millesse kunagi sattunud olin.

Esiteks oli kolmas rasedus minu jaoks ootamatu. Imetasin veel oma kaheaastast tütart ja tundsin end temaga väga lähedalt seotuna. Ma poleks suutnud uskuda, et keegi end meie vahele oskab mahutada.

Kolmandast lapsest teadasaamine oli paras šokk ka mu mehele. Päris tükk aega ei suutnud me teineteist selles keerulises olukorras toetada ning seda imelist kingitust südamesse vastu võtta, mis meie perele antud oli.

Ometi olen ma salamisi alati lootnud kogeda „planeerimata” rasedust, olla elu väravaks ja vaadata, kuidas ma sellega hakkama saan. Pettumus, mis mind tabas tajudes, et ma sellega siiski hakkama ei saa, ja tunne, et mu keha on mind kuidagiviisi alt vedanud, oli suur.

Järgmisel päeval pärast rasedustesti tegemist sõitis mu ema Inglismaale tööle. Ma ei teadnud, millal teda jälle näen ja jäin ilma tema vahetust toetusest. Muidugi ma tean, et ta on meie väikese pere suurim fänn ning aitab igal võimalikul viisil ka kauge vahemaa tagant.

Üsna varakult tabas mind iiveldus, mis oli võimsam kui eelnevatel kordadel. Lisaks sellele suur nõrkus, mul oli raskusi isegi püstitõusmisega, võitlesin minestustundega. Tavapärase 12 nädala asemel kestis mu halb enesetunne kaua, umbes 18. rasedusnädalani. Oksendasin mitu korda päevas, tihtipeale ka aias, kuna ei jõudnud nii kiiresti tuppa joosta( vabandused naabrite ees). Suurepärase õunaaasta saak jäi meie perel puu alla, kuna mina ei suutnud isegi hetkeks mõelda ei õuntele, ega keldrile.

Kogu mu keha oli tormilises muutumises, tajusin oma rasedust iga rakuga. Isegi juuksed olid äkki teistsugused ja sattusid läbikammimatutesse pusadesse.

Sügisesse jäid kahe minu kalli sõbranna suured elumuutused, üks neist asus õppima ämmaemandaks ja teine sünnitas kolmanda lapsukese. Ma ei tahtnud ega saanud neid oma pikkade monoloogide ja enesetunde kirjeldustega koormata. Kuid siiski pean ütlema, mu armsad Kadri, Kristin, Signe ja Kärt, et teie positiivne suhtumine Meetakese tulekusse ja otsene abi olid minu jaoks tohutult tähtsad! Te toitsite mind ja mu lapsi, pakkusite oma seltskonda ja hoidsite meeleolu üleval. Kuidas ma küll ilma teieta hakkama oleksin saanud!

Lastega läbisaamine oli jube Õnnetuseks jäi sellesse perioodi meie tütrekese kohutavaks kaheseks olemine. Vähemalt mina nägin seda nii. Kaklesime ja vedasime vägikaigast mitu korda päevas. Mul on kahju, et oma lastele enda depressiivsuse pärast hingevalu põhjustasin. Kuid selles olukorras olles ei suutnud ega tahtnud ma end ka kuidagi aidata. Tegelikult ma teadsin ju nii mitmeidki võtteid ja tehnikaid, kuidas enesele ja kõhus olevale lapsele lähemale jõuda, kuid miskipärast ei suutnud sellega tegeleda. Ma tunnen pärast seda kogemust kindlalt, et toetus on tegelikult kõikjal mu ümber, minul on vaja see vaid vastu võtta.

Ja nii ma olingi, veidi tardunud ja kivinenud olekus, nagu see pikk ja külm talvgi.

Füüsiliselt oli rasedust kanda kergem kui eelmisel korral. Öine puusavalu oli vast üks väheseid vaevusi, ning selle puhul aitas imehästi rasedate joogas käimine. Lõpupoole käisin seal juba kaks korda nädalas ja nautisin väga. Ning mida enam ma keskendusin oma kehaga tegelemisele, seda kergemaks läks ka meeleolu. Lapseootuse lõpus käisin ka Mari juhendatavas ringis, kus sain veidi suhelda teiste rasedatega. Ükski minu lähituttavatest minuga samal ajal last ei oodanud, ning ma ei teagi, kas olin sellisest kõhukate omavahelisest suhtlusest puudust tundnud või mitte.

Nüüdseks olen juba kolmandat korda tunda saanud, et olen seda tüüpi, kel raseduse edenedes ikka paremaks ja lõbusamaks läheb. Kevade tulek oli juba väga nauditav. Tundsin end nagu mulla sees oma aega ootav idu või lillesibul, valmis tärkama. Mäletan üht esimest tõeliselt päikselist sooja pühapäeva, umbes nädal enne sünnitust, mil jalutasin oma titale pluusikest ostma. Linnud laulsid, mantlihõlmad võis juba eest lahti teha. Mul olid jalas kõrged kummikud ja ma kõndisin mõnuga läbi sulalumelompide. Ma jalutasin sel päeval üksi, aga samas ma tundsin, et ei ole ju üksi. Ja tundsin suurt rõõmu, et see lapsuke on valinud nii ilusa aja sündimiseks ja tänumeelt, et ta minuga koos on.

Minu jaoks oli see rasedus suur õppetund, oma tuhmi ja tumeda poolega kohtumine. Sellest jätkub mulle mõtlemisainet tükiks ajaks. Millekski oli seda vaja. Et ma teaksin, et kõik tunded on lubatud. Ja oskaksin endale andestada. Selle juures olid mulle suureks abiks siin loo alguses olevad read.

Sünnitus.

Vaikse Laupäeva hommik.

Järjekordne öö oli mööda saamas. Raseda ööd on teatavasti erilised. Neisse mahub palju- loendamatuid pissilkäimisi, patjade sättimist ja puusavalu, suuremate laste pissitamist , teki toppimist ja muidugi mõtteid. Millal ometi…? Kuidas ma jälle oma sünnituse maha võisin magada!

Sellel ööl olin ma pissil käies tundnud tuima päevade moodi valu. Samas olin ma sedasorti tunnet tundnud juba palju öid ning ei hellitanud erilisi lootusi.

Kell pool kuus aga, kui Kastani tänaval kustutatakse valgustus, ning postiljon oma kohvriga mööda vuristab, tundsin Esimest. See oli täiesti tugev ja äratuntav tuhu. Vajasin liikumist ning haarasin mehel käsivarrest kinni. Ütlesin: „Mul on vett vaja!” See märgistas meie jaoks plaanitava vettesünnituse algust.

Ärkasime üles ja hakkasime asjatama. Tiidu tee viis kõigepealt kuuri puudele järele, mina võtsin samal ajal kapist linu ja muud sünnituse juurde kuuluvat kraami. Teevesi kees, mõnus hommik.

Mul oli väga hea meel, et kõik algas jälle hommikul. Just samasugusel kevadisel hommikul nagu 3 aastat tagasi, kui sündis meie teine laps, tütar. Isegi kellaajad klappisid. Samasugune klapp oli ka raseduse pikkuses, eelmine laps sündis 40+6 rasedusnädalal, seekordne nüüd vaid üks päev hiljem. Rõõmu tegi see kõik aga sellepärast, et ma ei suutnud ette kujutada paremat kogemust kui meie eelmise lapse sünd. Iga vihjegi sellele tegi olemise helgeks.

Panin ühte toanurka põlema soolalambi ja teisel pool süütasin ebamaised sinised jõulutulukesed, nii täitus hommikuhämaruses tuba oranži ja sinise valgusega. See oli väga ilus.

Tuhud käisid vaikselt. Toimetasime oma tegemisi, vahepeal keskendusin ja mõnulesin tuhude käes. Kasutasin oma uhket õrnlillat sünnituspalli, mille peal oli mõnus õõtsuda ja puusaringe teha. Jõin nõmmliivateed.

Kuna ma olen harjunud(või õppinud) asju alati ka äraspidi nägema, võikas peegelpildis, käisid mu peas ringi mõtted sellest, kuidas ma olukorra üle varsti kontrolli kaotan, kuidas lapsed mind varsti magamistoast segama tulevad ja muidugi sellest, et minu beebi millegipärast sündimisega hakkama ei saa.

Meie teine laps oli olnud suur, pea viiekilone ning tema sünnitamine oli täitnud mind tükiks ajaks teadmisega, et mu keha on meister ning saab lapse kandmise, sünnitamise ja toitmisega ideaalselt hakkama. Ometi kajasid mul kõrvus seekordse naistearsti, kena inimese sõnad: väike ta teil kindlasti ei tule… Samuti armsa ämmaemanda seisukoht: üksi(st assisteerimata) seda asja ajama ei peaks…

Needsamad laused kumisesid mul peas kõik viimased ööd, kuni leidsin oma postkastist toetavad read: Kullake, Sa saad absoluutselt igas kaalus lapse sünnitamisega hakkama.

Assisteerimata. Ausalt.

Ning neid sõnu leierdasin ma samuti igal öösel vetsu poole tatsates

 

Ning viimaks, sünnituse ajal, läksid need ütlused mu peas omavahel võitlusesse

 

Kuni ma otsustasin midagi ette võtta ja panin käima Binnie Dansby CD Having a Baby is the Most Natural Thing in the World…

Panin nö uue leierkasti tööle ja viskasin vana oma peast välja.

Mõtlesin võtta ka homöopaatilist aconitumit, aga seda ei leidunudki mu terade hulgas.

Sünnitus kulges rahulikult, mees tegeles basseini ning veega, tõi ja viis, mis palusin.

Ka seekord ei toimunud midagi tormilist, tuhude vahele jäi minuteid. Ainult tuhud muutusid üha tugevamateks. Uus nipp, mida ma seekord kasutasin, oli sünnituse erootiliseks muutmine läbi enese stimuleerimise. Võtsin näppudele soojendavat mandliõli ning masseerisin lahkliha ning muid erogeenseid piirkondi, seda tuhu ajal. Tundsin, kuidas selline tegevus tuhult tema teravuse maha võttis ja sünnitusteid ette valmistas. Oksüdotsiinitase ei saanuks enam kõrgem olla Eriti tugevate kontraktsioonide ajal pistsin ise näpud tuppe ja tundsin, kui pehme ja mõnus kõik seal sees on.

Sain selle mõtte Laura Shanley unassistedchildbirth.com lehelt pealkirja alt Birth Erotica.

Ühel hetkel kuulsin köögist häälekest, mis küsis: issi, kas sa teed sünnitusbasseini? Kas minule? Ei, emmele. See oli meie pea kolmeseks saav tütreke, kes oli üles ärganud. Tegime koos lastega ühel õhtul nö peaproovi ja eks ta lootis, et saab jälle suplema minna.

Õnneks Veerakese pärimised ja sädistamine mind väga ei häirinud, vahepeal pidin talle lihtsalt ütlema, et küsi seda küsimust nüüd issi käest.

Mees lisas basseini meresoola. Issi, mis sa paned? Soola. Kas sa arvad, et ma teen suppi?

Basseinivesi sai valmis ning mina omadega ka. Teadsin, et olen jõudnud siirdeperioodi, kuna nägemine ja olemine muutus taas teravamaks ning keha pärast emaka kokkutõmmet higiseks. Nüüd oli jäänud see lõpp. Ja kuna see lõpp oli eelmisel korral olnud nii intensiivne minu jaoks, püüdsin ma vette minekuga veel veidi viivitada. Kuklas oli teadmine, et kui ma sinna kord lähen, tuleb see asi seal sees ka lõpule viia. Viivitasingi veel ühe pressi väljas. Tundsin kui tugevalt mu keha tööd teeb ja tita ka. Hüüdsin talle: ooo, kui tubli tüdruk! See oli esimene kord, kui ma tõeliselt tundsin, mis soost lapsuke mu sees elanud oli. Puhkesid ka looteveed. Üks hääleke küsis taas: mis see on? See on vesi.

Ja sisse ma läksin. Veel kaks pressitunnet ja peake puges välja. Ma ei suutnud seda uskuda! Mina, kellel esimesel sünnitusel kestsid pressid kaks tundi ning teisel tund aega! Mina sain hakkama võib-olla 5 või 6 pressitundega! No tõepoolest, ma olin sellest unistanud! Tundsin, et kogu pea sündimise protsess toimub nii puhtalt, mul polnud hetkekski liiga pingul olemise või rebenemise tunnet. Tagantjärele kuulsin mõistet „greibi tunne”. Mul oli justnimelt greibi tunne! Väikese mõnusa greibi. Eelnevatel kordadel on olnud millegi palju suurema tunne

Issi ja Veerake vaatasid pealt. Ilmus välja üks õlake, seejärel teine ja terve meie tita. Plumps ja plumps. Mõnus. Keerasin end ning võtsin ta vee all kätele. Viivitasin veidi ja vaatasin teda, kuidas ta liigutas ja oli.

Seejärel tõstsin ta vaikselt veest välja.

Sellest, mis minu ümber toimus, ma teadlik ei olnud, kuid Tiit hiljem rääkis, et Veerake oli tita pärast päris mures olnud, kui too veel vee all oli. Sest temagi on kogemata käinud peadpidi vee all, ning see pole tema jaoks meeldiv olnud Samuti kõrvalseisjana oli Tiit näinud, kuidas siis, kui lapsel alles pea väljas, oli tema suust tulnud valgeid mullikesi, nagu suitsurõngaid. Ilmselt lootevõide helbekestega lootevett.

Vee temperatuur oli sünnihetkel 31-32 kraadi -meeldivalt kosutav selle tugeva töö puhul, mida mu keha tegi.

Tõstsin lapse oma rinnale ja tervitasin teda. Kell oli umbes 8.15. Palusin mehel ka meie 6-aastase poja äratada. Need olid ilusad hetked. Millalgi sai selgeks, et sündinud on väike õde. See oli tõeline lotovõidu tunne! Me olime väga lootnud, et tulija on tüdruk. Eriti lootis Tiit. Ketserlik eelistada, kuid nii see oli

Kuna sünnihetkeks oli tuba juba päevavalgust täis, hoidis titake oma silmi kinni, nii jäi kahjuks olemata minu loodetud imeline esimene pilkkontakt. Ta ka pahandas veidi meiega, ning rahunes alles mõne aja pärast, kui olime basseinist väljas ning ta oma issi hea suure portsu mekooniumiga ära märgistada sai.

Meeta kaalus 4,8 kilo. Jäin taaskord täiesti terveks. Taastumine oli seekord eriti kiire ja kerge.

Platsenta väljus umbes 40 minuti pärast, kui hakkasin taas emaka kokkutõmbeid tajuma. Neid kokkutõmbeid jätkus mõneks valusaks päevaks. Kokkuvõttes oli emaka taandarengut järgnevatel nädalatel väga nauditav tajuda.

Nabanööri lõikasime läbi õhtul enne magamaminekut. Sidusin selle kinni ilusa roosat värvi lõngaga, mees lõikas. Tundsin, et mul ei jätku seekord piisavalt kõrgeid mõtteid, et teha läbi lootossünni kannatlikkuseproov. Sellele õhtusele läbilõikamisele järgnes kohe uskumatu tissiralliöö lapse poolt, ta ei lasknud rinnast hetkekski lahti. Võrdluseks eelmine sünnitus, mil esimese nelja platsenta küljes veedetud päevaga oli laps nagu omas maailmas, kuskil looteea ja meie maailma vahel ja üleminek(või tulek) toimus väga sujuvalt. Rinnaga haakus ta kiindunumalt alles siis, kui platsental talle enam oma energiat pakkuda polnud.

Nüüd ma istun ja vaatan oma Meetat. Ja mõtlen neile sõnadele, mis ma suve lõpus, siis kui kõik oli veel ehmatav ja ebaküps ja läbi kogemata ,Tiidule ütlesin, et ühel päeval me ei kujuta ettegi, et teda meiega ei oleks.

See aeg on nüüd käes.

Tagasi avalehele