image
image
Kolmanda lapse sünnilugu ehk kodussünnitus võõrsil

(13.02.2010)

Kursiivis mehe kommentaarid

 

Ammu enne seda kui ma kolmandat korda lapseootele jäin, jõudsin minna uuesti õppima.

Sedapuhku kutsekas ja kaugõppes. Sessid kord kuus, kolm päeva järjest. Tibu tuleku

tähtajaks oli arst määranud laupäeva, 13.02 ning samal nädalavahetusel oli meil sess. Ma,

nii isekas nagu olen, rääkisin tibule, et käime sessil ära, tuleme koju ja siis pühapäeva

hommikul on hea rahulik sündida. Andis lootust. Vanemad lapsed viisime mu vanemate

juurde hoiule, sest mees tahtis ise ka veel tööd teha ning neljapäeva hommikul ma sessile

läksingi. Koti vajalike asjadega võtsin muidugi kaasa. Ise muudkui rääkisin mehele, et

ega tita koolis küll sündima ei hakka, ta ikka valib selleks sobiva ja rahuliku aja, kui meie

selleks valmis oleme.

Esimene päev läks rahulikult mööda, tänasin titat, et ta veel vastu peab ja kannatlik on.

Teine päev tundsin, et kehvem oli olla. Ajas isegi iiveldama. Eks ma siis istusin ja

puhkasin. Ise mõtlesin, et ega ma ometi oma isekusega titale liiga tee... Aga päev läks

õhtusse ja saabus ka meile öörahu. Oh üllatust, juba kell 22! Tavaliselt me nii vara pole

magama läinud, aga ju siis tips oli teinud omad kokkulepped (neist tuleb juttu ka kohe

edasises). Mõtlesin, et vähkren nüüd siin paar tundi, enne kui uni tuleb, aga tegelikult

vajusin kohe. Ärkasin öösel miskipärast üles. Oli pime. Tõenäoliselt hommikupoole ööd.

Eks ma siis käin vetsus ära ja tulen magan edasi. Kobamisi leidsin prillid ja telefoni (ilma

milleta ma tõesti enam vetsu ka ei läinud) ning lahkusin toast. Sammun duširuumi poole

ning tunnen, et tilgun. Ei julge isegi mõelda, et mis see küll tähendama peab. Ühtaegu

nagu mõtlen, et nüüd hakkab pihta ja teisalt ei taha tunnistada, et just nüüd. Jõuan potile

ning jah tõesti, limakork tuleb. Vaatan, kell on 2.11. Kas tõesti? Kell on nii vähe. Ja kas

tõesti ma hakkan nüüd sünnitama? No ühikas küll mitte, nii et kiiresti tuleb siit minema

saada. 2.15 kõne mehele: Limakork tuli, hakkab pihta. Vastas tõeliselt reibas hääl: ma siis

hakkan tulema! Ta oli linnas!! Istusin potil, kõht lahti, mõtlesin, mida teha. Kas minna

tuppa ja panna end seal riidesse või lähen toon kodinad duširuumi ja saan seal riietuda

teisi segamata. Endal ikka hinges segadus, et miks just nüüd. Aga ju siis on nii vaja ja

titale parim aeg. Tõin oma asjad ära ja kadusin uuesti potile. 2.33 tulid veed. Varasemate

sünnitustega pole seda juhtunud, et veed kohe ära tulevad. Tõenäoliselt oli ka see

märguanne, et kõik on korras ja võta rahulikult. Istun taas potil, kui saabub unine

kursaõde kontrollima, mis toimub. Selle ajaga oli jõudnud mees ühika ukse taha ning sai

kohe abi ka välisuksest sissesaamisel.

Seisan siis mina seal keset ruumi, tunnen esimest õrna aimatavat valu, endal hinges

ärevus ning kõrval on mees ja kaks kursaõde: läheb asjaks. Kuna kodus on liiga külm,

siis tuleb leida koht kuhu sünnitama minna, millega mees telefoni teel tegeleb. Ilmselge,

et tuleb liikuma hakata, kui ei taha just, et tibu ühikas sünnib. Läksime tuppa, riietumine,

uus õrn valu, kinnitamaks, et „jah, ma tulen“ ja minek /toast väljudes mäletan naiste nii

õndsaid ja äraolevaid nägusid ning tundsin mingit „ürgema/naise värki moodi tunde“

hõngu, millesse mul harva asja on, kuna mehed lihtsalt pole sinna maailma igapäevaselt

kutsutud. Aga see oli hää tunne/. Uksel saime veel kaasa sõnad, tehke siis hästi!

Selgus, et mehevend oli kodust ära ning andis meile loa minna linnas oma korterisse. Siis

oli selleks võtit ju ka vaja. Helistasime sõbrannale, kes on tal all naaber ja oh imet, ta

vastaski, et tulge aga! Sõit linna: mõned valud ikka olid andmaks märku, et asi ei jää

päris seisma. Sõidu ajal meenusid mulle mehe sõnad enne esimese lapse sündi, mis

kõlasid umbes nii: viimane kord kui oleme kahekesi, ainult meie. Varsti oleme

kolmekesi. Nüüd aga olime seisus, kus võis öelda: viimane kord, kus oleme neljakesi,

varsti on meid juba viis. Ega me sõidu ajal eriti rääkinudki. Mees pigistas korra mu kätt ja

ütles miskit, et varsti on läbi või nüüd see on käes, ei mäletagi täpselt. Ise tundsin, et

nüüd kohe kohe, see on mu kolmas kord sünnitada. Ja siis jälle ma ei tunne neid liigutusi

enda sees. Enne sünnitust valdavad ikka nii kummalised tunded ja mõtted. Ootusärevus ja

kurbus ühteaegu.

Saime võtme, läksime korteri. Kuna mina olin seal esmakordselt, siis tegin tiiru peale ja

püüdsin leida seda „kodutunnet“. Maandusime vannituppa. Hea suur, soe, puhas ja

hubane. Tekk alla, kilelinad kotist välja. Samuti panin valmis kõik muu tarviliku, mida

õigel hetkel vaja võib minna ja et siis kuskilt enam otsima ei peaks. Mehe saatsin

nõmmliivateed keetma. Helistas veel ja uuris, kust saab saunalinu, teravaid kääre, küünla

ja sobiva muusika /mäletan, et vahetult enne presside algust jooksin plaadimängija

juurde takistama järgmise plaadi mängimise algust ja panin eelneva muusika uuesti. Aga

vennase ees muidugi müts maha, et neil meie pere jaoks nii olulise artisti kui Norah

Jonesi plaat olemas oli/. Arnikat võtsin ka.

Kui see kõik toimetatud oli, siis 3.44 tundsin, et nüüd on juba selline valu, mis on

märgiks, et nüüd ainult sünd. Tibu ise madistas märgatavalt. Alguses tuli mees ka minu

juurde istuma. Hea oli end tema najale toetada. Hea tunne oli /minul mitte, sest tundsin

ennast naise selja taga põlvitades tikksirge elektripostina, mille vastu ei toetata (kuna see

pole mugav) vaid mille kõrval saab seista. Soovisin ennast pigem diivanina tunda, kuid

selleks oleks pidanud ise ka istuma ja jalad ette suunama, kuid loobusin, kuna sagedane

kohavahetus ning jooksvate nüansside toimetamine ähvardas sellise istumise „üles-alla“

spordiks muuta/, sest nii sain kõige paremini selle turvalise ja kindla tunde tagasi.

Edasi läks mu trall vetsupoti ümber. Üsna palju istusingi potil, esiteks, sest oli vajadus ja

teiseks, sest oli suurepärane istumise asend ja muidu ka oli end seal mõnus toetada ning

sobivat asendit hoida. Vahepeal lasin end jälle põrandale käpuli. Jõudsin mõelda ja ka

välja öelda, et 12 tundi ma küll nii olla ei tahaks. Samas korrutasin endale aegajalt, et see

pole ju veel midagi, sest põhiline ju alles tuleb. Ootasin seda palli tunnet, sest teadsin, et

siis on kohe ka pressid käes. Kuna mul kellast polnud aimugi, kaua ma juba nii olnud

olen, siis ei osanud arvata ka, et kaua veel üldse minna võib. Taas potil istudes vaatasin,

kuidas mees kükitab uksel, pea kätel, vaatab mind ja mõtlesin, et mida ta küll mõelda ja

tunda võib.... /lihtsalt ootasin, sest olin kindel, et ei lähe enam pikalt. Ühtlasi sain aru, et

olin jäänud naisele mugavuste pakkumisel vetsupotile alla, kuid mis sellest, peaasi et

temal hää on. Ära ei raatsinud ka minna, sest kui tihti ikka sulle siin ilmas lapsi sünnib ja

äkki ikka läheb mind sekundi pealt vaja. Kuigi seda valmisolekut kahandas naise

äärmiselt korrapärane hingamine, isegi ka valude aeg. Ning nii ma siis tundsin ennast

korraks isegi tolana, kes niisama juures passib, ilma et tast mingit tolku oleks/. Mingil

hetkel tundsin, et selg on väga väsinud. Heitsin end padjakuhilale selili. Paar valuhoogu

ja tuligi esimene press. Siis tundsin, et lapse pea on kohal. Suure palli tunne. Sirutasin

käe ja mees aitas mu uuesti käpuli. Toetasin end taas poti najale ning siis ta tuligi, pea

esimesena. Mees ütles enne rahulikult: juuksed paistavad /eelmise lapse sünnil tekkis

naisele korraks kahtlus, et kas lapsel on tee vaba tulla ning mäletan, et minu üheks

suurimaks kasuteguriks oli siis kinnitada juuksepahmaka visuaalset vaadeldavust. Seega

nüüd olin varakult positsioonil, lootusega rõõmusõnumit korrata/. Vaatasin alla, jalge

vahelt läbi ja sealt avanes nii ilus pilt, kuidas kaks suurt kätt on ootel. Järgmise pressiga

sündis keha ja siis nägin juba last nendel kätel. Tipsu tegi ka kohe oma esimese

tagasihoidliku vääksu. Toetasin end padjakuhilale ja sain lapse oma rinnale /mõlemal

kodusünnitusel on oma vastsündinud lapse ema rinnale panek mulle kuidagi eriline hetk

olnud. See koht on mulle nendel hetkedel täpselt sama turvaline tundunud kui see, kust

värske ilmakodanik just alles saabus/. Mees pani meile saunalina peale ja nii hea kerge

oli olla /hakates saunalina serva lahti laskma, tabasin ennast mõttelt, et ah sa raip, ma ei

pannudki tähele tibukese sugu. Kui eelmise kahe lapse sünni puhul olen mõne

hingetõmbe lapse soo endale hoidnud ning selles mõnusalt praadinud, siis seekord

otsustasin, et erakordne oleks hoopis vastupidine. Las naine ise vaatab sugu. Paljudel

sünnitajatel avaneb selline võimalus?/. Tips hakkas üsna kiiresti tissi nosima. Nii hea ja

mõnus! Milline õnnis tunne: Su oma laps on esmakordselt Su oma rinnal. Möödusid

mõned minutid ja siis otsustasime kergitada rätiku äärt ning kindlaks teha, kes meil siis

süles on /ja mulle, kui mitte füüsilise töö tegijale, olid need minutid selle sünnituse kõige

meeldejäävamad. Lapse nägu näed: silmad-sõrmed liiguvad, hääl olemas, ei noh-

inimene, mis inimene- kuid sugu ei tea. See inimeste omavahelise suhtlemise nii

primaarne baastingumus, et sa tead, mis soost on vastaspool, oli nüüd puudu ning häiris

mind esimesed hetked. Kuid siis toimus valgustus. Eredamalt kui kunagi varem tajusin

puhast inimhinge. No näed, isegi sugu ei tea ning mitte keegi tea, kuid ta on siin meie

juures, meiega koos, üks meist ning võrdne meiega. Kuid ainus, mida väiksele värskele

Imele otsavaadates tajun on see, et seal pilgu taga pole miskit muud kui hing. Tekkis

korra veel selline irooniline mõte, et a-haa, selline sa siis oledki! Kuid viimaseks

valdavaks emotsiooniks oli hoopis tunne, et polegi tarvis teada seda sugu, peaasi et hing

sees☺/. Tüdruk. Sünniaeg 5.20. Möödusid veel mõned minutid ja tundsin, kuidas

platsenta minust välja libises. Seega ei mingit eraldi platsenta sünnitamist. Mees tõi mulle

raudrohu teed, tegi mõned pildid. Helistasime ka neile, kes olid teadlikud meie

sünnitamisest, et kõik on korras. Nii me siis istusime ja nautisime seda olemist seni, kuni

tundsin, et ei jaksa enam istuda. Tegime tibule vanni, pesin ennast ja alles siis lõikasime

nabanööri läbi. Nii oli hea kohe voodisse minna. Mees koristas veel vannitoa ja tuli ka

magama. Teised tudisid, aga mina tõusin üles, sest nälg oli suur. Tegin siis esimesed

kõned ka vanematele ning koolikaaslastele. Elevust jagus igale poole. Vanema tütre (saab

kohe 4 a) reaktsioon uudisele, et tita sündis, oli „juba!“. Edasi läksin ka ise magama. Ja

nii juba kolmas kord: hommik, päike kõrgel ja mina lähen uue titaga tuttu.

Järgmine päev oli kui tõeline lukshotell. Piiga, kelle käest võtme öösel saime, tõi meile

süüa ja juua. Täisteenindus! Ise rääkis, et ta on juba 10 aastat öösiti telefoni välja

lülitanud ja selle aja jooksul vaid kaks korda selle ööseks sisse jätnud. See teine kord oli

nüüd meie öö. Ma olen enam kui kindel, et see oli kõik tibul organiseeritud. Sündis ta ju

ka ikkagi siis, kui tema seda tahtis.

Kaalusime tirtsu alles järgmisel õhtul, kui mehel õnnestus laenata üks kalakaal. 3,440 kg

ja mul mitte ühtegi rebendit. Minu jaoks pirakas piiga!

Nimega läheb meil vist raskeks, sest issil on põhimõtted ning emmel juba pool

kandmisaega valmis mõeldud nimi.

Igal juhul tänud kõigile asjaosalistele, kes aitasid meid enne ja pärast sünnitust ning

sünnitusel, eriti tirtsule endale!

Tagasi avalehele