image
image
Siiri Põllumaa "Naise valikut ja rahulolu mõjutavad tegurid planeeritud kodusünnitusel"

 

 

                  SISUKORD

SISSEJUHATUS…….............................................................................................................2

1.     KIRJANDUSE ÜLEVAADE

1.1.         Põhimõisted.............................................................................................................4

1.2.         Sünnitusabi dilemmad maailmas…….................................................................…5

1.3.         Naise õigused ja vajadused sünnitusel.................................................................…7

1.4.         Sünnituskoha valikut mõjutavad asjaolud.............................…………………….10

1.4.1.     Normi määratlus ja riskide hindamine...……………………………………..12

1.4.2.     Abiandja valmisolek…………………………………………………………14

1.4.3.     Turvalisus……………………………………………………………………16

1.4.4.     Enamlevinud müüte kodusünnituse kohta………………………………...…18

1.5.         Kes ja miks valivad kodusünnituse?......................................................................21

1.6.         Rahulolu sünnituskogemusega...............................................................................22

1.7.         Olukord Eestis...........................................................................………………….26

2.     UURIMISTÖÖ METOODIKA.….....................................................................………31

2.1.         Valim.....................................................................................................................31

2.2.         Metoodika..............................................................................................................32

2.3.         Eetilised probleemid..............................................................................................33

2.4.         Uurimistöö käik.....................................................................................................33

3.     TULEMUSED JA  ANALÜÜS........................................................................………..35

3.1.         Intervjuude tulemused ja analüüs..........................................................................35

3.2.         Ankeetide tulemused ja analüüs............................................................................50

4.     ARUTELU.......................................................................................................…….…...57

5.     JÄRELDUSED...............................................................................................………....61

KOKKUVÕTE......................................................................................................................63

SUMMARY...........................................................................................................................65

KASUTATUD KIRJANDUS............................................................................................. 67

LISAD.................................................................................................................................. 70

Lisa 1    Eetikakomitee nõusolek

Lisa 2    Uuritava informeerimise ja teadliku nõusoleku leht

Lisa 3    Intervjuude teemajuhis

Lisa 4    Ankeet

Lisa 5    EÄÜ projekt “Kodusünnituse rakendamise võimalikud variandid Eestis”

 

 

 

 

 

”Parim koht sünnituseks on ideaalne paik armastamiseks!”

                                                                                                                                 Sheila Kitzinger

 

                                                                                                                 

                                                                                                                                                                                                                                          SISSEJUHATUS

 

Sünnituse teema üldse, seda enam veel kodusünnitus, on oma intiimsuse ja privaatsuse tõttu habras. Läbi ajaloo on eesti naise mälus kas isikliku kogemusena või läbi pärimuse sünnituskohana ikka nähtud kodu. Vaid viimased 60 aastat on Eesti tervishoiusüsteem näinud sünnituse ainuvõimaliku paigana haiglat.

 

Kas naine üldse tohib kodus sünnitada, kas meil on naisi, kes tahaksid kodus sünnitada, küsitakse täna. Õigus valida koht sünnitamiseks ja meelepärased abistajad on üks naise inimõigusi. Nõukogude sünnitusabi süsteem ei näinud selleks vajadust ja võimalust.  Milline on olukord Eesti sünnitusabis praegu?

 

Sünnitusabi medikaliseerumine ja tehnifitseerumine ei jäta paraku puutumata ka Eestit, hoolimata sellest, et uuringud ei ole tõestanud sellise arengu efektiivsust. Haiglate arengukava näeb ette väikeste osakondade sulgemise ja räägib  suurte sünnituskombinaatide loomise läbi parema kvaliteedi tagamisest ja raha kokkuhoiust. Ei ole midagi uut ja imekspandavat, et sellisele arengule vastab osa naisi sooviga lapsed kodus ilmale tuua. Miks otsitakse  alternatiivi? Kes on need naised?

 

Naise eneseusaldus ja toimetulek raseduse ning sünnitusega on suuresti mõjutatud sellest, kuivõrd ta saab inimlikku toetust ja mõistmist, milline on tema ettevalmistus sünnituseks, kuivõrd aktsepteeritakse tema avaldusi raseduse, sünnituse ja emaduse kohta. Puudujäägid avaldavad selgelt negatiivset mõju, muutes kogemuse ebameeldivaks, isegi traumaatiliseks. Eneseusaldusel on tihe seos oma jõu tunnetamisega mitte ainult sünnitusel, vaid kogu elu vältel. Sünnituskogemus aitab aru saada, kes me oleme ja mida me endast arvame. Samas on naistes süstemaatiliselt püütud tekitada usaldamatust  oma keha suhtes, eriti kui asi puutub sünnitusabisse. Õnneks on alati olnud ja saab olema naisi, kes saavad endaga hästi läbi ja usaldavad oma keha ning selle võimet last kanda, sünnitada ja ema olla; kes võtavad sünnitusvalu kui üht osa suurest kogemusest  ja kasvavad läbi selle.  Peame kindlustama selle, et meie, meedikute, poolt pakutav abi hindaks ja arvestaks neid väärtusi.  Eneseusaldus ja turvatunne ümbritsevast, teadmine, et teda aktsepteeritakse kui täiskasvanud naist, kellel on õigus oma valikutele, annavad parima tulemuse nii  naise, lapse kui kogu pere jaoks. Ka ühiskonna jaoks.

 

Käesoleva töö eesmärk on kirjeldada planeeritult kodus sünnitanud naiste sünnituskoha valikut mõjutanud tegureid ja rahulolu sünnituskogemusega.

 

Eesmärgist lähtuvalt püstitati järgmised uurimistöö ülesanded:

 

-       Kirjeldada planeeritult kodus sünnitanud naiste valikut mõjutanud asjaolusid.

 

-       Kirjeldada kodus toimunud sünnituse kulgu.

 

-       Selgitada naiste rahulolu oma kodusünnituse kogemusega.

 

Töö koosneb kirjanduse ülevaatest, kus käsitletakse sünnitusabi dilemmasid maailmas, sünnituskoha valiku, kodusünnituse turvalisuse ja naiste rahuloluga seotud aspekte ning olukorda Eestis; uurimuslik osa käsitleb planeeritult kodus sünnitanud naiste valikut ja rahulolu mõjutanud asjaolusid.

 

Valimi moodustavad planeeritult assisteeritult kodus sünnitanud naised, kellega saadi kontakti Eesti Kodusünnituse Toetusühingu kaudu, mille liige töö autor ka ise on. Uurimuse läbiviimisel kasutati kvalitatiivset ja kvantitatiivset metoodikat.

 

Töö peaks toetama naisi/peresid valikute tegemisel ning sünnitusabilisi kvaliteetse ja naiste ootustele vastava abi planeerimisel.

 

Tänan kõiki naisi ja nende peresid, kes olid nõus oma kogemust minuga jagama. Tänan oma juhendajat ja sõpra Siina Läänelaidu ning oma peret kannatlikkuse, mõistmise ja pikkade närvide eest!  Ottole kui diplomitöö otsesele ajendile kuulub minu eriline tänu!

                                                                                                                                                                                                                

 

 

 

                                                                                                                                                                                                                

                                                                                                                                                                                                                

                                                                                                                                                                                                               1.                                                                                                       KIRJANDUSE ÜLEVAADE

                                                                                                                                                                                                                

                                                                                                                                                                                                               1.1.                                                                                                    Põhimõisted

 

Emadushooldus (maternity care) – perinataalperioodis (rasedus, sünnitus, sünnitusjärgne periood) emale, lapsele ja perele suunatud hooldus (Lowdermilk et al 2000).

 

Riskirasedus (pregnancy at risk) - rasedust, mille puhul ema, loote ja/või vastsündinu risk haigestumiseks või surmaks kas enne ja/või pärast sünnitust või sünnituse ajal on tõusnud s.t. on kõrgem kui populatsioonis keskmiselt (Vaas 2004).

 

Madala riskiga rasedus/sünnitus (low risk pregnancy/ birth) – riskiselektsiooni käigus ei ilmnenud riske ema/lapse elule või tervisele (Pilliter 1995).

 

Normaalne sünnitus (normal delivery) algab iseeneslikult, sünnitus on madala riskiga nii selle alguses kui ka läbi kogu sünnituse protsessi. Laps sünnib iseeneslikult pikiseisus 37. ja 42. rasedusnädala vahel. Peale sündi on ema ja vastsündinu heas seisundis (Care...1996).

 

Kodussünnitus (home delivery/birth) on kodustes oludes toimunud sünnitus (Vedam 2003).

 

Planeeritud kodusünnitus (planned home birth) on sünnitus, kus naine valib teadlikult sünnituse toimumise kohaks kodu, olukord vastab kodusünnituseks kehtestatud meditsiinilistele ja keskkonnakriteeriumitele ning sünnitust assisteerib kvalifitseeritud ämmaemand  koostöös tervishoiusüsteemiga; tagatud on vajalik varustus, transport ja abi meditsiiniasutuses (Vedam 2003).

 

Planeerimata kodusünnitus (unplanned home birth) on sünnitus, mis ei ole planeeritud toimuma kodus, kuid on erinevatel põhjustel seal toimunud; samuti sünnitus, mis on küll planeeritud toimuma kodus, kuid toimub ilma pädeva abilise ning tervishoiusüsteemi ja infrastruktuuri toetuseta (Vedam 2003).

 

Assisteeritud/asisteerimata kodusünnitus (assisted/unassisted birth) on sünnitus, mis toimub kas pädeva sünnitusabilise (ämmaemand, sünnitusabiarst) osalusel või ilma selleta (Vedam 2003).

 

Ämmaemand (midwife) on seksuaal- ja reproduktiivtervise edendamise ja naistehaiguste hooldustöö spetsialist. Ämmaemand juhendab, jälgib, hooldab ja nõustab naisi raseduse ja sünnituse ajal, sünnitusjärgsel perioodil ning günekoloogiliste probleemide lahendamisel; juhib sünnitusi omal vastutusel; hooldab ja jälgib vastsündinuid ja imikuid. Ta osaleb tervisekasvatuses ja pereplaneerimisel üksikisiku, perekonna ja ühiskonna tasandil. Ämmaemand korraldab ämmaemandustegevust koostöös kolleegide, arstide, klientide/patsientide ja teiste meeskonna liikmetega. (Ämmaemanduse…2002.)

 

Rahulolu (contentment) –  inimese  poolt  positiivselt või negatiivselt tunnetatud asjaolud.

 

Valik  (choise) –  erinevaid võimalusi arvestav teadlik otsus.

 

1.2.                                                                                                        Sünnitusabi dilemmad maailmas

 

Kodusünnitused on tänases maailmas levinud ebaühtlaselt. Paljudes arengumaades võtavad pikad vahemaad sünnitusabi asutustesse ära valikuvõimaluse ning kodusünnitus on ainus võimalus (Care...1996). Kui arenenud riikides muutus 1930-ndatel valdavaks haiglas sünnitamine, siis kodusünnitused kadusid, kuigi need polnud keelatud. Sünnitusabi praktikat on mõjutanud muutused hariduses ja naiste ühiskondlikus staatuses, sünnitusabi professionaalide ettevalmistuses ja tehnoloogia arengus (Morison 1998). Kunagi varem ei ole emadus olnud nii turvaline kui praegu, öeldakse. Samas näitavad tendentsid arenenud maade sünnitusabis, et mida enam tehnifitseerub ja medikaliseerub sünnitusabi, seda enam eemalduvad naised teadlikult sellest “turvalisest” võimalusest ja valivad sünnituseks kodu.  Kodu on turvalisuse sünonüüm. Õigus valida sünnituse paigaks kodu on üks naise õigusi, mis lähtub inimõigustest.

 

Sünnituse medikaliseerumine ja humaniseerimine on kaks maailma sünnitusabis kaasajal valitsevat vastanduvat protsessi. Sünnituse medikaliseerumise all mõistetakse olukorda, kus sünnitus on asetatud meditsiinilisse keskkonda, tõstetud välja tema ürgsest olemusest. Paljudel sünnitusabi professionaalidel puudub kaasajal ettekujutus sellest, mida kujutab endast normaalne sünnitus, ka suur osa sünnitusabi- ja neonatoloogia-alast kirjandust baseerub “sünni meditsiinilisel mudelil”. Samas ei ole leitud tõendeid, et hoolduse  ”meditsiinilisuse” määra suurendades saaks parandada rasedate ja sünnitajate hooldussüsteemi. (Care...1996.)

 

Sünnitusabi humaniseerimine tähendab arusaamist, et sünnitav naine on inimolend, mitte sünnitusabi objekt. Tõestades naistele, poolele elanikkonnast, nende ürgse jõu tunnistamist ebaadekvaatseks ja ebapiisavaks tulemaks toime raseduse ja sünnitusega on tragöödia kogu ühiskonna jaoks. Teiselt poolt – respekteerides  naiste vaistu ja hinnates kõrgelt nende nägemust emadushoolduse osas, ei ole see lihtsalt vastutulek naistele, vaid absoluutselt möödapääsmatu, et naised ja seeläbi kogu ühiskond oleksid tugevad. (Wagner 1991.)

 

Mathews ütleb oma 1991.a. tehtud uuringus, et alternatiivne sünnitusabiliikumine on klientide vastusreaktsioon paternalistlikule ja mehhanistlikule sünnitusabi mudelile, mis arenes kogu läänemaailmas XX sajandi algul. Traditsioonilise sünnitusabi vastasseis rõhus enim kodusünnituste ebaturvalisusele, vähem oluline ei olnud ka konkurentsihirm ja kontrolli kaotamine sünnitusabi süsteemi üle. Viimasel viieteistkümnel aastal on vastasseis kahe erineva lähenemise vahel emadushoolduses muutunud globaalsemaks ja intensiivsemaks. Tänaseks on välja kujunenud kolm emadushoolduse tüüpi:

1.  Tugevalt medikaliseerunud, “high tech” arstikeskne tüüp, mis on levinud USAs, Iirimaal, Venemaal, Prantsusmaal, Belgias, Tšehhimaal, Braziilias.

2.  Humaanne emadushooldus tugeva autonoomse ämmaemanduse, naise- lapsesõbraliku lähenemise ja vähese sekkumiste tasemega -Hollandis, Uus-Meremaal, Skandinaaviamaades.

3.   Kahe tüübi kombinatsioon – Suurbritannias, Kanadas, Saksamaal, Jaapanis, Austraalias. (Wagner 2000.)

 

Mitmetes arenenud riikides on viimastel aastakümnetel viinud rahulolematus haiglas antava sünnitusabiga väikesed naiste ja personali grupid taas koduse sünnituse praktikani. See on alternatiivne võimalus vastanduda ametlikule sünnitusabi süsteemile (O´Connor 1995). Erandiks arenenud maade seas on Madalmaad, kus kodusünnitus on olnud alati ametlikult aktsepteeritud ning ligi 40% rasedaid sünnitab kodus. Sealgi erineb kodusünnituste arv märgatavalt regioonide ja isegi suurte linnade vahel, kuid madala rasedusriskiga esmassünnitajale on kodus sünnitamine sama turvaline nagu haiglas. Madala rasedusriskiga korduvsünnitajale on kodus sünnitamise tulemus märgatavalt parem haiglasünnituse tulemusest. (Wiegers 1996.)

 

Marsden Wagner (2001) meenutab oma artiklis „Kala ei näe vett, milles ujub“ ühe Kanada günekoloogi öeldud lauset "Nature is a bad obstetrician!" Inimene üritab jätkuvalt väita, et on oma looduga loodusest üle. Samas – kodusünnitus on asendatud haiglaga, ehkki on tõestatud, et kodus on sageli parem; lähedased on asendatud haigla personaliga, ehkki pere toetus sünnitajale on elementaarselt vajalik; naine on pandud selili sünnitama, ehkki püsti on tõestatult kergem ja turvalisem; laps võetakse ema käest kohe peale sünnitust läbivaatuseks, ehkki kontakt emaga esimestel tundidel on eluliselt oluline jne. jne.

 

1.3.                                                                                                       Naise õigused ja vajadused sünnitusel

Paljude maade sünnitusabiga seotud organisatsioonid tunnustavad naise ja pere vajadusi,  need on fikseeritud erinevates dokumentides ja tunnustatud ka Ühinenud Rahvaste Organisatsioon (ÜRO) ja  Maailma Tervishoiu Organisatsiooni (MTO) poolt.

Rahvusvahelise Pereplaneerimise Föderatsiooni (IPPF) “Seksuaalsete ja reproduktiivsete õiguste harta” (1997) sätestab ÜRO inimõiguste deklaratsioonile tuginedes

paragrahvis 2: Igal isikul on õigus olla vaba mis tahes meditsiinilistest vahelesegamistest oma seksuaal- ja reproduktiivsesse ellu, välja arvatud isiku enda täieliku, vaba ja informeeritud nõusoleku korral;

paragrahvis 4: Kõigil naistel on õigus teha iseseisvaid reproduktiivsust…puudutavaid otsuseid;

paragrahvis 6: Kõikidel isikutel on juurdepääsuõigus nende seksuaal- ja reproduktiivtervist, õigusi ja kohustusi puudutavale sootundlikult, stereotüübivabalt, objektiivselt ja kriitiliselt  esitatud haridusele ja õigele informatsioonile. Kõikidel isikutel on õigus piisavale haridusele ja informatsioonile kindlustamaks, et nende igasugust seksuaalset ja reproduktiivset elu puudutavad otsused oleksid tehtud nende endi täielikul, vabal ja informeeritud nõusolekul.

paragrahvis 9: Kõikidel isikutel on õigus kõige kõrgema võimaliku kvaliteediga tervishoiule…;

paragrahvis 10:  Kõikidel isikutel on õigus informatsioonile reproduktiivse tervishoiu tehnoloogia kahjulikust mõjust nende tervisele ja heaolule ning kaitsele nende vastu.

Standardid ÜRO rahvusvahelise rahvastiku- ja arengukonverentsi 1994.a. tegevusprogrammist: eriti tuleks valitsustel lihtsustada inimeste võimalusi võtta endale vastutus oma reproduktiivse tervise eest. Selleks tuleks kõrvale jätta mittevajalikud juriidilised, meditsiinilised ja regulatiivsed tõkked informatsioonile ja juurdepääsule. Naiste inimõiguste hulka kuulub nende õigus ilma diskrimineerimise ja sunnita kontrollida ja vabalt ning vastutustundlikult teha otsuseid küsimustes, mis puudutavad nende reproduktiivset tervist. (Seksuaalsete…1997.)

Eesti Ämmaemandate Ühing, toetudes rahvusvahelisele ämmaemandate eetikakoodeksile tunnustab samuti naiste õigust valikule ja vastutusele.  Ämmaemandad:

-       austavad naise õigust informeeritud valikule ja edendavad naise arusaama, et tehtud valiku tagajärgede eest peab naine ka vastutama.

-       töötavad naistega, toetades nende õigust aktiivsele osalusele hooldust puudutavates otsustes ja julgustades naisi rääkima probleemidest, mis mõjutavad naiste ja perede tervist konkreetses ühiskonnas/kultuuris.

-       koos naistega teevad koostööd tervishoiupoliitikat ja finantseerimist planeerivate organisatsioonidega, et määratleda naiste terviseteeninduse vajadused  ja tagada õiglane ressursijaotus  vastavalt prioriteetidele ja võimalustele.

-       teevad koostööd teiste tervishoiualade esindajatega, vajadusel  konsulteerides või naisi edasi suunates juhtudel, kus naise hooldusvajadused on väljaspool ämmaemanda kompetentsi. (Ämmaemanduse…2002.)

Taani vastavasisuline deklaratsioon ütleb, et “ naisel on õigus sünnituskoha vabale valikule, sünnituse viisi vabale valikule vastavalt isiklikele veendumustele ja kultuuritraditsioonidele, sünnituse kui privaatse perekondliku sündmuse tunnustamisele (Women´s…1995).

Põhja – Ameerika Ämmaemandate Allians (MANA) tunnustab oma põhikirjas naise õigusi emadushoolduses nii:

·      austame naise õigust teha otsuseid sõltuvalt olukorrast ja elusituatsioonidest.

·      näeme elu terviklikkust - füüsiliste, emotsionaalsete, psüühiliste ja vaimsete komponentide kogumit,

·      hindame naise keha terviklikkust ja oleme toetavad naise soovi suhtes elada läbi spontaanset sünnitust. Peame väärtuslikuks naise võimet oma raseduse ja sünnitusega toime tulla,

·      näeme raseduses ja sünnituses isiklikku, intiimset, seksuaalset ja sotsiaalset katsumust, mida naine peab kogema meeldivas keskkonnas, turvaliselt ja tugiisiku juuresolekul,

·      austame rasedust ja sündi - see on loomulik protsess, mida tehnoloogia kunagi ei asenda,

·      teame, et rasedus ja sünnitus avaldavad mõju naise enesehinnangule, samuti tema tervisele ja personaalsusele kogu elu vältel,

·      peame usaldama naise intutsiooni enda ja lapse suhtes, seda nii sünnituse ajal kui peale seda,

·      naine peab saama valida oma abistajat lähtuvalt tema tõekspidamistest ja eelistustest.

(Midwifery…2002.)

 

Sünnitus ja sünd on autonoomse närvisüsteemi funktsioonid ja seetõttu ei saa olla absoluutse välise kontrolli all. Võimalik on kahte moodi lähenemine protsessile: töötada naistega, et nad tunnetaksid ennast, oma jõuvarusid ja vastutust või ignoreerida loodust ja kuulutada väline kontroll ülimaks. Praktikas realiseeruvad need kaks lähenemist sageli nii, et naisekeskne suhtumine toimib haiglavälises süsteemis (sünnituskeskused, kodu), samas kui haigla tingimustes domineerib väline kontroll protsessi üle. Et otsustada, kas tegemist on humaanse või meditsiinikeskse lähenemisega, tuleb selgitada, kas sünnitaval naisel on protsessi üle  kontroll või mitte. (Wagner 2001.)

Üldiselt võib tõdeda, et kodusünnitus on iga naise võimalus ning uuringud tõestavad, et alati, kui naistel on reaalne ja informeeritud valikuvõimalus, siis suureneb  ka kodusünnituste arv (Thomas 1998).

 

 

 

 

 

 

1.4.                                                                                                    Sünnituskoha valikut mõjutavad asjaolud

 

Niisiis, kus naine peaks sünnitama? Võib öelda, et naine peaks sünnitama seal, kus talle tundub turvaline ja kõige perifeersemal tasandil, kus on võimalik asjakohane abi (Care...1996). Madala riskiga raseda jaoks võib see olla kodu, väike sünnitushaigla või sünnituskeskus linnas, võib olla ka suure haigla sünnitusosakond, igatahes peab see olema koht, kus kogu tähelepanu ja hoolitsus on koondatud naise vajadustele ja turvalisusele, nii lähedal kodule ja tema kultuurile kui võimalik. Alati peab olema võimalus juurdepääsuks kõrgemasse ravietappi. (Care...1996)

 

Mis puutub sünnituse tulevikku, siis MTOs usutakse kindlalt sellesse, et määravaks saab areng parema hoolitsuse suunas. Tõstetakse esile mõiste “teadlik valik”. See tähendab, et rase ja sünnitav naine peab olema teadlik kõigest sellest, mis puudutab tema olukorda. Tal peab olema võimalus sooritada valik küsides “mida?”. Teiste sõnadega peaks ta saama kogu teadmise sellest, mida tehakse, ka kaasnevatest kõrvalmõjudest või riskidest. Naise teadliku valiku hulka peaks kuuluma ka küsimus “Kes?,” see tähendab inimene, kes hoolitseb tema eest raseduse ja sünnituse ajal. Kindlasti peab tema valikute hulka kuuluma ka “kus?” – talle tuleb anda õigus valida sünnituskohaks kas kodu, väike või suur haigla. (Liivamägi 1991.) Töö autori arvates valides haiglasünnituse ja andes vastutuse ekspertidele, tundub see mõnes mõttes olema kerge valik. Ei maksa unustada – kus iganes toimub sünnitus, keha on alati naise oma, nagu ka vastutus lapse ees.

 

Sünnitusabi statistika üksi ei suuda vastata küsimusele, kus lapsed peaksid sündima. See võib anda mõtteainet ja panna vaagima erinevate seisukohtade üle, kummutada mõned väga levinud eksiarvamused. Lõpliku otsuse tegemiseks on oluline mõista, mis asjaolud on tõeliselt mõjuvad hea sünnituskogemuse saamisel nii emale kui lapsele. On kolm olulisemat aspekti, mis sünnituskoha valikul peaksid saama selgitatud:

·      sünnituskoha valijal on legaalne õigus jääda koju

·      oluline on mõista ja hinnata rasedus- ja sünnitusriske ning võimalikke viise nende käsitlemiseks

·      oluline on leida professionaalne abiline (tavaliselt ämmaemand).

Siin on oluline naise enda tervislik seisund nii raseduse eelselt kui raseduse ajal, emotsionaalne ja psühholoogiline toetus raseduse ja sünnituse ajal, ämmaemanda isiksuslike omade sobivus ja tema professionaalsed oskused ning intuitsioon. Sünnituskoha valik ei ole valik füüsilise turvalisuse ja oma heaolu eelistamise vahel. Need kaks poolt on sünnitusel lahutamatult seotud ning teadmine sellest võib aidata turvalise sünnituskoha valikul. (Thomas  1998.)

 

Kas sünnituse kohal on mõju sünnitustegevuse kulule? Seda küsimust on viimase kahe aastakümne jooksul palju uuritud. Kuna paljudes arenenud maades on normaalsest protsessist saanud juhitud protseduur, on kodusest sünnitusest saanud haiglasünnitus. Samal ajal on kadunud inimlik kontakt. Valu leevendati ravimitega ja naised jäeti üksi, nende seisundit jälgiti eemalt. Vajadus pöörduda tagasi loomuliku sünnituse juurde mõnedes arenenud maades avas isadele ja teistele pereliikmetele sünnitustoa uksed. Kuid sünnitamise kohaks jäi haigla. Paljud haiglad on sisustanud sünnitustoad koduselt. Leiti, et see tõstab sünnitajate rahulolu ja vähendab perineumi trauma astet. Kuid uuringute tulemusena ei avaldanud see mingit mõju epiduraalanalgeesia, sünnitusabi tangide ja keisrilõike kasutamisele. (Care...1996.) Need katsed viidi läbi väga mugavalt sisustatud sünnitusosakondades ilma, et põhihoolduses oleks midagi kardinaalselt muudetud. Ilmselt ei ole see piisav, et parandada hoolduse kvaliteeti ja sünnitusabi tulemust (Care...1996). Hodnett  (2001) leidis, et madala riskiga esmassünnitaja juures õppehaiglas võib 6 tunni jooksul viibida kuni 16 inimest ja ikkagi jäetakse ta enamuses ajast üksi. Rutiinsed protseduurid, võõraste juuresolek ja üksijätmine põhjustasid stressi. Stress võib pikendada sünnitust ja sellest tuleneb niinimetatud ”sekkumiste kaskaad”.

 

Informeeritud valikuid ei ole võimalik teha ilma informatsioonita rahalise tasuvuse osas. USAs näiteks on kodus sünnitamine ekstreemselt odav viis last saada. Komplikatsioonideta vaginaalne sünnitus maksab 68% vähem kui haiglas sünnitamine. Kodusünnitus maksab 500-3500 $, haiglasünnitus seevastu 5000-7000 $ (Holzer 2002, Anderson 1999). Sellised andmed näitavad küll proportsioone, paraku aga puuduvad töö autori andmetel arvutused kodusünnituse rahalise tasuvuse kohta Eestis.

 

 

 

 

 

 

1.4.1.     Normi määratlus ja riskide hindamine

 

Normaalse sünnituse mõiste defineerimisel tuleks arvesse võtta kahte asjaolu: rasedusriski taset ja sünnituse kulgu. Madala rasedusriskiga naise sünnitus võib lõppkokkuvõttes kujuneda komplitseerituks, teisalt võivad paljud kõrge riskiga rasedad sünnitada täiesti normaalselt.

 

MTO defineerib normaalset sünnitust järgmiselt: ”Normaalne sünnitus algab iseeneslikult, sünnitus on madala riskiga nii selle alguses kui ka läbi kogu sünnituse protsessi. Laps sünnib iseeneslikult pikiseisus 37. ja 42. rasedusnädala vahel. Peale sündi on ema ja vastsündinu heas seisundis.” (Care...1996.)

 

Kui suurt hulka sünnitustest saab vastavalt  MTO definitsioonile pidada normaalseks? See sõltub paljuski regionaalsest ja kohalikust riskihindamisest ja kõrgemasse etappi üle viimise määrast. Arenenud maades tehtud uurimused “alternatiivse sünnitusabi” kohta annavad sünnituse ajal üleviimiste protsendiks 20%. Sama suur arv naisi viidi üle raseduse ajal. Korduvsünnitajate osas on üleviimiste arv palju väiksem kui esmasünnitajate osas. Nende uurimuste käigus hinnatakse riski väga hoolikalt, mis tähendab, et kõrgemasse etappi saadetakse palju selliseid naisi, kelle rasedus lõpeb normaalse sünnitusega. Üldiselt võib 70-80 % kõikidest rasedatest pidada sünnitustegevuse algul madalariskilisteks. (Care…1996.)  

 

Samas väidetakse paljude sünnitusabi spetsialistide poolt, et sünnitust saab tunnistada normaalseks, seega ka madalariskiliseks alles tagantjärele. Selline üldlevinud arusaam on pannud paljusid sünnitusabispetsialiste arvama, et normaalset ja komplitseeritud sünnitust tuleks käsitleda ühtemoodi. Seoses kasvava globaalse linnastumisega sünnitab üha rohkem naisi suurtes sünnitusasutustes vaatamata sellele, kas on tegemist normaalse või komplitseeritud sünnitusega. Niisugusel lähenemisviisil on mitmeid puudusi:

·      on võimalus, et normaalne füsioloogiline sündmus muudetakse meditsiiniliseks protseduuriks,

·      piiratakse naise vabadust kogeda lapse sündi omal moel ja enda poolt valitud kohas,

·      sageli käsitletakse kõiki sünnitusi rutiinselt, mis viib tarbetute sekkumisteni,

·      kulutuste vähendamiseks koondatakse suur hulk sünnitajaid tehniliselt hästi varustatud haiglatesse,

·      suurenevad kulutused ajale, väljaõppele ja varustusele,

·      kõrgema etapi meditsiiniasutuste töö võib saada häiritud, kui normaalsete sünnituste tõttu ei jää aega tegelda komplitseeritud sünnitustega,

·      naisi heidutab sekkumiste kõrge tase.  (Ackermann-Liebrich et al 1996.)

 

Riski arvestava süsteemi efektiivsust näitab selle võime eristada kõrge ja madala riskiga naisi. Raske on välja tuua täpseid numbreid riskiarvestussüsteemide eristusvõime kohta, kuid olemasolevate uurimuste põhjal võib tõdeda, et arenenud ja arengumaade madala ja kõrge riskiga rasedused erinevad üksteisest. Erinevate hindamissüsteemide rakendamise tulemusena on tavatult paljud naised määratletud ”riskigruppi” kuuluvaiks, millega kaasneb suur sekkumiste oht sünnitusel. Veelgi suurem probleem on selles, et vaatamata hoolikale ja täpsele liigitusele ei piisa alati riskilähenemisest, et välja selgitada kõiki naisi, kes tõeliselt vajavad abi komplikatsioonide korral. Samas on paljudel “kõrge riskiga” naistel täiesti  normaalne sünnitus. Normaalse sünnitamise tõenäosust tuleb hinnata nii algselt kui jätkuvalt, et hoida ära ja/ või määratleda komplikatsioonide algus ning teha vajalikud otsused, et tagada vajalik abi. (Enkin 1994.)

 

1992.a. Rootsis läbi viidud ulatuslik retrospektiivne uuring näitas, et

- 75% rasedatest kuulus raseduse algul madal riski gruppi,

- üle 50%-l nendest tekkisid raseduse vältel probleemid,

- seega alla 50% jäi raseduse lõpuks madala riski gruppi,

- samas ainult 1/3 kõrge riskiga rasedatest esines raseduse vältel komplikatsioone   (Vaas 2004).

                   

Iga turvalise sünnituse lähtepunkt, riski hindamine, vajab spetsiaalset lähenemist. Vajaduse ja niinimetatud “sünnituspotensiaali” hindamine on sünnituse jaoks tehtud hea otsuse põhialuseks. Riskifaktorite hindamine saab alguse raseduse jälgimise ajal. Määratakse raseduse suurus, täpsustatakse eelmiste raseduste ja sünnituste komplikatsioonid. Uuritakse ka käesoleva raseduse kõrvalekallete suhtes. Rasedusaegse jälgimise käigus tuleks koostada plaan tuginedes riskihindele, mis määraks kindlaks sünnitamise koha ja sünnituse juures olijad. Plaani ettevalmistamisest peaks osa võtma rase ise ning ka tema abikaasa/partner. Plaan peaks olema käepärast, kui sünnitustegevus algab. Sel hetkel toimub riski ümberhindamine. Siia kuulub üldine läbivaatus, et hinnata ema ja loote heaolu, määratakse loote seis ja eesasetsus ning sünnitustegevuse tundemärgid. Kui naist pole raseduse ajal jälgitud, siis hindab riski suurust sünnitusabi andja. Madala riskiga sünnituse algus jääb 37 ja 42 täisnädala vahele. Kui ei leita riskifaktoreid, võib sünnitust pidada madalariskiliseks. Siiski ei asenda kvaliteetne antenataalne hooldus ja riski hindamine ema ja lapse sünnitusaegset jälgimist. (Care...1996.)

 

Planeeritud kodusünnitustest saame rääkida juhul, kui skriining ja riskiselektsioon on jätkuvad protsessid läbi kogu raseduse, sünnituse ja puerpeeriumi. Hollandi süsteem on siin kindlasti maailmas ainulaadne, ka madalaima perinataalse suremuse näitajad kuuluvad Hollandile. Tulemusi mõjutavad oluliselt turvalisus, pädevate abiliste ettevalmistus ja kogemused, abi kättesaadavus, tervishoiu ja infrastruktuuride toetus. (Vedam 2003.)

 

Elu on alati seotud suuremate või väiksemate riskidega, seetõttu on riskiga seotud ka iga sünd ja sünnitus sõltumata toimumise kohast.  Kodusünnitusel on väike võimalus traagilise lõpuga komplikatsioonide tekkeks, mille lahendamine haigla tingimustes oleks efektiivsem. Kodusünnituse valinud pered arvestavad alati sellise võimalusega, nagu ka võimalusega, et haiglas teostatud mittevajalikud sekkumised või sekkumata jätmised võivad lõppeda sama tulemusega. (Thomas 1998.)

 

Haiglasünnitusega kaasneb reeglina suurem või väiksem emotsionaalse/psühholoogilise pinge risk seoses võõra ja ebaturvalise sünnituskohaga. See tõsiasi on väga hästi tõestatud loomkatsete abil, kus mittevajalik sekkumine sünnitusprotsessi ja poegiva looma viimine tema jaoks võõrasse keskkonda tingib sünnituse pikenemise ja toob kaasa komplikatsioone. (Thomas 1998.)

 

1.4.2.   Abiandja valmisolek

 

Ämmaemanda kohalolu sünnitusel on aegade algusest peetud enesestmõistetavaks. Ükskõik, kus sünnitus aset leiab, on elutähtis rajada usalduslik suhe sünnitaja ning abistaja vahel. Abiandja kodus saab olla üldjuhul ämmaemand, sest just ämmaemand on orienteeritud andma abi normi piires ja pöörduma arsti poole patoloogia esinemisel. Maailmas on palju riike, kus kodusünnitust aktsepteeritakse ühe osana sünnitusabist ja ämmaemanda tegevus kodusünnitusel on legaalne. Samas on neis maades tehtud ära tohutu eeltöö, et seda legaalseks muuta. Sageli on ämmaemandad algust teinud  vastu tulles naiste soovidele ja tegutsenud ilma seadusliku aluseta. (Sweet 1999.)

 

Ka MTO tunnustab ämmaemandat kui kõige sobivamat ja tasuvamat abiandja tüüpi, kes on määratud hoolitsema normaalse raseduse ja sünnituse eest. Siia kuuluvad ka riski hindamine ning komplikatsioonide tuvastamine. Rahvusvahelise Sünnitusabiarstide-Günekoloogide Liidu (FIGO) XIII Maailmakongressi Üldassamblee poolt tunnustatud soovitused on järgmised:

-       et sünnitusabi oleks naistele hästi kättesaadav, siis peaks iga sellealane tegevus olema teostatud kõige perifeelsemal tasemel, kus see on võimalik ja ohutu.

-       et olemasolevaid inimressursse kõige tõhusamalt kasutada, peaks iga sünnitusabialast tegevust teostama väikseima väljaõppega isikud, kes on võimelised seda tegema ohutult ja efektiivselt.

-       paljudes maades vajavad ämmaemandad ühiskonnapoolset toetust kõrgemal tasemel, et anda efektiivset sünnitusabi. (Care... 1996.)

 

Sünnitusabi eesmärk on tagada terve ja rahulolev ema ning laps vähima võimaliku sekkumiste hulgaga. Selline lähenemisviis tähendab, et normaalse sünnituse korral peaks olema tõsine põhjus, et vahele segada loomulikule protsessile.

Eelpoolöeldust lähtuvalt on sünnitusabilise neli ülesannet:

·      naise, tema partneri ja perekonna toetamine sünnituse ajal ja sünnitusjärgsel perioodil,

·      sünnitaja jälgimine, loote ja vastsündinu seisundi hindamine, riskifaktorite hindamine, kõrvalekallete varane avastamine,

·      äärmisel vajadusel mõnede väheste sekkumiste teostamine (amniotoomia, episiotoomia), vastsündinu hooldus peale sündi,

·      suunamine kõrgemasse etappi, kui ilmnevad riskifaktorid või komplikatsioonid, mis õigustavad üleviimist.

 

Rahvusvaheline ämmaemanda definitsioon MTO, ICM (Rahvusvaheline Ämmaemandate Konföderatsioon) ja FIGO järgi on üsna lihtne: kui ämmaemanda tööd lubav koolitusprogramm on riiklikult tunnustatud, siis programmi läbinud isik on ämmaemand. Ta on kompetentne sünnitusabi andja, keda on eelkõige ette valmistatud normaalse sünnituse vastuvõtmiseks. Selline seisukoht viitab ämmaemandale kui põhilisele sünnitusabi andjale väikestes tervisekeskustes, külades ja kodudes ning ka haiglates. (Care...1996). Siiski on eri maades suured erinevused ämmaemandate koolituse ja ülesannete osas. Ämmaemandad on kõige sobivamad abiandjad normaalse sünnituse korral (Aachen...2000). Mõnedes Euroopa maades on normaalsed rasedused ja sünnitused täielikult ämmaemandate hoole all, seda nii kodus kui haiglas. Paljudes riikides töötavad ämmaemandad arstide järelvalve all, mis enamasti tähendab seda, et normaalne sünnitus toimub sünnitusosakonnas, kus kõrge ja madala riskiga rasedustele, võib-olla väikese erinevusega, saavad osaks samad reeglid ja tegevused. Neil põhjustel on eluliselt vajalik, et iga ämmaemandate koolitusprogramm tagaks ja aitaks kaasa ämmaemandate suutlikkusele juhtida suuremat osa sünnitustest, et nad oskaksid tuvastada rikifaktoreid ning vajadusel tuleksid toime tekkivate sünnituskomplikatsioonidega. (Care…1996.)

 

Ämmaemandate hariduselegi esitab muutuv aeg uued nõudmised. Professor Christensson sõnastas need 2004. a. Stockholmis toimunud Euroopa  Ämmaemandate Assotsiatsiooni hariduskonverentsil nii: “Õpi, kuidas õppida naistelt, et anda neile selline kogemus, nagu nad tahavad!”

 

Mõnedes arenenud riikides on haiglate juures ja ka väljaspool haiglaid asutatud sünnituskeskused, kus väikese riskiga rasedad võivad sünnitada koduses atmosfääris ämmaemanda hoole all. Enamikus neis keskustes ei kasutata loote elektroonilist monitooringut ja sünnitustegevuse stimulatsiooni ning ka valuvaigisteid kasutatakse minimaalselt. Uurimused Inglismsaa, Austraalia ja Rootsi haiglates, kus ainult ämmaemand tegeles sünnitajaga, näitasid sünnitajate suuremat rahulolu sünnitusega ja pakutud abiga. Sekkumisi oli oluliselt vähem, eriti analgeesiat, induktsiooni ja sünnitustegevuse stimulatsiooni. Sünnitusabi lõpptulemus ei erinenud oluliselt arsti poolt antud abi tulemustest. (Care...1996, Jannsen et al 2002.)

 

 

1.4.3.                                                                                                                                                         Turvalisus

 

Kas planeeritud assisteeritud kodusünnitus saab olla ühel maal turvaline ja teisel mitte? Kodusünnitus on turvaline adekvaatselt selekteeritud naistele adekvaatse professionaalse toetuse ja infrastuktuuri olemasolul, ütleb mitmete erinevate maade sünnitusabi spetsialistidest koosnev ekspertkomisjon. (Vedam 2003, Longforth et al 2001).

 

Mis iganes uuringuid ei oleks tehtud võrdlemaks haigla- ja kodussünnitust, leitakse alati, et madala riskiga sünnitajatele on kodu sünnitamiseks sama turvaline või turvalisemgi paik kui haigla. Madala rasedusriskiga korduvsünnitajale oli kodus sünnitamise tulemus märgatavalt parem haiglasünnituse tulemusest (Care...1996, Wiegers 1996). Kodus sekkutakse sünnitusse vähem. Naistel on vähem rebendeid ning väiksem verekaotus sünnituse järgselt. Vajadus valuvaigistite järele on kodus oluliselt madalam. Ilmselt mitte ainult seetõttu, et  naine annab endale aru, et kodus ei ole neid  võimalik kasutada (paljude maade kodusünnituse juhendid ei luba mõistetavatel põhjustel lokaalanesteetikumide kasutamist kodus), vaid seetõttu, et oma sisemised kontrollimehhanismid töötavad, kogu jõu saab kulutada keskendumisele. Seda pole vaja raisata kõrvaliste asjadega tegelemisele nagu rutiinide vastu võitlemine, enda ja oma veendumuste tõestamine jm. Laste Apgari hinded on kõrgemad, lapsed nutavad vähem ning nende kaaluiive on suurem. Naiste rahulolu sünnitusega on oluliselt parem. (Olsen 1994.)

 

Siinkohal tahab enamus meedikuid ja muidki skeptikuid teada “Aga mis te siis teete, kui...” On selge, et võimalikke  riske ja kõrvalekaldeid tuleb osata näha ja neile õigeaegselt ja adekvaatselt reageerida. Seda suudab kogemustega ämmaemand, kui seadusandlus ja ettevalmistus toetavad tema tegevust.

 

Kui võrrelda kahe riigi, USA ja Hollandi perinataalstatistikat (keisrilõiked, vaakumekstraktsioonid, suremus), on paremus tunduvalt Hollandi kasuks. Miks peaks võrdlema just neid maid? Mõlemad on kõrgelt arenenud riigid hästi toimiva meditsiinisüsteemi, professionaalide väljaõppe, transpordi ja sidega. Hollandi sünnitusabi korraldus on maailmas unikaalne, sageli väidetakse, et mis neil viga, side ja transport töötavad laitmatult! Samas kõrval asub Taani, kus side ja transport ilmselt ei erine Hollandist ja vahemaad on sama lühikesed, kodusünnitusi aga vaid 3 – 4 %. Seega saab küsimus olla vaid suhtumises ja prioriteetide püstitamises.

 

Chamberlain jt. uurisid Suurbritannias kahte sarnaste näitajatega gruppi naisi: kodu- (4 500) ja haiglasünnituse (3 300) planeerijaid. Üleviimiste arv kodusünnitust planeerinute grupis oli 16%, sellest hilises raseduse järgus 4% ja sünnituse ajal 12%. Üleviimiste arv tõusis 40% esamssünnitajate hulgas. Tulemused näitavad, et nõuetekohaselt kodusünnituseks skriinitud ja selekteeritud naistel ei ole enda ega lapse suhtes sünnitusel suuremat riski kui madala riskiga naistel haiglasünnituse. Nende ja paljude teiste uuringutulemuste põhjal ennustati 1999.aastal kodusünnituste arvu 4-5% tõusu, mis ka toimus. (Chamberlain et al 1999.)

 

Murphy jt. (1998) ning Janssen jt. (2002) tõid oma uurimuste järeldusena välja, et kodusünnitus on heade tulemustega turvaline võimalus, kui süsteem võimaldab vajadusel adekvaatse ja kiire transpordi haiglasse. Samale järeldusele on jõutud paljude erinevate maade kogemusi uurides  Inglismaal, Ŝveitsis, Austraalias, Uus-Meremaal, Roostis, Taanis jm.

 

Ühes Austraalias tehtud perinataalseid surmariske uurinud töös (Bastian et al 1998) leiti, et Austraalias toimunud kodusünnitustel on surnult sünni risk suurem kui haiglassünnil ja mujal maailmas toimunud kodusünnil, põhjuseks toodi ebapiisav riskiselektsioon, ebapiisav tähelepanu ülekandlusele, mitmikrasedusele, vaagnaotsseisudele ja loote distressi ebapiisav hindamine. Adekvaatse riskiselektsiooni ja tiheda koostöö vajadust haiglate ja ämmaemandate vahel turvalisuse tagamiseks toob välja ka Ford (1991). Woodcock jt. (1994) toovad kodu- ja haiglasünnituse tulemuste hindamisel ära, et kodus on sünnituste kestvus pikem, kuna sünnituse stimuleerimise võtteid ei kasutata, naistel on vähem komplikatsioone sünnitusel, kuid enam sünnituse järgselt (verejooks ja platsenta peetus), laste Apgari hinded olid kõrgemad. Duran (1992) hindab USAs litsenseeritud ämmaemanda poolt assisteeritud sünnitusi kodus turvalisteks, leidis kinnitust sekkumiste oluliselt väiksem tase võrreldes haiglaga.

 

 

1.4.4      Enamlevinud müüte kodusünnituse kohta

 

Kodusünnituse kohta levib palju eksiarvamusi, mis sageli on põhjustatud teadmatusest ja põhjendamatust hirmust. Endiste nn. idabloki riikide (ka Eesti) sünnitusabi jaoks on kodusünnituse idee olnud pikki aastaid olnud võõras ja ohtlik. Marsden Wagner, MTO sünnitusabi nõunik, vastab oma kirjas Ungari Günekoloogide Seltsi pöördumisele ungari rahva poole kodusünnituse küsimustes ning lükkab selles ümber mitmeid visalt levivaid müüte.

Ligi 100% arenenud riikides toimuvatest sünnitustest toimub haiglas, ka Hollandis väheneb kodusünnituste arv. Kodusünnituse idee on vanamoodne. Kõigis riikides, ka neis, kus kodusünnitus ei ole tervishoiusüsteemi ega ühiskonna poolt aktsepteeritud, toimub planeeritud kodusünnitusi. Kodusünnituste arv on vaikselt, aga püsivalt tõusmas peaaegu kogu Euroopas, kaasa arvatud endised idabloki maad. End demokraatlikuks pidava riigi tervishoiusüsteem ei saa endale lubada millegi (siin – kodusünnituse) ärakeelamist, seda enam, et sünnitus kui selline ei kuulu primaarselt meditsiini, vaid perekonna ja riigi sotsiaalvaldkonda. Põhjus, miks kodusünnituste arv on ülemaailmselt tõusmas, on tõenduspõhisus, asjaolu, et paljude uuringutega on tõestatud planeeritud kodusünnituse turvalisus. (Wagner 2002.)

Hollandis toimus 1965. a. 2/3 kõigist sünnitustest kodus. Erinevate tervishoius aset leidnud protsesside tulemusena järgneva 25 aasta jooksul  suhe muutus - 2/3 haiglas ja 1/3 kodus. Põhjustena tuuakse: hospitaliseerimise aja lühenemine sünnituse järgselt, iseseisvate ämmaemandate töölevõtmine haiglasse, emadushoolduse süsteem jagati erinevate erialade vahel, paranes meditsiinis kasutatava tehnoloogia tase, haiglate töökorraldus muutus inimsõbralikumaks. Viimase 10 aasta jooksul näitab kodusünnituste arv uuesti stabiilselt tõusutendentsi. Sealjuures on Madalmaade perinataalstatistika parim maailmas. USAs on kodusünnitusi kõigist sünnitustest alla 1%, kodusünnituste protsent on suurem praktiliselt kõigis Euroopa maades (kus kodusünnitus on legaalne), on viimaste aastatega tõusnud kümne protsendini Suurbritannias ja Taanis ning ligi 40% Hollandis, näitab kiiret tõusutendentsi Uus-Meremaal ja Jaapanis. (Wagner 2002, Wiegrs et al 1996.)

 

                                                                                                                                                                                                                                                   Kodusünnituse turvalisus ei ole teaduslikult tõestatud. Viimaste aastate jooksul on erinevates riikides tehtud üle kuuekümne erineva kodusünnituse teemalise uurimuse. Läbi on viidud ka kõiki neid uuringuid käsitlev meta-analüüs, mis tõestas planeeritud kodusünnituse turvalisust. Samuti on ühe prestiizikama väljaande, Oxfordi Ülikooli Cochrane Library poolt koostatud ülevaade viimaste aastate kodusünnitustest, mis samuti ei sea kodusünnituse turvalisust võrreldes haiglasünnitusega kahtluse alla. Sama kokkuvõte toob välja, et veerand haiglas surnud vastsündinutest on lahkunud kellegi inimliku eksituse tõttu. See teadmine sunnib kahtlema turvaliseks arvatud haiglasünnituse eelistes. Kindlasti on haiglasünnitus turvalisem neile umbes 15 % naistest, kellel raseduse ajal esineb tõsiseid komplikatsioone. (Wagner 2002.)

Perinataalnäitajad on paranenud tänu meditsiini arengule. Perinataalnäitajad on küll viimaste aastatega hüppeliselt paranenud, kuid 75% ulatuses mitte tänu meditsiini arengule, vaid just tänu sotsiaalmajanduslikele muutustele – elukvaliteedi ning inimeste vastutuse ja terviseteadlikkuse tõus. Vaid 25 % osas peetakse näitajate paranemise põhjuseks  meditsiin arengut. (Wagner 2002.)

Sünnitusabi organisatsioonid ei toeta kodusünnituse ideed. Enamus ämmaemandate organisatsioone toetab naisi nende valikutes ja näeb oma suurt rolli turvalise kodusünnitusteenuse pakkumisel soovijatele. Samal seisukohal on enamik demokraatlike riikide sünnitusabiorganisatsioone, kes ei saa endale lubada mitte millegi ärakeelamist deklaratiivses vormis. Tänaseks on sellised maad nagu Saksamaa, Inglismaa, Holland, Uus-Meremaa, Austraalia, Taani, Norra, Rootsi jt. tunnustanud naiste ja perede vääramatut õigust valida meelepärane koht sünnituseks ning seadusandlus ja infrastuktuur toetavad seda õigust igati. Organisatsioone toetab sellistes seisukohtades ka Maailma Tervishoiu Organisatsioon(Wagner 2002.)

                                                                                                                                                                                                                                                   “Kui midagi juhtub, mis siis...?” Väga levinud on seisukoht, et haiglas toimuv sünnitus on seetõttu turvalisem, et vajadusel saab kiiremini kaasata tarvilikku abi. Kuna enamik küsijaid ei ole osalenud ühelgi kodusünnitusel, püsib teadmine, et kui midagi juhtub, siis väga kiiresti. Praktiliselt on tõestatud, et enamiku ootamatult tekkivate sünnitusabi komplikatsioonide korral on adekvaatselt varustatud pädev ämmaemand (hapniku, oksütotsiini manustamine jms.) võimeline andma esmast abi kuni haiglasse jõudmiseni. Mitmete komplikatsioonide korral on abi andmine kodustes tingimustes teostatav samaväärselt haiglaga (loote õlgade düstookia jms.). Tõsi on ka see, et kodustes oludes, kus ämmaemand tegeleb vaid ühe sünnitajaga, kontsentreerub kogu tähelepanu sinna ja võimalikke tekkivaid komplikatsioone märgatakse varem kui samas olukorras haiglas. (Wagner 2002, O´Connor 1995.)
                                      
                                                                                                                                                                                                                                                   Haiglasse jõudmine hädaolukorras võtab aega. Kas transport haiglasiseselt võtab rohkem aega kui transport kodust haiglasse? Mitmed USAs tehtud uuringud väidavad, et ka haiglasiseselt läheb otsuse tegemisest operatsiooni alguseni aega keskmiselt 31 minutit. Samad uuringud kirjeldavad ka olukordi, kus hea koostöö kodus assisteeriva ämmaemanda ja lähima haigla vahel lubab võita aega ja teha ettevalmistusi operatsiooniks juba siis, kui toimub transport. Kodusünnituse juhendites peetakse sageli võimalikkuse kriteeriumiks kodu autosõidu kaugust lähima haiglani. Enamasti on see aeg 30 minutit või vähem. (Holzer 2002, Wagner 2002.)

 

 

 

 

 

 

 

1.5.   Kes ja miks valivad kodusünnituse?

 

Kes on need naised, kes valivad kodusünnituse? Erinevad uuringud on siin saanud suhteliselt sarnase tulemuse. Sageli on kodusünnituse kasuks otsustavad naised keskmisest kõrgema haridustaseme ja kõrgema sotsiaalse staatusega, enamasti korduvsünnitajad, kes soovisid enam võtta vastutust oma tervisega seotud otsuste üle (Bastian 1998, Pilliter 1995). Enamasti olid nad väga teadlikud emadushooldust puudutavates küsimustes, hindasid kõrgelt koduse õhkkonna ema-lapse sidet soodustavat mõju, samuti oldi paljudes küsimustes nn. feministlikel seisukohtadel. Uus-Meremaal tehtud uuring tõi samuti teravalt esile, et naiste jaoks oli sünnituskoha valik on oluliselt seotud nende sooviga võtta kogu vastutus oma tervise, seega ka sünnituse eest. Sünnituskoha valikul sai otsustavaks vajadus säilitada kontroll protsessi üle ja saada järjepidevat abi oma ämmaemandalt koduses ja nende jaoks turvalises keskkonnas. Neile oli kodusünnitus positiivne, jõudu andev ja rahuldust pakkuv kogemus, mis liitis kindlasti ka perekonda. Kodusünnituse kogemusega isade kogemuste kirjeldamisel toovad uurijad sageli välja, et nende meeste haaratus laste hooldusse ja kasvatamisse on märksa suurem kui isadel keskmiselt. Inglismaal uuriti gruppi perearste, kes 12 aasta jooksul on assisteerinud kodusünnitustel. Nende kommentaaride põhjal ei ole kodusünnitus, kui see on reaalselt toimiv valik, mitte üksikute kesk-klassi ektsentrikute valik, vaid ka märkimisväärse osa  nn. töölisklassi kuuluvate naiste valik. (Morison 1998, Thomas 1998,  O´Connor  1995, Cunningham 1993)

 

Valides kohta sünnituseks, alustavad naised sageli sellest, mis tundub nende sisetundele “õige”.  Kodusünnituse kasuks otsustavatele naistele on väga olulisteks kriteeriumideks  privaatsus, turvalisus, kontroll, rahulolu, vabadus, abiandjate respekt sünnituse emotsionaalsete ja hingeliste aspektide suhtes. Sageli on kodusünnitust planeerivatel naistel varasemaid negatiivseid haiglasünnituse kogemusi, mille kordumist nad soovivad vältida. Samuti ei tundu neile naistele haigla füüsiline keskkond sünnitust ja sündi toetav. Oluline on abi järjepidevus – sama ämmaemand nii raseduse kui sünnituse ajal. Soovitakse hoiduda haiglasünnitustele omastest rutiinsetest mittevajalikest sekkumistest. Vähe oluline ei ole ka soov viia sünnitus tagasi sotsiaalsesse konteksti, kus ta alati on olnud. Üks tähtsamaid faktoreid on ema ja lapse segamatu kontakti ja esmase imetamise võimalus. Ka soov mitte segada ülejäänud pere normaalset elurütmi on kodusünnitust planeerivatel naistele oluline.

(Thomas 1998.) Sarnastele seisukohtadele jõudsid ka Longworth jt. (2001) oma Inglismaal ning Hildingsson jt. (2003) Rootsis tehtud uurimuses, kust selgus, et naistele on kodusünnituse valikul otsustavaks neli tingimust: otsuste tegemine, vastutus ja kontroll toimuva üle, kodune keskkond, loomulik sünnitus ja abi jätkuvus.

 

Mitte alati ei järgi naised professionaalsete sünnitusabiandjate soovitusi sünnitamise koha suhtes, kuigi need on ajendatud asjakohastest riskihinnangutest. On palju asjaolusid, mis hoiavad naisi eemal kõrgetasemelistest sünnitusabiasutustest: haiglasünnituse tasu, tundmatud protseduurid, personali ebakohane suhtumine, piirangud pereliikmete sünnituse juures viibimisele, vajadus saada luba teistelt pereliikmetelt (tavaliselt meessoost liikmetelt) haiglasünnituseks. (Holzer 2002.) Sageli sünnitavad ka kõrge riskiga rasedad, kui nad ei tunne end halvasti, kodus mõne pereliikme, naabri või kutselise sünnitusabi andja hoole all (Care... 1996).

 

Maades, kus kodusünnitust ametlikult ei aktsepteerita, sisaldab sünnitusabi statistika üha rohkem selliseid juhtumeid, mida tuntakse BBA  -  born before arrival (of the midwife) nime all. Selliste sünnituste hulgas on oluliselt neid, mida kirjeldadakse kui korduvsünnitaja kiirelt toimunud kodusünnitusi, kus abi ei jõudnud kohale või ei jõutud hakata sünnitusmajja tulema. Naistelt pärinevatel andmetel on sageli tegemist tegelikult planeeritud, kuid ämmaemanda poolt assisteerimata kodusünnitustega. Tegemist  on olukorraga, kus tervishoiusüsteem ei soovi või ei suuda mingil põhjusel aktsepteerida kodusünnitust ametliku praktikana ja tagada turvaline abi sõltumata sünnituse toimumise kohast. (Thomas 1998.)

 

1.6.                                                                                                                    Rahulolu sünnituskogemusega

 

Meedikud defineerivad sünnitust, naised aga kogevad seda. Tänases lääne ühiskonnas ollakse liigselt keskendunud statistikale ning sünnituse tähendus naise jaoks hakkab kaduma.  Kiire ja valutu sünnitus ei anna naisele sugugi rahuldust ja eduelamust, naistele on äärmiselt oluline tunda, et arvestatakse nende õigusega olla otsuste tegija ja aktiivne osaleja ning kontrollida seda, mis nendega toimub. Palju on uuritud, kuidas sünnituskogemus mõjutab sünnitusjärgse depressiooni teket, suutmatuse ja ebakindluse tunde mõju toimetulekul emana. Tuntud inglise psühholoog Sheila Kitzinger koos tütardega (1996), kellest üks on vägistamise ohvrite nõustaja ja teine antropoloog, uuris 345 naise emotsioone seoses nende negatiivsete sünnituskogemustega. Oma sünnituskogemuse kirjeldamiseks kasutasid kõik uuringus osalenud naised samasuguseid väljendeid nagu seda teevad  vägistamise üle elanud naised. Sünnitegevuse induktsiooniga seoses kirjeldati sageli jõuetuse ja suutmatuse tunde tekkimist. Epiduraalanesteesia andis küll hea kontrolli valu üle, kuid sünnituse järgselt oli distress pikemaajaline. Naised tundsid sageli, et nende identiteet on röövitud ja kontroll oma keha üle kadunud. Tüüpiline oli naiste enesesüüdistus, sarnaselt vägistamisega (ma ei oleks pidanud üksi koju minema, oleks ma vaid tugevamini pressinud, ma oleks pidanud rohkem hingamist õppima, ma ei oleks pidanud karjuma.)

 

Seega – põhjendamatuid vahelesegamisi sünnituse käiku tuleb võtta kui vägivalda, kus naistel ei ole kontrolli ja ülevaadet neist. Uuringuid tuleb teha mitte naiste kohta, vaid naiste jaoks ja luua sünnituseks keskkond, kus naised ei tunneks end abituna, vaid täis jõudu hakkama saada. Ämmaemanda ja naistearsti töö eeldab selget mõistmist ja arusaamist sellest, kuidas naised kogevad rasedust ja sünnitust ning millist osa selles kogemuses mängivad kultuurilised ja psühholoogilised tegurid. Töötades tugevate sünnitushirmudega naistega, ei tohiks mingil juhul piirduda vaid valutustamisega, vaid tegelda ka hirmu põhjustega. Valuta sünnituse idee ei ole garantii paremaks sünnituskogemuseks. (O´Connor 1995.)

 

Küsimus naiste rahulolust sünnituskogemusega on viimastel aastatel äratanud paljude uurijate tähelepanu. Rootsi ämmaemandusprofessor K. Christensson (2004) on kokku võtnud mitmed sellised uuringud ja toonud välja viis aspekti, mida naised  peavad enda jaoks kõige olulisemateks, kui kõne all on rahulolu sünnituskogemusega.

Need on:

·      terve laps

·      abikaasa/partneri osalus

·      ämmaemanda osalus „with her whole sence“

·      kontroll toimuva üle

·      naise valikute aktsepteerimine.

Mitmeid võrdlusi on tehtud haiglas ja kodus sünnitanud naiste sotsiaalse tugivõrgustiku, rahulolu ja kontolli saavutamise kohta. Nii on perekonna ja sõprade toetav roll olnud kodusünnituste puhul oluliselt suurem, samuti on kodus sünnitanud naised oma sünnituskogemusega olnud oluliselt rahulolevamad kui haiglas sünnitanud. Nende rahulolu oli oluliselt seotud vähesema sekkumiste sagedusega ja ema-lapse sünnijärgse kontakti segamatusega. Samuti põhjendatakse nende suuremat rahulolu personaalse kontrolliga toimuva üle ning hea koostööga ämmaemandaga. Sageli nimetatakse rahulolust rääkides, et abi kvaliteedi juures oli äärmiselt oluline ämmaemandusabi jätkuvus. (Morison 1998.)

 

Morison jt. (1998) on Austraalias intervjueerinud kümmet planeeritult kodus sünnitanud peret uurimuses „Keskkonna loomine kodusünnituseks ja kontroll selle üle“. Kõik naised olid korduvsünnitajad, neljal korral oli tegemist esimese planeeritava kodusünnitustega, ülejäänud kuuel paaril oli tulemas korduv kogemus. Uuritavatega vesteldi neljal kodusünnitust puudutaval teemal – keskkonna loomine sünnituseks, kontroll toimuva üle, sünnitus ja sünd ning toimunu vastavus ootustele. Töö kirjeldab paaride kogemusi psüühilise ja füüsilise keskkonna loomisel valmistudes kodusünnituseks, mis andis neile võimaluse endil kontrollida toimuvat ja vastutada oma sünnituse eest. Üheks töö eesmärgiks toovad autorid  tühiku täitmist, mis valitseb kodusünnituse teemalistes mõtteavaldustes – keskendumine vaid sünnituse meditsiinilistele aspektidele (turvalisus, suremus jne.) ja vähene tähelepanu nende kogemustele, kes ise on kodusünnituse läbi teinud. Intervjuude käigus paluti paaridel vastata järgmistele küsimustele:

-       Kuidas tekkis kodusünnituse idee?

-       Mis pani otsustama kodusünnituse kasuks?

-       Kuidas suhtusid Teie kodusünnituse ideesse perekond, sugulased, sõbrad?

-       Millised olid Teie ootused kodusünnituse suhtes ja kas saadud kogemus vastas ootustele?

Sünnituse keskkonna planeerimisest rääkides peeti silmas nii füüsilist kui sotsiaalpsühholoogilist keskkonda. Füüsilise keskkonna kohandamine sünnituseks tähendas paaridele parima koha selgitamist ja koduste tingimuste (mööbli paigutus, padjad, valgustus jne.) kohandamist sünnituse tarbeks, lõõgastava muusika valikut, kaminatuld. Mitmed vastanud rääkisid, kuidas nad kodu ettevalmistamisel üritasid aimata, mis võiks kõige enam meeldida nende sündivale lapsele. Positiivsena märgivad autorid, et kõik pered tähtsustasid pigem turvalist ja esteetilist keskkonda ega kontsentreerunud füüsilistele asjadele. Modernsete standardite järgi olid sünnitusel kasutatud vahendid lihtsad ja primitiivsed. Mehed hindasid kõrgelt võimalust vastutada sünnituskeskkonna loomise eest. Selliste meeste näol arvatakse tegemist olevat uue kategooriaga, kes meeleldi võtavad naiseliku ja hoolitseva rolli, kaotamata seejuures oma maskuliinsust. Isade rolli suurenemisega pereelus lisandub ilmselt väljakutse ämmaemandatele, et isad ei tunneks end „emadushoolduseks“ nimetatud protsessis teisejärgulistena.

 

Füüsilisest keskkonnast peeti märksa olulisemaks inimesi - sotsiaalset ja psühholoogilist keskkonda, mis uuritavate jaoks tähendas sünnitava paari omavahelisi suhteid, vanemate laste, väga hoolikalt valitud sõprade, aga ka vanavanemate kohalolu sünnitusel. Raseduse ajal ümbritseti end inimestega, kes olid nende valikute suhtes positiivselt meelestatud. Vanemate laste juuresolekut peeti elementaarseks ja saadut heaks realistlikuks kogemuseks eriti tütardele. Ka vanavanemate kohalolu peeti peresuhete arengus ja suhetes lapselapsega äärmiselt tähtsaks. Ainsa negatiivse asjaoluna tõid mõned naised välja, et kodus sünnitanud naiselt ei võeta ära ühtegi emade igapäevakohustust, nad oleksid oodanud pisut enamat aega enne tavaellu lülitumist. Enamuse jaoks oli ka see asjaolu siiski positiivse tähendusega. Järeldusena toodi välja, et analüüsides valmistumist koduseks sünnituseks, ei saa seda mingilgi määral pidada impulsiivseks otsuseks, vaid tegemist oli väga hästi planeeritud sündmusega.

 

Teiseks oluliseks uuritud valdkonnaks Morisoni ja kaasautorite töös oli kontroll toimuva üle. Kontrolli all mõeldakse siin täielikku teadlikku vastutust toimuva üle ning kontrolli sise- ja väliskeskkonna üle. Kontrolli mõistet võib kasutada ja interpreteerida väga mitmeti, selle uurimuse kontekstis tähendab see vanemate tegevust keskkonna kontrollimisel, mitte niivõrd sünnituse kui füsioloogilise protsessi kontrollimisel. Enamasti tuuakse siin põhjuseks varasemaid negatiivseid haiglakogemusi, kus teravalt tunnetati kontrolli puudumist. Kliendi soov kontrolli võtta on meditsiinis sageli konfliktiohtlik situatsioon, kus põrkuvad abiandjate ja klientide erinevad seisukohad ja väärtushinnangud. Usalduslikke suhteid kodusünnitusel osalenud ämmaemandatega põhjendati mõlema poole ühise nägemusega sünnitusest kui füsioloogilisest protsessist, kus naise kontroll toimuva üle on esmane edu tingimus.

 

Vanemate kontroll väliskeskkonna üle avaldus sünnitusel osalejate väga hoolikas valikus. Kõik osalejad teadsid täpselt oma rolli, ka ämmaemand teadis alati, et on kutsutud külaline, mitte keegi, kes kontrollib ja otsustab.  Sisemist kontrolli kirjeldati kui vastutuse võtmist oma ja lapse tervise eest (nii mentaalse kui füüsilise), mis on kodusünnituse temaatikas kesksel kohal. Sisemise kontrolli all mõeldakse siin naise kontrolli valude üle, võimalust liikuda ning teha seda, mis parasjagu tundub sobivat ja õige olevat. Sünnitusega rahulolu uuringud, mis võrdlevad haiglas ja kodus sünnitanud naisi, leiavad alati, et kodus sünnitanud naiste rahulolu  sünnitusega  on oluliselt suurem, seda tänu just kontrolli omamisele. Meeste haiglast pärinev kogemus sünnitusest on sageli seotud tugeva kontrollitunde puudumise ning jõuetusega. Naiste võimalus oma rasedust eksponeerida ning kogu hool ja tähelepanu pälvida jätab varju mehe, kellele kogu protsess on algselt arusaamatum ja kes kogu naise raseduse vältel traditsioonilise jälgimissüsteemi poolt kõrvale jäetakse. Samuti on meestel raske oma raseduse ja sünnitusega seotud tundeid avaldada ja respekteeritud saada.  Kodus sellised kogemused reeglina puuduvad või avalduvad oluliselt nõrgemini. Vastutuse võtmine avaldus ka selliste oluliste asjade läbimõtlemises nagu ämmaemanda leidmine ning temaga kõigi võimalike arengute ja võimaluste läbimõtlemine, väga head teadmised sünnituse kohta, lähima haigla väljaselgitamine ja kontakti võtmine.

 

Maailmas ilmselt ainulaadse uuringu on teinud Marie O´Connor (1995) Iirimaal aastatel 1990 – 1994, ajal, mil kodus sünnitamine ei olnud seal seaduslik. Autori soov oli teada saada, kes olid need naised, 0,5% kõigist sünnitajatest, miks tegid nad selliseid valikuid ja kuidas nad kogemusega rahule jäid. Uurimuse käigus tehti 138 intervjuud, mis kestsid keskmiselt kolm tundi, pikim neist koguni kaheksa.  „Keskmise kodusünnitaja koondportree nägi välja selline – linnas elav, kõrgema haridusega, keskklassi kuuluv, sageli abistava elukutse esindaja, abielus, mitme lapse ema kolmekümnendates aastates. Enamusel oli selja taga kas üks või mitu haiglasünnituse kogemust, sageli negatiivset ja pärit suurtest Dublini sünnitusmajadest, mida nad otsustasid mitte korrata. Sooviti vältida „industriaalseid rutiine“, süsteemi, mis arvestab enda vajadustega, mitte naise ega lapse omadega; valutustamise pealesurumist, liikumise mittevõimaldamist, isade kõrvalejätmist, laste äravõtmist emade juurest peale sünnitust, suurt hulka võõraid inimesi sünnituse juures, privaatsuse ja turvatunde puudumist. Vaid 2/3 kodus sünnitanud naistest olid kriteeriumide järgi madala riskiga.

 

1.7.         Olukord Eestis

 

Kuni XX saj. 40ndate keskpaigani sündis enamik eesti lapsi kodus ning seega on haiglas sünnitamise traditsioon lühike. 50ndatel aastatel loodi väikehaiglate võrk, neis olid kohad ka sünnitajatele. 60ndatel ehitati esimesed suured sünnitusmajad, 70-80ndatel aastatel kerkisid suured sünnitusmajad juba kõigis rajoonikeskustes. Selleks ajaks oli haiglasünnitus muutunud ainumõeldavaks võimaluseks ja kodusünnitus peaaegu välistatud. Sotsialismiaja sünnitusmajades valitses ülirange kord ja distsipliin, suhtumine oli ebainimlik ja ebaisikuline. (Mikkor 2002.)

 

Koos aktiivsünnituse liikumisega on kodusünnitus levinud üle Euroopa. Eesti on astunud Euroopa Ühenduse, kus tunnustatakse naise vabadust valida sünnituseks meelepärane koht. Seega on ka meil olemas vajadus kodusünnituse legaliseerimiseks.

 

2000. aasta suvel ühinesid aktiivsed ja haritud naised Eesti Kodusünnituse Toetusühinguks. Ühingu põhieesmärk ei ole kodus sünnitamise propaganda, vaid  seadusemuudatuste taotlemine EV kehtivas seadusandluses sünnitaja ja abistaja kaitseks seoses õigusega planeeritult kodus sünnitada. Eesti Kodusünnituse Toetusühingu (EKT) missiooniks on levitada aktiivsünnituse ideed, aidata tagada kodusünnituse valinud naistele võimalus seda teha legaalselt, valides endale sobiva ämmaemanda, kel on õigus naist aidata ja vastavad dokumendid täita.

 

Kodussünnituse legaliseerimiseks kutsuti toetusühingu algatusel 2000.a. kokku ümarlaud, kus osalesid Sotsiaalministeeriumi, Eesti Ämmaemandate Ühingu, Eesti Naistearstide Seltsi ja Eesti Kodusünnituse Toetusühingu esindajad. Jõuti üksmeelele, et naistel on õigus kodus sünnitada ja protsessi legaliseerimine seisab ämmaemandate tegevuse seadustamise taga. Koostöös töötati välja kodusünnituse rakendamise võimalikud variandid Eesti tervishoiusüsteemis, kus on määratud kodusünnitusega seotud olulised aspektid. Välja on toodud  vajalikud tingimused nii naisele, ämmaemandale kui ka sünnituskohale. Paika on pandud ämmaemanda vajalik varustus kodusünnitusel abistamiseks, mis vastab Euroopas  standarditele. (lisa 4)

 

Kui naisele on õigus valida sünnituse koht üks inimõigusi, siis ämmaemandate ettevalmistus ja pädevus peab olema tagatud läbi koolituse ja seadusandluse. Ämmaemanda ettevalmistuse aluseks Eestis on Ämmaemand IV kutsestandard (2000), mis määratleb ämmaemanduse tegevusvaldkonnad: ämmaemand juhendab, jälgib, hooldab ja nõustab naisi raseduse ja sünnituse ajal, sünnitusjärgsel perioodil ning günekoloogiliste probleemide lahendamisel; juhib sünnitusi  omal vastutusel; hooldab ja jälgib vastsündinuid ja imikuid. Ta osaleb tervisekasvatuses ja pereplaneerimisel üksikisiku, perekonna ja ühiskonna tasandil. Ämmaemand korraldab ämmaemandustegevust koostöös kolleegide, arstide, klientide/patsientide ja teiste meeskonna liikmetega. 

 

Järgmine samm ämmaemandusealase seadusandluse loomisel oli EV sotsiaalministri 16. juuli 2002. a. määrus nr. 99, mis kehtestab ämmaemanduse arengukava ja sätestab ka järgmised sammud iseseisva ämmaemandusteenuse toimimise võimaldamiseks Eestis.

§ 38. Ämmaemandusabi kirjeldus

(1)  Ämmaemanda osutatav õendusabi (edaspidi ämmaemandusabi ) on ambulatoorne või statsionaarne tervishoiuteenus, mida ämmaemand osutab koos eriarstiga või iseseisvalt.

(2) Ämmaemandusabi osutamine hõlmab reproduktiivtervise edendamist üksikisiku, perekonna ja ühiskonna tasandil; raseduse, sünnituse ja sünnitusjärgse perioodi füsioloogilise kulu jälgimist, abistamist, hooldust, nõustamist ning kõrvalekallete õigeaegset avastamist rasedal, sünnitajal, sünnitanul ja vastsündinul ning abistamist eriarstiabi osutamisel.

§ 39. Ämmaemandusabi arengusuunad

(1)Ämmaemandusabi planeerimisel:

1)    töötakse välja nõuded iseseisva ämmaemandusabi osutamiseks ning taotletakse teenuse lisamist tervishoiuteenuste loetellu;

2)    suurendatakse ämmaemandate haaratust rasedate ja sünnitanute sünnieelses ja -järgses jälgimises, nõustamises, abistamises ja hoolduses ning tervisekasvatuses ja -edenduses;

3)    pädevuse tagamiseks kindlustatakse ämmaemandate perioodiline ametialane liikumine ühe tervishoiuteenuse osutaja sünnitusabi ja günekoloogia eriala struktuuriüksuste vahel;

4)    töötatakse välja nõuded, mis lubavad ämmaemandal vastavalt oma pädevusele kirjutada välja retseptiravimeid;

5)     töötatakse välja nõuded, mis lubavad ämmaemandal väljastada ja allkirjastada raseduse ja sünnitusega seotud dokumente (raseda kaart, sünnitõend, sünnituslugu);

6)    töötatakse välja ämmaemanduslugu iseseisva ämmaemandusabi teenuste osutamiseks;

7)    töötatakse välja ja kehtestatakse ämmaemandusabi juhised, mis reglementeerivad ämmaemandate optimaalset töökoormust ja -mahtu.

§ 40. Iseseisev ämmaemandusabi

(1) Iseseisev ämmaemandusabi on raseduse, sünnituse ja sünnitusjärgse perioodi füsioloogilise kulu jälgimine, selle toetamine, kõrvalekallete õigeaegne avastamine ning adekvaatne edasisuunamine eriarstiabi osutajale.

(2)  Iseseisvat ämmaemandusabi võib selle kehtestamisel osutada madala rasedusriskiga ja füsioloogilise sünnituse kuluga naistele.»

Järgmiseks etapiks legaliseerimise teel on ämmaemandusteenuse hinnakirja väljatöötamine koostöös haigekassaga ning litsenseerimistingimused väljatöötamine, et taotleda tegevusluba ämmaemandusteenuse osutamiseks, sealhulgas koduste sünnituste vastu võtmiseks.

 

Erinevates maailma riikides on kodusünnituse teemalisi uuringuid läbi viidud arvukalt.  Eesti oludes on teemat käsitlenud Mirjam Aasmaa, kes oma Tartu Meditsiinikoolis 2004. aastal valminud diplomitöös uuris Eesti ämmaemandate valmisolekut kodusünnituseks. Töös on anketeeritud 180 ämmaemandat (45% tegutsevatest ämmaemandatest). 91,7% vastanud ämmaemandatest arvas, et naisel on õigus valida endale sobiv sünnituse koht.  53,6% vastanutest leidis, et naise rahulolu ja ämmaemanda kohalolek tagavad sünnitusel turvalisuse. 34,7% arvab, et kodusünnitus on Eestis käesoleval ajal võimalik ja 81,1% arvab, et kodusünnituse järgi on nõudlust.  20,1% vastanutes arvab, et kodusünnitusse suhtutakse Eestis soosivalt, 75% ei osanud küsimust kommenteerida, kuna kodusünnitus on võõras teema.  Et ämmaemandad oleksid valmis kodusünnitust planeerima, on oluline kiire transpordi võimalus haiglasse (86,2%). Ämmaemandatele on oluline isiklik valmisolek (77,5%) planeeritud kodusünnituseks, see tähendab, et nad on valmis vastutama, on saanud sellealase koolituse ja olemas on juhendid/seadused. Et planeeritud kodusünnitus saaks Eestis võimalikuks, on vajalik vastavate seaduste/juhendite olemasolu (73,9%) ja oluline on ka täiendkoolituse läbimise võimalus (63,7%). (Aasmaa 2004) Lisaks käesolevale uurimusele on värskelt valminud ka Tartu Meditsiinikooli diplomandi Raini Oja töö naiste valmisolekust kodusünnituseks, mille tulemused selguvad juunis 2004.

 

Toetusühingu mitteametlikel andmetel on Eestis viimasel kolmel aastal toimunud planeeritud kodusünnitusi kokku ligi 20: 2002. aastal 8, 2003. aastal 7 ja 2004. aastal maikuu seisuga 5.  Nende hulgas on nii assisteeritud kui assisteerimata sünnitusi. Arvud näitavad, et Eestis on naisi ja ämmaemandaid, kes vaatamata ämmaemandusteenust võimaldava seadusandluse ja puudulikkusele ja sünnitavad kodus.

 

Lähtudes töö algul esitatud mõistetest planeeritud/planeerimata ning assiteeritud/assisteerimata  kodusünnitus tuleb tõdeda, et hetkel saab Eestis rääkida planeeritud assisteeritud kodusünnitusest vaid tinglikult, sest on olemas küll sihtgrupi soov, kuid puudub toimiv legaalne süsteem.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

2.         UURIMISTÖÖ METOODIKA

 

Käesoleva diplomitöö teema on „Naise valikut ja rahulolu mõjutavad tegurid planeeritud kodusünnitusel“.

 

Töö eesmärk on kirjeldada planeeritult kodus sünnitanud naiste sünnituskoha valikut mõjutanud tegureid ja rahulolu sünnituskogemusega.

 

Eesmärgist lähtuvalt püstitati järgmised uurimistöö ülesanded:

 

-       Kirjeldada planeeritult kodus sünnitanud naiste valikut mõjutanud asjaolusid.

 

-       Kirjeldada kodus toimunud sünnituse kulgu.

 

-       Selgitada naiste rahulolu oma kodusünnituse kogemusega.

 

2.1.         Valim

 

Valimi moodustasid planeeritult kodus sünnitanud naised, kellega töö autor sai kontakti Eesti Kodusünnituse Toetusühingu kaudu, mille liige ta ise on. Tegemist on käepärase valimiga, mille suuruseks oli viis naist, andmebaasi küllastumise tõttu puudus vajadus rohkemate intervjuude järele.

 

Uuringusse kaasamise tingimuseks oli vähemalt ühe planeeritud assisteeritud kodusünnituse kogemus ja naise nõusolek osaleda uurimuses. Nõusoleku saamiseks tutvustati naistele e-posti teel planeeritava töö eesmärki ja metoodikat, eetikakomitee luba uurimuse läbiviimiseks ning nende õigusi uurimuse käigus.

 

Intervjuud toimusid intervjueeritavate poolt valitud kohas augustis 2003 kuni aprillis 2004. Viiest intervjuust neli viidi läbi naiste oma kodus. Neist kolme intervjuu tegemise koht langes praktiliselt kokku paigaga, kus toimus ka lapse sünd. Peale intervjuud vesteldi naistega  sellest, kuidas kujunes olukord, et sünnituse kohta ja intervjuu läbiviimise koht niivõrd kokku langesid. Kõik vastanud leidsid, et ilmselt on tegemist kõige „parema kohaga“ kodus. Ühel juhul oli sünnitus toimunud vannitoas, kuhu poolte kokkuleppel intervjuud tegema ei mindud, vaid piirduti magamistoaga. Olude sunnil toimus ühel juhul intervjuu töö autori juures kodus. Kõigi intervjuude juures viibisid ka kodus sündinud lapsed, kes rinnal, kes niisama ema lähedust nautides. Enne intervjuud andsid uuringus osalema nõustunud naised allkirja teadliku nõusoleku lehele (lisa 2).

 

2.2.         Metoodika

 

Uurimistöö läbiviimisel kasutati kvalitatiivset ja kvantitatiivset metoodikat.

 

Töö kvalitatiivses osas kasutati andmete saamiseks struktureerimata intervjuud. Intervjuu  üldised teemad (lisa 3) tulenesid diplomitöö eesmärgist ja ülesannetest.  Keskseteks tunnusteks on intervjueeritava isiklik kontekst, kogemused ja suhe toimunusse sellisel delikaatsel ja väheuuritud teemal, nagu kodusünnitus seda on. Uurimise eesmärk on nähtuse parem mõistmine.  Analüüsi põhimeetodiks on sisuanalüüs ehk interpretatsioon spetsiaalses, iga uuritava isiklikus kontekstis. Sisuanalüüsi kasutamisel on eesmärgiks ehitada mudel nähtuste mõistelisel kujul kirjeldamiseks. Sisuanalüüsi puhul kasutati induktiivset lähenemisviisi, mille puhul mõisted tuletatakse andmetest, materjal kategoriseeritakse esmalt alakategooriatesse, siis üla- ja ühendavatesse kategooriatesse ning seejärel analüüsitakse. (Burns & Grove 1993.)

 

Kvantitatiivsete andmete saamiseks vormistati ankeedina (lisa 4) sünnituse kulgu käsitlev küsimustik, mille uuritavad täitsid pärast intervjuud. Ankeedi eesmärk oli saada võimalikult täpseid andmeid kodus toimunud sünnituse kulu kohta, mida ei võimaldanud hankida struktureerimata intervjuu formaat. Ankeet koosnes 43st, valdavalt suletud küsimusest. Üksikud küsimused eeldasid ka uuritava omasõnalist kommentaari toimunu kohta. Ankeet sisaldas teatud hulga meditsiinilist terninoloogiat sisaldavaid küsimusi eeldusel, et kodus sünnitanud naistel on sünnituse käik ämmaemandaga põhjalikult läbi räägitud ning nad on seetõttu informeeritud ka sünnituse meditsiinilistest aspektidest ning terminoloogiast.

 

Intervjuude analüüsimisel kasutati arvutiprogrammi Microsoft Word, ankeetide andmete analüüsimisel programmi Microsoft Excel 2000.

 

2.3.          Eetilised probleemid

 

Tõsiseima uurimiseetika probleemina nägi autor seda, et avaldades oma seisukohti valikute ja rahulolu kohta, ei soovi uuringus osalenud naised seada ohtu neid abistanud ämmaemandate anonüümsust ja turvalisust. Autor peab tagama naistele võimaluse intervjuu käigus andmeid avaldades sellistele küsimustele tähelepanu pöörata ilma enda ja ämmaemandate huve kahjustamata. Rõhutan, et uurimuse huvides ei olnud teada saada konkreetsete ämmaemandate nimesid. Kuivõrd kvalitatiivne meetod lubab analüüsi ilmestamiseks kasutada uuritavate ütlustega tsitaate, siis juhiti uuritavate tähelepanu asjaolule, et neid avaldatakse nimedeta ja vastaja isiku äratundmise võimalus on minimaalne. Uurimuses osalemine oli rangelt vabatahtlik ning juba nõusoleku andnud naisel oli õigus loobuda, kui ta tundis selleks vajadust. Uuritavad on informeeritud, et saadud materjale kasutatakse ainult diplomitöö eesmärgi saavutamiseks. Pärast töö vormistamist ja esitamist tagastab autor  ankeedid ning intervjuude tekstid seda soovinud uuritavatele. Muud materjalid hävitab autor isiklikult.

 

2.4         .        Uurimistöö käik

 

Töö autoriga intervjueerimise eesmärgil kokkulepitud kohas kohtunud, lugesid nõusoleku andnud naised esmalt läbi uuritava informeerimise ja teadliku nõusoleku lehe ning allkirjastasid selle. Seejärel intervjueeris autor uuritavaid, esitades neile küsimused „Palun kirjelda oma valikut mõjutanud asjaolusid kodusünnitusel!“ ja „Palun kirjelda om rahulolu mõjutanud asjaolusid kodusünnitusel!“ (lisa 3). Vajadusel esitas autor täpsustavaid küsimusi vastaja mõttekäiku suunamata. Intervjuud salvestas töö autor isiklikult uuritavate nõusolekul MP3-playerile. Intervjuud kestsid keskmiselt 50 – 75 minutit. Seejärel täitsid uuritavad sünnituse käiku puudutava ankeedi.

 

Kvalitatiivsete andmete analüüsil kasutati induktiivset sisuanalüüsi.

Salvestatud intervjuud kirjutas töö autor isiklikult sõna-sõnalt maha, kaasa arvatud vastajate reaktsioonid. Materjali korduva lugemise käigus märgistas autor tekstis uurimistoo eesmärke puudutavad iseloomulikud väljendid. Seejärel toimus esmalt saadud andmete lihtsustamine, kus tekstidest koondati uurimisülesannetega seostuvad nn. lihtsustatud väljendid. Sarnase tähendusega väljendid grupeeriti, saades nii alakategooriad. Samasisulised alakategooriad ühendati, moodustades ülakategooriad ning neist moodustati omakorda ühendavad kategooriad. (Kyngas & Vanhanen 1999, Aro 2001) Analüüsiti valikut ja rahulolu mõjutanud tegureid planeeritud kodusünnitusel. Usaldusväärsuse ja veenvuse eesmärgil on analüüsi toodud tsitaate intervjuudest, kuna see võimaldab näha algupärase andmestiku ja moodustunud katekooria omavahelist seost (Kyngas & Vanhanen 1999).

 

Kvantitatiivsed andmed ankeetidest analüüsiti programmis Microsoft Excel 2000. Arvestades valimi suurust (viis uuritavat), ei pretendeeri kvalitatsiivstete andmete analüüs usaldusväärsusele  ning selle põhjal ei ole võimalik teha üldistusi. Tulemused näitavad vaid seda konkreetset uuritavate rühma iseloomustavaid tunnuseid.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

3.         TULEMUSED JA ANALÜÜS

 

3.1.       Intervjuude tulemused ja analüüs

Töö tegemise sisuline käik lähtus põhimõtetest, mida induktiivne sisuanalüüs eeldab. Ülevaatlikkuse huvides esitatakse analüüsi tulemused lähtuvalt ühendavatest kategooriatest.

 

I            VALIKUT MÕJUTANUD TEGURID

I  ühendav kategooria            Varasem sünnituskogemus

Kõigil uuritud naistel on olemas ka vähemalt üks varasem haiglasünnituse kogemus. Uuringute andmetel mõjutab varasem sünnituskogemus väga oluliselt hilisemaid valikuid. Intervjueeritavad pidasid varasema kogemuse mõju väga oluliseks ja sellest oldi nõus ka põhjalikult rääkima.

Ülakategooria  A                 Varasem positiivne sünnituskogemus

Uuritavad rõhutasid, et sünnituskogemus on naise jaoks väga oluline ja juba terve lapse sünd üksi on alati positiivne kogemus.

Alakategooria  A1               Teadlik ja rahulolev

Uuritavad on enamasti olnud teadlikud ja sisimas hästi valmistunud endaga hakkama saama.

Olin väga teadlik ja hästi valmistunud sünnitaja.

/…/olin enda jaoks hästi läbi mõelnud/.../

/…/arvan, et sain väga hästi endaga hakkama.

Väga ilus, midagi negatiivset ei olnud/…/ 

Alakategooria  A2               Aktiivne ja väge täis

Tegemist on aktiivsünnituse põhimõtteid hindavate naistega, kes peavad sünnitusel oluliseks sisemist valmisolekut, soovi aktiivselt liikuda ja sünnitada vertikaalasendis.

/…/ja mulle meeldis ja ma olin hästi valmis ja väge täis.

Sain liikumisega ennast aidata ja valu üle hingata/…/

Kordasin nagu papagoi – ma ei taha selili sünnitada/…/

Alakategooria  A3               Abilised

Väga oluliseks peeti mehe osalust sünnitusel ning ämmaemanda kohalolu „kogu hingega“.

Mees otsustas ikka kaasa tulla/…/

Tundsin, et ämmaemand tahtis minuga tegelda.

/…/üleval oli kõik hoopis teistmoodi, ämmaemand, kes tegi ära kõik selle, mida ma tahtsin, et tehtaks/…/

Meelde tuli vanaema, kes tuge andis/…/

Alakategooria  A4               Laps

Sünnituse eesmärk ongi lapse sünd, arvatakse! Naised peavad väga oluliseks suhet lapsega ja lapse sündimise tarkuse usaldamist.

/…/tundsin, et laps tahab tulla, võtsin mingi sünnitusasendi/…/

Lõpuks olin ikkagi rahul, laps sündis ja pandi mulle kõhu peale/…/

 

Ülakategooria  B                 Varasem negatiivne sünnituskogemus

Varasemate haiglasünnituse kogemuste kohta on naiste intervjuudes paraku sagedamini erinevatel põhjustel tekkinud negatiivset kogemust.

Alakategooria  B1               Teadmatus ja üksindus

Üks sagedasemaid negatiivse kogemuse allikaid sünnitusel on teadmatus ja üksindus. Oli aeg, kus alati ei jätkunud perepalateid, samuti ei peetud alati oluliseks naise informeerimist tehtavast. Jälle on märgatav naiste tihe side lapsega ja vajadus lahutamatuse järele.

Olin öösel üksi/…/

Kõige hullem oli teadmatus ja hirm. /…/keegi midagi ei öelnud/…/

Peretuba ei olnud ja mees saadeti minema/…/

/.../paanika oli minu ümber.

/.../ilma lapseta olek on ikka väga suur piin!

Ma ei saanud, polnud neid tingimusi. Ja segadus, mis lapses tekkida võis – ma ju ühelt poolt kutsusin teda, et sünni-sünni ja teiselt poolt, et ära praegu sünni/…/

Alakategooria  B2               Ükskõiksus

Personalile heidetakse ette ignorantsust ja suutmatust arvestada naiste soovidega.

Esimene shokk oli/.../küsisin, kes mu ämmaemand on, tahaks rääkida, kuidas sünnitada/.../ta nähvas, et oleneb ju sellest, kui hea sünnitaja te olete ja kuidas ämmaemand jaksab teiega siin öösel/…/

/.../pärast sain aru, et tal oli must ükskõik!            /.../lõpuks tuli ja lükkas mu hella käega selili.

Lõpuks võttis ämmaemand kindad käest ja ütles, et no kogu maailmas naised sünnitavad ju selili!

Alakategooria  B3               Tingimused

Oluliselt mängib mulje kujunemisel kaasa sünnituse keskkond ja privaatsuse võimaldamine.

Aga selgub, et midagi ei saa/…/

Peretuba ei olnud ja mees saadeti minema/…/

Aga ei saanud, polnud neid tingimusi! Koos kolme teise naisega ühes toas/…/

Kõndisin paljajalu üle külma kivipõranda teise tuppa sünnitama.

Alakategooria B4                Rutiinid

Sünnitustoa rutiinidest ei näi pääsu olevat ja kogemus kujuneb negatiivseks, kui need on kas põhjendamatud või lahti selgitamata.

Kõik lõppes nagu ikka - iseenesestmõistetavalt laual/…/

Rasseeriti/... /küsiti hästi palju küsimusi/…/

/…/suruti pikali, ma hüppasin püsti, sellest tekkis konflikt.

/.../see ei töötanud minu ja lapse kasuks.

Alakategooria B5                Kontrolli puudumine

Väga olulise negatiivseks mõjuriks peetakse asjaolu, et naised, kes on hästi ette valmistunud ja valmis aktiivselt sünnitama, peavad olulisele keskendumise asemel kulutama energiat personalile oma seisukohtade tõestamisega.  

/.../ pead seal võitlema ja oma seisukohti tõestama/…/

Mul kulus seal liiga palju energiat/…/

Nad ei olnud valmis küsima, mida ma  tegelikult tahan/…/      

 

II  ühendav kategooria         Kodusünnituse idee

Vaadeldakse kodusünnituse idee päritolu (nõuandjad, informatsiooni kogumine, üldine suhtumine ja valmistumine sünnituseks).

Ülakategooria  C                 Positiivne informatsioon kodusünnitusest

Alakategooria  C1               Naiste kodusünnituse kogemused

Teiste naiste sünnituskogemuste kuulamine on läbi ajaloo olnud oluline võimalus infot hankida ja sünnituseks valmistuda. Oluline on suhtlemine positiivse kogemusega naistega.

Kui kuulsin, et meil siin keegi on kodus sünnitanud/.../

Kui ma neid lugusid kuulasin, siis see andis ikka hästi palju  jõudu ja usku/.../

Sarnaste kogemustega naistega sai palju räägitud/…/

 

Alakategooria  C2               Kultuuriline kontekst (sünnipärimus ja kirjandus)

Informatsiooni kodusünnituse kohta on hangitud nii traditsioonilistest kui moodsatest allikatest.

                        /.../suur osa tuli sellest raamatust „Uue elu algus“.

                        Mitme vanema naisega rääkisin nende kodusünnitusest ja ühe vana ämmakaga.

                        Mikkoril on üks artikkel Akadeemias/.../

Alakategooria  C3               Elektrooniline info

Kaasaegne naine ei jäta kasutamata elektroonilise info ammendamatiud võimalusi.

Perekoolist lugesin, et on naisi, kes on kodus sünnitanud/…/

Internetis on hästi plaju kodusünnituse lugusid, lugesin neid palju.

Filme vaatasin ka...vettesünnitustest ja/.../

/.../meilisime sageli, kui mul küsimusi oli/.../

Alakategooria  C4               Pereliikmed

Pere naisliiini sünnikogemus on sünnitajat alati huvitanud, tõmmatakse paralleele ja otsitakse oma kogemust.

/.../olin tagantjärele üllatunud, et ema nii positiivselt suhtus.

Tuleb kuulata neid, kelle on hästi läinud, näiteks minu vanaema/.../

/.../kui mitu põlvkonda on teadnud, et sünnitus on valus/…/ vanaema rääkis sageli, kui hirmus see sünnitus ikka oli/.../ma ei uskunud, et see nii on/.../

Alakategooria  C5               Ämmaemand ja perekool

Tuttavate ämmaemandatega on kodusünnituse teemat palju räägitud, toetusühingu kokkutulekutel ja muuski vormis.

                        /.../tuge ja infot tuttavatelt ämmaemandatelt.

                        Käisin seal Jakobi terapeutikumis ju ka/.../ja kokkutulekul/…/

                       

Ülakategooria  D                 Negatiivne informatsioon kodusünnitusest

Suhtumine kodusünnitusse on Eestis hetkel kas neutraalne või pigem negatiivne, siin on tähelepanuväärne, et seda teatakse, aga sellest ei lasta ennast otsustamisel oluliselt segada.

Alakategooria  D1              Negatiivne haiglakogemus

Sageli on varasemad negatiivsedsünnituskogemused peamiseks ajendiks, miks järgmised lapsed otsustatakse sünnitada kodus.

/…/otsustasin, et ma ei taha enam niimoodi sünnitada!      

Tundsin end oma kergete sünnituste juures väga räbalalt /…/iga kord rebendid, iga kord abitu vastik tunne laual pressida /…/nii meditsiiniline.

/…/toimis nagu mingi masinavärgi osa, milles mina ja laps olime juhuslikud osalised/…/

                        Mõjus vastupidi – lähed haiglasse ja  sellest pole nagu abi/.../

Alakategooria  D2               Ebausk ja usaldamatus

Kodusünnituse turvalisuse võtmeküsimuseks peetakse adekvaatset riskiselektsiooni. Uuritud naised olid küll kõik rasedusega arvel kas naistearsti või ämmaemanda juures, kuid nõuandlas reeglina kodusünnituse ideest ja plaanidest erinevatel põhjustel ei räägitud. Samuti selgus, et küpsemisjärgus ideest räägitakse vaid väga kitsas ringis.

/.../see ebausk, ei tea ju, kuidas läheb/…/

/.../kus arvel käisin, otseselt seda teemat ei puudutanud.

/.../ aga ma ei rääkinud oma plaanidest küll seal/…/

/.../ühel korral rääkisin seal küll oma plaanidest/.../aga siis öeldi kohe, et mis te siis üldse siis tulete?

Sugulaste ja sõpradega ei olnud igaks juhuks juttu/…/      

Alakategooria  D3               Skeptikute hirm ja ebakindlus

Intervjuudes avalduvad kõige tüüpilisemad seisukohad – „aga mis siis, kui juhtub...“ ning „kui kõik hakkavadki kodus sünnitama“. Põhjus on ilmselt teema suhteline uudsus ja valitsev teadmatus ning visalt levivad müüdid.

/.../ rääkisin tuttava arstiga/..../ütles, et mõtle, kui äkki midagi juhtub!

Äkki hakkavad siis kõik kodus sünnitama?     

Esimene kord ma oma naiivsuses rääkisin ühele günekoloogile/../.seda teadis varsti kogu haigla ja suhtumine oli väga ebameeldiv.

Kahju, et ei saa avalikult rääkida, hulluks tembeldatakse/…/

Egoistlikus suhtumises küll ei süüdistatud/…/

                        Need, kes asjast aru ei saa, ei tohiks takistada/ …/

 

Ülakategooria  E                  Nõuandjad ja kodusünnituse planeerimine

Alakategooria  E1                Sünnipärimuse mõju

Sünnipärimuse mõju on naiste jaoks alati oluline olnud, nii positiivse kui negatiivse varjundiga suhtumist on.

/.../Binnie rääkis, et kui inimesed midagi väga usuvad, siis nad selle ka saavad/…/

/.../kui mitu põlvkonda on teadnud, et sünnitus on valus/…/ vanaema rääkis sageli, kui hirmus see sünnitus ikka oli/.../ma ei uskunud, et see nii on/.../

/.../äkki ta ei esitanudki oma arvamust, vaid ühiskonna oma.

Vanaema oli ainus, kes mind siis toetas/.../

Alakategooria  E2                Toetavad inimesed

Iseloomulik on, et kõik uuritavad peavad oluliseks vaid positiivse sõnumi hankimist. Tähtis on ka ema ja vanaema suhtumine, eriti kui teatakse, et see on toetav igal juhul.

Ma ei otsinud mingit infot, mis oleks rääkinud vastu minu soovile.

/.../ma tegelikult rääkisin ainult nendele inimestele, kelle puhul ma teadsin, et             sealt tuleb ainult positiivset.

Nõu pidasin Jakobis seltskonnaga/…/

/.../rääkisin sellest ainult M, ämmaemandaga ja mehega.

Peaks õhutama naisi endasse vaatama ja endas vastuseid otsima.

Alakategooria  E3                Ämmaemanda leidmine ja riskide hindamine

Ämmaemanda leidmine olukorras, kus kodusünnitus ei toimi legaalsena, on osutunud raskeks, kuid mitte võimatuks. Aastatega on olukord muutunud ja ämmaemanda leidmine on kergem.                        /.../sain soovituse leida ämmaemand, kes oleks nõus appi tulema.

See oli päris keeruline tookord.

Ämmaemand oli nõus tulema.

Riskiselektsiooni kui kodusünnituse turvalisuse üks nurgakivi on jäänud kõigil juhtudel naise ja ämmaemanda sünnitusele eelnevate vestluste teemaks.

/.../küsisin riskide kohta.

Toomel käisin kontrollis/.../selline korralik rase ma polnud.

Alakategooria  E4                Vajalikud vahendid

/.../tehnilise poole pealt nõu, mis asju oleks vaja/.../andis ämmaemand.

                        Need naised, kes juba kodus olid sünnitanud, rääkisid, mis võiks olemas olla...               käärid ja piiritus ja kiled ja sidemed/.../

 

III  ühendav kategooria            Valmisolek kodusünnituseks

Ülakategooria F                   Naise ja mehe valmisolek

Selgitatakse, mida naised mõistavad valmisoleku all.

Alakategooria  F1                Normaalne rasedus ja hea enesetunne

Kõigi uuritute puhul tuleb üheselt välja, et füsioloogiliselt kulgenud rasedus ja hea enesetunne kogu raseduse vältel on andnud aluse kodusünnitut planeerida. Ühegi naise puhul ei ole käesoleva raseduse jooksul olnud ema- või lapsepoolseid riske.

Ilmselt see, et ma julgesin kodus sünnitada, sõltus väga palju sellest, et ma tundsin  ennast raseduse ajal väga hästi/…/

Seekord oli asi lihtne, olin enesekindel ja ettevalmistunud.

Alakategooria  F2                Reaalsustaju

Kuna otsus on olnud väga teadlikult läbi mõeldud, siis annavad kõik naised endale aru, et riskide tekkimisel tuleb pöörduda haiglasse abi saamiseks ning ka sellega seotud asjaolud on läbi mõeldud.

Kui enesetundes oleks mingeid ohumärke olnud/…/

/.../ma olin valmis küll, et kui on vaja, tuleb minna.

Mingeid hirme küll ei olnud! Isegi imestan.

/…/need vanemad ikka mõtlevad väga hoolega kõik läbi ja valmistavad põhjalikult ette.

Alakategooria  F3                Sisemine veendumus, usk endasse ja lapsesse

Sisetunne ehk ürgne naiselik vaist, kui ta on alles, on sageli lõplikul otsustamisel määrav. Kõik uuritavad usuvad kindlalt naise vaistu kui määravasse jõusse ja kontrolli omamisse toimuva üle kui hea sünnituse võtit.

Raseduse jooksul hakkas küpsema see mõte/…/

/.../et see pole ju midagi hullu, vaid hoopis tore.

Tegelikult oli idee idu olemas juba enne rasestumist/…/

Tuleb lihsalt valmis olla ja kuulata ja kaasa elada!

/…/kõige tähtsam on iseenda sisemine veendumus.

                        Mees oli see, kes selle esimesena välja ütles/…/

/.../et ma saan valida ka seda, milline on minu sünnitus.

Miks ma peaks asja endale raskemaks tegema?         

Juba varem nimetatud usk lapsesse ja tema sünnitarkusse on imekspandav ja juhib naisi sageli nende otsustes.

Tahtsin väga uskuda oma last ja püüdsin kõiki signaale, mis temalt tulid/.../mul polnud põhjust teda mitte usaldada.

Otsus oli juba tehtud ja kõik sõltus ainult sellest, kuidas laps seda aktsepteerib/…/

Alakategooria  F4                Õigus otsustada ja kontrollida

Paljuräägitud kontrollivajadus toimuva üle ja selle oluline puudumine haiglasünnitustel on olnud otsustamisel üheks olulisimaks asjaoluks.

Siin olen mina see, kes kõige paremini teab, mis mulle hea on/…/

Kui ma olen oma kodus, olengi mina see, kes otsustab/…/ 

Mul on õigus öelda, et tuled ära/.../ja vaikust.

Alakategooria  F5                Turvaline kodu

Kodu on naiste jaoks turvalisuse sünonüüm. Paari uuritu puhul selgus, et kodusünnituse realiseerumine on ka turvalise kodu puudumise tõttu edasi lükkunud.

Ma olin suutnud selle lühikese ajaga väga heaks elada!

Mul tekkis kodu. Sain aru, et see on minu jaoks turvaline, hea koht/…/

Alakategooria  F6                Mehe valmisolek

Vähem räägitakse küll mehe valmisoleku vajadusest, kuid keskendumine naisele endale on ka mõistetav. Uuritute meeste seisukohad kodusünnituse osas on ajas teinud läbi arengu hirmust, neutraalsusest kuni tulihingelise toetuseni. Vaieldamatult on kodu kodu ka mehele ja tema arvamus on otsustamise juures olulise tähendusega.

/.../mehe arvamus oli ikka väga oluline!

Kõige raskem oligi meest nõusse saada! 

/…/esimesega oli ta neutraalne. Teadis mu argumente, kuid temas ei olnud erilist valmisolekut ja kindlust. Mida lõpupoole, seda kindlamaks muutus ka tema/…/

Teisel korral oli mees algusest peale nõus mu otsusega.

Tegelikult oli mees  see, kes selle esimesena välja ütles/.../et miks me ei võiks järgmise lapse kodus sünnitada/…/

/.../ei mingit tõrget, nagu täielik usaldus sünnituse suhtes/.../       

Ta leidis, et see on naise valik, tema ülesanne on naisele toeks olla/…/

 

IV  ühendav kategooria            Ettevalmistus kodusünnituseks

Selgitatakse naiste reaalseid ettevalmistusi füüsiliseks ja emotsionaalseks valmisolekuks ning kodu ettevalmistamiseks.

Ülakategooria  G                 Ettevalmistused kodusünnituseks

Aktiivsünnituse põhimõtted on kõigi uuritute jaoks olnud südamelähedased, olemas on ka mõttekaaslaste kooskäimise võimalus.

Alakategooria  G1               Emotsionaalne ettevalmistus

Aktiivsünnituse ringis käisin, see oli huvitav ja vajalik/…/

Tuleb kuulata häid lugusid/.../

Ma ei mäleta, kes seda ütles, aga et...kodus sünnitajatel on jumalaga leping.

Alakategooria  G2               Füüsiline ettevalmistus

Ettevalmistus oli eelmiste sünnituste kogemus.

/.../üldiselt võimlesin, hingasin, uurisin kirjandust.

/…/olin sünnituseks pikalt ette valmistanud, hinganud ja võimelnud.

Alakategooria  G3               Ämmaemanda leidmine ja riskide hindamine

Pädeva ämmaemanda leidmine sünnitusele ning temaga koos võimalike riskide selgitamine ning sünnituse planeerimine on üks otsustavaid asjaolusid kõigi naiste jaoks.

/.../oluline tegur oli/.../et ma olin saanud endale ämmaka, kes lubas tulla.

/…/et mul õnnestus leida ämmaemand esimese korraga/…/

Saime enne sünnitust kokku ja rääkisime pikalt ja arutasime kõik läbi.

/…/kui poleks ämmakat leidnud, siis koju  poleks jäänud küll/…/

Ma ei rääkinud temaga pikalt/.../ta tahtis teada, kuidas mul varasemad rasedused ja sünnitused olid läinud. Kui nad olid sellised nagu olid, siis on riskid väikesed ja ta on nõus tulema.

Alakategooria  G4               Kodu kohandamine ja vahendite hankimine

Kuna naistel on teada kodu parimad paigad, siis sageli valitakse just igapäevane lemmikkoht ka sünnituse toimumise kohaks. Samuti viidi enamus intervjuusid hiljem läbi samas kohas, kus toimus sünnitus. Viiest naisest kolmel oli sünnituseks hangitud puust sünnitusvann. Ükski naine ei tundnud puudust steriilsuse järgi, kodu puhtuse eest hoolitseb naine aga niikuinii.

Teadsin, et tahan vette, ma ei hakanud isegi varianti otsima,            vann toodiJakobist.  Tuleb lihtsalt ise lahti olla ja asjad lähevad ise korda!

Mees arvas, et sauna eesruum on parem, kartis uue parketi pärast/…/kile sai vannile alla ja toas oli kõige parem.

Vaip peab olema, mulle ei meeldiks palja põrandaga/…/

Kõige suurem probleem oli, et mida teha suurema lapsega, kui päeval sünnitan.

Kodusünnitusel oluliste vahendite hankimisel on kasutatud ämmaemandate ja varem sünnitanud naiste nõuandeid. Ämmaemanda varustus on olnud tema enda muretseda.

/../sain nõu eneseabi kohta/.../ja meditsiiniliste vahendite kohta ja /…/

/…/homöopaatide käest erinevaid võimalusi.

/…/kõige raskem oli varustuse muretsemine/.../tilguti küsimus/…/

Nende asjade muretsemisega ei olnud midagi keerulist/…

 

 

 

 

II         RAHULOLU MÕJUTANUD TEGURID

V  ühendav kategooria            Kodusünnitus ja rahulolu  sellega

Selgitatakse planeeritult kodus toimunud sünnituse käiku ja rahulolu sellega ning naiste sõnumit.

Ülakategooria  H                 Psühholoogiline turvalisus

Alakategooria  H1               Segamatus ja aktiivsus

Kodus on kõigil naistel olnud võimalus tegutseda nii, nagu parasjagu õige tundub.

Dushi all käisin valude ajal, vanni võimalust meil ei ole/.../

Kõndisin ringi, olin käpuli/…/

Teisega ei olnud üldse üksiolemise soovi/…/ nii hea oli rääkida.

Sa oled ära ja ei jõua jälgida, mis toimub/…/ lihtsalt oma asja edasi ajada ja siis ta sündiski/…/

Tegin karuhäält/.../seda aaaad/…/

Alakategooria  H2               Kindel ja turvaline tunne 

Oluline turvatunde allikas on mehe osalus sünnitusel, see on oluline kogemus neilegi. Samas tunnistab enamus naisi, et ainult mehe toest kodusünnitusel turvatundeks ei piisa. Üks naine tunnistas, et tundis mehe rolli rohkem haiglas ja üks naine tundis end ka mehega piisavalt turvaliselt, et kahekesi sünnitada.

Igaüks teadis, mis tegi/…/

Suur ühtsustunne mehega/…/ta teadis, et kui on vaja, siis ma kutsun.           

Üks asi oli halvem/.../haiglas tundsin mehe toetust rohkem.

See tuleb ise läbi elada, et teada, kui mõnus see on. Mees on nüüd hästi veendunud, et kodus sünnitamine on kõige parem

Mees oli ikka nagu rohkem tehniline abi, turvatunnet ainult tema ei oleks suutnud mulle pakkuda.

Alakategooria  H3               Abilised

Tundlikud ja naise vajadusi arvestavad abilised on sünnitusel väga olulised turvatunde allikad.

Helistasin ämmaemandale, et lähen nüüd vette/.../ Ämmaemand jõudis siis, kui kael oli praktiliselt lahti.

Mees ja õde olid /.../õde tegi teed.

Mul oli väga hästi, kõik oli olemas, mida vaja/.../

 

Ülakategooria  I                   Füüsiline turvalisus

Keskonna all tuleb siin mõista nii füüsilist keskkonda. Rahulolu sünnituse kogemusega on siiani olnud sünnituse turvalisuse teema kõrval alahinnatud, kuid viimastel aastatel üha enam räägitud ja uuritud.

Alakategooria  I1                 Tuttav keskkond

Rahu, turvalisus, privaatsus, segamatus ja kodu esteetilisus on kodus toimunud sünnituste juures keskkonnast rääkides kõige olulisemad asjaolud olnud.

Kõige peamine on see, et sa oled oma kindlas heas turvalises keskkonnas/…/

/…/oma parimad kohad teada/.../ see on peamine.

Turvalist olekut tähendab/.../et vaip on maas, on eriliselt soe. 

Pärast kodus see õhkkond/.../küünal ja selline vaikus ja rahu.

Õhkkond oli  väga hea, kaminas põles tuli ja...Soe ja õdus.

Sain rahulikult sünnitada ja pärast rahulikult koos lapsega puhata.

/.../see sünnitus ei ole nii määriv, et seda peaks tegema sellises kohas, kus saaks survepesuriga üle lasta.

Alakategooria  I2                 Koha  ja abivahendite valik

Sünnituse käigus sünnitusprotsessi arvestades on naised erinevatel põhjustel heaks pidanud erinevaid paiku kodus. Vesi on siin läbiv element! Samuti on olnud võimalus valida meelepärane asend väljutuseks.

/…kõige pimedam ruum/.../hästi meeldis see, et ma sain rahulikult üksi olla.

/.../tahtsin hästi vett, olin kaua dushi all/…/ Ühest küljest tahtsin olla edasi seal pimedas ja märjas, samas tahtsin, et ämmaemand oleks juba kohal.

Veest ei tahtnud mingil juhul välja tulla, raskusjõud on rabav/…/

Tahtsin sünnitada kükkis mehe ja õe jalgade peal, väga hea asend oli/.../

Liikusin ringi, käisin dushi alla/.../hästi mõnus oli       

Alakategooria  I3                 Kontroll toimuva üle

Väga oluline on naistele kontrolli olemasolu protsessi ja toimuva üle. Kõrgelt hinnatakse abistajate oskust arvestada sünnitava naise psüühika iseärasustega. Üks naine kirjeldab olukord, kus ta tundis täieliku kontrolli puudumist ka kodus.

Sul on ju täielik kontroll iga sünnitusse puutuva asja üle /…/

Mul lasti rahulikult üksi olla.    

/…/et kui sünnitus on käimas, siis ei tehta ühtegi ülearust liigutust.

See ongi hämmastav, et isegi kodus ei suuda sa asja lõpuni kontrollida - mees             tahtis ühel hetkel kuulata peeni flöödihelisid, mina tahtsin jämeda häälega             jaurata.            

Ta on ju ka kodus, oma territooriumil/…/

 

Ülakategooria J                   Rahulolu toimetulekuga

Alakategooria J1                 Oma rütm ja jõud

Suur oli naiste rahulolu sellega, et kodune sünnitus saab toimuda omas tempos turvalises keskkonnas välise surveta ja tundliku abiga. Lapse sündi kirjeldatakse mitmel juhul ka kui erootilist orgasmilaadset elamust.

/…/sünnitus läheb intensiivseks omas rütmis.

/…/hetk enne presse kui oled täiest iseendas ja silmad kinni/.../iseenesest tuleb selline iselomulik hääl/.../

See oli nii loomulik ja sujuv/.../Tundsin ennast vabalt ja mõnusalt, mingit pinget ei olnud.

Oli kuidagi väga intensiivne, aga küll ma hakkama saan/…/

Enda jõu tunnetamine on ikka mega/…/

Oli ikka eriliselt mõnus, eriti see tunne, kui laps minust välja tuli/…/ See oli selline erootiline kogemus!

Hirmu ei tundnud küll kordagi/.../

Alakategooria J2                 Kontakt lapsega ja sünd

Tugev emotsionaalne side ja koostöö lapsega on oluline lähtepunkt ka sellele, milliseks kujuneb side ema ja lapse ning pere vahel.

Hea kontakt lapsega,            lapse kerge ja pehme sünd oli hästi oluline.

/…/tundsin seda sidet lapsega/.../see oli ikka totaalne koostöö.

Kui naine on kogu raseduse aja teadnud, et sünnitab kodus, siis laps on ka selleks juba ammu valmis.

See oli minu otsus ja kui mul on olemas teise naise tugi, kes mind aitab, et laps hästi sünniks, siis on mehe asi mind selles toetada.

/.../ sest sünnituskogemus on nii oluline ja lähtepunkt ka sellele, kuidas ma hakkan selle lapse eest hoolitsema.

Kodusünnituse valimise üks peamisi põhjusi ja positiivseid tulemeid on kõigi naiste jaoks olnud lapse pehme sünd.

Laps oli nii ilus ja rahul, ei karjunud, ainult vaatas suurte silmadega mulle otsa.

Tuli vaikselt ja pehmelt/…/    

Alakategooria J3                 Elu jätkuvus

Ükski naistest ei ole sünnituse järgselt tundnud, et tahaks kodustest toimetustest välja lülituda ja puhata. Järjepidevust ja sujuvust peetakse siin väga oluliseks.

Tegelesin oma igapäevatoimetustega, mingit lünka ei jäänud ellu sisse/…/

/.../et elu läheb nagu omast kohast edasi/…/

Alakategooria J4                 Kontroll ja hakkamasaamise kogemus       

See tunne/.../ oli ikka hästi õige ja võimas.

Ma sain sellega hakkama ja ma ei kahelnud hetkekski, et nii läheb.

/.../see oli ikka fantastiline tunne, et oledki oma otsustes vaba.

/.../minu ümber on oma asjad ja tegevused ja inimesed/.../

                        Keegi ei võtnud minu käest ära seda kogemust, millega ise hakkama sain. 

 

Ülakategooria  K                 Rahulolu abi kvaliteediga

Naiste oluline sõnum sünnitusabilistele on, et abi arvestaks naise ja lapse vajadustega, oleks tundlik ja professionaalne. Ämmaemanda kogemustel ja pädevuselt oodatakse kindlat toetust.

Alakategooria K1                Vajadustest lähtuv ja jõude toetav

Kõik lähtus minu vajadustest, midagi vägivaldset ei olnud.

Et mingeid aparaate ei olnud küljes,            see isegi suurendas turvatunnet/…/

Fantastiline, et sa saad kutsuda koju just need inimesed/.../Nad on sinu päralt/.../nad teavad, mis sul vaja on.

Sa ei pea põhjendama, nõudma/…/

Eriline tunne oli, kui ämmaemand tuli ja pani käe mulle pea peale/.../see sobis mulle väga hästi,/…/ei tehtud midagi ülearust.

Üleabistamine võtab jõu ära/…/

Abi kvaliteeti saab ikka hinnata selle järgi, kas nad toetavad su oma jõude või takistavad.

Alakategooria K2                Pädev ja kogenud ämmaemand

Neli uuritut viiest on tunnistanud, et ilma ämmaemandata ei oleks nad kodus sünnitanud ja nad on väga tänulikud neile ämmaemandatele, kes vaatamata olukorrale peavad võimalikuks koju tuleku.

Väga hea kontakt ämmaemandaga/... /

Turvatunne on palju suurem, kui minuga on ainult kaks inimest ja nad  mõtlevad ainult minule/.../kes tegelevad ainult minuga.

Väga rahul selle abiga, mis ma ämmaemandalt sain. Toetas, õpetas, aitas lapse rebenditeta ilmale.

Asjad olid selgeks räägitud , nii enne kui pärast sünnitust.

/…/ta oli ikka väga kogenud, oskas olulisi asju teha ja tähele panna/.../mees ka imestas, et tema poleks paljude asjade peale tulnud.

Nad ju tunnevad ohumärke ja oskavad aidata. 

 

Ülakategooria  L                  Rahulolematus

Kuna ämmaemandatel puudub võimalus sünnidokumentide väljaandmiseks, siis on naised kasutanud erinevaid viise nende hankimiseks. Naise ega lapse seisund ei ole haiglasse pöördumise põhjuseks olnud ühelgi juhul, lapse ülevaatust lastearsti poolt on siiski soovitud, ehkki ämmaemand teeb alati esmase läbivaatuse sünnituse järgselt. Paraku on suhtumine olnud valdavalt tõrjuv.

Alakategooria  L1                Toimingud haiglas

/.../vastuvõtus oldi väga tõreda suhtumisega/…/

Ma ei arvanud, et pean pukki ronima/…/Mul ei olnud seda vaja/…/nende suurte peeglitega!

Läksime lapse pärast/…/ mingit probleemi ei olnud tegelikult. Lastearst vaatas lapse üle ja oli väga rahul.

Platsenta oli ämbriga kaasas, see neid ei huvitanud.

Käisime haiglas, saime paberid, probleeme ei olnud. 

Haiglas ei käinud, kodus käis kiirabi ja lastearst.

Alakategooria  L2                Suhtumine kodusünnitusse

See noor arst oli ainuke, kes mõistis värskele emale õnne soovida.

Teised olid ikka kuidagi häiritud/.../et mis nüüd jälle toimub/.../ja mis siis saab, kui kõik hakkavad nii tegema!

Ja miks te tulete siia, kui tahtsite kodus sünnitada/…/

Kui kõik hakkavad nii käima, ei tea kust hangivad lapse ja meie peame             vastutama!     

 

Ülakategooria  M                Kodus sünnitanute sõnum

Kogenud ja hea sünnituskogemusega naistel on oma sõnum nii abiandjaile, skeptikutele kui neile, kes planeerivad kodusünnitust.

Alakategooria M1               Fantastiline kogemus

Ilusamat asja on raske kogeda kui kodusünnitus!

Sa pead olema avatud oma lapsega koosolemisele/…/

Kõigil naistel tuleb aidata tugevaks saada!

Alakategooria M2               Elamise viis ja järjepidevus

Platsenta panime sügavkülma/.../läksime vanemate koju kuldrenetipuu, matsime sinna alla/.../see on kõige iidsem ja viljakam.

Otsus, et kodus on parem sünnitada, arvestab väga ka teiste lastega/…/

Ei saa öelda, et mind huvitab kodusünnitus ja pärimusmuusika ja rinnaga toitmine – see kõik on tegelikult üks asi, viis, kuidas lapse eest hoolitsetakse ja kuidas elatakse ja võetakse vastutus järgmise põlvkonna kasvatamise eest.

Alakategooria  M3              Vastutuse jagamine

Kui naised on vastustuseks valmis, siis ei tohi neid takistada. Naisi, kes ei ole selleks valmis, tuleb aga aidata tugevaks saada.

Usaldage last ja iseennast/…/ Ärge sulgege enda ees ühtegi teed/…/

Kes usaldab haiglaseinu ja valgeid kitleid, tehke palun haiglas. Kes usaldab oma sisetunnet, oma last ja ämmaemandat, võibki rahulikult koju jääda.

Ikka veel ei suudeta kaasa tulla naistega, nende vajaduste ja soovidega/…/

/.../sünnitusspetsialistid aitavad ära sünnitada, beebikooli spetsialistid aitavad õpetada ja emad ei pea millegi eest vastutama/…/

Tegelikult on meil terve põlvkond emasid, kelle sõnum on “Usaldage arste” ja kellelt on võetud võimalus ise tugev olla ja endaga hakkama saada.

Kui naised lasevad sünnituskogemuse endalt ära võtta, siis nad loobuvad vastutusest ka laste kasvatamise osas.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

3.2.         Ankeetide tulemused ja analüüs

 

Ankeedi eesmärk käesolevas uurimuses oli saada võimalikult täpseid andmeid sünnituse kulu kohta, mida ei võimalda hankida struktureerimata intervjuu formaat. Täpsemalt on analüüsitud viimati kodus toimunud sünnituse käiku neljal juhul ja eelviimast ühel juhul (viimane oli siin ämmaemanda poolt assisteerimata sünnitus).

Ankeet koosneb  43 küsimusest.

 

1. Vanus.  Kõik viis uuritavat  on vanuses 31 – 36, keskmine vanus  on 34  aastat.

 

2. Haridus.  Neljal uuritul on kõrgharidus ja ühel keskharidus.

 

3. Perekonnaseis. Perekonnaseisult on kolm naist registreeritud abielus ja kaks vabaabielus.

 

4. Sünnitused kronoloogilises järjekorras koos toimumise kohaga (tabel 1).

Tabel 1.  Sünnituste aeg ja toimumise koht

vastaja

1.sünnitus

2. sünnitus

3. sünnitus

4. sünnitus

5. sünnitus

V1

1994

sünnitusmajas

 

1996

sünnitusmajas

(foetus mortus)

1997

sünnitusmajas

2002

kodus

 

V2

1990

sünnitusmajas

1993

sünnitusmajas

1995

sünnitusmajas

1998

kodus

2002

kodus

V3

1998

sünnitusmajas

2001

kodus

2003

kodus

 

 

 

V4

1993

sünnitusmajas

1996

sünnitusmajas

2004

kodus

 

 

V5

1991

sünnitusmajas

1998

sünnitusmajas

2000

kodus

2004

kodus

 

 

Kokku on uuritavad naised sünnitanud 19 last, neist 11 sünnitusmajas ja 8 kodus. Viiest naisest üks on sünnitanud 5 last, kaks on sünnitanud 4 ja kaks 3 last. Viiest naisest 3 on sünnitanud kodus 2 last ja 2 naist ühe lapse. Konfidentsiaalsuse huvides ei avaldanud naised täpset infot haiglas toimunud sünnituse koha kohta. Enamasti on uuritud kodusünnitused toimunud 2000. aastal või hiljem, vaid üks sünnitus toimus varem, 1998.

 

Küsimus 5.  Kas käesoleva raseduse ajal esines ema- või lapsepoolseid riske? Viiest naisest ei esinenud mingeid riske kolmel, ühel oli verejooks raseduse 10. nädalal ja ühel Double test positiivne, järgnenud amniotsentees ei tuvastanud kõrvalekaldeid.

 

Küsimus 6. Kas kodus toimunud sünnitus oli planeeritud kodusünnitus? Kõik kaheksa toimunud kodusünnitust olid planeeritud, neist 7 olid assisteeritud ämmaemanda poolt, ühe sünnituse võttis vastu lapse isa.

 

Küsimus 7.  Mitmendal rasedusnädalal algas kodusünnitus? Kolmel juhul käivitus sünnitegevus raseduse 41. nädalal, ühel juhul oli täitunud 42 rasedusnädalat ja ühel juhul  38 nädalal.

 

Küsimus 8. Millega sünnitus algas?  Kõigil viiel juhul algas sünnitus regulaarsete tuhudega.

 

Küsimus 9. Kes viibisid sünnituse juures?  Kolmel juhul viibisid sünnituse juures mees ja ämmaemand, ühel juhul mees ja kaks ämmaemandat ning ühel juhul mees, ämmaemand ja sünnitaja õde. Vanemad lapsed olid küll kodus, kuid ei olnud sünnituse juures (magasid) 2 juhul, kahel juhul ei olnud lapsi kodus ja ühel juhul  olid vanemad lapsed sünnituse juures.

 

Küsimus 10. Millal tuli sünnituse juurde ämmaemand? Ämmaemand jõudis sünnitaja juurde ühel juhul avanemisperioodi algul, kolmel juhul avanemisperioodi lõpul ja ühel juhul väljutusperioodis.

 

Küsimus 11. Kui kaua kestis avanemisperiood? Avanemisperiood kestis kahel juhul ligikaudi üks tund, ühel juhul 2,5 tundi, ühel juhul 3 tundi ja ühel 10 tundi.  Keskmiselt kestis avanemisperiood  3,5 tundi.

 

Küsimus 12. Kuidas jälgiti loote seisundit? Kolmel juhul kuulati loote südamelööke puust kuuldetoruga, kahel juhul ei kuulatud toone, kuna sünnitaja oli käpuli vannis väljutusperioodis ja ei soovinud välja tulla. Mõlemal juhul tundsid sünnitajad ise lapse aktiivseid liigutusi läbi kõhukatete. Samuti tundis  ämmaemand looteliigutusi läbi kõhukatete.

 

Küsimus 13. Milliseid asendeid kasutati  avanemisperioodi käigus? Kõik naised on avanemisperioodis kasutanud vaid aktiivseid vertikaalasendeid – nimetatakse vahelduvalt ohtrat kõndimist, nõjatumist lauale, istumist WC potil, põlviliolekut diivani najal ja käpuliolekut põrandal, rippumist mehe kaelas.

 

Küsimus 14. Milliseid abivahendeid kasutati avanemisperioodis? Avanemisperioodis kasutatud abivahenditena nimetatakse massazi, sooja dušši või vanni, nõmmliivateed ja homöopaatilisi preparaate (arnika lõõgastava  toime tõttu).

Massaazi kasutati kahel juhul, masserijateks olid ämmaemand, mees või õde. Dušši kasutati ühel korral ja sooja vanni kolmel korral. Arnikat ja nõmmliivateed kasutasid kõik viis sünnitajat.

 

Küsimus 15. Kas avanemisperioodis tehti vaginaalseid läbivaatusi?  Millal?  Milline oli leid?

Vaginaalne läbivaatus tehti naise soovil kahel juhul – ühel korral 2,5 tundi peale regulaarse sünnitegevuse algust, emakakaela avatuseks märgiti siis 5 sm, veepõis säilunud; teisel juhul oli emakakael täiesti avatud ja veepõis ei olnud palpeeritav. Kolmel juhul avanemisperioodis vaginaalset läbivaatust ei tehtud, küll aga tehti väljutusperioodis. Leid oli kõigil juhtudel normis.

 

Küsimus 16. Kas looteveed puhkesid ise?  Kõigil juhtudel puhkesid looteveed ise, ühel juhul jäi vete puhkemise aeg ebaselgeks, ühel juhul puhkesid veed koos esimese pressiga, ühel juhul koos lapse pea sisselõikumisega, kahel juhul väljutusperioodi jooksul.

 

Küsimus 17.  Milline oli lootevete hulk ja iseloom?  Kolmel juhul oli vete hulka raske määrata, kuna veed puhkesid vannis. Sellest hoolimata võis kõigil juhtudel tuvastada lootevee normaalse värvuse. Kahel juhul puhkesid veed kuival, mõlemal korral olid veed selged, ühel juhul vähesed ning ühel rohked.

 

Küsimus 18. Kuidas selgitati emakakaela täielik avatus? Kolmel juhul selgitati emakakaela täielik avatus vaginaalse vaatlusega, kahel juhul algasid pressid ja läbivaatust ei peetud vajalikuks.

 

Küsimus 19. Millises asendis toimus väljutus?  Kahel juhul toimus väljutus vannis (käpuli või istuli), ühel juhul vannis püsti, ühel juhul selja tagant toetatud kükk (toetas mees) ja üks naine sünnitas istudes mehe ja õe jalgadel.

 

Küsimus 20. Kas väljutusasend oli eelnevalt valitud? selgus sünnituse käigus? Kahel juhul oli väljutuse asend eelnevalt valitud ning kolmel korral selgus sünnituse käigus. Mõlemal korral, kus sünnitus toimus kuival maal, oli väljutuse asend eelnevalt valitud.

 

Küsimus 21. Kas selles asendis olete ka varem sünnitanud? Sünnitusel kasutatud asendis ei olnud ükski naine varem sünnitanud, kuid valitud asend sobis igaühele.

 

Küsimus 22. Kui kaua kestis väljutusperiood ?  Ühel juhul kestis väljutus 40 minutit, kuna emakakael pitsus laskuva loote pea ja häbemeluu vahele, lükati see eest ära. Kahel juhul kestis väljutus 15 minutit ja kahel juhul 5 minutit.

 

Küsimus 23. Millal sündis platsenta ? Kahel juhul sündis platsenta 10 minuti jooksul. Vees sünnitanud naistel sündis platsenta ühel juhul 30, ühel juhul 45 minuti ja ühel juhul 50 minuti jooksul.

 

Küsimus 24. Kuidas sündis platsenta? Platsenta sündis kõigil juhtudel iseseisvalt, ilma abistavate võteteta. Vees sünnitanud tulid platsenta sündimiseks veest välja. Ühel juhul oli nabaväädis tõeline sõlm.

 

Küsimus 25. Kas emakakaela ja  tuppe kontrolliti  sünnituse järgselt?  Kolmel juhul ei kontrollitud emakakaela ja tuppe sünnituse järgselt, küll aga kontrolliti lahkliha seisundit. Kahel juhul kontrolliti tuppe ilma peegliteta ning perineumi terviklikkust.

 

Küsimus 26. Milline oli lahkliha seisund sünnituse järgselt? Kahel juhul oli perineum sünnituse järgselt terve, ühel juhul oli tegemist marrastustega tupes ja kahel juhul oli tegemist I järgu rebendiga (~ 1,5 sm ulatuses).

 

Küsimus 27. Kas lahkliha terviklikkus vajas taastamist? Mõlemad esimese järgu rebendid jäeti naise soovil õmblemata.

 

Küsimus 28. Kui suur oli verekaotus sünnitusel? Kõigil viiel juhul oli verekaotus sünnitusel minimaalne (alla 200 ml).

 

Küsimus 29. Milline oli lapse Apgari hinne 1 minut peale sündi?  5 minutit peale sündi?

Neli vastsündinut said 1 minuti Apgari hindeks 9 ja üks laps 10 palli. Viie minuti Apgar oli 9 kahel ja 10 kolmel lapsel.

 

Küsimus 30.  Millal pandi laps ema kõhule?  Kõik lapsed on kohe peale sündi pandud ema kõhule.

 

Küsimus 31. Millal lõigati läbi nabaväät? Kes lõikas?

Neljal juhul lõikas nabaväädi ämmaemand. Kuival sündinud lastel lõigati nabaväät läbi ~10 minutit peale lapse sündi. Ühel juhul oli platsenta veel sündimata, teisel juhul sündinud. Vees sündinud lastel lõigati nabaväät läbi ühel juhul 10 minutit pärast lapse sündi (oli lõpetanud pulseerimise) ja kahel juhul 30 minutit pärast sündi.

 

Küsimus 32. Millega nabakönt suleti? Neljal juhul suleti nabakönt steriilse marlisidemega, ühel juhul piirituses leotatud nööriga.

 

Küsimus 33. Millal hakkas laps imema? Neljal juhul hakkas laps esmakordselt rinda imema vahetult peale kõhule panekut mõne minuti jooksul. Ühel juhul hakkas vees sündinud laps imema 30 minutit peale sündi ja vahetult peale platsenta sündi. Kõik lapsed said rinda umbes 30 – 40 minuti jooksul peale sündi.

 

Küsimus 34. Kas last vannitati sünnituse järgselt? Kolm last viiest sündis vette. Kaht kuival sündinud last vannitati sünnituse järgselt peale esimest imetamist. Vees sünnitamisel ning lapse vannitamisel lisati kõigil juhtudel vanniveele saialilletõmmist.

 

Küsimus 35. Millal toimus lapse läbivaatus ja kaalumine? Ühel juhul tegi ämmaemand esmase läbivaatuse 1 tund pärast lapse sündi, põhjalik läbivaatus neonatoloogi poolt sünnitusmajas 8 h möödudes (kaal 3370 g).

Teisel juhul toimus esmane läbivaatus jooksvalt, hilisem neonatoloogi poolt pärast 4 h möödudes haiglas, lapse kaal 3850 g.

Kolmandal juhul toimus läbivaatus jooksvalt 30 min. peale sündi, last ei kaalutud sobiva kaalu puudumisel.

Neljandal juhul tehti esmane läbivaatus ämmaemanda poolt 1h pärast sündi, hilisem aiglas 24 h möödudes, kaal 4000g.

Viiendal juhul külastas perearst last 6 tundi peale sündi kodus ja tegi läbivaatuse. Lapse kaal oli ~3500g.

 

Küsimus 36. Kas sünnituse käigus kasutati ravimeid?

Ühelgi juhul ei tekkinud sünnituse käigus vajadust ravimite kasutamise järele.

 

Küsimus 37. Kas sünnituse käigus tekkis haiglasse mineku vajadus? Ühelgi juhul ei tekkinud sünnituse käigus haiglasse pöördumise vajadust. Seetõttu ei ole ka ühelgi juhul vastatud küsimustele 38 – 42.

 

Küsimus 43. Millal pöördusite sünnituse järgselt haiglasse? Millised olid haiglasse pöördumise põhjused? Viiest naisest kolm pöördus sünnituse järgselt haiglasse. Pöördumine toimus 8, 3 ja 24 tundi peale sünnitust lapse läbivaatuseks ja sünnidokumentide saamiseks. Sünnitanud ise läbivaatust ei vajanud. Kaks naist ei pöördunud sünnituse järgselt haiglasse, vaid helistasid sünnitusosakonda sünnitõendi saamiseks, millel mehed järel käisid.

 

Valimi moodustanud planeeritult assisteeritult kodus sünnitanud naised olid haritud, kas abielus (4) või vabaabielus (1)  kolmekümnendates aastates korduvsünnitajad.

Kokku on nad sünnitanud 19 last, neist 11 haiglas ja 8 kodus. Kolmel naisel on kahe ning kahel naisel ühe kodusünnituse kogemus.

Käesoleva raseduse ega sünnituse jooksul ei esinenud ema- ega ka lapsepoolseid riske ühelgi uuritaval.

Sünnitus käivitus keskmiselt raseduse 41. nädalal kõigil regulaarsete tuhudega. Avanemisperiood kestis keskmiselt 3,5 tundi. Avanemisperioodis kasutati aktiivseid püstiseid asendeid, massaazi, dushi ja vanni. Looteveed puhkesid kõigil viiel juhul spontaanselt  väljutusperioodi jooksul, vete hulk ja värvus olid kõigil juhtudel normis.

Väljutus toimus kahel juhul vannis käpuli, ühel juhul vannis püsti ning kahel juhul kuival.

Väljutuse kestvus jäi 5 ja 40 minuti vahele, platsenta sündis kõigil juhtudel iseeneslikult ilma abistavate võteteta. Emakakaela revisiooni ei tehtud ühelegi sünnitanule, visuaalselt selgitati tupe ja lahkliha seisund. Kahel naise tuvastati I järgu rebend, mis mõlemal juhul jäeti naise soovil õmblemata. Verekaotus sünnitusel jäi kõigil juhtudel alla 200 ml.

Laste seisund sünnituse järgselt oli kõigil juhtudel hea, Apgari hinnet alla 9 palli ei esinenud. Nabaväädi lõikas enamasti ämmaemand siis, kui see oli pulseerimise lõpetanud. Lapsed said peale sündi kohe ema rinnale, adaptatsiooni ja imemisega ei olnud probleeme ühelgi lapsel. Lapse seisundi esmase hindamise ja nabaköndi tualeti tegi ämmaemand.

Kõigi sünnituste juures viibisid ka abikaasad. Abistajateks oli neljal juhul üks ja ühel juhul kaks ämmaemandat. Lisaks oli ühe sünnituse juures sünnitaja õde ja ühel sõbranna.

Sünnituse käigus puudus ema- ja lapsepoolsetel põhjustel vajadus haiglasse pöördumise järele. Sünnidokumentide saamiseks ja lapse läbivaatuseks pöördus haiglasse neli naist.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

4.         ARUTELU

 

Arvestades  sünnituse temaatika uudsust Eesti uuringutes peaks iga sel teemal läbi viidud töö andma võimaluse enam teada saada valitsevatest tendentsidest ja seeläbi paremini mõista nii klientide vajadusi kui nende nägemust pakutavast abist. See on tänuväärne tagasiside professionaalidele, kelle ülesanne on tagada emadushoolduse kvaliteet, turvalisus ja valikuvõimaluste paljusus. Samuti on uurimuse läbi võimalus selgitada, kuidas toimub “planeeritud assisteeritud kodusünnitus” tänases Eestis. 

 

Käesoleva diplomitöö uurimuslik osa kirjeldas naiste valikut ja rahulolu mõjutanud tegureid kodusünnitusel. Uuringu tulemused valikut ja rahulolu mõjutanud tegurite osasa on hämmastavalt sarnased paljude erinevates maades kodus sünnitanud naisi uurinud töödega (Bastian 1998, Cunningham 1993, Morison 1998, Thomas 1998, O´Connor 1995 jpt.), hoolimata sellest, et demokraatia on neis maades erinevalt Eestist mõõdetav aastakümnetega. Töö autori arvates võib see asjaolu olla seotud kultuuripärandi mõjuga.

 

Varasemad sünnituskogemused on sünnituse koha valikul väga olulised. Sellele järeldusele tuleb enamus sünnikogemust uurinud autoreid (Morison 1998, O´Ćonnor 1995), erand ei ole ka käesolev töö. Kõigil uuritud naistel on vähemalt üks varasem haiglasünnituse kogemus. Intervjueeritavad pidasid varasema kogemuse mõju väga oluliseks, nad olnud teadlikud ja sisimas hästi valmistunud endaga hakkama saama. Tegemist on aktiivsünnituse põhimõtteid hindavate naistega, kes peavad sünnitusel oluliseks sisemist valmisolekut, suhet lapsega ja tema sündimise tarkuse usaldamist, soovi aktiivselt liikuda ja sünnitada vertikaalasendis. Väga oluliseks peeti mehe osalust sünnitusel ning ämmaemanda kohalolu „kogu hingega“.

Sageli on varasematest haiglasünnitustest meeles negatiivset, mis otseselt või kaudselt on viinud kodusünnituse ideeni. Negatiivse kogemuse on põhjustanud teadmatus ja üksindus, lahutamine lapsest, personali kinniolek oma rutiinides ja suutmatus arvestada naiste soovidega, privaatsuse puudumine sünnitusel, asjatu energiakulu oma seisukohtade tõestamisele ning kontrolli puudumist toimuva üle. Negatiivse kogemuse kujunemist varasematest sünnitustest ja selle mõju järgmise sünnituse koha valikul on kirjeldanud ka Kitzinger, Morison jt.

 

Sarnaselt teistele uurimustele (O´Connor 1995, Hildingsson et al 2003, Christensson 2004) on naistele jutud sünnitustest alati olnud tähtsad. Erandiks ei ole ka kodusünnituste lood, millest tihti on saanud tõuke ka uuritud naised. Sünnipärimusel ja hea sünni lugudel on olnud väga oluline mõju. Negatiivset külge ei võeta. Infot on saadud juba kodus sünnitanud naistelt, ämmaemandatelt, palju on loetud kirjandust ja uuritud internetti, seda sageli võõrkeelsena. Kõigest sellest on kujunenud veendumus, et kodus sünnitamine on neile ja lastele parim ja turvalisim. Naisi ei ole kõigutanud ühiskonna ja meedikute negatiivne suhtumine, küll aga on ämmaemanda leidmine olnud problemaatiline ning ämmaemanda puudumisel enamasti ka koju ei jäädaks.  Rasedusega on kõik naised arvel olnud, kuid kodusünnitusest on seal juttu olnud kahel juhul, mida ei saa pidada kodusünnituse planeerimiseks antenataalse riskiselektsiooni osana. Kolm naist ei ole pidanud vajalikuks nõuandlas oma plaanidest rääkida. Küll on võimalikest riskidest ja vahenditest ning kodu kohandamisest räägitud ämmaemandatega.

 

Valmisoleku kujunemist ja ettevalmistuse protsessi kirjeldavad mitmed teemat süvitsi uurinud autorid (Morison  1998, O ´Connor 1995) sarnaselt käesoleva tööga.

Enda sisemine veendumus ja usk lapsesse, tugev reaalsustaju ja vastutustunne, vajadus teha oma elu puudutavaid valikuid ise, turvalise paarisuhte ja kodu olemasolu on see kompleks, mis viib otsuseni valida lapsele sündimise paigaks kodu. Samadele järeldustele on oma töödes jõudnud ka Longforth (2001), Hildingsson (2003) ja Christensson (2004).

 

MTO normaalse sünnituse määratlust arvestades (Care...1996) on uuritud sünnitused vastanud kriteeriumidele. Sünnitus on kõigil juhtudel külgenud heas tempos ja ilma kõrvalekalleteta – avanemisperioodi keskmiseks kestuseks oli  3,5 tundi, väljutuse keskmiseks kestuseks 15 minutit. Vete puhkemine on kõigil juhtudel toimunud väljutusperioodis. Naised on kõigil juhtudel kasutanud aktiivseid asendeid, kolm naist on väljutusperioodis olnud vannis, kaks last on sündinud vette.  Vastsündinud on olnud heas seisundi (Apgarid 9 ja 10), saanud kohe ema rinnale ja imenud aktiivselt.  Sünnitusteede trauma oli kahel naisel, mõlemal juhul  oli tegemist vana armi rebendiga, mis jäeti naiste soovil õmblemata. Platsenta on sündinud iseeneslikult, verekaotus ei ole olnud suurem kui 200 ml. Kuna ämmaemandal ei ole õigust väljastatada lapse sünnitõendit, siis viiest naisest kolm läksid sünnituse järgselt haiglasse dokumentide saamiseks. Kaks naist korraldasid dokumentide saamise ise haiglasse minemata.

 

Sarnaselt Morisoni (1998) tööga, rääkides rahulolu erinevatest aspektidest  oli suur tähtsus rahulolul valitud keskkonnaga, sest kodu oma privaatsuse ja esteetilisusega on turvalisuse sünonüüm. Ka mehe osalust on peeti oluliseks turvatunde allikaks, kuid sellest üksi ei piisa, ilma ämmaemanda osaluseta oleks neli sünnitust viiest toimunud haiglas. Hinnatakse ämmaemanda pädevust ja kogemust, aga ka tundlikku ja naise soovide ja vajadustega arvestavat abi. Olulisimaks on peetud kontrolli ja hakkamasaamise kogemust ning seda, et sünnitus sai toimuda naise oma rütmi arvestades tihedas dialoogis lapsega. Elurütmi segamatust, koduse sünnituse kogemuse mõju vanematele lastele ja peresuhetele ei tohiks kindlasti alahinnata.

 

Kõigil osalenud naistel on sarnane, ehkki pisut erinevas sõnastuses väljendatud sõnum: „Usaldage last ja iseennast. Kui naised lasevad sünnituskogemuse endalt ära võtta, siis nad loobuvad vastutusest ka laste kasvatamise osas. Abi kvaliteeti saab hinnata selle järgi, kas see toetab või  takistab su oma jõude. Kõigil naistel tuleb  aidata tugevaks saada!“

 

Lähtudes töö algul esitatud mõistetest planeeritud/planeerimata ning assiteeritud/assisteerimata  kodusünnitus tuleb tõdeda, et hetkel saab Eestis rääkida planeeritud assisteeritud kodusünnitusest vaid tinglikult, sest on olemas küll sihtgrupi soov, kuid puudub toimiv legaalne süsteem. Naistel on küll võimalus planeerida ja kodus sünnitada, kuid probleemideks ämmaemanda leidmine ning sünnitusjärgne dokumentatsiooni hankimine.

Kuna abistamine kodusünnitusel ei otseselt ühegi aktiga keelatud, võib sellest tänases Eestis siiski rääkida kui ämmaemanda illegaalsest tegevusest koos selle juurde kuuluvate probleemidega naistele ning ämmaemandatele endile. Rasedus- ja sünnitusriskide selgitamine on antenataalse hoolduse üks põhiülesandeid. Kui kodusünnitust planeeriv rase saaks käia ämmaemanda juures, oleks adekvaatne riskiselektsioon üks antenataalse jälgimise osa, mis annaks oluliselt kindlust nii naistele kui ämmaemandatele. Uuritute puhul olid küll kõik nõuandlas rasedusaegsel jälgimisel olnud, kuid kodusünnituse ideest rääkis seal teadlikult vaid üks naine, planeeridest seal ka sünnitusjärgset dokumentide saamise korraldust. Ühelgi juhul ei olnud tegemist ema- ega lapsepoolsete riskidega ning raseduse ja sünnituse saab kõigil viiel juhul tunnistada normaalseks. Siiski ei saa asjade sellist käiku pidada lõpuni rahuldavaks ning parem koostöö rasedust jälgivate spetsialistide vahel ja tundlik, naiste vajadusi arvestav abi peaks olema lähemate aastate tegevuse eesmärk.

 

Suurim erinevus teiste uuringutega võrreldes ongi asjaolu, et need on enamasti tehtud maades, kus kodusünnitus on legaalne ja ühiskond aktsepteerib naise valikuõigust. Eesti naised teevad oma valikuid oluliselt keerulisemates tingimustes, kus probleeme ühiskonna ja meedikute suhtumise,  ämmaemanda leidmise ning sünnidokumentide muretsemisega. Kui demokraatlikes riikides peetakse rahulolu ja turvalise kogemuse üheks oluliseks komponendiks spetsialistide koostööd, siis Eestis valitseb seni suhtumine „Kui võtsite vastutuse, siis saage ka ise hakkama. Mis te siia siis üldse tulete?“ Sellest hoolimata on jätkuvalt naisi, kes teevad oma valiku kodusünnituse kasuks ning on kogemusega väga rahul.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

5.         JÄRELDUSED

 

Läbi töötanud sünnitusabi ja kodusünnitust puudutavat materjali raamatute, uuringute ja internetiallikate näol ning intervjueerinud ja anketeerinud viit kodus sünnitanud naist nende valikute ja rahulolu osas, julgeb autor teha mitmed järeldused.

 

·      Kodusünnitus on turvaline adekvaatselt selekteeritud naistele adekvaatse professionaalse toetuse ning tervishoiu ja infrastuktuuride koostoimimisel. Madala rasedusriskiga korduvsünnitajale on kodus sünnitamisel tulemus parem kui haigla- sünnitusel.

·      Sarnaselt paljude uuringute tulemustele on eesti kodusünnituskogemusega naised samasuguse tausta ja veendumustega, otsivad infot sarnastest allikatest ja valmistuvad sünnituseks sarnaselt. Nad on haritud, suurte perede emad, kes on väga teadlikud emadushooldust puudutavates küsimustes, tunnevad vajadust vastutada enda ja oma pere tervise eest ning on valmis teadlikult ja realistlikult selle nimel tegutsema. Nad hindavad kõrgelt aktiivsünnituse põhimõtteid, kodu ja perega seotud väärtusi ning tunnevad oma jõudu aitamaks tugevaks saada ka teistel naistel.

·      Nad on väga rahul oma valikuga kodus sünnitada, rahul enda ja lapse, paarisuhte, antud abi, turvalisuse ja võetud vastutusega.

·      Naised teevad oma valikuid oluliselt keerulisemates tingimustes kui paljudes arenenud riikides, kuid saavad sellle vaatamata sügava rahulolukogemuse.

·      Eesti hetkeolukord kodusünnituste osas ei erine oluliselt läbitud teest neis demokraatlikes riikides, kus kodusünnitus on nii naistele kui ämmaemandatele legaalne valik. On astutud olulisi samme kodusünnituse legaliseerimiseks, kuid napib arusaamist, et nii olulised protsessid nõuavad aega ja inimressurssi.

·      Sõnum nii ämmaemandate kui teiste sünniga seotud meedikute koolitusele on: „Õpi, kuidas õppida naistelt, et anda neile selline kogemus, mida nad vajavad!“

 

Juba on meil uuritud ämmaemandate ja naiste valmisolekut kodusünnituseks ning kodus sünnitanud naiste valikut ja rahulolu. Järjepidevuse huvides teeb töö autor ettepaneku  järgmisena uurida  kodusünnituse kogemusega ämmaemandaid (millised on nende tegutsemise motiivid ja hirmud, milliseid ettevalmistusi teevad nemad planeeritud kodusünnituse tarvis), samuti kodusünnituse praktikaga tulevikus seotud erialade esindajad. Kokkuleppel uuritutega võiks nende intervjuud olla huvipakkuv materjal ka etnograafidele.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

KOKKUVÕTE

 

NAISE VALIKUT JA RAHULOLU MÕJUTAVAD TEGURID PLANEERITUD KODUSÜNNITUSEL

 

S. Põllumaa,

Tartu Meditsiinikool, ämmaemanda tasemeõpe

 

XXI sajandil ei saa sünnitusabi põhieesmärk olla vaid „elus ema ja laps“. Palju räägitakse turvalisusest, oluliselt vähem aga rahulolust kogemusega. Läbiviidud uurimus soovis aidata selle lünga täitmisel ja selgitada nii naistele, professionaalidele kui ühiskonnale, millised on naise valikut  ja rahulolu mõjutavad tegurid kodusünnitusel.

 

Töö koosneb kirjanduse ülevaatest, kus käsitletakse kodusünnituse dilemmasid maailmas, sünnituskoha valiku, kodusünnituse turvalisuse ja naiste rahuloluga seotud aspekte ning olukorda Eestis ning uurimuslikust osast, mille eesmärk oli kirjeldada planeeritult kodus sünnitanud naiste sünnituskoha valikut mõjutanud tegureid ja rahulolu sünnituskogemusega.

 

Eesmärgist lähtuvalt püstitati järgmised  ülesanded:

 

-       Kirjeldada planeeritult kodus sünnitanud naiste valikut mõjutanud asjaolusid.

 

-       Kirjeldada kodus toimunud sünnituse kulgu.

 

-       Selgitada naiste rahulolu oma kodusünnituse kogemusega.

 

Valimi moodustasid viis planeeritult assisteeritult kodus sünnitanud naist, kellega töö autor sai kontakti Eesti Kodusünnituse Toetusühingu kaudu, mille liige ta ise on. Uurimuse läbiviimisel kasutati kvalitatiivset (struktureerimata intervjuu) ja kvantitatiivset (ankeet) metoodikat.

 

Uurimuse tulemused näitavad, et Eesti naise valikut ja rahulolu mõjutavad tegurid on sarnsed teiste uuringutega, kuid erinevad on tingimused, milles need valikud tehakse. Kodusünnituse idee tekkimist mõjutab oluliselt varasem sünnituskogemus, mehe ja perekonna toetus ning ämmaemanda leidmine ning sünnipärimus.  Läbi viidud analüüs näitab, kodus sünnitanud on haritud, suurte perede emad, kes on väga teadlikud emadushooldust puudutavates küsimustes, tunnevad vajadust vastutada enda ja oma pere tervise eest ning on valmis teadlikult ja realistlikult selle nimel tegutsema. Nad hindavad kõrgelt aktiivsünnituse põhimõtteid, kodu ja perega seotud väärtusi ning tunnevad jõudu aidata tugevaks saada ka teistel naistel. Nad on väga rahul oma valikuga kodus sünnitada, rahul enda ja lapse, paarisuhte, ämmaemanda poolt antud abi, turvalisuse ja võetud vastutusega. Rahulolematust põhjustavad probleemid sünnituse järgselt sünnidokumentide saamisega ning ühiskonna ja meedikute tõrjuv hoiak.

 

Töö tulemusi on plaanis esitada nii ämmaemandate ühingu, perinatoloogia seltsi kui  ka kodusünnituse toetusühingu üritustel, samuti lühiversioonina ämmaemandate ühingu kodulehel ja www.perekool.ee-s. Kindlasti saavad oma eksemplari ka kõik töös osalenud naised.

 

Autor loodab, et töö  sulatab jääd nende uskumatute südametes, kes seni on kodusünnitust näinud kui ohtlikku ja vastutustundetut tegevust. Töö peaks toetama naisi/peresid valikute tegemisel ning sünnitusabilisi kvaliteetse ja naiste ootustele vastava abi planeerimisel. Peame kindlustama selle, et naistele, lastele ja nende peredele pakutav abi hindaks ja arvestaks neile olulisi väärtusi. Eneseusaldus ja turvatunne ümbritsevast, teadmine, et sünnitajat aktsepteeritakse kui täiskasvanud naist, kellel on õigus oma valikutele, annavad parima tulemuse nii  naise, lapse kui kogu pere jaoks. Ka ühiskonna jaoks.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

The affecting factors of woman's choice and contentment in planned home birth.

 

S. Põllumaa, Tartu Medical School

 

SUMMARY

 

In recent years there have been a lot of discussions about the safety of home birth, but only a little attention has been paid to women´s birth experience and the importance of birth experiences to woman´s self-esteem. Homebirth is legal in many European countries, but not yet in Estonia. Inspite of that there are a few women and midwives with home birth experience.

 

The aim of this diploma thesis is to explain factors which affect woman´s choice and contentment in planned home birth. The tasks of diploma thesis are:

-       to describe the affecting factors of choice among women with home birth experience

-       to describe the process of planned home birth

-       to explain the contentment of women´s home birth experience.

 

Sample consisted of five women with planned assisted homebirth experience. Author found these women  through Estonian Homebirth Support Union. Both qualitative and quantitative methods were used. Five deep interwievs were recorded in woman´s homes with duration of approximately one hour. After the interwiev the questionaire of 43 questions was filled for detailed information abuot home birth process. For data analysis inductive analysis was used, quantitive data was analysed with Microsoft Excel.  

 

The results of thesis (as well as many other studies) indicate that:

-       negative hospital birth experience, lack of controll at birth, normal pregnancy and wish to have an active birth experience in safe home environment with family is the reason of home birth choice;

-       all of five women had a wonderful and safe planned home birth experience with a midwife.

 

Results of this study have implications for legalisation of home birth in Estonia and help maternity care professionals to understand women and their needs and expectations better.

Future studies in home birth area should focus on midwives with home birth experience.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

KASUTATUD KIRJANDUS

 

Aasmaa, M. 2004. Eesti ämmaemandate valmisolek planeeritud kodusünnituseks. Tartu Meditsiinikool.  Diplomitöö.

 

Ackermann-Liebrich, U. Voegeli, T. Gunter-Witt, K. Home versus hospital deliveries: follow up study of matched pairs for procedures and outcome. BMJ 1996; 313

 

Anderson R.E, Anderson D.A. The cost-effectiveness of home birth. Journal of Nurse-Midwifery. 44(1): 30-5, 1999 Jan-Feb.

 

Aro, I. 2001. Teadusliku uurimistöö alused. Loengukonspekt. Tartu Meditsiinikool

 

Bastian, H. Keirse, M.J. Lancaster, P. Commentary on Perinatal death associated with planned home birth in Australia: population based study. BMJ 1998; 317:384-388

 

Burns, N. Grove S.K. 1993 The Practice of Nursing Research: Conduct, Critique & Utilisation. W.B.Saunders Company. London. 563 – 601

 

Care in normal birth: a practical quide. 1996. World Health Organisation. Geneva. 54 lk.

 

Chamberlain, G. Wright, A. Crowley, P. Birth at home. Practical Midwife 1999 Jul-Aug; 2(7): 35-9

 

Christensson, K. 2004. Women´s Health and Midwifery Challenges – new demand on Midwifery education. Konverentsi ettekanne. Stockholm.

 

Cunningham, J.D. Experiences of Australian mothers who gave birth either at home, at birth centre or in hospital labour wards. Social Science & Medicine. 36(4):475-83, 1993 Feb.

Davies, J. Hey, E. Reid, W. Prospective regional study of planned home births. BMJ 1996; 313

 

Duran, A.M. The Safety of home birth: the farn study. American Journal of Public Health. (283):450-3; 1992 March

 

Enkin, M. Keirse, M. Neilsin, J. A guide to effective care in pregnancy and childbirth. Third edition. Oxford University Press. 525 lk.

 

Ford, C. Iliffe, S. Franklin, O. Outcome of planned home births in an inner city practice. BMJ. 303(6816):1517-9; 1991 Dec 14.

 

Hafner-Eaton, C. Pearce, LK. Birth choices, the law and medicine: balancing individual freedoms and protection of the public health. Journal of Health Politics, Policy and Law. 19(4):813-35, 1994 Winter.

 

Hildingsson, I. Waldenström, U. Swedish Women´s Interest in Home Birth and in-hospital Birth  Centre Care. Birth 30:1 March 2003.

 

Holzer, D. Home birth in the USA. 2002, ICM Congress, Vienna

 

Hodnett, E.D. 2001. Home-like versus conventional institutional settings for birth. Cochrane Review

 

Jannsen, P.A. Lee, K.R. Outcomes of planned home birth versus planned hospital births after regulation of midwifery in British Columbia. CMAJ: 2/5/2002, Vol. 166

 

Jannsen, P.A. Holt, V.L. Licensed midwife-attended, out-of-hospital births in Washington State – are they safe? Birth. 21(3):141-8. 1994  Sept.

 

Kyngäs, H. Vanhanen, L. Sisallön analyysi. Hoitotiede, 11, 1,3-12.

 

Liivamägi, Ü. 1991. Perekool: Rahvusvaheline sünnitusabisümpoosium Helsingi-Tallinn

 

Longworth, L. Ratcliffe, J. Investigating women´s preferences for intrapartum care: home versus hospital births. 2001. Health and Social Care in community 9(6), 404 – 413.

 

Lowdremilk, D.L. Perry, S.E. Bobak, I.M. 2000. Maternity and Woman´s Health Care. Mosby Company.  1252 lk.

 

Mikkor, M. Sünnikombestikust linnas ja maal. Akadeemia. 2002:4.Tartu

 

Morison, S. Hauck, Y. Percival, P. McMurray, A. Constructing a home birth environment through assuming control. Midwifery 1998: 14, 233-241

 

Murphy, P.A. Fullerton, J. Outcomes of intended home births in nurse – midwifery practice: a prospective study. Obstetrics and Gynecology. 92(3): 461-70, 1998 Sept.

 

O´Connor, M. 1995. Birth tides. Turning towards home birth. London: Pandora. 310 lk.

 

Olsen, O. Home delivery and scientific reasoning. Tidsskrift for den Norske Laegeforening. 114(30):3655-7, 1994 Dec.

 

Pilliter, A. 1995. Maternal and Chlid Healt Nursing. J. B. Lippincolt Company, 1896 lk.

 

Seksuaalsete ja reproduktiivsete õiguste harta. 1997  EPPL

 

Sweet B.R. Tiran D. 1999 Mayes´ Midwifery. A textbook for midwives. London: Baillie´r Tindal  1183 lk.

 

Thomas P.  Choosing a Home Birth. AIMS Journal 1998

Vaas P. Riskirasedus – milline on ämmaemanda roll selles? Loeng. Tartu 2004

 

Vedam, S. Home birth versus Hospital Birth: Questioning the Quality of the Evidence on Safety. Birth. 30:1  March 2003

 

Wagner, M. Statement of the Board of Hungarian Obstetricians and Gynecologists on Home Birth. 2002.  World Health Organization

 

Wiegers, T.A. Keirse, M.J. Van der Zee, J. Outcome of planned home and planned hospital births in low risk pregnancies: prospective study in midwifery practises in Netherlands. BMJ 1996; 313: 1309-13

 

Wiegers, T.A. Keirse, M.J. Van der Zee, J. Maternity care in the Netherlands: changing home birth rate. Birth. 25(3):190-7, 1998 Sept.

 

Woman´s essential needs during childbearing. 1995. Parents and Childbirth. Kopenhagen.

 

Woodcock, H.C. Read, A.W. Bower, C.  A matched cohort study of planned home and hospital birth in Western Australia  1981 – 1987. Midwifery. 10(3):125-35, 1994 Sept.

 

Kasutatud allikad

 

„Aacheni deklaratsioon“. Esimene Euroopa Haiglavälise Sünnituse Kongress. Aachen 2000

 

Midwifery Alliance of North America. Statements. 2002. New York

 

EV Sotsiaalministri 16. juuli 2002.a. määruse nr.99 „Õendusala erialade arengukavad“ muutmine [www.sm.ee]

 

Ämmaemanduse arengukava aastateks 2002 – 2015. [www.ammaemand.org.ee]

 

Ämmaemanda eetikakoodeks. ICM  [www.ammaemand.org.ee]

 

Ämmaemanda kutsestandard IV. 2000. Tervishoiu ja Sotsiaaltöö Kutsenõukogu. [www.ammaemand.org.ee]  10.04.04

 

Wagner, M. 2001. Fish can´t see water: the need to humanize birth in Australia. [www.szules.hu]11.02.03

 

Wagner, M. 2000. Midwifery in the industrialized world. [www.babycottagehealth.com] 10.02.04

Tagasi avalehele