image
image
Jakobi tulemine

Mõte kodus sünnitada sai alguse juba teise lapse tulemisega. Tütrekese sündides valdas mind tugev tunne, et saaksin kõige sellega hoopis mugavamas ja turvalisemas keskkonnas hakkama kui haigla. Abikaasale söötsin kodusünnituse mõtte ette kohe kolmanda lapse eostamise plaanidega. Alguses oli ta tugevalt selle mõtte vastu, kuid minu järjepidevus ja kindlus suutsid teda veenda.
Niisiis...
Oli 20.septembri hommik ja kell näitas 4. Ärkasin kummalise tundega, kuid ei osanud veel sellele tundele nime anda. Tõusin ja tegin oma tavapärase tuuri WC-sse ja ronisin uuesti voodisse. Umbes 4:15 sain aimu, mis tundega on tegu: aeg titaga kohtuda on kätte jõudnud. Tõusin uuesti voodist ja tegin tiiru korteris, et kontrollida, kas tähtsaks sündmuseks on kõik valmis. Järjekordne laine, mis minust üle käis polnud võimas, kuid endaga kaasa tõi ta külmavärinad. Pakkisin end kampsunisse ja jalga kolm paari sokke, tegin endale ka mõnusa sooja nõmm-liiva tee.

Kogu kolistamise peale õnnestus mul abikaasa üles saada. Keerates voodis külge, küsis ta, mis toimub. Vastasin, et sünnitan, millele reageeriti:"Päriselt!?" Nooh, võiks ju mängult ka, aga vaevalt see tulemusi annaks ja öö on sellisteks mängudeks vast pisut ebasobiv aeg. Läksin siis kööki tagasi, võtsin oma tee, istusin võimlemispallil ja hingasin. Peagi ühines minuga unesegune, kuid teotahteline abikaasa. Minu väidete peale tagasi magama minna vastati eitavalt. Ka polnud mul veel mõtesse tulnud ämmaemandale helistada, sest aeg oli ju veel nii varajane ja pealegi olid tuhulained 10minutiliste vahedega. Samas jällegi oli meil ämmaemandaga kokkulepe, et kui miskit algab, siis helistan (arvestades, et Liisa tuli 2,5 tunniga) ja lubatud vanni polnud meil ka veel. Selgus, et vanni me ei saagi (mis polnud õnneks hull, sest koduski vann olemas ja pealegi olin ma juba leppinud mõttega, et suurt vanni ei saagi). Leppisime ämmaemandaga kokku, et kui miskit hoogsamaks muutub, helistan uuesti. Oma emale ma veel helistada ei tahtnud, leppisime mehega kokku, et kell 6 kutsume tema.

Järgmised tunnid möödusid võimlemispallil kiikudes, kapile toetudes ja "aaa"-lauldes. Ühel hetkel väsisid käed kõrgest toest ära ja abikaasa ehitas mulle padjahunniku, millel oli vahepeal hea lösutada ja puhata. Kõik tundus kuidagi rahulik. Tuhud olid nagu merelained, mis erinesid üksteisest intensiivsusega ja vahedega. Tundsin end rahulikuna ja turvaliselt. Puhkepausidel sain silmagi kinni lastud. Mehelt ma erilist abi ei vajanud. Oli niigi hea, kui ta samas ruumis viibis. Ühel hetkel saabus mu ema, mis lisas mulle veelgi turvalisust juurde, sest seltskond hakkas viimaks kogunema ja vaevalt see titagi siis kaugel on.

Mingi hetk püüdsin pallil kiikudes tagasi end kallutada. Tundus, et see tegi olemise kergemaks. Kuid peale kahte "aaa"-tamist läks asi hoopis intensiivsemaks. Korraga oli mul selge, et kui me tahame, et ämmaemand meiega oleks, siis peab ta tulema KOHE.

Tagasi mõeldes tundub kogu sünnitus nagu unes. Mul on meeles asjad, mis juhtusid, kuid ma ei suuda meenutada, mis järjekorras ja kuidas nad sinnani jõudsid. Igal juhul olin ma ühel hetkel vannis, mille mees oli vett täis lasknud. Kahjuks tundus vann siiski pisut kitsas ning ennast kuidagi mugavalt tunda oli raske. Õnneks muretses kallis kaasa mulle laua, millele sain toetada. Vannis oli hea olla, kuid samas läksid "aaa"-d kiiresti üle "ooohhh"-ideks. See oli märk mulle, et nüüd hakkame jõudma lõpusirgele, mis oli üllatav, sest tegelikult väga kaua polnud ju algusest aega möödas. Mõne "ooohhh"-i lõppu tulid siis ka paar pressi, kuid püüdsin need üle hingata, sest tundus, et tita pole veel päris valimis tulema. Siiani polnud tulnud ära ka lootevett. Olin algusest juba ammu hellitanud lootust, et ehk peab lootekott vastu, kuni tita pea välja jõuab, siis oleks tulemine pehme. Siiani olid asjad soovide kohaselt läinud.

8:30 saabus ämmaemand. Emale oli ta sisse astudes öelnud, et ei tea, kas jõuabki riideid vahetada, sest kuulda on, et tita on kohe sündimas. See, mis kuulda oli olin mina ja tõrrepõhja karuhääl. Siiani on see hääl mulle täiesti võõras olnud, kuid see on üks ütlemata ürgne ja jõuduandev kogemus. Jorised nagu emakaru, tunned endas elujõudu. See tunne on nii võimas, et võtab keha värisema ja vappuma, suu kuivama.

Nüüd olid ka lapsed üleval. Esimese asjana saabusid nad vannituppa ja uurisid, mis toimub. Kuuldes, et tita hakkab sündima, olid nad muidugi elevil. Anti tuli tegi mulle pai ja ütles, et ma olen väga tubli, Liisa jaoks oli põnevam vanaema kohalolek. Siis triivisid nad vanaemaga vannitoast välja sööma.

Mina olin jõudnud kella üheksaks nii kaugele, et paljast karuhäälest oli vähe. Tundsin, et pean natuke kaasa lükkama, et tita saaks tulla. Kogu võimas tunne sai nüüd veel suuremat hoogu juurde. Kohati mulle tundus, et tee, mida mööda peab tita tulema on kilomeetreid pikk. Ämmaemand ütles, et proovi käega, kui kaugel tita on. See on siiani andnud alati jõudu, kuid seekord ma tundsin, et oh, appi, kas ta peab tõesti siit läbi mahtuma!

Titad on uskumatult targad. Kogu sünnituse oli tulevane ilmakodanik end liigutanud, andes märku paremini, kui KTG, et temaga on kõik korras. Nüüd hakkas tita märku andma oma liigutustega, et miski takistab teda ja ta peab end paremini sättima. Ämmaemand oma suure kogemusepagasiga märkas seda ja päästis tita tulema: tuli välja, et lootekott siiski takistas pisut pea sündimist ning lisaks oli nabanöör tital pisut tugevalt ümber kaela. Pääsenud kammitsatest, sündis tita pea kahe pressiga. Nüüd tundsin uuesti optimismi, rõõmu, õnne ja jõudu endas voolamas. Väike inimene keeras oma õlad paika ja oli valmis lõplikult siia ilma sukelduma. Paar pingutust veel ja oligi Jakob meie juures. Sain oma pisikese sülle. Olin nii õnnest õhuke, et ma ei suuda meenutada isegi oma mõtteid sellel hetkel. Märkasin, et abikaasa õnn voolas tema silmakoobastest välja ja ka lapsed saabusid vannituppa vennale tere ütlema.

Pisike Jakob tegi peaaegu kohe silmad lahti ja uudistas uut maailma. Paistis, et ta on rahul selle uue paigaga ja uute, kuid samas kuidagi tuttavate inimestega enda ümber. Ta lebas rahulikult emme rinnal ja löristas kergelt oma äsja toimima hakanud ninaga. Kell oli 9:20.

Mul on hea meel, et me olime tol hommikul oma kodus. Tundsin ennast tänu sellele nii turvaliselt ja hästi, et ma võisin reaalse maailma unustada ja sukelduda kuhugi sügavamale, kus sain valmistada end ette meie lapsukese sünniks. Olin ümbritsetud inimestega, kellega tundsin end turvaliselt ja keda ma 100% usaldasin. Kõik see oli nii õige, hea ja eriline. Ma ei kartnud hetkekski, et midagi võib valesti minna. Mul ei olnud kordagi mõttes, et peaksin haiglasse minema. Mind ei piiranud võõrad reeglid ega võõrad inimesed. Ma sain olla vaba ning seeläbi sain lasta vabalt oma lapsel tulla.

Tagasi avalehele