image
image
Merje Luuk "10 aastat EKT loomisest"

Ettekande aluseks on autori poolt 2010 a. läbi viidud küsitlus, millele vastas 95 naist.

Kokkuvõte

Miks otsustasid kodus sünnitada?

  • Kodus on turvalisem, humaansem
  • Tahtsin uskuda, et mu keha on siiski võimeline ise lapse ilmale kandma
  • Mõnes mõttes oli see väljakutse oma kehaga nii kõrgel tasandil koostööd teha
  • Tahtsin tunda sünnitusest võimalikult palju
  • Nägin kodus sündinud last just tema sündimise päeval, see oli väga eriline õhkkond
  • Olen unes seda mitmeid kordi näinud ja minu otsene ülemus (mees) jutustas mulle, kuidas tema 3. laps kodus sündis.
  • Sest esimene kogemus haiglas oli niivõrd positiivne ja kodus sünnitanute lugusid kuulates tekkis suur tahtmine lapse sünd veel imelisemaks muuta
  • Ma pole kunagi teisiti sünnitamas ette kujutanudki
  • Tundus endastmõistetav
  • Tahtsin saada teistsugust sündi lapsele kui olid eelnevad haiglassünnid, kus ema ei otsustanud midagi ja personal „sünnitas“ ja tegutses peale sündi lapsega
  • Ei soovinud enam valuvaigistitega sünnitada
  • Soovisin vältida eelnevate haiglasünnitustega sarnanevaid kogemusi
  • Haigla ei suuda kunagi pakkuda piisavalt privaatsust
  • Sünnitus pole patoloogia, mida peaks jälgima raviasutuses
  • Et mind rahule jäetaks ja saaksin vabalt tegutseda
  • Ilmselt algne põhjus oli protest süsteemi vastu. Hiljem tegelikult tundsin, et see on ohutuim ja parim viis sünnitada. Soovisin erilist kogemust, mitte ainult lapse väljutamist.
  • Tahtsin sünnitada rahulikus intiimses keskkonnas, mida praegu ükski haigla ei paku. Ausalt öeldes tekitab minus sünnitajana ka ärevust võimalik arstlik vahelesekkumine normaalse kuluga sünnitusse. Kuigi seda vahelesekkumist ei pruugigi tulla, kardan ette, et lisaks minule tuttavale ämmaemandale pean "aru andma" ja reageerima täiesti võõrale inimesele (sh ankeedid haiglasse sisenemisel jms). Kahjuks ei tekita arstide suht ebapersonaalne suhtumine sellises emotsionaalses protsessis (kus õige psühholoogiline lähenemine sünnitajale võib olla kõige olulisem) mingit turvatunnet.
  • Sest haiglas sünnitamine on ohtlik 

Kes teadsid ks plaanidest?

  • See oli mu enda ostus ja ma ei vajanud ostseselt kellegi nõu või tuge selle ostuse tegemisel, tundsin, et nii on õige ja olin kindel, et kui peaks tekkima vajadus ikkagi haiglasse minna, siis annab laps ise sellest märku.
  • Otsustasin kaasata oma plaanidesse vaid need inimesed, kes on kodussünnituse osas 100% toetavad.
  • Vältisin selleteemalist jutuajamist, sest vanemad, sugulased ja enamus sõbrad-tuttavad ei olnud pooldava suhtumisega
  • Ma ei soovinud teiste inimeste vähestest teadmistes ja hirmudest lasta end segadusse ajada.
  • Varjasin teiste eest, et mitte end kurnata teiste hirmude ja vaidlustega.
  • Naljaga pooleks ikka olime rääkinud, aga inimeste (emade ja ämmade) nägudest ja arvamustest oli aru saada, et neid pole mõtet selle infoga koormata.
  • Esimesel korral ei teadnudki keegi - ei usaldanud mitte kellelegi rääkida, kartsin inimeste suhtumist ja kommentaare. Teisel korral rääkisin kõigile, kes kuulda tahtsid.
  • Ema ja ämma eest varjasin, sest ema on pabistaja ja ämm endine arst, kelle jaoks selline variant oli põlastusväärne.
  • Esimesel korral teadsid lähemad sõbrad, järgmistel kordadel kahtlustasid kõik :)
  • Esimest sünnitust planeerisin ka koju ja siis rääkisin sellest paljude sugulaste ja sõpradega. Oli väga raske nende kommentaaride ja võhikliku suhtumisega toime tulla. Tundsin kõigi hirme ja seda negatiivset energiat musta pilvena oma kohal. See ei toetanud kuidagi minu plaane. Teist last kandes ei avaldanud oma kindlaid plaane kellelegi, peale nende, kelle suhtumist teadsin.

Milline oli sind jälgiva arsti/ämmaemanda suhtumine ks-sse?

  • Minu naistearst, kelle jälgimise all olin, kuulis, et sünnitasin kodus ja oli positiivne, üllatuslikult oli väga positiivne ka minu perearst
  • Suhtumine oli väga positiivne, samas hoiatav, jagas mõningaid juhtnööre
  • Arstil neutraalne, ei ühtegi halba sõna. Arstiga paaris olnud ämmakas vaikis.
  • Arst suhtus sõbralikult, kuid kartis lapse kaalu pärast(viimasel sünnitusel), soovitas assisteeritud ks-t.
  • Arsti juures käisin raseduse ajal väga harva ja talle igaks juhuks ei rääkinud.
  • Arst tõsiselt kartis minu pärast,sest olen alati olnud  toksikoosik,aga rahunes raseduse edasiarenedes ja nähes minu pingutusi oma tervise hoidmisel.Seekord polnud toksikoosi.Tänas hiljem kogemuse eest.
  • Mind jälgiv arst ütles selle peale, kui teatasin oma kavatsusest kodus sünnitada, et temal ei ole selle vastu midagi. Hea tunne oli sellest.
  • Arst suhtus enne sünnitust suhteliselt rahulikult, tagantjärgi oli ilmselt natuke häiritud.
  • Suhtumine oli ettevaatlik ja veidi manitsev.
  • Neutraalne. Pakkusin talle võimalust olla sünnituse jures, kogemuse saamiseks, aga ta ei soovinud seda.
  • Positiivne. Arst julgustas mind kodussünnitust rohkem ette valmistama ja läbi mõtlema ning leidma ämmaemandat.
  • Esimesel ks-l jälgiva arsti suhtumine väga negatiivne, kergelt  paanikasse kalduv isegi.  Ainus ämmaemand, kes mind siis jälgis oli ka kodussünnitusel juures.
  • Teisel ks-l jälgis mind kodussünnitusse positiivselt suhtuv arst ja ämmaemand, samas kumbki neist polnud nõus kodussünnitusel juures viibimalt, ilmselgelt arvates et  tegemist on suure riski võtmisega ja ei soovinud vastutada. Samas läbi raseduse tundsid huvi ja vestlesid minuga sel teemal, tahtmata minu otsust ja plaane maha teha.
  • Suhtumine oli tõrjuv, tundus nagu Ta kardaks ks-i. Taustal püüdis hirmutada sellega, mis kõik võib juhtuda ks ajal. nt verejooks jms.
  • Mind raseduse ajal jälginud arst ei teadnud minu ks plaani, kui oleks teadnud siis kindlasti oleks negatiivselt suhtunud, sest ta ei tahtnud isegi lasta mul sünnituse loomuliku algust ära oodata vaid tahtis esile kutsuda
  • Jäigalt eitav. Ta ärritus väga, kui seda kuulis. Püüdis mind hirmutada ja ähvardada, nii nagu oskas. Pärast seda ma igatahes enam tema juurde ei läinud, jätsin viimasele läbivaatusele hoopiski minemata.
  • Arsti suhtumine oli neutraalne, aga negatiivne: ise teate, see on teie oma valik, aga see on seadusevastane ja seepärast ma isegi ei kommenteeri seda teemat
  • Ma ei rääkinudki talle.Meil oli erimeelsused juba hemoglobiini osas. Pärast kui sai teada, et kõik kodus toimus, siis ikka manitses.Milleks riskida? küsis tema. Hea arusaam meedikutel. Küsis, kas juhtus või olin plaaninud.Kui ütlesin, et plaanisin, siis hakkas kohe manitsema.
  • Minu arst arvab, et see on vastutustundetu tegevus. Imestas peale sünnitust, et miks keegi peaks tahtma oma sündivat last riski seada. Samas ta tundis ilmselt midagi ette, sest sel päeval kui ma sünnitasin, oli ta mulle 5 korda helistanud (tegelikult pidin sel päeval kui sünnitasin just tema juurde „läbivaatusele“ ka minema).
  • Ei rääkinud neile sellest, ütlesin, et lähen keskhaiglasse sünnitama
  • Keskhaigla arstide juures käisin kogu raseduse vältel paar korda ja suhtuti kui imbetsilli, hirmutati suruti peale köikvõimalikke uuringuid jne.
  • Ämmakas oli toetav. Arstide suhtumine seevastu oli üleolev. Aga nad ei hakanud ka ümber veenma. Üks muidugi mainis seoses selle preeklampsiaga, et teie suhtumine on veider/imelik.
  • Arst käitus manipuleerivalt ja kontrollivalt.

On sul midagi olulist lisada ks-e kohta oma kogemusest?

  • Oleks, et igas suuremas linnas oleks vähemalt üks ks assisteeriv ämmaemand, ilmselt muudaks see ka olemasolevate haiglate suhtumist ks, sest praegu peetakse vähemalt Viljandimaal kodussünnitajaid hulludeks ja vastutustundetuteks, kuna nad sünnitavad ilma professionaalse abita (juhul kui peaks vaja minema). Samas aga kui ma haiglast küsisin kas oleks mõni ämmaemand kes tuleks ks assisteerima, siis ei ole keegi nõus tulema. Haigla-ämmaemandate jaoks on sünnitus ikkagi meditsiiniline protseduur, mida ilma kõikvõimaliku aparatuurita teha ei saa. Seda suhtumist olekski vaja muuta.
  • Oluline on, et kõrval olevad inimesed ei kardaks, vaid toetaks sünnitust (nt mees). Mõtlen, et kodusünnitus ei peaks olema kinnisidee, kuid see on siiski suurepärane võimalus lapsele pehmeks sünniks ja emale, et näha ja tunda endas muidu nägematut jõudu. Mina arvasin, et kui saan kodus sünnitamisega hakkama, siis saan edaspidi kõigega hakkama :)
  • Minu jaoks oli üllatus, et mees suutis oma suurest vastuseisust enne kolmandat sünnitust võitu saada. See mõni nädal sünnituseni oli ta küll kartlik, kuid ei püüdnud mind ümber veenda. Sünnitusel oli ta väga toetav.
  • Avardas oluliselt naiseks ja emaks olemise maailmapilti. Sünnitus kui loomulik KODUSE elu osa, mitte eriolukord, mis vajab kiirabi ja haiglainventari.
  • Elu võrratuim kogemus mulle ja terve perele! See muutis meie kõigi ellusuhtumist! Ja ka see laps kes on sündinud kodus, on teistsugune – rahulikum, tasakaalukam!
  • Mind on minu sünnituste juures kõige enam aidanud ümbritsevate täielikult toetavad pilgud, milles ei ole vähimatki kahtlust, et miski võiks valesti minna. Viimane sünnitus oli suur JAA. Ja kui ma peaksin veel sünnitama, siis ma mõtlen küll, et samade inimestega, sama mõnusas atmosfääris. Aga eks iga rasedus ja sünnitus ja laps ole oma nägu. Igatahes seni on mu kogemused olnud mõlemad ilusad ja vajalikud.
  • See on palju lihtsam ja turvalisem, kui ma arvasin. Ettevalmistus ei pea olema nii põhjalik, nagu ma arvasin (asjade koha pealt) kuid võiks olla läbimõeldud just abi ja inimeste suhtes.
  • Tegemist on vastutustundliku valikuga, vastupidiselt üldsuse ja med-töötajate arvamusele.
  • Minu kogemus oli väga toetav ja julgustav mulle ja kõigile asjaosalistele. Kõik läks just nii nagu ma soovisin.
  • Kodusünnitus oma lähedastega on tõeline kingitus, laps tuleb siia maailma pehmelt ja soojalt, ta on kõigi poolt oodatud. Emana tunnetan oma ürgset jõudu, kuulan oma last. Olla pärast sünnitust kõik koos, see on imeline. Ei mingeid teravaid haigla hääli, valusat valgust, võõraid hääli jne. Kodus sünnitamine on väga-väga imeline, taevalik kingitus.
  • Lapse kodus sünnitamine on minu jaoks loomulik ja täiesti läbimõeldud valik.  Samas saan ma aru, et see on siiski nö peavooluga vastu minek endiselt  ja ühiskond üldiselt seda nii väga loomulikult ei võta. Kui olen rääkinud oma haiglas sünnitanud tuttavatega siis on ju ka seal kogemused väga erinevad.  Ja päris paljud arvavad, et kui kodussünnitus oleks kuidagi ametlikult reguleeritud, kontrollitud vms. Siis teeksid nad seda isegi kodus. Seega oleks siiski oluline jõuda kodussünnituse ühiskondliku aksepteerimiseni läbi seadusandluse, et ämmaemandad ja sünnitoetajad ei peaks tegutsema kodussünnitajaid toetades illegaalselt vaid  hoopis saaks riigi poolt ka vääriliselt toetatud. Avaldaksin siinkohal ka oma sügavat lugupidamist ja tänu nende sünnitoetajate ja ämmaemandate ees, kes seda siiski teevad ka ilma igasuguse toetuseta, lihtsalt missioonitundest.
  • Meeldis see, et mulle jäi mulje nagu oleks kartulivao vahel kartuleid korjates muuseas sünnitanud. Tänapäeval halvustatakse seda lauset, kuid minu jaoks kõlab see just vastupidi - väga loomulikult. Minu jaoks on just kummaline minna sünnitusmajja ning hakata seal „ootama“ lapse sündi. Võõras koht, võõrad inimesed (pluss loosiratas, kas satud arusaadava personali otsa või mitte), haigla lõhn.
  • Oma kogemusega kuulun nende naiste hulka, kelle plaanitud kodussünnitus on lõppenud haiglas. Ja minul veel eriti kontrastselt: narkoosis keisrilõikega. Olen kogenud (ja sarnase sünnituskogemusega naistega rääkides teada saanud, et ka nemad on seda kogenud), et nõnda sünnitanud naised jäävad otsekui kahe maailma vahele: haigla süsteem peab neid  vastutustundetuteks veidrikeks (pehmelt öeldes)  ja samas võib kodussünnitajate hulgast tulla negatiivset tagasisidet (näiteks minulgi oli juhus, et kolmandal päeval pärast sünnitust küsis üks sünnitoetaja meie loost kuuldes: kas NAD siis ei võinud selle keisriga veel oodata, võib-olla oleks laps ikka loomulikult saanud sündida). Ma adun sellist kahe süsteemi vastasseisu, milles just haiglasse pöörduvad kodussünnituse kavatsusega naised hammasrataste vahele võivad jääda. Mis ei ole ju kodusünnituse liikumise eesmärk: mustvalgelt meditsiiniline abi välistada.
  • Arvan, et sünnitusjärgne toetussüsteem tuleks paremini läbi mõelda. Seda nii naisel endal kui ka toetajatel.  Haiglas on see eelis, et kolm päeva sa tõesti saad pühenduda endale ja lapsele ja huvitaval kombel paneb haiglasolek ka  sugulased ja sõbrad hoolitsevamalt suhtuma. Kui juba haiglas, siis on kindlasti vaja kuidagi aidata. See on vist alateadvuse tasemel sisse kodeeritud. Sünnituse mõistes halb, sünnitusjärgsel ajal väga tervitatav. See küsimus ongi mul hetkel põhiline mure koht mõeldes oma järgmisele/tele ks-le. Kuidas lähedasi häälestada ja panna nad asja olemust mõistma, et nad oskaksid õigesti reageerida.
  • Ma olen väga rahul, et kõik laabus.Ise olen rahul, usun, et ka piiga ise.kui ausalt öelda, siis mehes on ka mingisugune uhkus, et sai kogemuse võrra rikkamaks. Soovitan teistel , et mees oleks rohkem asjasse kaasatud.Minu mees ei tahtnudki kuni raseduse lõpuni asjadest põhjalikumalt teada.Ei lugenud sünituslugusid. Natuke oli sellest ka kurb meel , et mingitki huvi polnud.
  • Kui normaalne ja ilus see oli. Sai olla vaba. Minu sünnitoetaja oli ülihea inimene sünnituse kõrval olemiseks, mulle sobis suurepäraselt. Peale kodussünnitust on mul nii kahju eelmiste laste sünnituste üle. Kuidas saab 4600 g lapse (mis on meie haiglas keisri näidustus) ilma ühegi . kriimustuseta rahulikult sünnitada. Minu algne mõte – protest –  ei kottinud lõppeks kedagi, keda ma lootsin, et see mõtlema paneks. See pani neid hoopis mõtlema, et mul on mingi tõsine kiiks küljes, mis teemal pole minuga mõtet rääkida
  • Lihtsalt oli suurepärane kogemus ja praegu enam ei saagi aru,et kuidas me selleni jõudsime raseduse ajal, et haigla lõpuks enam meeldegi ei tulnud. See ilmselt on see raseduse hormonaalne seis. Üldiselt olen aga pigem ettevaalik soovitamise osas ja ma eriti oma kogemusest ei räägi. arvan,et ks peaks jääma suhteliselt nishiasjaks, sest kui pere selleks valmis ei ole, siis võib see halvasti lõppeda
  • Need sünnitused on olnud minu elusündmuste absoluutsed tipud. Kõige vägevamad sündmused minu elus. Iga kord oli ikka midagi uut. Kolmandal korral vette sünnitades passisin kella, et millal tuhud regulaarseks muutuvad ja mis vahed on. Ei tulnudki mingit regulaarsust. Alles pärast sain teada, et ei peagi tulema ja , et nii ongi loomulik, et keha ise teab, millal pingutada ja millal puhata. See oli minu jaoks suur avastus.
  • Ma ei uskunud enne sünnitamist, et hingamisel saab olla nii oluline roll sünnituses. Samuti veendusin, et kui olla ise rahulik ja paanikasse mitte minna, siis tõesti kulgeb kõik loomulikult – mõtetel on tõepoolest väga suur mõju.
  • Ei soovita esimest sünnitust üksinda (st. ainult mehega) ette võtta. Võiks olla läbi mõeldud/ kokku lepitud võimalus doula/äe vajadusel sünnituse juurde kutsuda.
  • Ja kindlasti oli nauditav olukord, kus mina ise sünnitajana teadsin-tajusin-tunnetasin-proovisin ning sünnitasin nii nagu mina soovisin. Tähtsad olime mina ja beebi, mitte minu dokumenteeritud haiglalugu kaustiku vahel.
  • Minu jaoks on oluline see, et mul on kaks erinevat kogemust ja kodussünnituse kohapealt ütleksin, et tahaksin juba pelgalt sünnitamise pärast veel korra sünnitada. See oli nii fantastiline ja ülev kogemus. Peale haiglas sünnitamist ei olnud mul üldse selliseid emotsioone, kahjuks.
  • Minu arvates on oluline, et ämmaemandad saavad end peitmata sünnitusel viibida, 2004 a oli see veel üsna põrandaalune tegevus. Ning kiirabiarstide visiidi  ajal oli ämmaemand koos lastega teisel korrusel, ning meie ajasime arstidele mingit segast juttu kiirst sünnitusest. Kõik oleks palju ausam olnud, kui oleks ämmaemand olnud juures – aga siis ei oleks pidanudki kiirabi kutsuma, kui isikukoodi saamine oleks tollel ajal lihtsam olnud….
  • Tuleb leida omale hea perearst, kes on valmis tulema pärast sünnitus koju ja väljastama sünni kohta tõendi, et isikukoodi saamine ei oleks ebameeldiv.
  • Teise sünnituse järel tohutult solvas ja riivas hinge see isikukoodi saamise asi, et väga ebameeldiv kogemus just emotsionaalselt. Selline karistatu tunne oli, kui tuli 2 päeva pärast kodus sünnitust kodust välja kolistada... Et nagu korralikult ämmaemanda vastuvõtul käimisest ning perearsti koduvisiidist poleks mingit tõestust, rääkimata värske ema ja isa usaldamisest.
  • Teisel korral saime uuelt perearstilt posti teel tõendi, viisime selle valda ja valla ametnik ajas asjad korda - see oli lihtne. Samas rikkus ta ilusa asja ära. öeldes, et ega meie tegelikult ei tea, mitu last teil seal sündis/oli. Nii, et isegi oma koduvalla ametnik ei saa jätta nõmetsemata.
  • KS on super ja see peaks olema reguleeritud, sest arstide hirm, et keegi enam haiglasse ei tule ja hakkab massiline kodusünnitamine, on põhjendamatu. Kodus sünnitavad need naised, kes on selleks vaimselt küpsed ja valmistunud, aga mitte need, kes teevad seda kellelegi millegi tõestamiseks, kättemaksuks vmt… Pigem peaks meditsiin toetama ja olema valmis aitama, kui seda on tõesti vaja, aga mitte hurjutama kodus sünnitavaid naisi selle pärast, et nad tahavad olla sünnituse ajal nii nagu nad olla tahavad (ja mida med. asutus vaatamata suurepärasele tehnikale ikkagi ei võimalda…)
  • Tõeliselt nõme oli isikukoodi ümber valitsev segadus (aastal 2006). Mul oli väga kahju, et ämmaemand pidi oma tegevust varjama, hoolimata sellest, et ta tegutses vastavalt oma ametieetikale. Suurt tuge ja abi nii enne kui pärast sünnitust sain sünnitoetajalt. Ütleks, et igal esmasünnitajal võiks kindlasti olla oma doula, kes ka pärast sünnitust toetaks. Olen väga tänulik, et sattusin piisavalt vara aktiivsünnituse ringi. Sealsed arutelud ja tegevused toetasid raseduse ajal väga palju.
  • Kahju, et peab ümber nurga asju ajama. Ei ole õigust ämmakale, ei saa perearstilt med. Sünnitõendit  tõenäoliselt. Lapse tegelik sünnikoht ei ole dokumentides.
  • Vägev kogemus, ainus komplikatsioon oli lapse registreerimine – palju telefonikõnesid, segadust ja arusaamatust, keegi ei julgenud vastutust võtta
  • Sünnitus ei pea olema valus ja ebameeldiv kogemus mille haavu tuleb lakkuda veel kuid peale lapse saamist.
  • Ega muud kui et igaüks peab ära tundma, kas ks on tema teema. Liiga lihtsaks polegi ehk seda teed vaja teha. Kui naine takistustele vaatamata end valmis seab sii tõenäoliselt ta ongi valmis ks-x.
  • Olen veendunud, et sünnituse juures on väga oluline privaatsus ja häirimatus, mis on kodus kergesti saavutatav. Tänu sellele olen sünnitanud nn riskifaktoriga (4,9 ja 4,8 kg) lapsed kergelt ja kiirelt, ilma rebenditeta.
  •  Väga ilus oli, tahaks juba jälle
Tagasi avalehele