image
image
Intervjuu Agnes Gerebiga

INTERVJUU AGNES GEREBIGA

Agnes Gereb, üks kodusünnituse pioneere Ungaris, on sündinud 1952. aastal. 1977. aastal lõpetas ta Szegedi Ülikooli günekoloogia- ja sünnitusabi arstina ning juba samal aastal astus vastu Ungaris seni valitsenud keelule lubada isasid sünnituse juurde. Agnes Gerebi assisteerimisel toimunud ja vastsündinu surmaga lõppenud kodusünnituse tõttu keelati tal arstipraksise pidamine. Praegu on tema kui kodussünnituste turvalisuse eest vastutava isiku vastu algatatud kohtuprotsess. 2009. aasta septembris toimunud kodussünnituselt tuli sünnitaja ülemäärase verekaotuse tõttu kiiresti haiglasse toimetada. Agnes Gereb osales nimetatud sünnitusel arstina tegutsemise keelu tõttu ämmaemandana.

Magyar Narancs: Kas Te ei arva, et satute varem või hiljem vanglasse?

Agnes Gereb: See ei oleks õiglane otsus. Kõikidesse seni toimunud sünnitustesse olen suhtunud täie tähelepanu ja hoolivusega ning andnud maksimumi oma teadmistest.

Paraku on Gereb praegu oma põhimõtete eest siiski vangistatud. Meeleavaldusi tema toetuseks on organiseeritud üle ilma. vt. ka siia!

MN: Kas arvate, et seisate väljaspool seadust, sest vastavalt kohtu otsusele on teil keelatud kolme aasta jooksul sünnitustel osaleda?

AG: Täpsustan. 2007. aastal keelati minu tegevus sünnitusabiarstina (ühe 2000. aastal toimunud sünnituse pärast). Sünnitusel osalemine sünnitoetajana ei ole päris sama mis arstina. Need on kaks täiesti erinevat lähenemist, olen sellest aru saanud tuginedes oma 17 aasta pikkusele tööle arstina ja 10 aastasele kogemusele sünnitoetajana. Mul on keelatud arstipraksise pidamine ja ma pean sellest ka kinni (mul ei ole vastuvõttu). Tegutsemine sünnitoetajana ei ole aga keelatud.

MN: Veidi segane vastus. Kohtuotsus on langetatud just kodussünnituse juhtimist silmas pidades, järelikult on Teil keelatud kodussünnitustel osaleda.

AG: Esiteks- kodussünnitust me ei juhi, vaid toetame. Me ei jaga sünnitajale käsklusi, vaid püüame olla talle toeks ning rahuldada tema füüsilisi ja psüühilisi vajadusi. Me ei kiirusta ega sunni tagant, et istugu, tõusku, astugu, seisku, pressigu.

Teiseks- arsti ja ämmaemanda staatus ja kohustused on erinevad. Mind karistati praegu arstidele haiglates üldiselt kehtiva protokolli järgi. Ämmaemand jälgib sünnitegevust ja tegutseb vastavalt sellele, st. järgib individuaalset protokolli.

MN: Millises rollis ja kellga käite praegu sünnitustel?

Pärast kohtuotsust käin alati koos ämmaemandaga kui abiline, sünnitoetaja. Aga niikaua kuni kodussünnitus pole seadusega reglementeeritud, võib haigla protokolli alusel süüdi mõista keda tahes kodussünnitusel osalejaist. Haiglas oodatakse platsenta sündi vaid 15-20 minutit enne kui sekkutakse. Kodussünnitustel me ootame isegi 60 min.

MN: Miks?

AG: Igasugustel välistel sekkumistel, nagu seda on ka platsenta eemaldamine, võivad olla tõsised tagajärjed. Seetõttu on liigselt kiirustamata, rahulikus tempos kulgenud sünnitustel palju vähem kahjustusi, nii emadel kui lastel.

MN: Aastal 2000 suri üks imik?

AG: Vaeseke suri 14-kuuselt “hällisurma”, sünnitegevusega ei olnud sel mingit pistmist. Tean surmaga lõppenud haiglasünnitusigi, millest ei saa mingit kohtuasja.

MN: Süüdistuses Teie vastu nimetati ka vastsündinu hingamisteede puhastamata ja nabanööri õigeaegselt läbi lõikamata jätmist?

AG: Kui lootevesi on puhas, siis köhib terve vastsündinu selle ise välja. Vastupidisel juhul on aspireerimine muidugi otse kohustuslik.Kuid ka haiglates loobutakse üha enam mehaaniliselt hingamisteede puhastamisest. Nabanööri õigeaegne lõikamata jätmine on otse naerukoht, see kuivab ja kukub ju ise ära.

MN: Ühesõnaga Te usute , et võite käia kodussünnitustel. Kas Tervise- ja veterinaariaameti luba poleks vajalik?

AG: Taotlen seda luba 1989. aastast alates. Kodussünnituse reglementeerimatusest tulenevates vaidlustes on punkt, millega nõustuvad kõik osapooled: ämmaemandatele tuleks anda oma ametikood (litsents), misläbi ämmaemandate iseseisev  tegevus oleks ametlikult tunnustatud ja legaliseeritud.

MN: Tegelikult sellist litsentsi ju ei ole ja Te töötate illegaalselt?

AG: Ütleme nii, et siin on seadustes tühimik. Ei ole ju inimeste süü, et ükski Ungari valitsus ei ole seadustanud kujunenud olukorda. Üha enam naisi soovivad ise otsustada, kus, kellega ja mis tingimustel nad sünnitada soovivad. Tõsi, võimalik on valida, kas sünnitada haiglas või mittemeditsiinilise koolituse saanud toetajaiga väljaspool seda, sest ämmaemandatele ametlikku tegevusluba ei anta. Seeläbi püütakse lämmatada kodus sünnitamine juba eos, kuid ega see ei õnnestu.

MN: Möödunud nädalal lõppes taas üks kodussünnitus haiglas. Sünnitaja kaotas palju verd ning oleks peaaegu surnud.

AG: Kui ütlete, et “peaaegu”, siis tähendab jäi elama, sest kõik kohalolijad tegid oma tööd. Naine läks veel samal päeval haiglast koju. Terves maailmas lõppeb 10% kodussünnitustest haiglas. Nii haigla kui kodusünnitustel tuleb ettejuhtumeid, mil platsenta irdumisega kaasneb suur verejooks. Kui igast sellisest “uudis” teha, poleks ajakirjandusel muust kõneldagi. Me tegime, mis ette nähtud- andsime esmaabi, panime tilguti ja kutsusime kiirabi. See sünnitus oli hoopis teisel põhjusel “ebaharilik”: täiesti keskmist kasvu naine sünnitas väga kergelt oma 5kg lapse!

MN: Kuid politsei ikkagi algatab juurdluse Teie kui “ravitseja” tegevuse uurimiseks?

AG: Ilmselt tehakse tuleriit ka kohe valmis? Nagu ma korduvalt maininud olen, keelati üksnes minu arstipraksis. Esmaabi andmine ja tilguti panemine verejooksukorral ei ole mingi posimine, vaid kohustus. Vastasel juhul oleks mind süüdistatud naise elu ohtu seadmises. Kohustus abivajajat aidata, on ka ämmaemandatel.

MN: Lääne-Euroopas lubatakse kodus sünnitadaainult nn. madala riskiga naistel. Teie lähete ka selliste naiste sünnitustele, kes on üle 35 aasta vanad; ootavad kaksikuid või potentsiaalselt suure sünnikaaluga lapsi. Kas see pole riskantne?

AG: 35-aastaselt on eriti oluline laps hästi sünnitada, sest komplikatsioonide korral väheneb tõenäosus järgmisel korral ise sünnitada. 35-42 aasta vanustele sünnitajate juhtumeid tuleks vaadelda igaühte eraldi, individuaalselt. Kaksikute puhul ei ole eeldada mingeid probleeme, kui lapsed on nö. peaseisus. Kaksikute sünnitus, millele vihjate kulges täiesti normaalselt ning see polnud põhjus, miks laps hiljem suri.

MN: Sündis hapnikupuudusega ja suri 7-kuuselt?

AG: Laps suri teadmata põhjusel, seda juhtub. Emaüsas oli ta seisukord hea ka viimasel 3 minutil.

MN: Süüdistuse järgi laps jahtus?

AG: Oleme enda jaoks välja töötanud kodussünnituse reglemendi . Vajalike toimingute hulka kuulub ka soojendi sisse lülitamine pärast lapse sündi, mida tegime ka sel sünnitusel.

MN: Kas ma tean õigesti, et see naine sünnitas ka järgmise lapse kodus?

AG: Kuigi see tuleks kasuks minu mainele, ei saa ma vastata, sest see teave ei kuulu avalikustamisele.

MN: Ühesõnaga emad valivad kodusssünnituse küünlavalgel turvalise haiglasünnituse asemel. Kas pole vastutustundetu neid selles aidata?

AG: Mugavus ja küünlavalgus kui peamisi põhjusi kodus sünnitamiseks on üks levinuimaid valearusaamu. See, et ema saab valida väljutusasendit ei ole eelkõige tema mugavuse pärast, vaid kuidas laps saaks paremini sündida. Ema liikumine sünnituse ajal soodustab sünnitusteede avanemist ning seetõttu on sünnitraumasid vähem.

MN: Haigla jaoks on iga sünnitus nagu viitsütikuga pomm. Opituba peab alati valmis olema.

AG: Kui tunnustatakse ämmaemnda tööd väljaspool haiglat ning on hea kontakt kiirabiga, saab riskifaktori hoida võimalikult madala. On ju teada, et ka haiglas läheb aega vähemalt 30 min. hetkest, mil võeti vastu otsus teha keisrilõige opisaali jõudmiseks.

MN: Kuid probleem võib avalduda vaid hetkega, siis on vaja kiiret sekkumist ja iga minut on tähtis.

AG: Sellised “ootamatud” juhused tekivad väga harva. Kui toimunut analüüsida, siis on alati eelnenud arsti sekkumine, enne kui tekkis “plahvatuslik olukord”.

MN: Seega on arstid “kõiges süüdi”?

AG: Asjatud rutiinsed sekkumised on paljus süüdi. Sheila Kitzinger kirjeldab oma raamatus “Sünni varjupoolel- katarsis või kriis”, kuidas igale sekkumisele järgneb teine. See on ka minu kogemus. Iga rutiinne lootekoti avamine võib kaasa tuua südamerütmihäired ja ongi “plahvatuslik olukord” käes.

MN: Teiega sünnitanud naistel esineb tihti “ülekandlust”. Kas see pole ohtlik?

AG: Ei ole mõtet sünnitust esile kutsuda vaid seetõttu, et paberite järgi on tähtaeg “üle läinud”, kuid lapse seisund on hea. Ta ei taha veel sündida. Ei ole mõtet teha lõiget, kui lapse südametoonid on head ja laps vajab aega, et end avanemise järgi kohandada. Pole mõtet väljutust kiirendada kaasa pressides või vaakumiga sikutades, kui väljutuse ajal sünnitegevus aeglustub või anda oksütoksiini kui ema ja laps tunnevad end hästi. Oksütoksiini mõjul tekivad nii tugevad kokkutõmbed, et naisele antakse valuvaigistit; selle mõjul ta omakorda ei taju enm kokkutõmbeid ega saa ise sünnitegevust kontrollida. Järgmine samm on see, et sünnituse juurde tuleb kirurg vaakumi ja tangidega või tehakse keisrilõige. Pole ime, et Ungaris lõpeb iga kolmas sünnitus keisrilõikega, ometi pole ungari naised kehvemad kui naised Hollandis või Rootsis.

MN: Miks Te olete nii haigla vastu?

AG: See arusaam on ekslik, vastupidi ma olen haiglate poolt, isegi keisrilõike poolt. Me kaotasime palju lapsi ajal, mil keisrilõiget veel ei tehtud. Keisrilõige on elupäästja kui teda sellena kasutada. Kodussünnitus on siis turvaline, kui on olemas tagala haigla näol, kus sünnitaja võetakse abi vajades vastu, nagu iga teine haiglasse pöördunu ega suhtuta temasse halvakspanuga.

MN: Miks suri üks imik 2007 aastal õlgade kinnijäämise pärast?

AG: Õlgade düstookia on üks raskemaid komplikatsioone, mis sünnitusel võib tekkida. Seda nii kodus kui haiglas ning siis on tõesti vähe võimalusi. Teie küsimuse järgi tundub, nagu oleks minu tegutsemise jooksul olnud arvukalt surmajuhtumeid. 19 aasta jooksul on neid olnud 2. Eelnevalt oli juttu, et lapsed surid u. aasta vanuselt  hapnikupuuduse tagajärjel (nn. hällisurm); lisaks praegu nimetatud juhtum. Petö instituut (tegeleb liikumis-jms. häiretega lastega) on täis haiglas hapnikupuudusega sündinud lapsi. Meie kodusünnituse näitajad on ka rahvusvahelisel tasemel väga head.

MN: Kas pole see mitte seetõttu, et planeeritult sünnitavad kodus vaid terved, valitud naised?

AG: Huvitav, äsja süüdistasite, et kodussünnitajaid ei valita, kui aga jutt on headest tulemustest, siis kohe on tegu valitud naistega?

MN: Miks te õlgade düstookia korral lahklihalõiget ei teinud?

AG: Sel puhul soovitavad erinevad praktikud erinevaid variante. Pole ühist seisukohta, et lõikus on parim. Vale on arvata, et seda juhtub vaid suurekaaluliste vastsündinute puhul. Konkreetsest juhtumist ma ei räägi, sest seda alles uuritakse.

MN: Kas tunnete end kaotatud beebi pärast süüdi?

AG: Andsin endast parima ja ei ole päeva, mil ma surnud laste vanematele ei mõtleks. Süüdi ma ennast ei tunne.

MN: Pere nõuab kohtu kaudu kahjutasu.

AG: Ühenädalastel kursustel valmistame emasid ette sünnituseks, mitte kodussünnituseks. Me ei varja, et sünnitusel esineb ohte nii haiglas kui kodus ja arutame need punktihaaval läbi. Otsuse, kus sünnitada teeb naine ise.

MN: See ei mõjuta kohtunikku.

AG: Ärge unustage, et selliste juhtumite puhul ei tule tõestada, et arst eksis, vaid et ta oli tahtlikult hoolimatu.

MN: Sünnituse ja günekoloogia kolleegiumiotsuse kohaselt toimib arst, kes ei agiteeri kodussünnituse vastu, arstivande vastaselt.

AG: See 2002. aastal vastu võetud seisukoht on juba mitmete poolt lammutatud; paljud arstid ei pea seda õigeks. Rahvusvaheline arstide kolleegium (WHO) on kindlaks teinud, et tervel naisel normaalselt kulgenud raseduse korral on kodus sama turvaline sünnitada kui haiglas. Ühe tuntuma ja suurema Kanadas läbi viidud uurimuse järgi (küsitleti 13 000 patsienti) on madala riskiga naistel ohutum sünnitada kodus.

MN: Kuid meie haiglate tiheduse, kiirabi ja infrastruktuuri juures ei ole see ju võimalik?

AG: Barcelonas lähevad ämmaemandad sünnituste juurde ühistranspordiga; Hollandis jalgrattaga. Hollanis kehtib terviekindlustus vaid neile, kes kodus sünnitavad, haiglas sünnitamise eest peab ise maksma. Haiglas on sünnituse juures vaid ämmaemand ja kui naine on normaalselt sünnitanud, läheb ta koju. Holland kuulub nende 10 riigi hulka, kus surmaga lõppenud sünnituste arv on kõige väiksem.

MN: Arstid arvavad, et kui Teie oleksite kompromissialtim, oleks mingi kokkulepe juba ammu saavutatud.

AG: Kodussünnitamine ei ole mina. Lihtsalt tähelepanu on minule suunatud. Kodussünnitus on naiste vaba tahe om lapsed parimate tingimuste ja abistajatega ilmale tuua. Kodussünnituse seadus peaks reglementeerima, kes ja milliste teadmiste ja kogemustega need abistajad olema peaksid.

MN: Miks seda seadust siis ei ole?

AG: Tekkinud olukorral ei ole mingit pistmist naiste ja beebidega. Vastuseis on tekitatud “teadmiste seina” taha peitunud turvalise sünnitamise “asjatundjate” poolt.

MN: Te ei lõpeta?

AG: Selliste segavate tingimuste juures on mul raske rahuliku südamega sünnituste juurde minna.  Isegi kui mina lõpetan ega sellest veel kodussünnitused lõppe. Üha enam on teadlikke ja kogenud ämmaemandaid- see on hea märk. Kõrgema taseme ämmaemanduskursustel, mis kestavad 3,5 aastat, on õppeprogrammis ette nähtud ka kodussünnituse osa. Aga kes hakkab õpetama?

Ajakirjast "Magyar Narancs" tõlkinud Chätrin Bagala                                                         

Tagasi avalehele