image
image
Piia sünd

 Me oleme nii tänulikud ja õnnelikud, et meile on pehmelt ja turvaliselt sündinud terve ja rõõmus laps

Mõtted realiseeruvad ja hirmud pärsivad?

Kui olime üle poole aasta last oma perre oodanud, kuid ta polnud tulnud, kirjutasin taotluse: „Me oleme nii tänulikud ja õnnelikud, et meile on pehmelt ja turvaliselt sündinud terve ja rõõmus laps”. Korrutasin seda iga päev ja uurisin ja lahendasin hirme, mis mul lapsevanemaks saamisega seoses olid. Ja juba järgmise tsükliga ta otsustaski tulla!

Intuitsioon?

Paar päeva enne oodatavaid päevi läksin apteeki taskurätte ostma ja täiesti spontaanselt küsisin ka ühe rasedustesti, kuigi olin varem kinni pidanud endaga sõlmitud kokkuleppest, et rasedusteste hakkan tegema siis, kui päevad pole alanud 17 päeva pärast ovulatsiooni. Järgmisel hommikul näitas test kahte õrna triipu.

Usaldus hirmu asemel

Ootusaja alguses maadlesin raseduse varajase katkemise või peetumise hirmudega (suguvõsa anamnees ja umbes nädal pärast viljastumist mulle tehtud rindkere röntgen). Kirjutasin jälle positiivse enesesisenduse: „Ma olen nii tänulik ja õnnelik, et minus kasvab ja areneb jumaliku täpsuse ja järjepidevusega täiesti terve laps“. Ütlesin seda kõva häälega igal hommikul tööle sõites ja igal hetkel, kui tabasin end hirmumõtteid ketramas. Ja püüdsin endas luua veendumust, et just nii see ongi. Ja nii nädal nädala järel, kogu oma visadust, järjekindlust ja enesedistsipliini appi võttes. Ma ei tahtnud meie juurde tulnud pisikest oma negatiivsete mõtetega kahjustada. Kui minu arvestuse järgi oli 14 nädalt täis saanud, tundsin, et vajan siiski ka välist kinnitust sellele, milles ennast ise veendsin. Kui ma ultraheli vahendusel pisikesi käsi-jalgu siputamas nägin, löristasin nutta. Segaduses arst küsis, kas rasedus on minu jaoks pigem hea või halb uudis. Muidugi hea, väga hea! Veel terve kodutee nutsin suurest õnnest ja tänutundest. Umbes sellel ajal hakkasin käima aktiivsünnituseks valmistumise joogatunndides Eeva-Liisa ja Mari juures.

Sünnitusel toimuv pole juhuslik

Teise trimestri keskpaigaks oli tekkinud rahu ja usaldus, et rasedus tõesti areneb täpselt nii nagu vaja, ning hakkasin rohkem lapse sünni peale mõtlema. Aeg-ajalt panin silmad kinni ja üritasin ette kujutada ja tunnetada, kuidas me laps sünnib, mida ma tunnen, mida ma vajan, keda soovin toetuseks enda kõrvale, millised mõtted võiksid mulle rasketel hetkedel jõudu anda. Panin oma mõtted kirja, et häälestuda mõnusale pehmele sünnile.

 

Ma tunnen ennast sünnile eelneval ajal ning sünni jooksul toetatuna ja turvaliselt.

Ma tegutsen ja toimin viisil, mis toetab last nii, et ta saab ennast kergesti sättida sündimiseks mugavaimasse ja soodsaimasse asendisse.

Lapsel on minus hea areneda ja kasvada kuni ta on sündimiseks valmis.

Me laps sünnib siis, kui ta on selleks igati valmis ja küps.

Me laps sünnib pehmelt ja täiesti turvaliselt.

Mu keha, vaim ja hing on terved ja tasakaalus ning toetavad parimal võimalikul moel meie lapse sündi.

Ma olen sünni jooksul keskendunud, hästi kontaktis oma keha ja sündiva lapsega.

Inimesed, kes on me lapse sünni juures, aitavad mul olla rahulik, lõdvestunud, keskendunud, enesekindel.

Mina ja kõik lapse sünni juures viibivad inimesed toimime viisil, mis teeb lapsele sündimise võimalikult lihtsaks ning võimaldab tal sündida võimalikult kergelt, täiesti terve ja elujõulisena.

Ma tunnen ennast sünni ajal turvaliselt, ma alistun ja vabastun sünni protsessile ning lasen usalduses end selle hoovusel kanda.

Ma tunnetan sünni jooksul selgelt oma suutlikkust ja võimekust laps turvaliselt ilmale tuua, ma tajun oma aktiivset osalust ja olulisust. Ma kogen endas lõputut jõudu.

Ma usaldan meie last ja tema vääramatut oskust sündida nii, nagu talle kõige parem on.

Mu emakas töötab sünni jooksul piisava tugevusega, et aidata lapsel heas asendis sünnitusteedesse ning neist läbi liikuda.

Mu emakakael on sünni jooksul lõdvestunud, see avaneb, avardub ja venib kergelt ning järjepidevalt.

Mu lahkliha toetab vajalikul määral lapse pead.

Mu lahkliha ja sünnitusteede koed on nii venivad ja elastsed, et laps sünnib mõnusalt ja pehmelt ning kõik koed jäävad täiesti terveks.

Platsenta ja nabanöör on täiesti terved ning toetavad ja toidavad last täpselt nii kaua, kui ta seda vajab.

Pärast lapse sündi eraldub terve platsenta kergesti emakast ja emakas tõmbub tõhusalt kokku.

Oma kodus

See, et meie laps oma kodus ilmale tuleb, oli selge juba enne, kui tekkis soov pere luua. Mitu aastat varem oli mul tekkinud (natuke veidralt) suur huvi sünni vastu, lugesin vastavaid foorumeid,  ilmselt sadu sünnilugusid, vaatasin youtube’ist sünnivideosid, jälgisin pidevalt paari ämmaemanda blogisid (http://www.glorialemay.com/blog/ ja www.homebirth.net.au/). Kohe alguses sain aru, et aktiivsünnitus on „õige“ variant sünnitada ja kodussünnitus veel „kõige õigem“. Järk-järgult tegin endale selgeks sünnitusel toimuva, hiljem kogunes tükkhaaval ka arusaam, mis nende sõnade taga tegelikult on, kuidas pea igast aspektist vaadatunda kodune turvaline õhkkond toetab sündi ja aitab hoiduda erinevatest komplikatsioonidest. Vaid üks mõte Ina May Gaskinilt: sulgurlihased on häbelikud, nad vajavad avanemiseks privaatsust. Emakasuud hoiavad kinni samasugused sulgurlihased nagu need, mis kontrollivad põie ja pärasoole tühjendamist. Kuidas õnnestuks kempsus käimine, kui sõidaksin selleks haiglasse, roniks eredalt valgustatud palatis lauale ning jalgevahel jälgiks toimuvat võõrad meditsiinitöötajad (~ sünnitusel emakakaela väga aeglane avanemine)?

Praktilised ettevalmistused

Poole raseduse paiku rääkisin esimest korda ämmaemandaga, keda soovisin koju appi kutsuda. Kuna oli võimalus, et ta on oletataval sünnikuupäeval reisil või haiglas tööl, leidsin veel kaks ämmaemandat, kes olid nõus tulema, kui teised on hõivatud. Seejärel palusin appi sünnitoetaja Mari. Mehega rääkisin muidugi ka ;) Ühel unetul ööl panin kirja sünniplaani, kus kirjutasin igale kohalviibijale, millist abi ja toetust temalt ootan. Paar nädalat enne oletatavat sünnikuupäeva panime sünnitoetajalt laenutatud täispuhutava sünnitusvanni (http://madeinwater.co.uk/) keset elutuba üles, lasime vett täis ja tegime proovisünnituse :) Kõik paisis toimivat, oli rahu ja usaldus.

Sünni päev

Raseduse jooksul leidsin netist ühe afirmatsiooni, mis mulle väga meeldis: „My baby knows exactly how and when to be born and I WILL be patient“. Nii ma olingi täiesti kannatlik ja rahulik ja nautisin oma kõhtu kuni viimase hetkeni. Esmaspäeval jõudis kätte oletatav sünnitähtaeg. Sain ühelt meie võimalikult ämmaemandalt kirja, et ta on kolmapäeva keskpäevani Eesti teises otsas ja ei saaks siis mulle appi tulla. Kirjutasin täies rahus vastu, et kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab, ise arvasin, et ega ma nüüd kohe sünnitama ikka ei hakka. Kolmapäeval pidi ka mu ema üheks ööks meile külla tulema, et siin arsti juures käia ja no ma mitte korda ka ei mõelnud, et mis siis, kui ma sünnitan näiteks just sel päeval või ööl. Kolmapäeval käisin ujumas ja saunamõnusid nautimas, pärast tuli mõnus rammestus ja suur tahtmine üks lõunauinak teha, aga siis just jõudis mu ema pärale ja nõudis, et ma teda poetuuril saadaksin. Ilmselt kuskil 16 paiku hakkasid tuhud väga õrnalt piha, aga ma tatsasin emaga mööda poode edasi ja ignoreerisin neid täiesti. Libakaid polnud siiani olnud, ju siis need nüüd on. Suundusime edasi sugulastele külla. Millalgi 17 läbi hakkasin märkama, et toimuval on täitsa mingi regulaarsus olemas, piilusin aeg-ajalt kella ja sain vahedeks 4 minutit kopikatega. Seltskonnas olla oli ikkagi ebamugav ja kutsusin mehe endale järele, olukorda ma kellelegi ei selgitanud :) Mees küsis vastu, kas võib ta vaatab enne Heartbeati lõpuni. Mina ikka veel ei arvanud, et tegemist on päris tuhudega ja et nüüd läheb sünnitamiseks, nii et lubasin lahkelt senikaua oodata. Kui mees kohale jõudis, tahtsid sugulased muidugi teda ka söögilauda kutsuda. Vot nüüd ma küll juba mõtlesin, et äkki tuleb pikk öö ja kodus nagunii õhtusööki pole, las sööb pealegi kõhu täis :) Ise samas muutusin juba kannatamatuks, tahtsin omaette olla ja käisin tuhude ajal teises toas salaja puusi hööritamas ja ennast kõigutamas, et olemine mõnusam oleks.  Millegipärast ei tahtnud ma kellelegi veel endaga toimuvast rääkida.

Piia sünd

Sõitsime koju. Nii hea oli koju jõuda! Ütlesin mehele ka, et maru hea, et me nüüd sellel hetkel ei pea hakkama just asju pakkima ja kuhugi sõitma :) Tõmbasin kardinad ette, kustutasin igal pool tuled, põlema jäid ainult soolalambid. Vahetasin riideid ja padjapüüre ja lasin mehel contraction masteriga (http://www.contractionmaster.com) tuhude vahesid mõõta, et oskaksin ämmakale ja sünnitoetajale helistades tuhude sageduse kohta midagi öelda. Vahed olid 2-3 minutit. Vaatasin kella, et Maril peaks just rasedate joogaring käima. Mõtlesin oodata helistamisega tunni lõpuni ja käisin vahepeal sooja duši all. Dušš tuhusid ei mõjutanud, järelikult polnud libakad. Umbes 19:50 helistasin siis Marile (kõik kellaajad on taastatud teiste asjaosaliste ja telefonimälu abiga), joogatund oleks pidanud selleks ajaks äbi olema, aga telefon andis kinnist tooni. Järgmiseks helistasin ühele ämmaemandale, tema ütles, et on haige ja kui võimalik, kutsugu ma keegi teine, aga kui kedagi teist ei saa, ta ikkagi tuleb. Teine ämmaemand oli Eesti teises otsas, natu ta mulle esmaspäeva oli kirjutanud, ja ootas autot, et tagasi sõita. Lubas tulla nii ruttu kui võimalik. Sünnitoetaja telefon andis kinnist tooni ka tund aega hiljem, vahepeal saatsin talle sõnumi: midagi toimub, palun helista. Joogatunnist oli meeles, et kõige tähtsam on tuhude pihta hakkamisel puhata, seega otsisin tuhude vahel seda mõnusat puhkamise asendit, aga nii kui ma ennast enam-vähem mugavalt sisse seadsin, tuli juba uus tuhu peale. 21 paiku jõudis mu ema sugulaste juurest minu poole. Selleks ajaks olin juba uutamise ja aatamise appi võtnud. Ema vaatas üle magamistoa ukse sisse ja kuulnud mehe käest, et ämmakas on alles kuskil kaugel ja sünnitoetajat ei saa kätte, arvas, et peaks ikka haiglasse minemisele mõtlema. Olin mehele ka lubanud, et kui sünnitoetaja tulla ei saa, lähme haiglasse. Samas tol hekel polnud mul üldse sellist mõtetki, et mis siis kui toetajad ei jõuagi, polnud mingit hirmu. Ütlesin emale üsna pahaselt, et ärgu tulgu meeleolu rikkuma ja töötasin edasi. Tuhude ajal olin põhiliselt meie magamistoas käpuli madratsil, sammusin põlvede peal edasi tagasi, kõigutasin puusi ette taha, vahepeal proovisin ennast mehe kaela ripuda, aga ta lõi selle juures väga ebakindlalt kõikuma, nii et sellest variandist ma loobusin ruttu ;) Võibolla umbes 22 helistas sünnitoetaja, siis vastas mu telefonile juba mees, mina olin oma mullis ja ajasin oma asja. Mees pani vahepeal basseini üles. Sünnitoetaja jõudis meie juurde vist 23 paiku, täpselt õigel ajal, sest siis just olid tuhude vahed peaaegu ära kadunud ja hakkasin esimest korda tundma, et toimuv läheb justkui ülekäte, et ma ei suuda sellel enam kannul püsida. Olin endaga nii ametis, et ei teinud silmigi lahti, et vaadata, kes saabus. Põrandal käputades leidsin enda eest torru keeratud võimlemismati, mis püsti seina ääres seisis. Nii mõnus oli käpuli olles toru peale oma laupa suruda. Sünnitoetaja toimetas minuga oma väikesi imesid, hingas, masseeris ja silitas, rääkis armsast roosast beebist, kes tublisti tööd teeb ja teisi positiivseid sisendusi. Mulle tundus, et ma vist ei suuda oma põit või sooli kontrollida, et tuhuga võib sealt midagi tulla, nii et käputasin suurde tuppa, et mitte magamistoa valget villavaipa rikkuda :) Alles hiljem sain aru, et selleks ajaks oli laps vajunud pärasoolele, saabunud täisavatus (avatust ei kontrollinud) ja üleminekufaas avanemisperioodist väljutusperioodi. Pressid tulid peale. Ronisin basseini. Mõned pressid hiljem puhkesid veed. Ma olin nii keskendunud pressi ajal pikalt ja rahulikult vette välja hingamisele, et mul polnud mahti vete puhkemist sünnitoetajale mainidagi, üldse rääkisin ma sealt kuni sünnini vast paar-kolm lauset. Natuke hiljem küsis sünnitoetaja, kas panin tähele, kuidas veed puhkesid ja ütles, et ilus roosa olevat, tervitus sündivalt beebilt :) Pressid möödusidki basseinis Mari eestvedamisel erinevaid asendeid proovides ja võimalikult pikalt, rahulikult ja lõdvestunult hingates. Hinge kinni hoides tahtlikult kaasa ma ei pressinud, lihtsalt püüdsin võimalikult lõdvestunult sellega kaasa minna, mis keha tegi. Laps liigutas natuke pea iga pressi vahel, justkui kinnituseks. Vahepeal oli sünnitoetaja minuga koos vannis ja toetas mind erinevate asendite juures. Korraks jõudsin ka mingile arusaamisele või äratundmisele, et ma vist natuke hoian nagu tagasi, et ei lähe pressiga veel täitsa kaasa ja ei lase veel lapsel tulla. Aga ma ei osanud too hetk ka kuidagi teist moodi, ehk siis ikka polnud lihtsalt veel lapsel aeg sündida. Kesköö paiku jõudis ämmaemand kohale, tegin korraks silmad lahti ja naeratasin talle basseinist. Sünnituse aktiivsemas perioodis toimetasingi pidevalt kinnisilmi, see aitas paremini keskenduda. Ämmaemand kükitas basseini ääres ja jälgis vaikselt toimuvat, nagu olin temalt sünniplaanis palunud. Umbes poolteist tundi pärast basseini minekut soovitas sünnitoetaja välja tulla, võtsin kogu oma tahtejõu ja otsusekindluse kokku, ootasin järgmise pressi lõpuni ja ronisin välja. Toimetasime siis kuival maal edasi, Mari masseeris mu pea läbi (niipalju siis mu korrektsest patsist, mis ma sünnitamise puhuks endale pähe sättisin ;)) ja soovitas asendeid. Korra kuulas ämmakas puutoruga ka südamelööke. Kuival maal hakkas teatud asendite juures reie tagant krampi kiskuma. Tita läks lõpuks liikuma, kui istusin mehel kaksiratsa süles, käed ümber tema kaela, pepu veits tema jalgade vahele vajunud. Sünnitoetaja märkis, et võiks basseini ronida, kui tahan vees sünnitada. Ronisin vanni, mees tuli ka vette ja sünnitoetaja kutsus teisest toast mu ema mu käsi hoidma. Jõudsime veel paari asendit proovida. Aegajalt katsusin ise, kas pead on juba tunda. Kui lõpuks midagi tundsin, oli see kuidagi nii üllatavalt pehme ja voldiline, et kihistasin omaette naerda, olin ikka eeldanud, et katsudes on pea selline kõva ja sile :) Sel ajal toetus mees seljaga basseini seinale ja toetas mind seljatagant kaenlaalt. Laps liikus päris tükk aega pressiga natuke välja ja siis pressi vahel kuidagi vingerdas vist jälle üles tagasi, selline liigutamine sellises kohas oli nii harjumatu, nagu laps oleks seest poolt kõditanud, ajas täitsa naerma. Kui pea hakkas sündima, julgustas Mari mind lõdvestuma, mäletan, et tegin kiiret lõõtsutavat kutsu hingamist ja  lõpuks peaaegu et hõljusin sellili veepinnal, kui pea ühe pressiga sündis. Ämmaemand kontrollis nabanööri. Mees tõstis sünnitoetaja soovitusel mind kaenlaalt natuke üles ja ühe järgmise pressiga libiseski keha välja. Ämmaka sõnul jäi lahkliha pea sünniga terveks, aga õlaga rebis sündiv lapsuke mu siiski katki (veniv ja täiesti terve lahkliha oli ainus mu enesesisendustest, mis seekord ei realiseerunud). Ämmaemand tõstis lapse mulle sülle. Tita oli vaikne. Sünnitoetaja soovitas mul suuga ta nina ja suu puhtaks imeda ja kallas ise tassi jahedamat vett tita pepule. Titt tegi ühe väikse väuksu, hakkas hingama ja siis juba uudistas hämaras soolalambivalguses oma suurte tarkade silmadega rahulikult kõiki toasviibijaid. Kell oli 1:15. Ligunesime basseinis, mees hoidis mind ja mina meie hinnalist tombukest. Rääkisin talle maad ja ilmad kokku sellest, kuidas me teda oodanud oleme ja kui õnnelikud me tema tuleku üle oleme ja tema oli nii imeliselt rahulik ja kuulas ja vaatas oma suurte silmadega. Nüüd taganjärele lapse sünnijärgset olekut meenutades mõtlen, et selline ongi siis see täielik teadvelolek, millest joogas räägitakse. Mingi hetk teatasin, et alt veits kipitab, aga muidu oli käkitegu see sünnitamine. Keegi küsis veel, et kas ikka tüdruk? Kohmitsesin saunalina pambu ümbert lahti ja veendusin, et jah, ikka tüdruk. Siis tundsin nagu imepisikest pressi (ehk mingi 20-30min pärast lapse sündi?), proovisin siis platsenta sünnitamiseks kükitada ja pudelisse puhuda, nagu rasedatetunnis õpitud, platsenta oli juba tupes ja libises välja. Ämmakas kontrollis platsenta üle, oli terve, aga hakkas vist juba kergelt ülekandluse märke näitama. Mingi hetk kobisime basseinist hämarasse magamistuppa voodile, lapsuke veel ühenduses oma platsentaga. Laps tegi esimesed katsetused rinna imemisel. Ämmaemand sidus marliribaga nabanööri, lõikas selle läbi, õmbles pealambivalgel mu lahkliha kokku, mina ümisesin laulukest, mida olin titele kogu tema kõhusoleku ajal iga hommik laulnud. Samal ajal lasi mees basseini tühjaks ja koristas koos emaga elutoa ära. Sünnitoetaja ja ämmaemand lahkusid ja üritasime oma voodis magama jääda, nüüd siis esimest korda kolmekesi. Järgmisel hommikul kaalusime lapse vedrukaalu ja suure saunalina abil umbes 3600-3700g raskuseks. Kolmandal sünnijärgsel päeval käisime haiglas ka, et võtta vereproov ainevahetushaiguste välistamiseks ja ka bilirubiini kontrollimiseks, sest laps oli üsna jumekas. Lastearst vaatas tüdruku üle, kõik oli mõistagi kõige paremas korras ja kaasa saime paberi kus on kirjas: lõplik kliiniline diagnoos: kodus sündinud laps.

Ja oligi tehtud!

Tunnen, et kõik see “töö”, mis sünniks valmistudes tegin, tasus ennast ära, saingi sellise sünnituse, nagu olin soovinud. Kordagi polnud hirmu või tunnet, et ma ei suuda või enam ei jaksa. Tagantjärele mõeldes ma ei mäleta sünnitusest valu. Aga loogiliselt võttes, kui see 35cm läbimõõduga kaalikas end minust välja pressis, siis oleks pidanud ikka suht valus olema, eks. Võibolla olid olud ja minu meelestatus soodsad selleks, et teadvus sellised aistingud blokeeriks või kuidagi leebemaks töötleks. Kõige ebameeldivamad seigad minu jaoks olid jala krambitamine presside ajal ja sünnitusjärgsel päeval vetsus käimine. Mina ütleks, et sünnitus on nagu umbes maratoni jooksmine: kohati tugev füüsiline pingutus ja järgmine päev on võibolla mõni vill kuskil või lihas veits valus, aga ikkagi on hea võidurõõmus olla ja järgmine aasta tahaks kõhtlemata jälle läbi teha selle (noh tegelikult ma ootaks pigem siiski 2-3 aastat enne järgmist sooritust).

Tagasi avalehele