image
image
Maru tulemine

Kodusünnitusele hakkasin mõtlema umbes 30. rasedusnädalal tänu sünnitoetajale, kes oma imelist kogemust kodusünnitusest rasedate ringis jagas. Olin ju sellest varemgi kuulnud, kuid polnud julgenud mõelda, et selle kunagi ise ette võtan. Oma kodusünnituse plaanist mehele rääkides sain suure toetuse osaliseks. Põhjused miks me kodusünnituse kasuks otsustasime oli mitmeid. Esiteks on kodu üks maailma turvalisemaid kohti, kus ma saan tunda ennast vabalt, lõdvestuda ja järgida oma loomulikke instinkte. Sünnitus on minu jaoks midagi intiimset, midagi mis vajab rahulikku ja turvalist paika ning ümber tuttavaid ja usaldusväärseid inimesi. Leian, et just sellises pingevabas seisundis tuleb naine kõige paremini ise sünnitusega instinktiivselt toime. Haiglas seevastu on suur emotsionaalne pinge seoses võõra keskkonnaga. Teiseks ei soovinud me rutiinseid meditsiinilisi protseduure ja vahelesekkumisi, mida ikka haiglates tehakse. Meie jaoks on sünnitus eelkõige perele tähtis suursündmus, mitte pelgalt meditsiiniline toiming.

Kogu öö olin olnud eriliselt ärevil, meenutasin päeva, mil sündis meie esimene laps. Kell kolm öösel tundsin sees mingit imelikku tunnet, teadsin, et nüüd on see hetk käes, kui meie pisike pesamuna tahab tulla. Püsti tõustes nirisesidki esimesed looteveed mööda säärt alla. Istusin natuke WC-s ja teatasin siis mehele, et koligu ta nüüd ise tütre kõrvale magama. Ei teagi, kas ta sai läbi une aru, mis toimus, igatahes magas ta sügavas rahus edasi. Pool neli algasid esimesed valud ja seda iga viie minuti tagant. Toimetasin rõõmsas tujus korteris ringi, pesin nõud, panin küünlad põlema ja tegin valmis valutamiseks mõnusa pesa. Vahepeal rüüpasin vaarikalehe ja nõmm-liivateed. Kell kuus helistasin sünnitoetajale ja palusin tal tunni pärast tulla. Ka mees oli selleks ajaks üles ärganud ja valmis meid nüüd 100% toetama. Kella poole seitsmeni olid valud olnud mõnusad, peaaegu märkamatud, kuid siis sai sünnitus alles õige hoo sisse. Kogu sünnitus kulges rahulikus tempos meditatiivse muusika saatel, põlesid küünlad ning igast nurgast peegeldas vastu soe ja armastust täis turvaline keskkond. Suureks toeks olid mees, sünnitoetaja ja samal päeval kahe aastaseks saanud tütar, kes sellesse nii loomulikult ja mõistvalt suhtus. Hirmul ei olnud minu sees kohta, tundsin end nagu valge vati sees, mis kandis endas sisemist rahu ja teadmist, et oleme teinud ainuõige valiku, sest just nii meie pisipoja tulla tahtiski.

Tänu eneseusaldusele, sügavale rahule ja armastust täis keskkonnale saime tõeliselt imelise kodusünnituse osaliseks. Poeg sündis hommikuse päikesetõusuga (püstises asendis) otse issi kätele ning just see eriline kogemus on liitnud meie perekonna veel rohkem ühte. Kui laps oli sündinud, lõpetasid põlemise ka viimased küünlad, mis andis kinnitust sellest, et just nii see kõik pidigi minema.

Kuigi olime otsustanud kodusünnituse kasuks, olime valmis ja arvestanud, et ette võib tulla mitmesuguseid ootamatusi ning kriitilises olukorras tuleb siiski minna haiglasse.

Ka isikukoodi saamine läks meil muretult. Kohe peale lapse sündi helistasime perearstile, kelle jaoks kodusünnituse juhtum oli esmakordne ning tuleb välja, et seda kogu meie vallas. Kuna aga oli laupäev, siis lubas ta esmaspäeval asja uurida ja meiega ise ühendust võtta. Juba hommikul helistas perearst meile tagasi ja ütles, et oli haiglaga ühendust võtnud, aga otsib praegu arsti, kes oleks nõus sünnitõendi välja andma. Lõunaks oli arst leitud ja paber olemas. Teisipäeval tuli koju perearst, kes lapse üle vaatas, kaalus ja mõõtis ning andis sünnitõendile allkirja. Nüüd ei olnud enam muud, kui lapsele nime panema minna.

Meie tütar sündis 19.03.2009, kell 09.26 ja poja 19.03.2011, kell 10.26. Imeline kokkusattumus, kas pole.

 

Tagasi avalehele