image
image
Kadri Liisi sünnilugu

Eellugu…

Meie tütreke üllatas meid kahe triibuga rasedustestil augustis, kui ma olin alles uuesti täiskohaga tööle läinud. See oli tõeliselt ootamatu, seda enam, et tegin selle va testi kindlas veendumuses, et rase ma ometi ei ole. Niisama kindlas, nagu ma eelmisel korral mingit testi ei teinud, sest ühel hetkel lihtsalt teadsin, et nüüd on üks lapsuke saabunud. Vahtisin siis selle testiga tõtt ja ütlesin oma kõhus olijale: „Nojah, tere tulemast igal juhul“. Tulevane issi ütles ainult „Appi… appi…“

Rasedus ise kulges füüsiliselt igati kergesti, iiveldust oli vähem kui poistega, seened, tursed, libavalud jne jäid päris tundmata. Emotsionaalselt oli aga paraku nii, et kuude kaupa ei saanud „mustast august“ välja. Seda siis aga kõikvõimalike muude n+1 asja tõttu, titeootusest tundsin pärast esimese paari päeva puuga-pähe tunnet ikka ja ainult rõõmu. Tihtipeale silitasin oma kõhtu ja ütlesin titekesele, et tema on ainus hää asi siin elus (mis oli muidugi suhteliselt ülekohtune ülejäänud pere suhtes…).

Mingil hetkel tekkis täiesti irratsionaalne – ma ei tea, mis asi, lausa hirm see ei olnud – mõte, mis sundis nädalaid lugema nii, et vot kui nüüd nii mitmes täis saab, siis oleks lapsukesel sündides juba elulootust. Nii umbes 27.-28.nd paiku. Ja veel edasi, kui nädalaid juba… mmm… ütleme, 34-35, tunne, et nüüd ta ju varsti-varsti tulebki, appi, ma pole selleks üldse valmis. Rääkisin küll jätkuvalt kõigile suure suuga, et ega ma enne maikuud sünnitada ei kavatse, tahaks ikka perre ühte maikuu-sünnipäevalast. Aga samas tuli siiski tõele näkku vaadata, et nt 37.nd sündiv laps on ju täiesti ajaline, seega võib ta vabalt kohe-kohe tulla. Titele rääkisin, et ta teab, mis minu eelistus sünniaja suhtes on, aga tema ise valib ja ärgu tundku ennast minu soovidest ahistatuna. Ja lubasin endale – ja teistele – et kui 30p enne tähtaega töölt koju jään, siis puhkan nädalakese ema-isa juures Tallinnas ja tagasi tulles hakkan tõsiselt mõtlema ja aru saama, et nüüd kohe saan lapse :D Titeriided jmt olid muidugi juba enne kodus valmis. Vast kusagil siis, kui 39 nd täis, tundsin, et olen lapsukese tulekuks valmis küll. Kuigi olin endiselt kindel, et ega ta nüüd kohe… Aga olin täiesti teemasse sisse elanud, (kodu)sünnituslugusid ja –videosid imetlenud, püüdsin oma sünnitust ette kujutada, mida ja kuidas ma tahaksin… Materiaalse poole pealt ketrasin netis kuulutustelehti, et vankrit ja turvahälli leida. Kõik muu - peale paki ühekordsete mähkmete - oli nüüd tõesti olemas.

Kolmapäeval – oma arvestuse järgi oli mul siis 40+1 täis tiksunud, aga selle järgi, mis arstipaberitesse kirja sai, oli 39+6 – sõitsime tulevase „kõige noorema vanema vennaga“ kella viieks õhtul linna titeringi. Sealt vanaema-vanaisa juurde tatsates käisime Lembitu Konsumist läbi – ja seal ei olnudki Muumi öko-mähkmed otsas nagu teistes Tartu ja Elva Konsumites. Nii et sain ka selle mähkmepaki. Ah jaa, ja enne, bussi pealt tulles, käisime lasteasjade komisjonipoest läbi ja nägin lausa kahte vankrit, mis meie soovidele vastasid. Nii et laulmise vahele sai ka telefonitsi issiga kokku lepitud, et kui tema sealt poest läbi käib ja ka vankrid sobivaks tunnistab, siis ostame neljapäeval – mil ma pidin terveks päevaks linna „asjatama“ tulema – vankri ka ära.

Neljapäevaks oli mul hulk plaane, noormees pidi pärast haigust esimest korda jälle lasteaeda minema ja mul endal oli kõikvõimalikke käike, nt vankri ost ja joogatund Pepleris. Ja meie autole pidi ostja neljapäeva hommikul järele tulema. Olime selles küsimuses natuke murelikud, et ega see päris „täie aruga“ tegu ei ole sellisel hetkel autot müüa – paljugi mis, võib ju ikkagi vajalikuks osutuda keset sünnitust haiglasse minna või kasvõi ämmakat Tartust meie juurde transportida vmt. Aga teadagi, mis juhtub siis, kui lapse sünnitähtaja paiku plaane teha ;)

 … ja sünnilugu

Niisiis, selsinatsel kolmapäeva õhtul koju jõudes muutus tunne kuidagi kahtlaseks. Õhtu edenedes läks kõht väga tihti toonusesse, ehkki ilma igasuguste valudeta. Ja siis hakkas ka limakork eralduma. Millalgi ütlesin mehele, et läheks magama – mine tea, kas lastaksegi öö otsa magada. Kui suured lapsed olid lõpuks voodisse jõudnud – poole üheteistkümne paiku – helistasin ämmaemandale ja ütlesin, et midagi nagu toimuks, aga ma ka ei tea… et ma lähen nüüd magama ja võib-olla siis tülitan teda keset ööd. Voodisse heites asi tõsisemaks ei läinud (nagu 3,5a tagasi), aga und ka tükk aega ei tulnud ärevusega. Hingata püüdsin hästi tavaliselt – las mees arvab, et pole siiski midagi, ja jääb rahulikult magama, küll ma ta siis äratan, kui vaja. Ja polnud nagu ka midagi sellist, millest üle hingama peaks. Mingil hetkel jäin ikka magama ja ärgates arvasin, et olin ehk 10 minutiks tukastanud, aga kööki tulles selgus, et kell oli juba üks – seega olin võib-olla isegi tunnikese maganud. Tuhud nagu olid ja nagu ei olnud ka… Imelik tundus niisama vahtida, panin küünla põlema ja toimetasin siis – keetsin nõmm- liivateed ja sünnituse järel joomiseks raudrohuteed, koristasin natuke tuba, et tite saabumisel ikka võimalikult korras-puhas oleks, sättisin vannitoa kapi peale tite mähkimiskoha + tema esimesed riided valmis… Aga uni tikkus ka peale – et mitte magamistoa vahet saalida, viskasin elutoas diivanile külili. Ka nii andis veel täiesti olla. Püüdsin tuhude vahesid mõõta, aga need mingit regulaarsust üles ei näidanud – ennekõike olenes, mida ma ise tegin. Asendi vahetamise peale, nt köögist palli otsast istumast jälle diivanile pikali visates tuli kaks tuhu minuti-paarise vahega, ühes kohas (eriti püstisemas asendis) püsides oli jälle pikem vahe… Loobusin siis selleks hetkeks mõõtmast ja vaheldumisi asjatasin ja pikutasin edasi. Titale ütlesin pea iga tuhu juurde, et tule, tule, kullake, ja oma emakat kiitsin ka, et ta tublisti avaneb. Ah jaa, nõmm-liivateed keetsin tassitäie kaupa muudkui juurde ja jõin. Janu oli kogu aeg, kuigi eriti tõsise hingamisega ma veel ei tegelenud. Igav hakkas pikapeale :D Mõtlesin, et lasen vähemalt poole kolmeni teistel magada. Siis mõõtsin veel natuke valude vahesid – „valu“ on nende kohta isegi palju öeldud, aga samas üle 5 minuti nende vahed ka enam ei olnud – ja vist pisut pärast kolmveerand kolme helistasin ämmakale, et pean ta siiski keset ööd voodist välja ajama Selgus, et tal pole transporti, millega Tartust meie juurde saada ja pärast pisukest arupidamist leppisime kokku, et ta võtab takso ja minu armas abikaasa jääb koju basseiniga mässama. Ajasin siis temagi üles – porises ja torises teine ja lubas mu vägisi autosse pista, et haiglasse sõita nagu kord ja kohus, aga hakkas siis basseini ülesseadmisega tegelema, mis tal üle jäi… Selleks ajaks ma juba tundsin, et mina tahaksin nüüd pigem sünnitamise kui „asjatamisega“ tegeleda. Ja tulid esimesed tuhud, mis mu põlvili surusid. Köögilaua najal, padi põlvede all, oli märksa parem neist üle hingata. Või siis pallil istudes.

Ämmakas jõudis meile natuke enne nelja ja selleks ajaks oli kogu meie boiler basseini tühjendatud – appi, kui vähe seda vett seal põhja peal oli! Sai siis ruttu tuli pliidi alla ja kõik kodus leiduvad potid pliidile vett soojendama. Ma püüdsin ikka ka natuke targutada seal juures, aga üldiselt hakkasin juba oma mulli sisse kaduma. Tatsasin ringi ja valuhoo ajal olin põlvili või kummargil diivani käetoe najal. Varsti ei tahtnud ka põlvili enam olla, kummargil puusi ringitades oli parem. Ämmakas küsis, kas ma tahan, et ta avatust kontrolliks, aga ma arvasin, et pigem võiks korra tite toone kuulata. See (pärastpoole sai veel 2-3 korda kuulatud) oli ka ainus „sekkumine“, mida meil vaja läks või õigemini, mida ma tundsin, et tahaks „igaks juhuks“. Pallil istudes tundsin õige varsti juba pressi moodi tunnet, aga järgmise tuhu ajal püsti olles nagu siiski ei olnud veel päris sedamoodi… pisike ootas ikka ära, et basseini jaoks piisavalt vett saaks soojendatud. Pressid hakkasid küll kuival maal pihta, aga mingit paanikat, et appi, kas tõesti tuleb kuival maal ära sünnitada, ei tekkinud. Selleks ei olnud ma ka üldse valmistunud, mingit „pesa“ valmis sättinud vmt. Teadsin, et tahan vette ja kõik Ja vette ma ka sain, kuigi seda vett oli õige napilt. Kellaaegadest või presside kestusest ei tea ma enam midagi, aga paraku tuleb tunnistada, et lapse väljahingamise kunst jäigi mulle kättesaamatuks. Juba õige varsti pressisin ise kah kaasa, ei suutnud teisiti. Lapsukest lohutasin, et tule, tule, kohe varsti on kõik. Katsusin titekese pead, kui ta juba „käeulatuses“ oli – oli tõepoolest kortsuline ja voldiline, nagu ma just kellegi teise sünnitusloost olin lugenud. „Tuleringi“ pea lõikumise ajal sain kahe pressi jagu tunda, siis tohutu kergendus, kui pea juba sündinud oli, siis järgmise pressi ootamine, et keha sünniks – ja ulataski ämmakas tillukese inimese mulle sülle!!! Nagu läbi udu kuulsin teda mehele ütlevat, et täpselt kell viis sündis – selle peale „tulin tagasi“ ja seda mäletan juba hästi selgelt, et väljas oli peaaegu valge ja akna taga metsas laulsid linnud…

Istusime seal siis, rätik ümber tita, kes esialgu ei tahtnud häält teha, suu ja nina olid veel vett ja lima täis. Tõmbasin tal oma suuga nina puhtaks ja ämmakas mudis teda natuke, ütles, et natuke lõdvavõitu on ta. Mõne korra pisike siis ikka piuksus, aga üsna rahulikult hakkas ise hingama. Värske issi ei julgenud väga lähedalt meid vaadata, aga tuli ikka köögist pliidi juurest korra ära ja küsis, et kas ongi siis tüdruk või? Selle kohta ei osanud me kumbki veel midagi kosta, aga varsti siis ämmakas piilus, et täitsa tüdruk jah. Kellaaegu ma jätkuvalt ei tea, aga vast kõige rohkem veerand tunni pärast ajasin ennast kükakile ja puhusin paar korda, et platsentagi nii muu seas välja libiseks. Nabanöör jäi titele veel tükiks ajaks külge. Kui poole kuue paiku basseinist titega välja ronisime ja magamistuppa voodisse rändasime – ämmakas hoidis platsentat ja mul ja titel uut kuiva rätikut ümber – ärkas ka värske suur vend, kes meie voodi kõrval võrevoodis magas, ja uudistas titte lõpmata mõnusa muigega. Ämmakas vaatas minu üle – minu suureks üllatuseks oli lahkliha terve, ühe nõelapiste tegi ta ainult häbememokale. Nabanööri lõikasin ise läbi – ka seda kogemust mul varem ei olnud. Ah jaa, tissi võttis titeke juba basseinis, täiesti perfektse imemisvõttega. Nüüd, 10 päeva hiljem, on tal kohati palju rohkem pusimist, et suu korralikult lahti ja tiss suhu saada.

Suuremate suurte vendade üles saamisega oli väikesel-suurel vennal tükk tegu, nood ei tahtnud kuidagi aru saada, miks täna eriti vara üles aetakse (kell oli ehk napp veerand või pool 7 tavapärase kl 7 asemel). Mingil hetkel käisid nemadki magamistoast läbi ja piilusid titte, aga erilist emotsiooni nad üles ei näidanud. Ainult see jutt oli, et „Kas me peame täna kooli minema? Kui vend sündis, siis me küll ei pidanud.“

Lõpetuseks tahaks kiita, kui mõnusalt kodus saab Tartu kandis kodussünnitada :P – ämmaemand toob koju sünnitõendi, tuleb vaatab tite järgmistel päevadel üle, ka ainevahetushaiguste vereproovi saime kodus ära anda… See ei puutu küll otseselt sünnitamisse, aga ka oma vereproovi pereõele sain kodus ära anda, kui ta käis tite naba vaatamas (naba läks meil natuke „käest ära“).

 

Tagasi avalehele