image
image
Lugu sellest, kuidas Maru me juurde saabus

Kurikuulus tähtaeg oli pandud 17. juuni peale. Ega ma sellest suurt hoolinudki, kuid kui 41. rasedusnädal täitus, tärkas minus kerge rahutus. Kolm päeva enne sünnitust, reedel, hakkas aegamisi eralduma limakork, milles alles esmaspäeval oli ka esimesi vereseguseid kiude. Pühapäeval käisime maal ning veetsin osa päevast heinamaal kükakil maasikaid süües. Hiljem koorisin liimeistriga palke ise salamisi lootes, et see kuidagi ehk kaasa aitab. Jälle oli Raidil tegemist, et mu tuju üleval hoida, sest esmaspäevaks oli mul ämmaemanda aeg, kes oleks tahtnud anda saatekirja esilekutsumisele… Lasin siis oma mure vabaks ning seletasin ka pojale, et ta võiks ikka ENNE ämmaemanda juurde minekut tulema hakata. Veelgi parem aga, kui ta juba samal päeval annaks mulle sellest märku – siis ma ei muretse ja saan magada ka. Õhtul linna tagasi sõites tundsin, et kõht valutab. Midagi enamat ma sellest arvata ei osanud. Eks ma vaikselt ikka lootsin. Õhtul kodus valitses jälle vaikus, öösel aga algas siiski kõik pihta. Mul oli üllatavalt hea uni – tundsin pidevalt valusid, nägin neist ka unenägusid, kuid kummalisel kombel õnnestus mul alati uuesti uinuda. Käisin muudkui wc vahet – tundus, et mul on sinna asja, kohale jõudes aga sain aru, et polnudki. Unesegasena ei mõeldnud ma, kas tegemist on nüüd tõesti sünnitusega. Kui kell 6 järjekordselt mingi ebamugavustunde peale ärkasin, oli väljas juba nii suur valge ning sain aru, et enam ma ei uinu. Kobisin voodist välja ning läksin teise tuppa. Järgneva tunni veetsin mõtiskledes selle üle, kas valud on nüüd tuhud või mitte. Olin seda tunnet endale teistsugusega ette kujutanud, seega olin kergelt segaduses. Mõtlesin juba kellelegi helistada ja kuskilt uurida, mis tunne siis on, kui tuhu peale tuleb, kuid loobusin sellest ja otsustasin lihtsalt vaikselt olla ning oma keha kuulatada. Võtsin aeg-ajalt igaks juhuks täisküki sisse, lobisesin kassidega, keetsin ja jõin nõmmliivateed. Üritasin huvi pärast ka valude vaheaegasid mõõta, kuid kasutasin selleks Raidi telefoni, mis käepärast oli ja see ajas mind vaid segadusse. Tal on seal numbrid 3, 8 ja 0 sisuliselt ühesugused. Mitmel korral, kui kella vaatasin tundus mulle, et näen sama aega uuesti. Pealegi unustasin iga kord ära, mis kell viimane valu oli. Lisaks olid valud erinevad – osad tugevamad, teised õrnemad ning ma ei saanud aru, milliseid pean arvestama. Ühesõnaga – kogu see asi tundus mulle liialt keeruline ja häiriv, seega loobusin. Võtsin arnika terad sisse, kuid valusid see ei peatanud. Siis jõudsin enam-vähem veendumusele, et ju see ikka algav sünnitus on. Saatsin ka Hälile ja Marile sõnumid, et midagi nagu toimub. Keetsin veel igaks juhuks putru, sest kõht oli tühi ja aimasin, et energiat läheb peagi vaja. Kõik arenes üsna kiiresti edasi – peagi oli fitness-pallil õõtsumisest veel vaid du_i all kõige parem olla. Lasin kuuma vett otse alaseljale – imeline! Samas olin lõpuks peaaegu kogu sooja vee boilerist ära kulutanud, kuigi teadsin, et see on defitsiitne – meil oli ju vettesünnitus planeeritud. Du_i alt äsja üles ärganud Rait mind peagi leidiski ning hakkas siis basseini ja veesoojendamisega asjatama. Ise küll kahtlesin veidi, et ehk on veel vara – olen ju esmasünnitaja, võib-olla kestab kogu tuhutamine veel 10 tundi ja vesi jahtub ära…

Ja edasi läks kõik veelgi kiiremini. Olin plaaninud veel hulga asju ära teha – koogi küpsetada ja natuke aias õunapuude najal tuhutada, kuid selleks ajaks sain aru, et kuskilt trepist ma küll enam käia ei taha, samuti avastasin, et koogi tarvis varutud maasikad hallitasid. Mureleid oli ka, oleks saanud küpsetada küll, aga mõistsin, et olin selle asjaga juba hiljaks jäänudJ Umbes sel ajal muutus minu jaoks ebakohaseks ka Raidiga rääkimine argistel teemadel – hakkasin kuskile oma maailma vajuma ning palju pingutust võttis n-ö tavasuhtlus. Ka siis, kui ta tegi ettepaneku, et ma Marile helistaksin ja tal varsti tulema paluksin hakata, pidin end kõvasti kokku võtma, et endast „mitte praegu, hiljem“ välja pigistada. Rait oli juba aru saanud, et vist on asjad üsna kaugele arenenud ning helistas ise. Ta muudkui asjatas ja tegeles veemajandusega, tuhude ajal hoidis mul käsi tugeva survega alaseljal ning masseeris miski tennisepallidest ja sukapükstest meisterdatud seadeldisega. See oli mõnus. Samuti hingas ta mu ees. Kui tuhu tuli ja teda aga parajasti polnud, õõtsutasin end fitness-pallil või kummardusin kuskile laua najale. Ka jääkülma veega märjaks tehtud froteerätikuga alaselja hõõrumine oli väga leevendava toimega. Muidugi, kui oleks veel sooja vett olnud boileris, oleks kõige mõnusam vast ikka see vana tuttav kuum vesi alaselja pihta olnud… Keskkütte ainus eelis vist – soe vesi ei saa otsa saada… Ühe tugeva tuhu ajal olin kummargil köögi laua kohal ja toppisin endal suu mureleid täis - kole janu oli peal, ja sülitasin kivid mõnuga kuskile laiali. Kas tuhude ajal on üldse võimalik lamada või kuskil istuda? Näiteks autos, teel haiglasse…? Tundub päris valus variant.

Ka Häli helistas vahepeal ja küsis, kuidas lood on. Ega ma suurt midagi arvata osanud, ütlesin vist umbakaudse tuhude vaheaja, kuigi täpne see vist polnud. Häli ütles, et on parajasti vahetuses ning tuleb kella kolme paiku. Pärast telefonikõnet aga puudus mul igasugune teadmine kellast ja ajast. Võisin tuhutada juba mitu tundi, kuid samahästi ka terve päeva. Üsna raske oleks ette kujutada, et oleksin sel ajal veel kuskile minema pidanud. See tundub mulle raskem kui sünnitus ise. Kõigepealt trepist alla, nojah, riided oleks vist ka selga pidanud panema… Siis autoga keset kuuma linna sõita ja valgusfooride taga passida ning siis veel kuskile minna ja mingitele küsimustele vastata. See oleks juba hoopis teine maailm olnud. Ka sellest polnud mul aimugi, kui palju avatust on ja ega see mind ka huvitanud. Mõtlesin, et ma ei tahaks küll teada, kui vaid mõned cm-d on.

Mingil hetkel jõudis Mari kohale, kes mudis ja masseeris mind, hingas mu ees ning soovitas erinevaid asendeid. Mäletan, et nõjatusin ahju vastu ja ta andis mulle lavendlit sisse hingata – see oli ülihea tunne! Lõpuks maandusin vanni, olin enne seda hakanud mingeid pressilaadseid aistinguid tajuma. Ise olin kuskil sellises faasis, et ei mõelnud absoluutselt kas ja kui kaugel kogu protsess on. Kui basseini ronisin ja Mari küsis, kas on jahe vesi, vastasin, et ei ole, sest mul oli üsna palav ja vesi tundus soe. Seepeale kostis ta vaikselt, et selge, siis oleme viimases faasis. Ka presside vahepeal, kui Mari Hälile helistas ja ütles, et kui tahad lapse sündi näha, siis pead kohe tulema hakkama, tuletas see mulle meelde, et kogu asjal on ju ka kulminatsioon ja tulemuseks on see, et kauaoodatud Maru sünnib. Mäletan, et mõtlesin: ah nüüd juba kohe sünnibki või? Veidi aega veel siiski tegelikult läks, pressid olid mulle raskemad kui tuhutamine, ehk seepärast, et olin mitmelt poolt kuulnud, et siis on juba raskem osa möödas ja algab kogu asja kergem pool. Pressitundest hoopis raskemad olid mind mitmel korral tabanud jalakrambid, mis ei lasknud olla Mari soovitatud ja toetatud asendites ega lõdvestuda. See tõesti segas – soovitan kõigil ohtralt magneesiumit süüaJ Ise olin sünnituseelsetel päevadel selle vahele jätnud… Presside ajal, juba lõpu poole tundsin mingil hetkel tunnet, et palun las tänaseks olla kõik – ma homme ausõna viin kogu asja lõpuni. Veel mõtlesin hetkeks, et tahan nii väga _okolaadi ning kujutasin ette, et kui kõik läbi on, istume kolmekesi rõõmsalt koos ja muudkui sööme. Kohe seejärel manitsesin aga end mitte sündmustest ette ruttama ning siin ja praegu viibima. Üldse pani mind imestama, et mõistus üsna selge püsis – olin seda vast kõige rohkem peljanud, et „kaon kuhugi ära“. Kogu protsessi jooksul aitas selle vastu suurepäraselt, kui Mari või Rait mulle sügavalt silma vaatasid – see ei lasknud „ära kaduda“. Mingil hetkel poetasin ka eitava lause „ma vist ei jaksa enam“ kuigi enne selle välja ütlemist teadsin, et ei tohiks selliseid sisendusi kasutada. Mari ja Rait tegid selle muidugi aga kohe ristivastupidiseks ümber. Lisaks nende positiivsete afirmatsioonide valjuhäälsele kordamisele, kinnitasin endale ka vaikselt mõttes igasuguseid julgustusi. Seega ei taha ma kuidagi nõustuda nendega (nii ise sünnitanuid kui mittesünnitanuid oli nende seas), kes antud teemal rääkides arvasid, et valmista end sünnituseks ette, kuidas tahad (asendid-hääled-hingamine-enesesisendused jms) – kui kogu protsess käib ja sul ikka valus on, siis unustad keset seda virrvarri kõik niikuinii ära ja läheb nii nagu läheb. Väga hästi olid tegelikult meeles vähemalt suur osa nendest tõdedest ja teadmistest, mis enne minuni jõudnud olid. Kahe pressi vahel mõtlesin vahepeal ärevusega, et ohh, varsti algab SEE uuesti, kuid siis meenus kohe, et ei tohi end uut hoogu kartes krampi tõmmata ega hirmu tunda, vaid peaks just maksimaalselt lõdvestuma. Ja siis lasingi end vee peale hõljuma ning proovisin kogu keha täiesti lõdvaks lasta ja mõistuse välja lülitada ning sünnitusest ja eesootavast pressist mitte midagi teada. Või oli see kahe tuhu vahepealne soovitus hoopis? Igatahes see sobib presside vahele ka. Ja võib-olla järgmise lapse sünni ajal suudan juba hoiduda KÕIGIST negatiivsetest ja eitust sisaldavatest mõtetest ning väljaütlemistest…? Mingil hetkel käskis Mari mul ka välja öelda, mida ma kardan ja tagasi hoian – selleks oli, et kardan valu. Presside ajast on mul erilise naudinguna meeles külma vee joomine ja see, kui Mari mulle vett pähe kallas. Lõpuks aga tundsin ka lapse pead tulemas, kuid kauaoodatud peake muudkui tuli ja tõmbus siis jälle tagasi. Olin ikka lugenud, et niimoodi on paar korda, kuid ma ei teadnud, et see nii kaua võib kesta ning see pani mind lõpuks juba kergelt nördima. Mari seletas ja sisendas mulle, et võin lõputult venida, mina kordasin kõike järgi seostamata seda aga sellega, et vist on sündimas üks priske poisike (olin ju ka raseduse ajal iseendale ja lapsele sisendanud, et jääme kõik täiesti terveks ja muudkui venime). Peagi ütles Mari, et kui pea nüüd järgmise pressiga ei sünni, siis läheme vannist välja, et oleme juba liiga kauaks vette jäänud. See tundus mulle väga kehv mõte, seega sündiski pea järgmise pressiga. Pea tulemine oligi kõige raskem, siis järgnesid juba õlad ja väike kehake ning minu kehal oli selline hea tühjaks ja kergeks voolamise tunne. Seda kogeks heameelega uuesti. Juba oligi lapsuke Mari kätel, kes talt suust-ninast lima imes ning siis minu rinnale ulatas – pisike märg ja sagris inimene, kes enne, kui peagi ka häält tegema hakkas, kulm kergelt kortsus ja silmakesed eredast päevavalgusest pilkumas, mulle otsa vaatas. See tunne oli iseenesest mõistetevalt kirjeldamatu. Istusime siis Raidi ja pojaga kolmekesi vannis keset elutuba, kardinad olid ees, kell oli umbes 1 ning õues oli kuum ja päikesepaisteline päev. Mari naeris ja juubeldas, tõi meie mureleid nosida ning kogu elutuba oli suurt energiat ja rõõmu täis. Ise olin arvanud, et tahan sünnitada öösel, keset küünlavalgust, siis aga hakkasin mingil hetkel mõtlema, et kui laps hommikul või päeval sünniks, oleks tekkiv unevõlg hoopis väiksem. Kuna ma ei jõudnud seisukohale kumb variant parem oleks, siis ei suunanud ma ka last enda soovidega. Ja tegelikult võlus mind selle päevase variandi juures veel see, et siinsamas seina ja kardinate taga oli päine päev ning käis n-ö normaalne elu – autod sõitsid mööda Puiesteed, inimesed olid tööl ja käisid poes ning keegi ei aimanduki, et kõige selle keskel nagu muuseas tuli ilmale ka väike lapsuke. Noh, see „väike“ on suhteline – peagi jõudis kohale ka Häli, kes lapsukese ära kaalus - 4,5 kiloJ Minu enesesisendused olid õnneks aga vilja kandnud ning lahkliha oli täiesti terveks jäänud. Aitäh pojale, et ta nii mõnusalt tulla oskas!

Õnneks oli Raidil üsna tuhutamise lõpust meeles kaamera tööle panna tänu millele on meie pojakese sünd koduste tingimuste kohta üsna hästi jäädvustatud. Video pealt tuvastasime ka tugeva koputuse välisukse pihta ajal, mil mina jalakrampide üle kurtsin (seega keegi ei pannud tähele). Ja meie arvasime, et tuuletõmbus oli ukse vahepeal lahti teinudJ Hoopis tädi allkorruselt oli see tuuleke. Üldiselt oli filmi peal kõik selline nagu isegi mäletasin. Ainult need hääled veidi üllatasid. Arvasin, et olin justkui vaiksem…

Kogu see päev oli imeline. Mitte ainult see, et terve ja mõnus beebi lõpuks välja tuli, vaid ka kogu protsess ise. Minu juba enne rasedust omandatud arusaam sünnist kui millestki kaunist ja sellega vallanduvast suurest väest ning energiast said mu enda kogemuse läbi vaid kinnitust. Juba enne rasestumist mõtlesin kunagi kogetavast sünnitusest põnevusega – uudishimulikuks tegi juba see, et sünniga seoses nii palju vastakaid arvamusi-kogemusi esineb… Mida eeldatavale sünnitusele lähemale aeg jõudis seda enam valdas mind positiivne ärevus – no milline see sünnitus siis lõppude lõpuks on? Seega on mul nüüd ka n-ö enda tõestus oma arvamiste kohta, sest leidus neidki (eriti juba sünnitanuid), kes raseduse ajal mu meelestatusesse leebe irooniaga suhtusid ning muigasid, et sünnita ära, küll sa siis ise näed, et see on eelkõige vaevaline ja raske, ka kergelt piinlik, midagi ilusat seal küll pole – kogu kannatus saab aga kord kuhjaga ära tasutud, kui tita sulle kõhule on pandud… Senisest veelgi enam olen veendunud, et sünnitusel võiks võimalikult vähe juhuslikkust olla – eriti inimeste osas, kes selles osalevad ja kõike seega mõjutavad. Kogu sündmus on ju niivõrd tähtis, et ma mõtlen, et oleksin juuresviibijaid ehk palunud end sünnituseks pidulikult riietuda kui see vaid niivõrd ebapraktilne poleks (no kas mingid aktused äraleierdatud kõnedega on pidulikumad ja tähtsamad?)Ma võrdleks sünnitust pigem mõne kaua kestva (minul siiski mitte nii väga kaua) rituaaliga, mille käigus inimene peab enda ja oma mõtete ning kehaga koostööd tegema ning mis vahepeal on ka raske, nii et mõtled hetkeks, et võiks see juba läbi saada. Samas sa siiski tahad selles rituaalis osaleda, mitte lihtsalt ei soovi, et see juba läbi oleks. Ma ei saa öelda nagu ma poleks kogenud füüsilist valu oma lapse sündides ega andunud mõnel hetkel siin ja praegu mitte viibimise kihule või mõnele eitavale mõttele, kuid sellegipoolest leian, et kogu protsess oli väga vahva ja igati väge andev. Olin endale ka varem selgeks teinud, et kogen tõenäoliselt valu, suuremat kui ette kujutada oskan, kuid et see ei sega minu ideaali lapse sünnist ega uskumist sünni võimsusesse ja selle teistesse positiivsetesse omadustesse. Seega valu iseenesest ei üllatanud mind ning küllap oma järgmisel sünnitusel oskan sellega ka jälle nõksa paremini toime tulla. Mitmel ööl pärast lapse sündi ei saanud me Raidiga und, sest kõike oli kuidagi nii palju – terve korter oli justkui mingit väge ja jõudu täis. Lapsuke magas neil esimestel öödel meist kõige rohkem. Suurt energialaengut oli tajuda juba kohe pärast sünnitust, füüsiliselt oli kehal muidugi kerge energiapuudus, kuid selle korvas see teine tärganud vägi mu sees. Neljandal päeval pärast sünnitust lapsega jalutamas käies arutasime omavahel, et huvitav millal sellest kõigest küll „üle saab“, millal jälle rahulikult olla-elada saab. Ma arvan aga, et ega päriselt ei saagi – mingi jõud kogu kogemusest jääb vast alatiseks.

Mitte ei saa ära unustada kõiki teisigi peale minu ja poja, kes juures viibisid ning sellesse vahvasse sündmusse panustasid ja meid kogu oma kohaloluga toetasid – Rait oli igati selline nagu vaja: positiivne ja armas, vaatas mulle silma, rääkis ilusaid asju, vahepeal musitasime ja seletasime, et armastame üksteist jms. Olin talt varem tungivalt nõudnud, et milline iganes see sünnitus ka poleks, ta ei tohi mind kordagi haletseda ega tunda, et tal on minust kahju. Ka seda olid mitmed tuttavad mehed kurtnud, et see on sünnituse juures kõige raskem - vaadata naist kannatamas, ilma et ise midagi teha saaks. Me leppisime aga juba enne kokku, et mina ei kannata (isegi, kui ma koledat häält teenJ) Ja see oli suurepärane, et Rait ei võtnudki oma kahju tundmisega minult jõudu ära! Ja loomulikult sünnitoetaja Mari – huvitav, kuidas kõik oleks olnud, kui teda poleks olnud? Mari mudis ja mässas minuga erinevaid asendeid võtta, rääkis juttu ja hoidis oma sügava silma vaatamisega mind siinilmas, toetades täielikult sellist sündimise viisi nagu plaaninud olin. Ise oleksin selle ehk mingil hetkel ära unustanud. Tema rõõmus ja rahulik pilk ning vaikne, kuid samas jõuline-aktiivne kohalolu sisendasid minusse rahu ja teadmiset, et kõik on just nii nagu peab. Ja ämmaemand Häli, kes üsna napilt ei saanud küll lapse sündi pealt näha, kuid kellest oli suur abi platsenta sünnil ning sünnijärgsel ajal ja –päevadel meid kodus vaatamas ja nõustamas käies. Suur aitäh teile kõigile ja teie antud osale Maru pehmel ja mõnusal ilmale tulekulJ! Üleüldse olen väga tänulik“juhustele“, mille tõttu juba mõned aastad tagasi vastavateemalisi artikleid ning lugusid lugema sattusin ning inimestega kokku puutusin – kõik see võimaldas mul omandada uue arusaama inimese sünnist ja selle tähendusest ning mõjust meie elule minetades samas täielikult mu vanad, lapsepõlvest kaasa saadud arusaamad sünnitusest kui millestki, mille ainus hea omadus on see, et see piin ükskord ka lõpeb. Mul on hea meel, et saime oma pojale pakkuda hella ilmaletulemise viisi ning et maailmas on jälle üks laps juures, kes ei saa kuulda, et tema sünd oli mingilgi viisil kannatusega seotud. Samuti olen tänulik oma kehale ja kergele rasedusele ning armsale pojakesele, kes nii vahvalt kõigele kaasa aitasid. AITÄHJ

 

Maru sünd, issi lugu

 

Ideeni kodusünnitusest jõudsin ikka läbi emme. Olin küll juba varemalt tahtnud kindlasti sünni juures viibida, kuulnud mõnda lugu kuidas sünnituse juures hoopis meest oli vaja turgutada jne. Ehk siis olin mõttes valmis igatepidi tuge pakkuma kuid eks mõned hirmud (mees ei saa ju midagi naise jaoks teha, äkki läheb midagi valesti jms) olid täiesti olemas.

'Mingil' põhjusel, vast poolteist aastat enne Maru sündi juhtusime aeg-ajalt arutama ka kodusünnituse teemadel - kelle perre sündis laps kodus, kuidas läks, mida arstid arvavad jne. Raseduse alguseks olime ilmselt mõlemad mõttega kodusünnitusest juba harjunud. Emme hakkas käima Mari juures sünniringis, uurisime ja lugesime siit-sealt, mis sünnitusest on kirjutatud.

Umbes poole raseduse pealt, muutusid plaanid konkreetsemaks. Hakkasime otsima ämmaemandat ning sünnitoetajat. Kuna elame ise Tartus aga kodusünnitus võiks ju toimuda võimalikult vaikses-loomulikus keskkonnas, siis kaalusime ka mõtet, minna oletatava sünnituse ajaks maale - Lahemaale või rentida mõni majake kuskil metsaveerel. Siiski tundus see pisut riskantsena - tahtsin igal juhul, et varuvariant haigla/arstiabi oleks kiirelt kättesaadav. Emme käis ka regulaarselt ämmaemanda juures läbivaatustel, mis lõpuks osutusid tüütavaks ja üksluiseks - suure tõenäosusega süüfilisse polnud ju nakatunud ja laps oli emme sõnul ultrahelist häiritud. Samas andsime mõlemad endale aru, et meditsiiniline jälgimine peaks meile enesekindlust juurde andma - rasedus kulgeski täielikult erinevate normide järgi. Lisaks hakkasid sünniriningis kord nädalas toimuma tunnid paaridele. Mäletan, et esimeses tunnis küsisin emmelt vaikselt, et kas siin on kõik kodusünnitajad - justkui oleks see miskit, mida peaks varjama. Igatahes aitasid need tunnid väga hästi ka meespoolt sünnituse jaoks ette häälestada. Juba samas-sarnases ootuses inimestega koos viibimisest oli abi, kuna mõnedel juba sünnikogemus oli, mõni oskas küsimuse, mis minu peas veel täielikult formuleerunud ei olnud, välja öelda. Rääkisime ka massaa_ist, tuhudest ja sünnitusasenditest. Lõppeks jõudsin arusaamiseni, kui vale on mõte 'mees ei saa ju mitte midagi teha' aga väike kartus, et füüsiliselt ei vea välja või ei saa ma tuhudest-Kaisa soovidest aru, ikka jäi.

Sünd

Poolteist kuud enne sündi olime põhimõtteliselt sünniks valmis. Mõned emme hirmud (kas laps ikka pöörab ümber, kas jõuab koolis eksamid ära teha) läbi elatud. Kuna endises elukohas võttis võimust hallitus, siis tahtsime kindlasti enne sündi ka uude kohta kolida. Viimane juhtus 2 nädalat enne tähtaega, nii et omajagu närvesööv sai see aeg olema. Juuni alguseks olime aga omadega valmis ning jäime ootele. Märkamatult hakkas aga kätte jõudma jaanipäev ja sünnituse esilekutsumine. Sünni eelõhtul käisime maal, emme kooris liimeistriga aiaposte. Kui tagasi linna sõitsime kurtis ta, et kõht natuke valutab – küsisin, kas ikka valutab või on midagi muud. Kindlat vastust sellele ei saanud. Hommikul ärkasin poole üheksa paiku, emmet voodis ei olnud, leidsin ta du_i alt malbelt naeratamas. Ütles, et läheb vist asjaks. Asusin kiirelt vanni üles panema ja veega täitma (sünnitoetaja Mari hiljem sai parasjagu muiata - vann ise polnud korrektselt üles pandud ning ka vett oli vähevõitu). Boilerist oli kuum vesi otsas, nii et pidin pottidega mässama. Emme oli hommikul ämmaemand Hälile (kes oleks vabanenud kell kolm päeval) ja sünnitoetajale sõnumid saatnud. Üritasin veega mässamise vahelt ka tuhude vahesid mõõta, kuid see ebaõnnestus - emme hakkas vaikselt kõnevõimet kaotama. Kell võis olla umbes pool üksteist, kui helistasin Marile ning raporteerisin, et mida varem seda parem. Püüdsin niipalju kui veekeetmise vahelt aega jäi ka emmet tuhude ajal toetada (puusi kokku suruda ning külma rätikut sabakondil hoida). Hiljem emme mainis kuivõrd raske oli vastata mu küsimustele 'kas kardinad ette lasta', 'kus on aluslinad' jms. Mari jõudis kohale mõni minut peale kella ühteteist, andis kiirelt korraldused vanni vett juurde organiseerida ning asus emme kallal tegutsema. Õige peatselt algasid Mari teatel pressid, palusime Hälilgi tulla nii kiiresti kui võimalik. Varsti suundusime mõlemad vette, presside vahel vahetasime Mari juhendusel asendeid. Püüdsin täielikult emmele keskenduda ning igatepidi emmet julgustada. Mari ilmselt tabas emme rütme paremini kui mina, kuna tagantjärele mõeldes korrutasin ma suht-koht järgi seda, mis Mari juhendas. Pressid muutusid tugevamaks ja emme ning Mari ütlesid, et pea on kohe-kohe tulemas. Korraks vajas emme ka julgustust valu vastu - Mari lasi tal oma valuhirmu valjult välja öelda, oli ju pea kohe-kohe tulemas, et seejärel tagasi liikuda vast 5-6 pressi ajal. Põhjuse sellisele kordusele saime teada kell üks läbi mõni minut, mil Maru sündis. Kui pea juba väljas oli sündis keha järgi ühe jutiga (lupsti oleks see sõna mis meelde tuleb). Mari tõstis Maru kiirelt veest välja, imes nina-suu puhtaks ning pani emme rinnale rätikute sisse. Hetkeks jäin sõnatuks, laps tundus sinakas ja küsisime Marilt, kas kõik on ikka korras:) - oli küll, kõik oli väga hästi. Mõni minut hiljem jõudis kohale ka Häli, kelle abil väljutati platsenta. Plaanisime nn lootossündi ehk siis, et nabanööri esialgu vähemalt läbi ei lõiganudki. Emmel lasti minna diivanile, kus Häli vaatas lahkliha (mis oli terve) üle ning kaalus lapse üle - 4.5 kg.

Asusin kiirelt vanni kokku panema ning tuba koristama - tagantjärele mõeldes oli see viga. Sünnijärgse aja oleks võinud hoopis vaikselt emme-lapse kõrval veeta. Samuti polnud me osanud piisavalt süüa varuda - helistasime sõpradele ja palusime poest üht-teist tuua. Lõppeks oli meie sünnikogemus ülimalt võimas ja ilus. Võib ju öelda, et meil lihtsalt vedas, kuid kindlasti kindlasti oli abi ka eelnevast häälestusest, kodusest keskkonnast ja Mari-Häli juhendamisest.

 

Tagasi avalehele