image
image
Teine lootossünd vette

Rasedus kulges sarnaselt eelmisele, olin pidevalt väsinud ja vaevu vedasin end
hommikul kell 10 voodist välja, et sööki valmistada ja seejärel magama tagasi minna.
Tegin peaaegu iga päev küll natuke joogat, aga põhiliselt ei teinud ma mitte
midagi. Alles kaheksandal kuul tuli energia tagasi, veel 2 päeva enne sünnitust
käisin mustikal ja päev enne ujusin pika ringi üle soojärve ja tagasi. Magneesium
aitas krampide vastu. Hommikuti jõin õunaäädikavett või savivett. 3 päeva pärast
sünnitustähtaega hakkasid öösel tuhud, sõitsime siis suvilast Tartusse sõprade ilusasse
ja hubasesse kodusse, sest meil endil ei olnud parajasti korterit. Kolme ja
poolese tütre Herta võtsime ka kaasa, kuigi mu ema ütles murest murtud silmadega:
"Jätke vähemalt tema siia, peab ta siis seda KÕIKE pealt nägema..."
Autos olid tuhud iga 5 minuti tagant, päike tõusis, algamas oli ilus suvepäev ja
kell 4 jõudsime Tartusse ja mees hakkas basseini üles panema. Hommikul kutsusin
sünnitoetaja Mari, aga sünnitegevus vaibus mõnevõrra. Mängisin natuke klaverit ja
otsustasin seekord tuhudest rõõmu tunda ja saata kokkutõmbuvale emakale tänulikke
mõtteid ja naeratusi. Üleüldse otsustasin sel päeval keskenduda ainult sellele,
mille üle tänulik olla. Siis tuli ka sõbranna Annikki, kes samuti kodus sünnitanud,
läksime Hertaga basseini sulistama ja Annikki mängis teraapilist tšellomuusikat.
Oli kaunis, kuidas kampoli tolm sügavalt vibreerivatelt pillikeeltelt õhku hõljuma
lendas. Mari andis mulle arnikat, mille peale sünnitegevus ei kiirenenud ja me
läksime kõik magama. Üldiselt, ma ei tea kellaaegadest midagi. Palvetasime
Annikkiga Neitsi Maarja ja Jeesuslapse ikooni ees, mille peale tundsime
imelist avardumise ja hoituse tunnet. Õhtupoole olin imestunud, et kell oli
juba 6, see tühendas, et lapse sünd ei saanud olla enam väga kaugel, kuigi
vahepeal oli kahtlus, kas üldse ta sel päeval sünnib.
Mul oli väga suur usaldus Mari suhtes, kes pidi ära tunnetama, kui midagi on
viltu ja tarvis haiglasse pöörduda, isegi kui välised näitajad puuduvad. Teadsin, et
vajan seekord teadjama tuge, et esimesel sünnitusel olin olnud naiivne ja
uskunud loetud sünnilugude põhjal, et kõige ägedam on üldse üksi sünnitada (mis muidugi
osade jaoks ongi tõsi, tuleb ennast lihtsalt piisavalt tunda). Seekord jälgis
Mari, et vee temperatuur oleks 32 kraadi ja et vees oldud aeg oleks võrdne
maal oldud ajaga (nt poolteist tundi vees ja siis poolteist maal) --
esimesel korral ma neid reegleid ei teadnud.
Ja seekord ma ei kartnud enam valusid, kuigi mingist ajast läks pööraselt valusaks
ja intensiivseks. Nüüd keskendusin lõdvestumisele, et mitte avanemisele vastu töötada,
hingasin sügavalt ja tuhude ajal puristasin-mulistasin lahtise suuga vette,
õõtsudes samal ajal neljakäpukil, märg rätik õlgadel. Maal olles ma möirgasin ja ilmselt
segasin lahtise akna kaudu õuel Toomemäel toimuvat suveteatrit, aga seda
teadvustasin ma õnneks alles hiljem..Mari soovitas erinevaid asendeid, lõdvestas
mu puusi ja käskis tallad maas hoida, kui kogu jõuga sõrmed mehe õlgadesse
klammerdasin. Tuhu ajal mõtlesin, et see läheb mööda, see kestab vaid minuti, ja
varsti sünnib tita, ja iga tuhuga tuleb ta sünd lähemale. Herta oli terve päeva
olnud toeks oma rõõmsa basseinis mänglemisega, aga õhtul kell 9 muutus ta natuke tüütuks
ja ma palusin Maril ta magama panna, ning Herta jäigi kohe tuttu. Siis läks asi
alles hulluks, kätte jõudis maal olemise periood, ja ma karjusin päris kõvasti,
Annikki tuli jälle tšellot mängima, vahepeal kostus suveteatrist müstilit keskaegset
muusikat. Limakork eraldus. Lõpuks lubas Mari mul basseini minna ja soovitas
mehel ka sinna ronida ja mul talle sülle istuda. See oligi väljutusperiood, mis
kestis ainult 25 minutit. Ütlesin lapsele, et ta tuleks mulle sülle ja et ta on
väga oodatud. Ja oo seda eufoorilist rõõmu, kui ta peake välja tuli (koos
lootekotiga ehk õnnesärgis) ja seejärel kohe ka keha, Mari tegi talle vee all
kukerpalli (et lapsel elus orjentiir oleks) ja oo kui väike ja ilus ta oli!
Istusime veel tükk aega mehe ja lapsega basseinis ja olime üliõnnelikud. Poole
tunni pärast palus Mari mul pressidega ka platsenta väljutamist kiirendada,
sellega läks ka ilusti. Siis panime platsenta sõelale ja sättisime end voodisse,
ajasime veel tükk aega juttu, tegime tänupalve ja viimaks palusin ma lapse sugu
järele vaadata, et mul oleks, mida sõnumisse oma ema jaoks kirjutada. Tüdruk.
Kaalu meil siiani polegi, aga arvatavasti ta 3 kg oli. Kolmandal päeval
lõikasime ikkagi nabanööri läbi, sest see kuivas nii ootamatult kiiresti
traatjas-kõvaks ja jällegi kiskus liigutamisel naba natuke veriseks. Siiski ma
ei lakka olemast vaimustunud lootos-sündi käsitlevas raamatus lubatud
tagajärgedest, mis siiani mõlemi mu lapse puhul ka avalduvad -- need on
rahulikkus ja eneseteadlikkus ja tunne, et nad pole millestki ilma jäänud.
Esimene tüdruk näiteks on alates kuuendast elukuust käinud minuga kaasas igal pool
teatrites, kinos ja pikkades igavates loengutes, ilma et ta seal igavleks või
kedagi segaks; ta võib väga kaua huviga  asju jälgida ja samas ei nõua ta peaaegu
üldse mu tähelepanu. Ja uus tita, praegu 2-nädalane, tundub veelgi rahulikum kui
Herta sama vanalt oli, sest eks ta sünd oli ka kergem.
Olen ülimalt tänulik kõigile, kes olid toeks ja abiks, ja lapsele, et ta meie
juurde tuli nii pehmelt:)

Tagasi avalehele