image
image
Mikaeli sünnilugu

Meie lugu...
Siis, kui rasedus oli poole peal hakkasin lugema kodussünnituse lugusid. Mõtlesin, et tahaksin ka oma lapsele pakkuda sellist turvalist ja pehmet sündi.
Abikaasa ei olnud alguses sellest mõttest vaimustuses. Arvas, et sünnitatakse ikka haiglas...Kui seletasin talle, miks seda soovin, miks eelistan kodu haiglale... ta leebus ja mõistis mind. Samas oli tal ikka väike hirm, kuni kohtusime oma ämmaemandaga. Tema soe ja sõbralik olek pühkis kogu hirmu
Aprilli kuust hakkasime käima sünnituseks ettevalmistavas  loengus. Sain aina rohkem kinnitust, et soovin kodus sünnitada. Olin nii õnnelik, et jõudsime sellisele otsusele, hinges oli rahu ja seletamatu eufooriline tunne. Rääkisime, sellest vaid lähedastele, kuna reaktsioonid võisid olla erinevad.
Ma nautisin igat päeva, ei mõelnud üldse selle peale, et võiks sünnitama minna. Ei tundnud väsimust, mind ei vaevanud kõrvetised, lihaskrambid ega kõhukinnisus.  
34ndal rasedusnädalal, tekkis väike tervise häire. Ei tea kas probleem oli veresoonkonnaga või närvidega, nimelt parem pool kehast oli täitsa tuim, nagu oleks halvatud, ei saanud rääkida, sest keel oli pehme ja silm ees virvendas. See hoog kestis ca 10 minutit ja siis kadus, jäi ainult tugev peavalu. Haiglas arstid ei osanud midagi öelda. Konsulteerides kahe hea ämmaemandaga soovitasid nad sünnitada haiglas, kuna selline hoog võis veel korduda. Olin täiesti löödud, minu unistust, soov võis mitte täide minna... See ei mõte ei andnud mulle kuidagi rahu.  Arutasime abikaasaga ja otsustasime ikka jääda koju, kuna just kodus olen ma kindlasti rahulikum ja rohkem lõdvestunud.
37ndal rasedusnädalal tõime koju sünnitusbasseini, ei kiirutanud selle avamisega ja täis pumpamisega. Arvasime, et aega on...

Avanemisperioodi algus 00.00, lõpp 02.50, pikkus 2h50min
38+6 Sel päeval jõudsime lõunaaeg Pärnust koju, hakkasin koristama ja toimetama, kamandasin ka meest... too naeris, ega nüüd õhtul sünnitamiseks lähe?!  Õhtul läksime veel randa jalutama ning magama heitsime kell 22.00
„Aigo, ärka! Masseri mu selga palun“.
Sel hetkel arvasin, et tegemist on libavaludega. Kuid kontraktsioonid käisid iga 3.minuti tagant ja olid päris tugevad, seega panime mõlemad oma valged, pehmed hommikumantlid selga ja läksime suurde tuppa, et mitte poissi üles äratada.
Kontraktsioonide ajal istusin võimlemispallil ja tegin puusadega ringe, samal ajal abikaasa masseris selga. Kuna vahed olid päris väikesed otsustasime kell 00.25 helistada ämmaemandale. Ta lubas kohe liikuma hakata.
2-3. kontraktsiooni järel käisin vetsus põit tühjendamas. Meie sahmimise peale ärkas ka minu ema üles, paaniline nägu peas, ta vist ikka kartis oma tütre pärast . Ema loomulikult magama enam ei jäänud. Koos abikaasaga pumpasid sünnitusvanni ja avastasid augu selles. Sai kohe see kinni teibitud, oli vaid loota, et bassein tühjaks ei lähe enne lapse sündi.
Kell 01.00 saabus ämmakas, kallistas mind just kui ma oleks tema tütar ja küsis kuidas end tunnen.
Kuulasime Dopleriga Mikaeli südamelööke, numbriks saime 128. Lapse liigutusi ma veel ei tundnud, ta vist magas veel, puhkas enne suurt tööd.
Ingrid pakkus vanni minna, ma ei tahtnud, arvasin et vesi on külm. Number 36 ei tundunud väga soe olevat, kuid eksisin. Vann oli nii mõnus ja soe....Valisin käpuli asendi, nii et abikaasa sai mu selga masseerida. Nüüd oli Mikael juba üles ärganud, tundsin kuidas ta end sätib.
Kontraktsiooni ajal hingasin sügavalt sisse ja välja hingata proovisin vette, nii et nägu oli vee all...Ohoo!!! Kui vägev! Mu nägu oli vee all täiesti lõõgastunud, mingit pinget sees ei olnud. Nii ma siis puristasin vee all kontraktsioonide ajal. Siis kui oli paus, naeratasin ja kiitsin last, tundsin kuidas ta aina alla laskub. Sünnitegevus oli päris intensiivne. Kui tuli pikem paus sisse, siis oli oodata tugevamat kontraktsiooni. Ämmaemand parandas (hingas kaasa) vahepeal mu hingamist, ma olin liiga keskendunud välja hingamisele, nii et tekkis väike hapniku puudus, kuna mu jäsemed ja pea „surisesid“ nagu oleks olnud tegev kofeiini üledoos. Hingamine paigas!
„Aigo ma armastan sind“ - Ütlesin abikaasale mitu korda. „Aitäh, et meiega oled“. Tema, aga silitas ja tegi musi laubale. Usun, et ta tundis ennast nii vajalikuna, sai mind rohkem abistada, kui esimese sünnitusega haiglas. Tõi mulle sidrunivett juua, niisutas mu huuli, masseeris, hoidis mu pead...oli igati olemas!
Ema oli samal ajal vanema poisiga magamistoas, valvas ta und
Väljutusperioodi algus 2.50, lõpp 3.22, pikkus 32min
Tunnen, Mikael on väga all, kuid edasi ei liigu, asi jäi nagu toppama. Kell oli siis 03.03. Küsin Aigolt ega ta vetsu ei taha minna?! „Tahan“ vastas ta, imestunud nägu peas, et kuidas ma teadsin?! „Mine siis ruttu, ära hoia kinni“. Just, siis kui kuulsin, kuidas vetsus mees soristab, tuli kontraktsioon ja lootekott läks katki. Kas pole hea kokkusattumus? Loengus räägiti, et laps tunneb, kui keegi hoiab oma häda kinni ja siis hoiab ta ka ennast tagasi...
Järgmisena hakkasid juba pressid, abikaasa pani kaamera käima, et sünnihetke jäädvustada... Tundsin tuleringi ja pressi... aitasin natuke kaasa, kuid tekkis hirm, et lähen alt lõhki, automaatselt hakkasin lõõtsutama ja hetke pärast oligi pea väljas...
Nii kerge on olla...“Ma olen nii tubli, veel natukene ja Mikael ongi meiega“... Pikem paus puhkamiseks ja tuleb viimane kontraktsioon. Hingan sügavalt sisse ja panen näo vee alla ning hingan õhu rahulikult välja...UuuUuh... Ja siin sa oledki... Meie ime, Mikael...
Abikaasal jooksevad pisarad, mina aga hoian käes seda suurt imet, mis on nii väike, pehme...
Sünniaeg 03.22
Sünnituse kestus 3h ja 37min
Mikaeli esimesed tunnid
Mika esimese hääle peale ärkas suur venna ja tuli tuppa vaatama, mis toimub. „Beebi sündis, beebi sündis“ ütleb ta , ise alles 2.aastane ja nagu teaks kõike, mis vahepeal toimus.
Tulime vannist välja, kükitasin põrandale, et platsentat sünnitada, kui seda saab sünnitamiseks nimetada, sest ta tuli sulpsti ise välja. Kuna abikaasa oli Stefaniga teises toas, kui ämmaemand mind läbi vaatas siis ema oli see kes lõikas nabanööri läbi.
Heitsime diivanile pikali, Mika hakkas tublisti rinda imema, nagu oleks 9 kuud seda harjutanud. Stefan tõi mulle vett juua ja banaani, hämmastav kuidas 2 aastane selle peale tuli, sest keegi meist teda ei palunud seda teha. Nii armas hetk! Kogu pere oli koos.
Kell 05.00 panime Mika lina sisse ja kaalusime, numbriks saime 3200g. Peale seda läksime kõik voodisse puhkama- meie abikaasaga ja nüüdseks kahe pojaga!
Elu kahe pojaga. Kahe päeva pärast tuli ämmakas meid vaatama, kõik oli suurepärane. Mikael sööb ja magab, ta on nii rahulik. Kuna ema oli meiega, siis ma ei pidanud muretsema söögi pärast, ja vanema lapsega käis tema mänguplatsil mängimas. Mina aga imetlesin meie teist poega.
Ei pääsenud ma seekordki piimapaisust. Asi läks nii hulluks, et ei saanud käsi liigutada ja magada. Abikaasa pakkus oma abi. Imes piima natuke ära, mul hakkas kohe kergem ja hommikuks oli kõik korras. Nii super hea, et saan alati mehe abile loota...seda tähendabki ABIelu
Nädala pärast tuli meid külastama perearst. Ta täitis ainult paberid, et saaksime isikukoodi taotleda ja nähes et hoian last vaid enda vastas, ei hakanud ta last läbi vaatama- mulle see sobis.
Stefani käitumine on muutunud. Ta ei lase mind kuskile, tuleb igale poole kaasa, tahab rohkem lähedust ja vahest juhtub, et ka lööb, kuid ma ei pahanda temaga, ta ju veel ei oska oma tundeid väljendada. Meie kõigi elu on seoses teise lapse sünniga ju muutunud.
2. nädala pärast tekkis mul rinnapõletik, ei saa aru kuidas, väljas ju nii soe. Kell 13.00 päeval tõusis palavik – 37,2. Võtsin tükikese platsentast, mis oli sügavkülmas, peale seda tõusis palavik 39,6ni... higistasin mõnuga teki all olles ja kella 22.00ks oli palavik läinud. Hommikul oli tükk ikka veel rinnus, võtsin HP tera ja mõne aja pärast oli seegi läinud.
Kokkuvõtteks: Olen meeletult õnnelik, et oleme sellise imelise kogemuse võrra rikkamad

Tagasi avalehele